31. detsember 2010

Aastalõputort


Ja saabki see aasta otsa - kiire, huvitav, mitmekesine, uued väljakutsed, endas avastatud uued küljed. Ma ei ütle enam iial, et ei iial! Liiga palju on juhtunud vastupidi:). 

Üks mõnus talvine tort, mis sobib just aasta lõppu - lihtne, rikkaliku maitsega ning ääretult šarmantne. Inspiratsiooni selle tordi retseptiks sain Tartus Ristiisa pubis pakutud imelisest jõulukoogist. Söögiinfoks, et Ristiisa on vahepealsest mittemidagiütlevusest vabanenud ja täiega tõusuteel;).

200 g piparkooke
75 g võid
50 g tumedat šokolaadi

200 g toorjuustu
2 dl vahukoort
0,5 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
0,5 tl piparkoogimaitseainet
10 g želatiini

2 dl portveini
1 dl suhkrut
2 dl jõhvikaid
1/4 tl piparkoogimaitseainet
5-7 g želatiini

Piparkoogid purustada köögikombainis jämedaks puruks, segada sulatatud võiga ja suruda 24-cm lahtikäiva koogivormi põhjale ühtlase kihina. Vormi põhi tuleks eelnevalt katta küpsetuspaberiga. Tõsta küpsisepõhi jahedasse tahenema. Šokolaad sulatada kuumaveevannis ja pintseldada küpsisekiht pealt šokolaadiga. See on tegelikult lihtne, kuid taevalikult hästi toimiv nipp, nii ei vetti küpsised ära ja jäävad toredasti krõbedad. Tõsta vorm uuesti jahedasse.
Kreemi jaoks vahustada koor suhkrutega, lisada edasi vahustades toorjuust ja piparkoogimaitseaine, lõpuks veel vähese veega paisutatud ning sulatatud želatiin. Želatiinikogused on siin üsna umbkaudsed, kuna tarvitan tavaliselt kogu tordi peale ära 20-g paki (olen jätkuvalt Latplantale truu), ehk siis 2/3 kreemile ja 1/3 pealmisele tarretisele. Kallata ka tarretuma hakkav täidis põhjale ja asetada jätkuvalt külma.
Veinitarretise jaoks lasta vein keema (kui portveinist hakkab kahju, võib kasutada ka port- ja tavalist punast veini pooleks), lisada suhkur ja piparkoogimaitseaine ning keeta keskmisel kuumusel 3-4 minutit, kuni segu mõnusalt mullitab. Kallata juurde jõhvikad ja keeta edasi, kuni marjad hakkavad lõhkema. Lisada sulatatud želatiin ning lasta jahtuda. Kui marjasegu on juba piisavalt külm, valada see lusika abil ühtlaselt üle koogi ning tõsta külma veel vähemalt 3-4 tunniks. Siis on tort valmis.
Maiustada võib veel nii vanal kui juba uuel aastal.

29. detsember 2010

Kohvitanted Part ja Siga


Nagu lubatud, jätkub Iiri kohvi maitselise siirupi saaga. Plaan oli pakkuda jõululaupäeval parti ja järgneval esimesel pühal siga. Kõik läkski nagu lepase reega, lihtsalt pardi juurde varemmõeldud vahtrasiirupi-tüümiani-rosmariinimaitse kaldus sinna kohvi suunas. Ja peab ütlema, meeliülendavalt hea sai. Pardile piisab muidu vaid soolaga sissehõõrumisest, suts ürte sinna juurde täidab liha küpsedes köögi võrratute aroomidega. Nüüd siis veel see maitsesiirup. Pardi, aga ka kana ja hane puhul on oluline jälgida, et linnuke ahjus ära ei kuivaks. Minu versioonis töötas ideaalselt kaanega ahjupott ja mis kõige tähtsam sinna juurde - puudega köetava pliidi ahi. Algul läks part ilma kaaneta pooleks tunniks küll hästi kuuma elektriahju, kuid maandus seejärel puupliidiahjus madalamal kuumusel, et oodata ära sööjate jõululaupäevased tegemised. Temperatuurist pole mul aimugi, käe järgi võis ta olla kusagil 150 kraadi kandis kui mitte vähemgi.

1 part (minul oli umbes 2,5 kg)
3 sl soola
2 sl Irish siirupit
1 sl kuivatatud rosmariini
1 sl kuivatatud tüümiani

Segada kokku maitsesegu ja masseerida part hoolega sellega kokku. Jätta jahedasse seisma vähemalt 4-5 tunniks, parem kui üleöö. Muide, lõhn on võrratu juba plötserdamise ajal:). Enne ahjupanekut lasta pardil toatemperatuuril vähemalt pool tundi adapteeruda ja torgata siis ahjuvormiga kuuma ahju (200 kraadi vähemalt) umbes pooleks tunniks, kuni pealispind juba pruunistub. Nüüd pannile kaas peale ja küpsetada madalamal kuumusel (120 kuni150 kraadi) 5 tundi. Küpsetamise aeg oleneb pardikese kaalust. Kaanega suletud vorm hoiab ära linnu kuivamise, mis muidu kerge juhtuma.

Pardi serveerimiseks sobivad mõnusad rosmariiniporgandid, ei mingit kartulit.

7 suuremat porgandit
50 g võid
1 sl Irish siirupit
0,5 tl kuivatatud rosmariini
maitse järgi soola

Puhastatud porgandid lõigata meelepärasteks kangideks. Sulatada pannil või ja panna porgandid võisse praadima. Lisada maitseained ning küpsetada keskmisel kuumusel aeg-ajalt segades parajalt pehmeks. Vajadusel keerata tuli madalamaks, et porgandid ei läheks kõrbema.

Nüüd siis seapraad. Kaelakarbonaad on hästi tänuväärne tükk seast, kuna talub väga edukalt praena küpsetamist, jäädes mõnusalt pehme ja mahlane. Tuleb tunnistada, et raasuke pekki teeb liha ainult maitsvamaks. Piparkoogimaitsesegu annab lihale veidike teistmoodi pealiskihi kui tavaliselt kasutatav sibul ja küüslauk, sinep on mõistagi kohustuslik:).Küpsetamise juures on oluline aeg. See praad istus ahjus hommikust õhtuni, otseses mõttes. Ehk siis veidi enne kella 10 hommikupoolikul sai ta ahju torgatud ja kell 6 õhtul sealt välja võetud. Aega võite ise arvutada:). Tuuli blogist pärit nipp keerata lihatükk algul küpsetuspaberisse ja seejärel fooliumi, ei lasknud notsul selle aja sees üldse mitte ära kuivada. Praad sulas suus, minu poolt "pealesurutud" maitseid täiendas liha enda täidlane mekk. See meenutas natuke süldiliha maitset, mida samuti keedetakse ju tunde, et kõik maitsed välja tuleks.

2 kg tükk seakaelakarbonaadi
3 sl soola
2 sl sinepit (Felixi Inglise sinep)
2 sl Irish siirupit
0,5 tl piparkoogimaitseainet

Liha hõõruda maitseseguga korralikult sisse ja jätta üleöö jahedasse maitsestuma. Järgmisel päeval pakkida liha küpsetuspaberisse ja seejärel fooliumi ning küpsetada 120 kuni 150 kraadi juures vähemalt 3 tundi. Mida kauem seda parem. Puupliidi puhul on see hea asi, et ahi püsib pärast tule kustumist veel päris kaua soe ning ei pea kogu aeg nuppe ja taimerit passima. Lihapoti saab rahulikult ahju jätta ja kasvõi kodust ära minna, ilma et süda jääks valutama võimaliku lühise pärast.
Seakael sai serveeritud täiesti traditsioonilisel moel ehk siis hapukapsa ja kartuliga. Traditsioone tuleb ikka austada!

26. detsember 2010

Iiri kohvi keeks


Uhh, kell 6 õhtul pääsesin lumest. Ega vinguda pole siin midagi, meie avalikku külateed on vald hoidnud eelmisel ja sel talvel väga kenasti lahti. See et sahamees jõudis täna alles õhtupoole lund lükkama, pole üldse etteheide. Kui arvestada seda, milline tihke lumi täitis teerenni ja kui palju vaeva ta nägi selle vähem kui kilomeetri puhastamisega (meie maja on poole peal ehk väravast maanteele vaid veidi vähem kui pool kilomeetrit, aga kui ikka tee umbes, ei lohuta see üldse mitte), siis minu virtuaalne kummardus küll kõigile tublidele lumelükkajatele.

See oli nüüd suusoojaks, tegelikult algab tänasest reportaaž, mida hakata peale Iiri kohvi maitselise siirupiga. Põhjus selles, et töö juurest saadud jõulukingipakis leidus tee ja kohvi kõrval ka pudelike Monini siirupit. Küsimus, et mida sellega teha, vaevab küllap paljusid mu kolleege. 

Kohvile maitsesiirupi lisamine ei ole päris minu teema (tahaks ikka ehtsat Iiri kohvi, kui üldse), äkki kõlbab seda kuhugi toidu hulka lisada. 
Ja nii tuligi mõte tööle panna, köök lõhnas terve pühadeaja kui kohvipood ja vähem või rohkem traditsioonilised jõuluroad said pisikese vimka juurde;).

Alustuseks üks keeks, milles nii kohvi kui šokolaadi:).


200 g võid
1 dl pruuni suhkrut
3 muna
0,5 dl Monini Irish siirupit
1 dl hapukoort
4 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
3 sl jämedalt hakitud tumedat šokolaadi
(2 sl jahvatatud (maitse)kohvi)
1 tl vanillsuhkrut


Pehme või vahustada suhkruga kohevaks, lisada edasi vahustades ükshaaval munad ja siirup ning hapukoor. Kuivained segada omavahel ja kallata võivahu juurde. Segada tainas õrnalt läbi ning valada rõngasvormi. Küpsetada 200 kraadi juures 25-30 minutit, kuni keeksi sisse torgatud puutikk jääb puhtaks.
Lasta veidi jahtuda ja sõeluda peale tuhksuhkrut.
Keeks maitseb kõige paremini just värskelt, veidi leigena.



24. detsember 2010

Hurmav stollen ja häid jõule!


Kringel või stritsel on meie pidulaudade lahutamatu kaaslane. Kui kohvikõrvane sai sisaldab tavaliselt suurel hulgal vaid kaneeli ja on kaetud pealt šokolaadise glasuuriga, siis sakslaste jõulusaias on näha hulgaliselt kuivatatud marju ja puuvilju ning kindlasti martsipani. Mmmm.... See lõhn, mis täidab stolleni küpsemise ajal köögi, on taevalikult hurmav. Mu pedandist juuksur ütles viimasel korral, et temale ei meeldi toidulõhnad, mis ulatuvad pliidist kaugemale. Nõus, kärssama läinud piima või kõrbenud prae lõhn ei ole tõepoolest meeldiv, kuid rikkaliku magusa saia kutsuvalt õrritav aroom justkui flirdib sinuga. Küsimus on, millal sööja murdub;). Ja millal siis veel lubada endale ahvatlustevõrku langemist kui mitte jõuluajal. Muul ajal pole niikuinii keegi nõus tundide kaupa köögis vaaritama:).

Retsept pärineb põhiosas BBC Good Foodi detsembrinumbrist ning võlus mind esmapilgust alates. Kui muidu on stollen lihtsalt nagu martsipaniga magus sai, siis sellest nupsulisest küpsetisest (stolleniks ongi seda tegelikult raske nimetada:) ) õhkus erilist soojust ja salapära.

130 g kuivatatud jõhvikaid
150 g kuivatatud muude marjade ja puuviljade segu
0,5 dl Cointreau` likööri

2,5 dl piima
1 dl suhkrut
näpuotsaga soola
50 g pärmi
100 g võid
1 muna
riivitud muskaatpähklit
10 dl jahu
100 g hakitud soolata pistaatsiapähkleid
250 g martsipani

valget šokolaadi ja/või tuhksuhkrut

Kuivatatud marjad ja puuviljad (vajadusel hakkida peenemaks) panna likööri sisse juba eelnevalt umbes 12 tunniks likku. 
Pärm vedeldada leiges piimas, lisada suhkur ja sool, lahtiklopitud muna ning toasoe pehme või. Kallata osadekaupa juurde jahu ja algul segada lusikaga, hiljem sõtkuda käte või elektriliste abimeeste abiga pehme elastne tainas. Panna tainas sooja kohta kerkima.
Kui see on kahekordseks tõusnud, rullida ta jahusel tööpinnal ristkülikukujuliseks tükiks, laotada peale lköörine kraam (ilma vedelikuta), hakitud pistaatsiapähklid (veidikene jätta soovi korral kaunistamiseks) ja kas näppude vahel lapikuks voolitud või tainarulliga õhukeseks rullitud martsipan. Keerata kenati ühtlaseks rulliks ja lõigata 4-5 cm paksusteks seibideks. Sättida need küpsetuspaberiga kaetud vormi üksteise kõrvale, määrida pealt lahtiklopitud muna ja vee seguga ning küpsetada 190-200 kraadi juures umbes 25-30 minutit.
Kui nupsud on jahtunud, niristada peale sulatatud valget šokolaadi ja riputada üle allesjäetud pistaatsiapähklipuruga. Muidugi võib saia katta ka traditsioonilise paksu tuhksuhkrukihiga. Kui aus olla, siis ise eelistan esimest.

Nüüd ei jäägi muud üle, kui minna jõulurõõmuga kaasa, lasta argipäeval paar päeva oodata ning nautida valgeid pühasid. Küll see lumesahk ka ükskord tuleb...

Rahulikku jõuluaega!

22. detsember 2010

Ood kodutehtud verikäkkidele

Äsjakeedetud käkid.
Kodutehtud verikäkid on selline toit, mille nimel olen valmis liigutama mägesid. Ausõna!

Heade inimeste abiga on ikka vähemalt kord aastas õnnestunud käkitegu ette võtta. Seaverd ei ole ju tavaliste lihatööstuste kaudu võimalik lihtsurelikul kuidagimoodi hankida, ei vedelal kujul ega isegi mitte külmutatult. Lihatööstustes käib seatapp teisiti kui kodus üksikut siga veristades, sestap on verevõtmine seal tülikas ja keeruline. Nii tulebki loota viimastele loomapidajatele, hea õnne korral võib seda saada ka väikestest tapamajadest. Tean omast käest lapsepõlvest, et mõnikord juhtus koduski äpardus ja verevõtmine läks untsu. Siinkohal ei hakka ma kirjeldama neid põhjuseid, mõned nõrgema närviga inimesed võivad ära kohkuda. Lihast oli mul tollal ükskõik, aga verd pidi käkkideks jaguma ja seetõttu olin alati vabatahtlik veresegaja. Äsjavõetud veri on ju soe ning kipub mahajahtudes klimpi tõmbama. Sestap lisati soojale verele soola ja seda tuli pidevalt segada, kuni ta maha jahtus.

Seekord päästis mu hinge minu kõige toredam onunaine Eda, kes korraldas möödunud aastal Voore naistele isegi verivorstitegemise õppepäeva. Ükskord tuli jutu sees aga kogemata välja, kust ja kuidas on temal õnnestunud verd hankida. Nii tõid nad mõni nädal tagasi möödaminnes ka meile liitrijagu verd. Sea oma ikka:).
Käkitegu võis alata!

Hakkasin mõtlema, et käkkide puhul on tegemist kõige haledama ja isuhävitavama toiduga, seda just oma väljanägemiselt. No mis elevust võiks tekitada üks pruunikashall plönn teie taldrikul. Ei mingit!
Hoolimata oma värvist ja kujust on tegemist maailma parima asjaga. Väljast mahlane, seest mure ja kobe, oeh, neid võiks süüa lõputult. Eriti head on just äsja keedupotist võetud käkid, mis ei ole jõudnud veel pealt kuivada. Neid võib süüa nõrkemise ja kõhuvaluni, mitte kunagi ei suuda ma piiri pidada. Kõht on ammu täis, kuid ikka sööd ja sööd ning kuidagi ei suuda kahvlit käest panna. Kes teab, millal jälle saab.

Käkisöömisest ja valmistamisest kirjutab Aliise Moora pikemalt oma raamatus "Eesti talurahva vanem toit". Moora järgi olid käkid levinud üle Eesti, algul tehti neid lambaverest, alles 20.sajandil enamasti seaverest. Kui verikäkke valmistati igal pool, siis vereta valgeid odrajahukäkke valmistati rohkem Liivimaal. Söömise osas on teada rohkem kohalikke erinevusi, mõnel pool tehti ka käkisuppi, jne.

Seekord võtsime koos emaga blogi tarvis ette niiöelda "teadusliku" käkiteo, mille juures sai kogused täpselt ära mõõdetud ja etapid üles pildistatud. Retsept on tõeliselt vanaemadeaegne, ema sõnul on enamvähem samade koostisainetega käkke valmistanud nii tema ema kui ämm, aga ka teised sugulased. Isegi mina saan rääkida juba aastakümnetepikkusest kogemusest:), sest vähemalt käkiteo juures passisin truult juures  väikesest tüdrukust peale. Selle ajaga on toimunud tegelikult päris mitu muutust: rasva jaoks ei viitsita enam ise ploomirasva sulatada, selle asemel on abiks Rakvere Lihakombinaadi searasv, samuti lisatakse kobedama taina saamiseks hapukoort. Nii et muutunud elukorraldus muudab ka retsepti. Ja seda ei saa ette heita!

Vähemalt meie kandi traditsiooni järgi söödi käkke koos lihaga (ei ole muidugi kohustuslik:) ). See tähendab, et tükeldatud liha (käkiliha sisaldas nii läbikasvanud küljetükke kui tailiha) pandi koos soola, veerandikeks lõigatud sibulate, mõne küüslauguküüne, pipratera ja loorberilehega keema. Puljongit pidi olema palju ja see oli vajalik käkkide keetmiseks, liha lõigati pärast viiludeks ja söödi käkkide kõrvale. Valmis puljongi pealt tõsteti veel paar rasvasemat kulbitäit eraldi, mida valati veel söömisel käkkidele peale. Issver, kui rasvane, issver kui ebatervislik, oigab nüüd mõni! Ongi rasvane ja kindlasti ka ebatervislik, kuid pagana hea! Ja ega seda sööki siis 365 päeva aastas söödud, ikka vaid seatapmise aegu, kui värske kraam omast käest võtta. Ja seda just enamasti jõulude paiku.

200 g searasva
3 sibulat
0,5 l verd
0,5 dl toiduõli
250 g hapukoort
soola
7 dl odrajahu
4 dl nisujahu
0,5 tl soodat

Kõigepealt alustada puljongist ehk siis panna sobivad lihatükid (ja kondid) eelpool kirjeldatud moel keema. Kui puljongit pole aega valmistada, võib käkkide keetmiseks kasutada kas lihtsalt soolaga maitsestatud vett või valmistada lahjem puljong puljongikuubikust. Oluline on, et vedelikku oleks piisavalt palju, et käkid saaks potis vabalt ringi "ujuda".

Sibul hakkida hästi peeneks ja praadida searasvas klaasjaks. Kallata see kõik suurde kaussi, lasta minutijagu jahtuda. Lisada pidevalt segades veri, toasoe hapukoor ja toiduõli, oluline, et klimpe ei tekiks. Kui verevõtmisel on sellele juba soola lisatud, tuleb nüüd soolaga ettevaatlik olla. Lisada vaheldumisi odrajahu ja soodaga segatud nisujahu ning sõtkuda kätega tainaks. Odrajahu peab nisujahust rohkem panema, kuid nisujahu on vajalik taina sidumiseks. Üksnes odrajahust tehes jääksid käkid rabedad ja laguneks keetes pudruks. Jahu hulk sõltub taina paksusest ja temperatuurist, aga ka jahu päritolust. Kasutasin sel korral täisteraodrajahu. Tainas peab jääma pehme, aga piisavalt tugev, et märgade kätega käkke vormida (justnagu kotlette tehes).

Tainas ei tohi olla liiga kõva, muidu maitsevad käkid nagu saepuru.
Kui tainas valmis, vormida märgade kätega lapikud pätsikesed (umbes 10-cm läbimõõduga) ja asetada  kerkima.

Panna pätsikesed 30 minutiks kerkima. Vajadusel suruda enne keemapanekut noaga tagasi lapikuks.
Umbes poole tunni pärast saab hakata käkke keetma. Puljongit peab olema niipalju, et käkid saaksid selles vabalt hulpida. Tõsta pannilabida abiga käkid kergelt mulisevasse puljongisse (ei tohi tugevasti keeda, kuna siis lagunevad käkid ära). Algul vajuvad nad põhja, kuid küpsemise käigus tõusevad pinnale. Hea oleks kasutada hästi suurt ja laia potti, kuna käkke ei tohi potis olla üle ühe kihi. Kokku tahavad need pätsikesed keeda 20 -30 minutit ja vahepeal oleks hea nad ümber pöörata. Käkk on valmis, kui ta risti pooleks lõigates ei ole enam seest veriselt punane.

Käkke tuleb keeta 20-30 minutit, kuni ei ole enam seest verised.
Tõsta käkid suuremale liuale jahtuma.Sellest tainakogusest saab 11-12 käkki.

Serveerida võib erinevalt, olenevalt sööja maitse-eelistustest. Näiteks mulle meeldivad just need äsja potist välja tõstetud käkid, osad eelistavad aga pärast pannil krõbedaks praetuid. Igatahes on tegemist sellise söögiga, mida ma tõepoolest nimetaksin vanaks, kuid igihaljaks eesti toiduks. Heldimusega:).

Lõpetuseks mõned retseptid ka Jaan Koorilt. Muide, sellele esimesele on rist ette tehtud. Tuleb ju enamvähem tuttav ette;).

825. Vere-käkid.
Kaks toopi hääd verd pandakse kausi sisse ja lisatakse sinna juurde üks nael peenikeseks lõigatud sea neerurasva, neli kooritud ja peenikeseks lõigatud sibulat, aru järele soola, peenikest pipart, majoraanipulbrit ja niipalju hääd rukki- ehk odrajahu, et kaunis kõva tainas saab, kastetakse nüüd hästi läbi. Siis aetakse vesi katla sees keema, lisatakse soola juurde ja pandakse need käkid käsi märjaks tehes sinna sisse, keedetakse küpseks ja võetakse siis välja. Nüüd lõigatakse õhukesteks siivideks ja praetakse panni pääl või ehk searasva sees pruuniks.


826. Vere-käkid teist moodi.
Toop hääd odratangu keedetakse soola ja veega poolpehmeks pudruks, pandakse kausi sisse ja kui ära jahtub, lisatakse sinna juurde kaks toopi hääd verd, kolm naela peenikeseks lõigatud sea neerurasva, kuus peenikeseks lõigatud sibulat, paar lusikatäit majoraanipulbrit, teelusikatäis ingveripulbrit, aru järele soola ja niipalju hääd rukkijahu, et kõvapoolne tainas saab. Kastetakse läbi ja pandakse käsi märjaks tehes katla sisse - kus vesi enne soolaga keema on aetud - suured käkid ja keedetakse pikkamisi küpseks. Võetakse nüüd vahulusikaga välja ja kui külmad on, siis lõigatakse õhukesteks siivideks ja praetakse panni pääl kuuma või ehk searasva sees pruuniks. Neid söödakse kuumalt.

20. detsember 2010

Lambamaksapirukas


Mõni aeg tagasi lugesin maksapirukast ja mind valdasid veidi segased tunded. Ühest küljest on maksast valmistatud toidud mulle alati väga meelepärased olnud, teisalt ei sobitunud maksa pirukasse toppimine mitte just kõige apetiitsema ettevõtmisena minu väikesesse stereotüüpsesse maailma.

Südant siiski kõvaks tehes (hea, et see ei olnud südamepirukas:) ) ja väike ootusärevus hinges,  suundusin turule lambamaksa ostma. Olin oma peakeses retsepti kokku pannud ja sinna sobitus teoreetiliselt üksnes lambamaks. Ja peab ütlema, see valik läks täiesti kümnesse! Maks muutus praadides õrnaks ja muredaks, peaaegu magusaks. Porteri külluslik maitse ja pastinaagi tummisus täiendasid veelgi seda hõrku kooslust. Salvei ja rosmariin on siinkohal mõistagi möödapääsmatud.
Leidsin, et sellele pirukale võiks kõige paremini passida kohupiima-muretainas, kuna see ei lähe nii rabedaks kui tavaline muretainas. Taina võlu seisneb selles, et ta on parajalt elastne, temast saab valmistada nii soolaseid kui magusaid küpsetisi (soola-suhkru kogust võib ju vastavalt vajadusele varieerida). Retsept pärineb nami-namist.


200 g kohupiima
200 g võid
200 g jahu
1 muna
1 tl soola
1 sl suhkrut

2 sibulat
2 sl võid
500 g lambamaksa
1 dl A Le Coq`i jõuluporterit
2 keskmist pastinaaki
soola
salveid
rosmariini
peotäis jõhvikaid
2 muna
2 dl vahukoort
75 g Parmesani


Taina jaoks hõõruda toasoe pehme või kohupiimaga ühtlaseks, lisada ülejäänud ained ja sõtkuda mõnusaks pehmeks tainaks. Tainapall tõsta külmkappi tahenema, võimalusel jätta ta sinna vähemalt pooleks tunniks. Alternatiivina võib äsjavalmistatud taina kohe suruda pirukavormi põhjale ja külgedele ning tõsta koos vormiga külmkappi. Viimasel juhul pääseb taina rullimisest ja saab sõrmede ning lusikakahaga hakkama.
Täidise jaoks hakkida sibul peeneks ja panna või sisse praadima. Maks lõigata väikesteks kuubikuteks ja lisada sibulale, kui see on muutunud juba kergelt klaasjaks. Maksatükid pruunistada igast küljest, valada juurde õlu ja lasta vahutades keema. Ai kui mõnus, köögis levib imeline lambamaksa ja karamellise õlle aroom:). Lisada nüüd pannitäiele üsna peenelt tükeldatud pastinaak ning maitsestada ürtide (talvel kasutan ma kuivatatud ürte) ja soolaga. Hautada maksatäidist, kuni vedelik on peaaegu kadunud. Tõsta seejärel veidikeseks jahtuma.
Katta 26-cm vormi põhi ja küljed tainaga, toestada fooliumiribadega, torkida põhjale mõned kahvlijäljed ning küpsetada 220 kraadi juures 7-8 minutit, kuni tainas tahkub kergelt. Eemaldada foolium ja kallata täidis pirukapõhjale, raputada peale ka jõhvikad. Munad kloppida koore ja peenelt riivitud Parmesaniga lahti, maitsestada vajadusel soolaga ning valada kõige peale. Küpsetada 200 kraadi juures 30 - 40 minutit, kuni kooresegu on hüübinud ja pirukas söömakutsuvalt kuldne.
Pirukas on parim leigeks jahtununa kas samal või toasoojana järgmisel päeval.

17. detsember 2010

Šokolaadikook coca-colaga

Eile õhtul kuus tundi ahastust, higi, verd ja pisaraid, sellest viimased kolm tundi eriti palju ahastust, higi ja isegi üks sinikas. Viimane küll kogemata ja valesid võtteid kasutades. Kokku kaheksa inimest teab, millest jutt. See oli karm. Teistele, et rahvakunstnikuks, veelgi enam - taidlejaks saada ei ole kerge.

Peaaegu sama keeruline on mõelda, kuidas maitseks šokolaadikook, kuhu on pandud sisse coca-colat. Ilmselge raiskamine, mõtleks mõni koolajoogifänn. Ilmselge ülepingutamine, mõtleks suurem osa inimesi. Igatahes oli mul mõnda aega hirmus kiusatus see kooslus ära proovida. Ja nüüd olen rahul, kook maitseb nagu hea šokolaadikook kunagi ning kui aus olla, siis teeks veel. Lihtne ja lööv;).

Retsept pärineb siit, õige väheke on korrigeeritud ainete koguseid.

250 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
3 kuhjaga sl kakaopulbrit
2 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
250 g võid
2 dl coca-colat
0,75 dl piima
2 muna

200 g tuhksuhkrut
100 g võid
3 sl coca-colat
2 sl kakaopulbrit

Jahu sõeluda ja segada teiste kuivainetega. Või sulatada väikese kastruli sees, tõsta tulelt, segada juurde koolajook ja piim. Lisada kergelt lahtiklopitud munad ja võisegu jahudele ning segada läbi, et kakao- ja jahutükke ei jääks.
Määrida 24-cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi küljed võiga ning katta põhi küpsetuspaberiga. Valada tainas vormi ja küpsetada 180 kraadi juures 30-40 minutit. Proovida puutikuga koogi küpsust.
Võõba jaoks sulatada potis või, vispeldada juurde suhkur, kakaopulber ja coca-cola. Lasta segu keema ning jätta pidevalt segades 3-4 minutiks mõnusalt mulisema. Glasuur peab jääma tume ja läikiv.
Kook võtta ahjust ja lasta restil vormi sees jahtuda. Eemaldada vormi külg ning tõsta peale vahepeal leigeks jahtunud glasuur. Lasta veel umbes tunnike jahedas taheneda. Kooki võib süüa samal päeval, kuid parim on ta taas järgmisel:).

15. detsember 2010

Kataloonia kreem ehk Crema Catalana


Ma jumaldan head brüleekreemi, öeldagu mida tahes. Peamiselt öeldakse seda, et see on ju nii rammus ja kaloreid andev. Aga andke mulle kallid kalorihuvilised andeks, kui ma peaks hakkama ka veel neid lugema, saaksin stressi ja läheksin tõesti paksuks. Nii et parem söön vahukoort ja munakollaseid ning olen rõõmus koos normis oleva kehamassiindeksiga.

Kuna brüleekreemi valmistamine võtab sutsu rohkem aega kui naabrite kataloonia kreem, siis läksingi sel korral kergema vastupanu teed, võttes ette Gordon Ramsay eestikeelse "Maailma köögi" koos tsitruselise kataloonia kreemiga. Kokkuvõttes - mis ta nüüd niiväga kergem saigi. Muidu olen seda magustoitu teinud vanilliga, kuid apelsini ja sidruniga tundus huvitavam. Olles taas tõeline laiskvorst, ei viitsinud ma keedusest tsitrusviljade kooreribasid välja kurnata. See oli aga viga. Kreem, mis on tõeliselt pehme, siidine ja peaaegu sulab keelel, oli nüüd nagu kotiriie ehk siis siidi sulni õrnuse asemel kraapis keelt toimne linane. Üritasin siis seda tundmust mõtte jõul suunata, natuke isegi õnnestus:). Kes on samasugune laiskloom nagu mina, võib koored muidugi rahumeeli sisse jätta, maailmalõppu sellest ei tule:). Kuid sellest moraal, uskuge kohe esimesel korral, mida kirjutatakse, muidu koguneb neid rehavarrest saadud muhke liiga palju.

4 munakollast
1 dl suhkrut
2 sl maisitärklist
2,5 dl vahukoort
2,5 dl piima
1 sidruni riivitud koor
1 apelsini riivitud koor
1 kaneelikang

(demerara) suhkrut

Munakollased vahustada suhkruga heledaks tihkeks vahuks. Mikserdada sisse maisitärklis, piim ja vahukoor. Lisada ka riivitud apelsini- ja sidrunikoor ning kaneelikang.
Kuumutada segu pidevalt segades paksupõhjalises potis, kuni kreem pakseneb ja kaob toores maitse. Teha seda kõike madalal tulel, kuna keemaminek lõpeb kraanikausi või koera rõõmupäevaga.
Nüüd tuleb oluline koht. Kui kreem on enda arvates valmis, tuleb see valada läbi sõela, et kooreribad koos kaneelikoorega kreemist eemaldada. Valada kreem vormidesse ja tõsta jahtuma. Niimoodi võib seda magustoitu külmkapis mitu päeva hoida. Kui aga läheb serveerimiseks, raputada iga vormi peale suhkrut ning see leeklambiga või ahjus grilli all karamelliks põletada.
Nii lihtne see ongi.

13. detsember 2010

Kanamaksapasteet valge šokolaadiga


Mõte panna valget šokolaadi pasteedi sisse on ühelt poolt kaunis ehmatav, teisalt ei ole ses ju midagi imelikku. Nagu ma varem olen juba kirjutanud, oli mu ema valmistatud pasteedi nõks just šokolaadised liköörikommid, seda küll siiski tumeda šokolaadiga.

Aga ikka see valge šokolaad. Broilerimaks ise on selline mahe, valge vein ja roseepipar täiendavad looritatult seda pehmust ja viimaks šokolaad ... Amps pasteeti mõjub algul tõesti pasteediselt, kuid viimast tera alla neelates jääb suhu šokolaadine magus järeltoon. Pehme sai (nii nagu võisaia ikka tehakse) rikub selle pasteedi tegelikult ära, pehme koduleib ehk tuleb kuidagi kõne alla, krõbedaks röstitud sai on nagu hädapärast, et näppe puhtana hoida. Kõige paremini maitseb ta hoopis niisama, väikese suupistena külmlaual. See pasteet on sooloesineja, ei mingit koostööd teiste mängijatega.

500 g broilerimaksa
1 sl võid
1 sibul
1 sl uhmerdatud roseepipart
1 dl valget veini
soola
2-3 ruutu valget šokolaadi
1 sl riivsaia
2 munavalget
50 g võid

Maksad puhastada kelmetest ja lõigata pooleks. Panna või pannile sulama ja praadida selles hakitud sibulat, kuni see on klaasjas. Lisada nüüd maksad ja pruunistada. Valada juurde valge vein, purustatud roseepipar ja sool. Praadida keskmisel kuumusel edasi, kuni maks ei ole enam seest verine ja vedelikust on pool alles jäänud. Tõsta pann tulelt ja lisada šokolaaditükid, mis sulavad maksa kuumuses rõõmsalt ära. Kallata veidi jahtunud segu köögikombaini ja vuristada kaunis peeneks massiks. Kui on tahtmist või viitsimist, võib veel sauseguriga peenemaks lasta või läbi sõela suruda.
Segada poolenisti valmis massile juurde riivsai ja õrnalt tõstes üsna tugevaks vahuks löödud munavalged. Valada õhuline mass vormi ning küpsetada 150 kraadi juures umbes 20 minutit, et riivsai jõuaks paisuda ja munavalged läbi küpseda. Mina küpsetasin pasteeti piklikus keraamilises vormis ilma veevannita (laiskus:) ), kuid võib ka veevannis. Viimasel juhul ei ole ilmselt tarvis riivsaia lisada.
Peaaegu oleks unustanud. Tekib küsimus, et kuhu läheb 50 g võid. Või tuleb ära sulatada ning ahjust tulnud pasteet sellega korralikult sisse pintseldada.
Selline pasteet jääb pigem tahke kui määritav ning temast on hea lõigata ruute, kolmnurki või muid kujundeid. Juhul, kui karbist noaga lihtsalt võtta ei lubata:).

11. detsember 2010

Maailma parimad brownied, seni vähemalt


Monika tuli, korraldas paraja segaduse ja läks... Täna on Eesti kuidagi vaikne, justkui tardunud. Võib-olla ollakse lihtsalt väsinud, lund on ju NII palju. Kus see kliima soojenemine siis on, võiks küsida. Ehk see kõik tähendabki, et kliima on omadega sassis.

Hoolimata lumest, murtud labidavartest ja kärsatatud siduritest võiks ikkagi teha ühe koogi. Paitab vähemalt maitsemeeli:). Kui see retsept ilmus kunagi ammu Oma Maitses (hiljem ka "100 kooki, 3"), sai pähklite ja kohviga šokolaadikoogist mu suuri lemmikuid. Ja see sõprus kestab edasi. Erinevus algse retseptiga on see, et metsapähklite asemel kasutan kreeka pähkleid, puhtalt maitseeelistuse asi.

175 g tumedat šokolaadi (mina olen Bitteri-usku)
175 g võid
0,5 dl väga kanget kohvi (espressot)
3 muna
2,5 dl suhkrut
1 dl jahu
100 g kreeka pähkleid

100-200 g Dajmi šokolaadi

Sulatada potis või, lisada tükeldatud šokolaad ja tõsta tulelt. Segada niikaua, kuni šokolaad on sulanud, vajadusel kuumutada pisut. Valada juurde kohv ja segada ühtlaseks. Munad vahustada suhkruga tugevaks heledaks vahuks. Ühendada munavaht ja šokolaadisegu, lisada jahu ja hakitud või peenemaks jahvatatud pähklid. Segada õrnalt, et mass jääks õhuliseks. Kallata tainas 26-cm koogivormi, puistata peale paksu kihina jahvatatud Dajmi šokolaad ning küpsetada 175 kraadi juures 30-40 minutit. Jälgida, et pealmine kiht kõrbema ei läheks.
Kook on parim toasoojalt järgmisel päeval, kui ta on parajalt niiske, šokolaadine ja pähkline ... Kas siis niisama, vahukooretupsu või jäätisega:).

8. detsember 2010

Lambataskud


Mulle tundub, et täna oli kuidagi imelik päev, tea kas tähtede seis või kuidas. Sõnades on seda imelikkust isegi võimatu kirjeldada, justnagu vaadanuks inimteatrit kõrvalt. Elu nagu teater, öeldakse vahel. Võib-olla sundis mind asjadele teisiti vaatama hommikune kolakas Tartu-Tallinn trassil, kui libeda tõttu ei suutnud meie liinibussist tagantpoolt ülejärgmine suur veoauto õigel ajal autoderivi pidurdamisele reageerida ning litsus ühe väiksema auto meie bussi ja enda vahele. Õnneks midagi fataalset ei juhtunud,  arstide poolt ülevaatamist vajati aga küll. Põhjuseks libe tee ja libe oli ta tõesti.

Eesootavale tuisule mõeldes ja kodusistumiseks ettevalmistusi tehes võiks mõelda mõnusatele soojendavatele pirukatele, mille küpsemisel levib köögis mõnus veidi lambane aroom. Ekstra head pärast õues rahmeldamist (loe: lumerookimist:) )

Retsept pärineb BBC Good Foodi detsembrinumbri vahelt, väheke kohendatult.

1 sl toiduõli
350 g lambahakkliha
2 sl Felixi barbeque-ketšupit
1 sl Worchestershire`i kastet
0,5 dl puljongit
soola, pipart
100 g (külmutatud) herneid

3 keedetud kartulit
150 g valgehallitusjuustu
500 g külmutatud lehttainast
1 muna


Sibul hakkida ja panna õli sisse praadima, lisada hakkliha ning pruunistada koos. Lisada puljong ja maitsestada kastme-ketšupiga. Hautada, kuni vedelik on peaaegu aurustunud ja hakklihamass mõnusalt tummine. Valada juurde herned ja kuumutada paar minutit koos (eriti siis, kui kasutada külmutatud herneid).
Rullida tainas õhukeseks ja lõigata 8-ks suureks ruuduks. Külmad keedukartulid suruda kahvliga katki ning jagada see pudi ruutudele. Samamoodi jagada ära hakkliha-hernesegu, ka juust tükeldada ning tõsta juustutükid igale tulevasele pirukale. Nüüd näppida tainanurgad ümbrikuks kokku ja asetada küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Määrida pirukad munaga ja küpsetada 200 kraadi juures umbes 20 minutit.
Lasta veidikene jahtuda ja süüa klaasi piimaga. Ning olla teel ettevaatlik!

6. detsember 2010

Spagetid ja verivorst


Natuke nagu verivorsticarbonara:). Verivorst käib vankumatul sammul ikka koos pohla ja kõrvitsaga, no mis spagetid. Nii olen ma vähemasti oma senise teadliku elu arvanud. Kõigele lisaks on head klassikalist vorstirohu maitsega verivorsti pea võimatu saada, Tartu pool suudab sellist asja toota vaid väike Rahinge lihatööstus.

Niisiis tänapäevane versioon, kuidas poes pakutavat verivorsti paremaks tuunida. Kui ei oleks söönud, poleks uskunud, nii kummaline tundus see kombinatsioon esmapilgul.
Idee pärineb taas Karmenilt.

200 g verivorsti
1 sl toiduõli
200 g vahukoort
soola, pipart
palsamiäädikat
Worchestershire`i kastet
2 muna

spagette
riivitud parmesani

Verivorst puhastada nahast ja lõigata kuubikuteks. Praadida kuubikud kuumas õlis läbi, valada peale 3/4 koorest ning lasta väheke nõrgemaks keeratud tulel keema, hautada mõni minut ja suruda vorstikuubikud katki, nii et moodustub ühtlasem mass. Maitsestada pipra, palsamiäädika ja Worchestershire`i kastmega. Soola lisamisega tuleb taaskord olla ettevaatlik, kuna vorst kipub enamasti kaunis soolane olema. Tõsta pann tulelt ja segada juurde allesjäänud koorega lahti klopitud munad. Pisut võib pannitäit veel kuumutada, aga keema lasta ei tohi, muidu läheb munasegu tükki. Kaste peab jääma kreemjas ja mõnusalt paks.
Serveerimisel võib kasutada meelepärase kujuga pastat, kuigi spagetid näevad kõige ahvatlevamad välja:). Pasta ja kastme võib taldrikule tõsta üksteise otsa, veel parem on nad omavahel läbi segada, siis on nagu päris. Paras ports parmesani muidugi kõige otsa.

5. detsember 2010

Moos punastest sibulatest


Elu on ju tegelikult ilus. Mõned tunnid tgasi tuiskas Tallinnas mere poolt sellise hooga lund, et nähtavus oli nullilähedane. Mis siis, et teed ei näinud või et jalad olid üleni lumised. Enne seda sai sisetunde ajel ära vaadatud film "Variautor", mis veidi hiljem kuulutati Euroopa filmiks 2010.  Lisaks teatab Kodu & Aia erinumbri "Jõulud" horoskoop, et aasta lõpuosa soosib minu tähemärgile uute ettevõtmiste alustamist,  poolikute asjade lõpetamine polevat üldse in. Ja üldse mööduvat aastalõpp romantilisuse tähe all. Sestap unustangi vähemalt praegu, et varsti on taas esmaspäev oma poolikute asjadega, mis ootavad ettekuulutusest hoolimata tegemist ning mõtlen maailma helgemaks nagu äsjasadanud pehme lumi.

Miks mitte teha nende allesjäänud päevade jooksul midagi erilist. Punastest sibulatest keedetud läikiv ja karamelline moos passib suurepäraselt maitseküllase pasteediga, aga ka klassikalise seaprae juurde. Miks mitte valmistada hoopis filotainast õhkõrnade äärtega korvikesi, kuhu panna keskele lusikatäis sibulamoosi ja killuke valgehallitusjuustu. Kindel on see, et moosi keetmine on ülimalt loominguline tegevus, mis annab iga kord veidi erineva tulemuse. Mitmekesisus rikastab või kuidas seda nüüd öeldaksegi.

0,5 kg punaseid sibulaid (0,5 kg = ~ 5 sibulat)
1 sl võid + 1 sl toiduõli
2 sl fariinsuhkrut
2 sl punase veini äädikat
1 dl portveini
1 sl vahtrasiirupit
veidi soola
Santa Maria Chili Explosioni maitseainesegu

Sibulad lõigata neljaks ning viilutada õhukeselt. Paksupõhjalises potis kuumutada või ja õli ning praadida sibulaid pidevalt segades mõni minut, kuni kirbe lõhn hakkab kaduma. Nüüd lisada fariinsuhkur, äädikas, vein ja maitsestada soola ning tšillipuruga. Ei saa pattu salata, oleks võinud kasutada lihtsamat veini, aga ühe teise roa jaoks oli varutud ekstrapudel pikakaelalist Põltsamaa Tõmmut, nii läks sortsuke seda nestet ka sibulatele. Hautada sibulaid kõige madalamal kuumuseastmel, kuni vedelik on peaaegu aurustunud ja mass paks ning läikiv. Lisada nüüd vahtrasiirup ja kuumutada veel mõni minut. Kokku peaks arvestama ligi kolmveerand tunniga (loe: 45 minutiga:) ).
Seda moosi ei ole mõtet limpsida külmkapikülmalt, siis ta maitseb nagu punase kapsa hautis. Maitsed löövad kõige paremini välja toasoojalt, kui mitte isegi soojemalt.

2. detsember 2010

Külma ilma kõrvitsasupp


Oleks teadnud, et see talv nii kiiresti tuleb, oleks kodust ära läinud. Nii võiks ju parafraseerida. Tegelikult olen praegu isegi õnnelik, et elan lõuna pool, see Põhja-Eestit tabanud lumeuputus ei ole kuigi meeldiv. Samas külmaga on just vastupidised lood, Tallinna pool on kuidagi meeldivalt soojem:).

Väljast punaste õhetavate põskedega tuppa tulles tahaks midagi sooja, õigemini soojendavat. Piisavalt paks ja rammus supp on siinkohal just see õige. Võib ju küll ohata, et jälle (rõhutatult ja allakriipsutatult!) see kõrvits, aga no ei suuda paremat asja välja mõelda. Võib-olla kunagi teine kord sähvatab midagi muud.

2 sl võid
2 suuremat porgandit
1 suur sibul
3-4 küüslauguküünt
0,5 tl vürtsköömneid
0,5 tl kardemonipulbrit
2,5 dl valget veini
7-8 dl meelepärast puljongit
4 kartulit
800 g puhastatud kõrvitsat
100 g suitsujuustu
peotäis soolaseeni
tšillipulbrit, -helbeid või hakitud tšillikaun

Või sulatada paksupõhjalises potis, lisada vürtsköömned ja kardemon ning praadida veidi, et aroomid hakkaksid liikuma. Lisada seejärel hakitud sibul ja küüslauk ning praadida veel minutikene. Nüüd kallata juurde tükeldatud porgand ning aeg-ajalt segades lasta ka porgandil ääred pruunikamaks. Valada juurde valge vein ja puljong ja keeta, kuni porgand on poolpehme. Lõigata kartulid ja kõrvits kuubikuteks ning lisada supile. Kui kõik on pehme, hakkida sisse soolaseened ning suuremate kuubikutena suitsujuust. Lasta nüüd supp saumikseriga sodiks ning mõnusalt kreemiseks. Kontrollida maitset. Kuna seened ja juust on piisavalt soolased, tuleb soola lisamisega olla väga ettevaatlik.
Serveerimisel lisada taldrikusse natuke sooja juurdeandvat tšillit.

30. november 2010

Kuidas mõrvata räime


Mul pole naljatuju ollagi, jutt tuleb täiesti tõsine.
Üks mu lapsepõlvest senini püsinud kiikse on, et ma ei armasta väikest luist kala. Rist ja viletsus on liha sealt kätte saada. See, et mu isa oli kirglik harrastuskalamees ja värske Peipsi järve kala oli mu lapsepõlveaegu pidevalt laual, ei loe siin karvavõrdki. Ja nii jätavad väikesemõõduline ahven, räim ja muu selline mind täiesti külmaks. Kuigi tuleb möönda, et piimakastmes rohke sibulaga hautatud verivärske ahven on üks parimaid toite, õieti küll see kala- ja sibulamaitseline tummine leem.

See eelnev jutt puudutas siis värskest kalast valmistatud roogi. Vürtsikilu ja soolaheeringat armastan ma näiteks väga, suitsurääbiski on in:). See on ju kiiks, normaalne küll mitte! Eriti imelik on seda kirja panna:) On kuidas on, aga räimest tehtud toidud minus kuumi tundeid ei tekita. Andke näiteks sudakat või karpi, silmad lähevad kohe särama:).

Lõpuks võtsin südame rindu ja otsustasin oma valgete kätega teha räimevormi. Põhjuse selleks andsid turuhoones kohatud värsked räimefileed. Mhm, kui aus olla, siis selle kiiksu üks põhjusi ongi luudes, nendelt kalakestelt luude eemaldamine on hirmus tüütu ja tänamatu tegevus. Mõned söövad küll koos luudega või on profid lõualuu töö alal, mina nende hulka paraku ei kuulu. Maitsega on peaaegu analoogne lugu, ühesõnaga ei midagi sellist, mille nimel hirmsasti vaeva näha. Rahvuskala tiirleb lihtsalt minust väga erineval orbiidil:).

Sellegipoolest otsustasin proovida. Ja kui mõrv, siis olgu see täielik, ei mingit võimalustki ellu jääda! Ehk siis mõrvarelvadeks said kitsejuust, sinep ja tšilli. Karm, eks!

räimefileesid
pehmet kitsejuustu
hakitud tilli
soola
Santa Maria Chili Explosion maitseainesegu
kohvikoort
sinepit (näiteks Felixi Inglise sinep)

Kalafileedele määrida noaotsaga kitsejuustu, riputada peale tilli, soola ja tšilliga maitseainesegu. Keerata fileed rulli ja tõsta ahjuvormi(desse). Segada kohvikoor sinepiga, lisada maitse järgi soola ning valada rullidele. Küpsetada 180 kraadi juures, kuni koor on kalgendunud.
Kõrvale sobivad ilusad muredad kodumaised kartulid.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...