30. aprill 2010

Lihtsalt ilus, vol. 2

Botaanikaaias on püvilillede paraad. Piltidel on Radde, buhhaara ja kirju püvilill.











                                                             

29. aprill 2010

Käed eemale Evelinist!

No ajab ikka hinge täis küll. Need, kes mind tunnevad, teavad, et üldiselt olen pigem tagasihoidlik, kuid mõnikord võin muutuda vägagi emotsionaalseks ja silmaklapid langevad justkui iseenesest pähe. Nii ka täna.
Lugupeetud ajalehe Postimees veebis ilmus pealtnäha täiesti tavaline lugu, kuidas Evelin Ilves kutsuti Tallinnas ühte gümnaasiumisse rääkima tervislikust toitumisest. Vahtu ajasid mind hoopis selle loo kommentaarid, sest seal esinesid inimesed, kellele meeldib tatti pritsida (vabandust väljenduse eest) ja kel on kama kaks, kas kommenteerida esimesi lumikellukesi või tuumajaama ehitust. Vahel kohtab ka konstruktiivseid kommijaid, aga suhteliselt harva. Tegelikult olen ma kindel, et kui samas uudisloos oleks Evelini asemel olnud keegi teine, oleks kohanud komme stiilis "oi kui tore üritus". Nõus, et Evelini väljaütlemistega on alati üks jama olnud, kas on olnud aeg vale või sõnastus ajanud kellelgi harja punaseks.Aga sellist jauramist poleks küll oodanud.

Nüüd süüdistatakse teda juba selles, et ta tahab Eesti toiduainetööstusele sellega kabelimatsu anda, et kutsub üles ise toitu valmistama. Lisaks saab tema ja teised, kes ise toitu valmistavad, selle eest nahutada, et raiskavad asjatult energiat (leivaküpsetamine elektriahjus võtvat üleliia palju elektrienergiat!). Ja et kodutoidu valmistamine olevat vaid rikkurite teema, vaestele käivat see üle jõu. Halleluuja!

Üks mu tädipoegadest ütleb ikka, et ta ei saa aru neist inimestest, kel on olemas võimalused oma aias värske kasvatamiseks ja ei tee seda, kuid vinguvad ikka kõige üle. Mina ka ei saa aru. Loomulikult, kui ei ole võimalusi, ei saa üle oma varju hüpata ja ega keegi neid süüdistagi. Nõus, et isetegemine võib üksikutel juhtudel ka kallimaks minna kui poest ostmine, kuid asjal on lisaks hinnale ka emotsionaalne ning tervislik pool. Igasugune isetegemine maandab väga kenasti stressi, omavalmistatud toidu puhul sa ka tead, mida endale sisse kühveldad, jne. Loomulikult on see valikute ja olukordade küsimus, ka kõige vingem koduperenaine ostab vahel mõne poolfabrikaadi. No ei ole vahel aega või juhtub mõni ootamatus. Ja hea on, kui neid poolfabrikaate on poest võtta!

Olen terve elu oma maa peal kasvatatud kartuleid söönud. Kord Saaremaal lähetuses olles tegime seal ise süüa ja ma olin pehmelt öeldes šokeeritud, kui poest ostetud umbes kilosest kartulikotist jäi pärast koorimist järele umbes pool kui mitte vähem. Või kui kord Rimist varaseid kartuleid ostes (suve algul olen tõesti esimesi kartuleid vahel turult või poest ostnud, sest omad saavad ülesvõtmisvalmis pärast jaanipäeva) keetsin ja keetsin neid (sort oli Princess, päritolu enam ei mäleta), kuid kartul ei ilmutanud mingeid muredaks minemise märke. Pärast kurnamist valgus kartulitest nagu käsnast veel vettki välja. Oma viga, et uusi väljamaiseid sorte ja nende omadusi ei tunne! Tohhoo tonti, Eestis on aretatud kõikvõimalikke vilju igaks elujuhtumiks, aga tänapäeva inimene tahtvat ainult perfektse kuju ja muutumatu suurusega kartulit ning kapsast, maitse polevatki nii oluline. Nii väidavad poodnikud.

Miks ma seda kõike kirjutan. Selleks, et lastaks inimestel valida, igaühel on õigus otsustada, mida ta oma vaimule ja kehale õigemaks toiduks peab. Kes tahab, valmistab ise leiba, kes tahab, ostab poest. Aga ei tasu süüdistada isetegijaid majanduse allakäigus või muudes surmapattudes. Ka nemad peavad kasvõi midagigi poest ostma, muidu pole ju millestki teha või kasvatada.

28. aprill 2010

Banaani-rukkimuffinid


Nagu ikka, algas kõik ülejääkidest. Sel korral siis banaanid. Jumal tänatud, et meil on maal koer, kass ja kanad. Viimased on muidugi eriti kasulikud, hävitavad ära tõesti kõik ülejääkide ülejääkide ülejäägid. Vahel juhtub muidugi ka seda, et nad pääsevad oma aiast kas koeraõue või lilleaeda. Enamasti lõpeb see ettearvatavalt kahel moel, esimesel juhul jäädakse ilma pundist sulgedest (koer püüab nimelt kaitsta kanu nende endi eest:) ), teisel juhul on lille- või aedviljapeenardes mõningased rohelisekaod. Vabandust, kaldusin teemast ehk muffinitest kõrvale.

Aluseks on võetud raamatust "Muffinid 2" banaaniga täisteramuffinite retsept.

3 keskmist banaani
2,5 dl pruuni suhkrut
1 dl õli
2 muna
0,5 dl hapukoort
2 kuhjaga dl jahu
1 dl nisukliisid
1 dl rukkihelbeid
2 tl küpsetuspulbrit
veidi soola

Banaanid suruda kahvliga sodiks, segada teiste vedelate ainete ja suhkruga. Teises kausis segada kuivained, lõpuks tõsta koos segi, jagada vormidesse ja küpsetada 200 kraadi juures 20-25 minutit.
Arvestada, et muffinid tulevad päris magusad ning sõltuvusttekitavad...

26. aprill 2010

Virsikud sidrunikreemi ja beseega

Mitu päeva kibeles peas mõte, kuidas kasutada ära poolik virsikukompotipurk. Magus - hapu - magus - hapu, kuidagi peaks ju tekkima üksteist täiendav kooslus. Küsimus vaid, et kuidas. Mõttetöö tulemus sai vägagi pidulik ning nüansirohke.

Sidrunikreem (lemon curd):
2 sidruni riivitud koor
1,5 sidruni mahl
2 dl suhkrut
100 g võid
3 munakollast

Besee (4-le virsikule):
1 munavalge ja 2 sl suhkrut

Kreegimoosi

Kõigepealt valmistada sidrunikreem. Munakollased mikserdada suhkruga tihkeks vahuks. Või sulatada ja segada munavahu, sidrunikoore ja -mahlaga ühtlaseks. Kuumutada madalal tulel, kuni kreem muutub paksemaks ja veidi läbipaistvaks. Kreemi saab selle magustoidu tarvis mõistagi palju, kuid olge rahulikud, kolmandik limpsitakse ära juba kuumutamise juures ja kolmandik jahutamise ajal:). Igatahes, kui õnnestub midagi päästa, tuleb see vahetevahel segades maha jahutada.
Besee jaoks vahustada munavalge tugevaks vahuks, edasi mikserdades lisada suhkur, vaht peab jääma pehme ja läikiv.
Ahjupannile laduda poolikud konservvirsikud (alt võiks siledaks lõigata, muidu vajuvad kaldu), soovi korral võib lohu veel sügavamaks õõnestada. Tõsta lohku pool lusikatäit vürtsikamat moosi (kreegimoos on just see õige), suurem lusikatäis sidrunikreemi ja katta pealt beseega. Küpsetada 200 kraadi juures, kuni besee muutub pealt pruunikaks.
Mmmmmmmm.........  Vormi valgunud virsiku-sidruni-kreegimaitseline leem on seda väärt, et viimnegi piisk ära limpsida:).

25. aprill 2010

Köömnene kartulisuflee

Kõik algas reedesest Tartu Maamessil käimisest. Maamess on vähemalt minu jaoks kevadine suursündmus, ikka ootad, kas on uusi ettevõtteid, uusi tooteid ja uusi ideid. Sel korral oli silma järgi kõikõimalikku suurtehnikat kuidagi vähem, rohkem oli panustatud ideedele ja väikematele-uudsematele tehnikavidinatele.
Huvitavamaks läks aga sisehallides, kus nägi mitut uut nime. Kõikvõimalike mahe- ja käsitöötoodetega olid esindatud piirkondlikud arendus- või koostöökeskused, tutvustati ja pakuti kohalikke hõrgutisi, isevalmistatud seepe ning muud silmale ja suule meelepärast. Tore, et Pärnumaa Tamme aiandustalu oli leidnud tee Tartusse, samuti hakkasid silma Esko talu toredad feta-juustud ning Pollis toodetud mahlad-mehud-moosid. Viimastest sain mitu head ideed uueks õunahooajaks (näiteks valge sõstra-ploomi-õunapüree:) ).
Nüüd aga kartulisuflee juurde. Olen seda mõnusat rooga varemgi teinud, kuid nüüd tuli kiusatus proovida Tamme talu maitsesegusid. Sel  korral sukeldusin ninapidi vürtsise köömnesoola purki. No-ma-ei-suuda, köömnete, porrulaugu, küüslaugu ja tšilli lõhn on vastupandamatu! Muuseas, kõik selle talu ürdisoolad lõhnavad imehästi:).

700 g kollaseid ja jahuseid kartuleid
100 g head suitsusinki (samuti Maamessilt)
2 dl piima
3 muna
4 sl riivitud parmesani juustu
Tamme talu köömnetega ürdisoola
vajadusel soola

Keeta kartulid pehmeks, suruda kahvliga katki ja kloppida kuuma piima ning ürdisoolaga (vajadusel lisada veel tavalist soola) õhuliseks. Lisada peeneks hakitud sink, riivitud juust ning munakollased ja segada ühtlaseks. Lõpuks segada õrnalt tõstes juurde vahustatud munavalged. Valada sufleemass võiga määritud vormi ja küpsetada 200 kraadi juures kuldpruuniks. Efektsem on sufleed küpsetada väikestes vormides, kuid hädapärast kõlbab ka suurem ahjuvorm.
Serveerida värske salati, hapukoorekastme ja mõnusa ahjuliha või grillvorstidega.

23. aprill 2010

Jõhvikamuffinid

Turult jõhvikaid ostes jäi neid magustoidu valmistamisel paras jagu üle, et katsetada muffinite tegemist. Veidi internetis ringi luurates jäi Perenaine.ee-st silma pohla-martsipanimuffinite retsept. Nii ta käiku läkski, jõhvikatega siis. Tulemus oli päris mõnus, odrajahu andis asjale veidi karaskilaadse efekti.

2 muna
1,5 dl suhkrut
100 g võid
1 dl keefiri
2,5 dl jõhvikaid
2 dl nisujahu
2 dl odrajahu
2 tl küpsetuspulbrit
150 g martsipani

Või sulatada ja jätta jahtuma. Samal ajal vahustada munad suhkruga ja hakkida martsipan (võib ka riivida, kui on hea riiv). Segada omavahel kõik kuivained ja martspanitükid. Kallata jahud munavahu juurde, lisada keefir, marjad ning tõsta kõik omavahel segamini. Nüüd lisada sulatatud või ning segada ühtlaseks.
Küpsetada 200 kraadi juures umbes 20 minutit. Tainast saab 12 prisket muffinit, eriti hästi maitsevad need piimaga:).

21. aprill 2010

Lihtsalt ilus

Hommikul läbi botaanikaaia tööle minnes ei saanud kuidagi kiikamata jätta, kui palju on  krookused ja liilialised ennast päikese poole upitanud ja kas on uusi õitsejaid ilmunud.
Needsamad kaks pildikangelast on tegelikult juba mitu päeva silma rõõmustanud, kuid hommikupäikeses on nad eriti säravad.

Kaunis tulp "Violacea black base" ja kirgassilla

 

19. aprill 2010

Ahjukala estragonise munavalgekasukaga


Kunagi nii umbes 10 aastat tagasi levisid posti teel lehekaupa tellitavad retseptikaustad pealkirja all "Kiiresti ja Maitsvalt". Tõlgitud olid need vist soome keelest, uus ja põnev ning vaimustus suur. Oli kuidas oli, aga ka mul on neid retsepte üks kaustatäis ning tuleb tõdeda, et mitmedki neist on jäänud "perekonnaklassikasse". Nagu näiteks see siin.

umbes 700 g valge kala fileed
100 ml vahukoort
1 sl võid
soola
hakitud tilli

3 munavalget
7 sl majoneesi
1 sl kuivatatud estragoni

Kalafileed (selleks sobib hästi külmutatud mintai, heik, tursk, vm valge kala) laduda ahjuvormi, maitsestada soolaga, riputada üle hakitud tilliga, valada üle koorega ning panna peale väikesed võitükid. Küpsetada ahjus, kuni kala on peaaegu küps.
Munavalged vahustada tugevaks vahuks, segada juurde majonees ja estragon, viimast võib panna julgesti, toidu maitse vaid võidab sellest. Tõsta vaht vormi kalale peale (justnagu rabarberikooki tehes:) ) ning küpsetada 200 kraadi juures, kuni pealt muutub kenasti pruuniks.
Serveerida keedetud kartulitega.

17. aprill 2010

Lumepallisupp


See magustoit kuulub rubriiki HEA ehk head Eesti asjad, LPV ehk lapsepõlvenostalgia, TAV ehk taasavastatud vana, jne. Vahel kõlavad kõikvõimalikud lühendid väga totralt, vabandust.
Tegelikult on ju tegemist maitsemeeli paitava siidise magustoiduga, mille valmistamine ei ole ülejõukäiv ning komponendid enamasti alati kodus olemas.

Ah jaa, mõnel pool nimetatakse seda magustoitu ka ujuvateks saarteks. Muide, Tallinnas leidub isegi üks kohvik, kus lumepallisupp on menüüs täiesti olemas. Au ja kiitus neile selle eest!

1 liiter piima
5 muna
5 + 1 sl suhkrut
soovi korral 1 tl maisitärklist
vanillisuhkrut

Munakollased vahustada 5 sl suhkruga heledaks paksuks vahuks, munavalge vahustada ilma suhkruta samuti tugevaks vahuks. Lasta piim 1 sl suhkruga keema, tõsta piima sisse lusikaga munavalgevahust pallid, kuumutada läbi ja tõsta vahukulbiga eraldi kaussi. Nii tuleb teha kogu munavalgemassiga. Kui soovitakse paksemat kastet, võib enne munakollaste lisamist segada piima sisse veidi külma piima või veega lahustatud maisitärklist. Uuesti peaaegu keema lastes lisada vahustatud munakollased ja pidevalt segades kuumutada (mitte keema lasta, siis on kõik untsus), kuni kaste pakseneb. Lõpuks lisada maitse järgi vanillisuhkrut. Kõige parem on muidugi kasutada hoopis vanillikauna.
Serveerimisel tõsta taldrikule vanillikastet ja asetada sinna peale munavalgevahused lumepallid.

16. aprill 2010

Keefiritarretis jõhvikate ja šokolaadiga


Iga päev on kukesamm rannahooajale lähemale. Magus kreem, hapu kaste ja ohtralt tumedat šokolaadi on kombinatsioon, millega raske eksida. Keefir muudab vahustatud kreemi kergemaks, seepärast ongi seda kergem süüa kui klassikalist panna cottat.

Tarretiseks (sellest jagub 3-le maiasmokale):

1 dl vahukoort
3 tl suhkrut
2,5 dl keefiri
vanillisuhkrut
2,5 tl želatiini


Želatiinipulber  paisutada väheses vees ja sulatada pliidiserval. Vahukoor vahustada suhkru ja vanillisuhkruga, segada juurde keefir ning sulanud želatiin. Valada väikestesse vormidesse või kaussidesse ja asetada külma tarretuma.
Kastmeks purustada sauseguriga 100 g pohli või jõhvikaid, jõhvikate puhul võib lisada veidi suhkrut.
Serveerimisel lüüa tarretunud kreem magustoidutaldrikule, tõsta juurde kastet ja puistada üle rohke riivitud mõru šokolaadiga.
Väikestes naudingutes peitubki mängu ilu ;).

15. aprill 2010

Rostbiif

Hea loomaliha, küpsedes seest kergelt punane... Kaua ei suuda selliseid lauseid moodustada, suu hakkab vett jooksma. Hästi õnnestunud rostbiifi vastu on seaprael raske saada, kuid kõik oleneb liha kvaliteedist. Olen isegi kord lihaveise pealtnäha korralikust käntsakast saanud sellise nätske prae, mida sai nautida vaid Reks. Tema on muide koer:).
Sel korral läks kõik aga väga hästi. Liha sai mahlane, õrn ja hästi lõigatav.
Tavaliselt olen sellele praele lähenenud vaid soola ja vahel harva ka pipraga, ei raatsi liha magusat maitset ja lõhna millegi muuga rikkuda. Sel korral proovisin aga seda enne küpsetamist kergelt marineerida ning tuleb möönda, et tasub teine kordki proovida.

Marinaadiks:
1 hästi peeneks hakitud sibul
4sl head toiduõli
3 sl punast veini või punase veini äädikat
rosmariini
musta pipart
soola

Segada kokku marinaad ja jätta liha umbes tunniks ajaks sellesse marineerima. Seejärel sulatada pannil tükk võid ja praadida marinaadist väljavõetud ning köögipaberiga kuivaks patsutatud lihatükk kiiresti tulises võis igast küljest pruuniks.Tõsta liha restiga ahjupannile ja küpsetada 175 kraadi juures sobiva küpsusastmeni. Oluline on, et liha saaks pärast ahjust väljavõtmist fooliumi all umbes 15 minutit järelküpseda ja rahuneda.
Eriti maitsva kastme saab, kui aluspannile valgunud lihavedelikule lisada kohvikoort ja paksendamiseks veidi jahu ning maitseks veel rosmariini.

13. aprill 2010

Ahjuköögiviljad tüümiani ja rosmariiniga


Miks osta Austria päritolu pastinaaki ehk aed-moorputke, kui ka meie tingimustes kasvab see suurepäraselt. Sellisele järeldusele tulime möödunud sügisel. Lisaks on tegemist ka dekoratiivse taimega, tema lehed meenutavad kaugelt vaadates suurte lehtedega peterselli. Nii saigi temast läbisaava "keldrihooaja" suurim üllataja.
Erinevate katsetuste käigus sai proovitud seda köögivilja "vääristada" päris mitmel moel, kuid parimaks osutus kõige lihtsam viis:). Küpsemisel muutub pastinaak magusaks ja kergelt jahuseks. Fantastiline maitse!

Arvasime juba, et pastinaagid on selleks korraks otsas, kuid ema avastas keldrist vett välja pumbates (meil Nahkrol on see igakevadine ja -sügisene tegevus, tänavune veeuputus seda eriti ei mõjutanud), et teise korvi põhjas on veel mitu prisket juurikat.
Nii nad ahju läksidki, porgand ja kartul seltsiks.

Tükeldada meelepärases koguses ja vahekorras pastinaaki, porgandit ja kartuleid. Lõigata ka sibul või kaks ning 3-4 küüslauguküünt peeneks. Segada õli, soola ja kuivatatud rosmariini ning tüümianiga korralikult läbi, et köögiviljad saaksid õliseks. Kallata ahjuvormi, küpsetada algul 200 kraadi juures, hiljem vajadusel kuumust alandades vähemalt tunnike, olenevalt porganditükkide suurusest. Ja kui hästi köök pärast lõhnab...

Ploomitrühvlid ploomilikööriga, siiralt Teie...


Trühvlite tegemine on pühalik toiming. Tavaliselt teen neid korra aastas, jaanuari alguses, sõpradele-tuttavatele uusaastakingituseks. Ja igal aastal on uued retseptid sel häbiväärsel põhjusel, et kunagi ei viitsi koostist üles kirjutada. Sel aastal juhtus aga nii, et võtsin reegleid rikkudes ette teise trühvliteo keset aprillikuud. Mõnes mõttes isegi hea, sest ploomitrühvlite maitse jäi hingele kripeldama ja tahtsin teha pisut "tootearendust".
Nende trühvlite algne retsept pärineb Kodukirja 2009.a. detsembrinumbrist.

200 g vahukoort
50-60 g võid
200 g tumedat šokolaadi (mulle on
sobinud kõige paremini Kalevi Bitter)
umbes 100 g kuivatatud ploome
kuni 100 ml ploomilikööri
kakaod veeretamiseks

Kuivatatud ploomid lõigata väikesteks kuubikuteks, segada likööriga (liköör peaks vähekene ploome katma) ja jätta järgmise päevani toatemperatuuri juurde imbuma.
Vahukoor kuumutada keemiseni, lisada tükeldatud või, tõsta pliidilt kõrvale. Lisada tükkideks murtud šokolaad ja segada, kuni šokolaad ja koor on muutunud ühtlaseks läikivaks kreemiks. Kui mass on mõnevõrra jahtunud, kallata juurde ploomid (liköör peab olema ploomidesse imendunud). Lasta segul jahedas tahkemaks muutuda. Nii talvel kui ka nüüd jätsin kausi lahtise akna juurde, paari tunni pärast oli segu piisavalt kõvenenud, et andis lusika abil vormida.
Võtta trühvlimassist lusikaga sobiva suurusega tükid, veeretada kakaos ning jätta veel üheks ööks külmkappi tahenema.
Alles nüüd võib trühvlid pakkida karpi, siduda ilus pael lehviks ning kirjutada kaardile Ploomitrühvlid ploomilikööriga, siiralt Teie...

11. aprill 2010

Üks järjekordne banana split

Banana split on üks uskumatult lihtne ja maitsev dessert pühapäeva lõunaks. Idee järgi on tegemist jäätise-magustoiduga, mis originaalversioonis koosnes pikuti pooleks lõigatud banaanist, millele tõsteti kulbitäis maasikajäätist, šokolaadijäätist ning vanillijäätist. Ameeriklastele iseloomulikult oli sellest veel vähe, jäätistele tõsteti omakorda vastavalt liigile veel maasikasiirupit, šokolaadisiirupit ning purustatud ananassi. Ja ka sellest oli veel vähe, magustoitu kroonisid tupsukesed vahukoorest ning liköörikirsid. Ning kõik see juhtus juba aastal 1904...

Loomulikult on heast asjast tekkinud aja jooksul hulk variatsioone. Minu lemmik on selline.

1 portsjoni jaoks läheb vaja:
1 banaan
3-4 sl maasikapüreed
3 jäätisekulbitäit vanilli- või
maasikalisandiga vanillijäätist
3 sl vahustatud koort
pealeriputamiseks mandlilaaste

Banaan lõigata pikuti pooleks ja asetada magustoidutaldrikule, valada peale maasikapüree, tõsta peale jäätisepallid ja vähese suhkru ning vanilliga vahustatud koor. Lõpuks riputada peale mandlilaaste.
Rahulolu on garanteeritud:).

10. aprill 2010

Suitsukalapirukas

Suurepärane lahtine pirukas, sobib teha siis, kui tahad midagi head, et lihtsalt söögilauas mõnuleda. Rohkem sõnu polegi vaja...





Tainas:
100 g võid
2 keedetud kartulit
1 muna
2 dl jahu
soola

Täidis:
3-4 keskmist keedetud kartulit
1 suurem suitsutatud hõbeheik
3 suurt muna
300 g kodujuustu
2 dl vahukoort
kuni 0,5 dl hakitud tilli
vajadusel soola

Taina jaoks riivida kartul peenema riiviga, segada pehme või, muna ja jahuga, lisada veidi soola. Tainas peaks jääma pehme ja ühtlane, suruda võiga määritud 26-cm vormi põhja ja äärtele ning tõsta kõrvale. Muuseas, see on parim soolase pirukapõhja tainas üldse!
Täidise jaoks riivida kartulid jämeda riiviga, suitsukala puhastada luudest ja murda sõrmedega väikesteks tükkideks. Vispeldada kokku koor, munad, kodujuust ja hakitud till, soola lisada olenevalt kala soolasusest.
Tõsta ettevalmistatud põhjale ühtlase kihina riivitud kartul, seejärel kalatükid. Valada üle kooreseguga ja lükata lusikakahaga pealt ühtlaseks. Küpsetada algul 200 kraadi juures, kuni tõmbub pealt ja külgedelt pruunikaks, siis alandada kuumust ja küpsetada, kuni täidis on seest hüübinud.

Laupäeva jaoks nagu loodud. Parim soojalt!

9. aprill 2010

Kogu tõde sibulatest


Selleks, et sibulasupp, sibulapirukas, aga ka kotletid või ahjuliha hästi õnnestuks, läheb vaja häid ja aromaatseid sibulaid. Ikka selliseid, et koorides kole nutuisu peale tuleks. Tavalisest toidupoest võid osta küll ilusa väljanägemisega Euroopa erinevatest riikidest pärit sibulaid, aga neid koorides pole silmameigi pärast mingit muret:). Kui võrrelda Eestis ja näiteks Poolas kasvatatut, siis esimest palju korraga toorelt süüa ei saa, maitse on nii intensiivne. Eurooplaste puhul võib julgelt topeltportsu nahka panna, ikka ei saa midagi aru.

Tekib küsimus, millised siis on head sibulad. Eestis tuleb kaasaegse sibulakasvatuse juuri otsida Peipsi äärest. Peipsiäärne sibul, kasvatatuna kõrgetel peenardel, annab rohkesti saaki, on tugeva maitsega, aromaatne ning õigete säilitustingimuste juures peab vastu peaaegu uue hooajani. Sellelt baasilt on tulnud ka Jõgeva Sordiaretuse Instituudi söögisibula sort "Jõgeva 3", mille aretajateks olid Julius Aamissepp ja Valve Jaagus ning mis on sordilehel püsinud juba pea 50 aastat. Oma kogemuste järgi on see tõesti parim sort.

Tänapäeval on aiapidajal kaupluses valida päris mitme välismaise sordi vahel, kuid "Jõgeva 3" kahjuks ei kohta. Ilmselt on põhjuseks võrreldes meil levinuima hollandi päritolu tippsibulaga "Stuttgarten Riesen" suuremad tootmiskulud, mis ei tasu seda tööd ja vaeva lihtsalt ära. Nii oleme ka meie külvanud ühel aastal sibulaseemne maha, võtnud sügisel üles väikesed pärlsibulat meenutavad nupsud ning alles teisel aastal saanud uhked viljad. Kodumaine on eksklusiivne!

Sibulakuivatuskuur Kolkjas
Siiski, neile kahele on tulnud juurde uus konkurent - "Hercules F1". Eelmisel aastal kasvatasime nagu ikka "Jõgeva 3", kuid esimest korda "Hercules F1" ja  Peipsiääre sibulat. Peipsiäärne ja "Jõgeva 3" moodustasid pesa mitme sibulaga (võrdluseks, et Stuttgarten Riesenil kasvab vaid üks suur sibul, sama võib juhtuda ka "Herculesega"), mõni neist kasvas ülemääragi suureks. Kuna möödunud sügis oli vihmane ja kole, siis sibula kuivatamine oli üks valu ja vaev. Kodus väiksema koguse puhul on seda hea teha restidel päikese käes. Peipsi ääres on selleks spetsiaalselt ehitatud katustatud lavad.
Sellegipoolest on sibulad säilinud kaunis kenasti. Sama näitavad ka mitme aasta jooksul Põllumajandusministeeriumi poolt toetatud katsed , et toatemperatuuril peavad kõige paremini vastu "Jõgeva 3" ja "Hercules F1".

Oleme katsetanud ka punase tippsibulaga. Levinuim sort "Red Baron" annab küll ilusad viljad, kuid need tuleb hiljemalt paari kuu jooksul ära tarbida, muidu lähevad pehmeks või mädanema. Sestap kasvatan punast sibulat hoopiski seemnest, on odavam ja tulemus on sama. Huvitaval kombel on lapiku kujuga sordid kuidagi maitsvamad, mulle meeldib näiteks "Red Brunswick":).

Sibulapatsid on Kolkjas ostmiseks valmis sätitud

Hea maitse ja kvaliteet on kaugele tunda. Ega muidu sõida linnainimesed sügiseti Kolkjasse ja Varnjasse sibulareisile. Kas üks järjekordne Eesti Nokia?

Täiendatud 16.08.2017:
Samal teemal järgmised postitused SIIN, SIIN ja SIIN.

Sibulasupp


Prantsuse sibulasupiga on nii, et selle degusteerimisel jagunevad inimesed enamasti kaheks - need, kellele see meeldib ning need, kes arvavad, et ega see ikka õige asi pole, kui liha sisse ei panda. Muidugi on veel kolmas grupp, kes kehitavad esialgu vaid õlgu. Nemad kuuluvad äraostetavate hulka nagu valimistelgi ehk kõik oleneb maitsest ...

Üks parimaid retsepte on ilmutatud näiteks inglise keelest tõlgitud raamatus "450 retsepti kogu maailmast", Varrak 2008.

1 sl võid ja 2 sl oliiviõli
umbes 700 g sibulat
2-4 küüslauguküünt
1 tl suhkrut
0,5 tl kuivatatud tüümiani
2 sl jahu
1,2 dl valget veini
19 dl kana- või loomaliha-
puljongit
soovi korral 2 sl brändit
saia ja juustu

Kõige paremini õnnestub sibulasupp puudega köetaval pliidil, kus on poti liigutamisega kerge kuumuse tugevust reguleerida. Kui seda aga pole, tuleb hoolega peale passida, sest selle supi keetmine võrdub ligi paar tundi kestva kannatusega.

Praadida viilutatud sibul õli ja või segus 10-15 minutit, kuni sibul hakkab pehmenema ning võtab kergelt pruunika juma. Lisada küüslauk, suhkur ja tüümian (julgelt võib seda lisada ka terve teelusikatäie), pidevalt segades praadida 30-40 minutit, kuni muutub juba pruuniks. Jälgida, et põhja ei kõrbeks!  Lisada jahu ja kuumutada koos kiiresti läbi. Nüüd valada juurde vein ja puljong, eemaldada keema tõusmisel tekkinud vaht ning keeta tasasel tulel umbes 45 minutit.
Traditsiooniliselt tõstetakse valmis supp kuumuskindlatesse kaussidesse, pannakse peale saiaviilud ja (riivitud) juust ning kuumutatakse ahjus, kuni juust hakkab sulama. Ma mõistan, et see hoiab ära muidugi liigsöömise (igaühele ports ette ja ongi kõik), kuid tavaliselt tekib ikkagi kiusatus juurde tõsta. Sestap teen juustusaiad ahjus eraldi valmis ning igaüks saab endale ise supi peale tõsta. Sai imbub supivedelikust samamoodi läbi ja maitseb ikkagi nagu Prantsuse sibulasupp:) .

7. aprill 2010

Kanapasta


Kanapasta on üks äraütlemata lihtne roog, mille pildistamine võtab märksa rohkem aega kui selle valmistamine. Oluline on vaid omada ühte panni ja ühte potti :) .
Retsept ei ole tervenisti päris omalooming, algkodu kahjuks ei mäleta enam, see võis olla Oma Maitse, võib-olla mitte. Maitseb hästi aga sellegipoolest.

300 g meelepärast pastat
300 g kanafileed
1 suur sibul
100 g seeni (näiteks šampinjone või kukeseeni)
2 dl vahukoort
1 sl õli
Tamme talu särtsusoola (selle sees on lisaks meresoolale veel peterselli, basiilikut, küüslauku, tšillit)
Forte juustu

Keeda pasta. Samal ajal pane sibul pannile õli sisse praadima ja lisa viilutatud seened. Kui seened ja sibul on juba natuke pruunistunud, lisa tükeldatud kana. Prae kõik ilusaks pruuniks kuni vedelik on aurustunud, maitsesta särtsusoolaga ning lisa koor. Keeda mõni minut, kuni kaste pakseneb. Nüüd ei jäägi muud üle, kui pasta ja kanakaste kokku segada, maitset timmida, taldrikule tõsta, Forte juustu laastud peale tõsta ning sööma asuda. Lihtne ju!

6. aprill 2010

Rullbiskviit mustikate ja vaarikatega


Kõlab nagu keset suve, ohh... See ei ole ohkamine, pigem õhkamine. Tegelikult murdsin pead, mida teha pashast ülejäänud kohupiimaga. Kuna sain vana aasta lõpus uue ahju, oli mul biskviitkook veel proovimata. No mis saab veel parem olla kui kohupiima ja biskviidi ühendus, lisaks suviseid marju sekka. Milline õnn, et on leiutatud sügavkülmik:)).


Biskviidiks:
4 muna
4 sl suhkrut
3 kuhjaga sl jahu
1 kuhjaga sl kartulijahu

Kreemiks:
400 g kohupiima
2 dl vahukoort
3 sl suhkrut
vanillisuhkrut

mustikaid, vaarikaid, vm marju

Terved munad vahustada suhkruga kohevaks, lisada sõelutud jahu ja kartulijahu, segada õrnalt tõstvate liigutustega läbi. Valada võiga määritud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpsetada 200 kraadi juures umbes 10 minutit. Biskviit peab jääma helepruun.

Kohupiim mikserdada koos suhkru ja vanillisuhkruga läbi, vahustada õhuliseks lisades järk-järgult vedelat koort.
Küpsenud biskviit tõsta restile, keerata põhi küpsetuspaberi abil rulli ja lasta maha jahtuda. Seejärel katta põhi kohupiimakreemiga ja puistata peale sobivas koguses meelepäraseid marju. Rullida uuesti kokku, lasta maitsetel tõmbuda ning asuda maiustama:).


Biskviiditeoga kaasneb mul üks lõbus seik. Olin umbes 16-aastane, kui läksin oma tädi Leili juurde torditegemist õppima. Tema seletas, et õige biskviidi saab, kui vahustada valged ja kollased koos ning tingimata käsitsi. Tegime siis näidisküpsetamise, tuli ilusasti välja küll. Mõne aja pärast pidin aga ema või isa sünnipäevaks tegema kaks torti, see teeb kokku 4 põhja. Kirusin küll, aga tagusin need neli põhja ükshaaval järjest vahtu!!! Kasvatasin suguvõsale sünnipäevadeks tortide tegemisega muskleid üsna mitu aastat, enne kui julgesin elektrilised abimehed kätte võtta. Alles aastaid hiljem naeris tädi, et tal oligi tookord selline meetod seepärast, et puudus lihtsalt elektrimikser...

4. aprill 2010

Valge šokolaadi-jõhvika pasha

Seekord sai pasha tehtud täpselt retsepti järgi, kuigi üks imepisike vääratus siiski oli:).
Allikas: Postimehe nädalalõpulisa Areen, 27.märts 2010.

500 g kohupiima
1 dl vahukoort
100 g Kalevi valget šokolaadi kookose ja jõhvikaga
75 g võid
100g kuivatatud jõhvikaid
50 g jõhvikalikööri
50 g suhkrut

Panna jõhvikad jõhvikalikööri sisse ligunema. Seejärel kuumutada vahukoor peaaegu keemiseni, lisada või ja tükkideks murtud šokolaad, segada, kuni muutub ühtlaseks. Lõhn on juba vastupandamatu! Lõpuks segada kokku nii kohupiim, jõhvikad kui šokolaadisegu.
Valada mass niiske marliga vooderdatud pashavormi või sõelale, tõsta peale väike raskus (näiteks hiljem vajaminev virsikukompotipurk) ja lasta seista külmkapis kuni järgmise päevani.
Kummutada magustoit taldrikule ja kaunistada oma parima äranägemise kohaselt.

See versioon pashast läheb kindlasti kordamisele, kui mitte enne, siis järgmisel aastal.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...