29. aprill 2010

Käed eemale Evelinist!

No ajab ikka hinge täis küll. Need, kes mind tunnevad, teavad, et üldiselt olen pigem tagasihoidlik, kuid mõnikord võin muutuda vägagi emotsionaalseks ja silmaklapid langevad justkui iseenesest pähe. Nii ka täna.
Lugupeetud ajalehe Postimees veebis ilmus pealtnäha täiesti tavaline lugu, kuidas Evelin Ilves kutsuti Tallinnas ühte gümnaasiumisse rääkima tervislikust toitumisest. Vahtu ajasid mind hoopis selle loo kommentaarid, sest seal esinesid inimesed, kellele meeldib tatti pritsida (vabandust väljenduse eest) ja kel on kama kaks, kas kommenteerida esimesi lumikellukesi või tuumajaama ehitust. Vahel kohtab ka konstruktiivseid kommijaid, aga suhteliselt harva. Tegelikult olen ma kindel, et kui samas uudisloos oleks Evelini asemel olnud keegi teine, oleks kohanud komme stiilis "oi kui tore üritus". Nõus, et Evelini väljaütlemistega on alati üks jama olnud, kas on olnud aeg vale või sõnastus ajanud kellelgi harja punaseks.Aga sellist jauramist poleks küll oodanud.

Nüüd süüdistatakse teda juba selles, et ta tahab Eesti toiduainetööstusele sellega kabelimatsu anda, et kutsub üles ise toitu valmistama. Lisaks saab tema ja teised, kes ise toitu valmistavad, selle eest nahutada, et raiskavad asjatult energiat (leivaküpsetamine elektriahjus võtvat üleliia palju elektrienergiat!). Ja et kodutoidu valmistamine olevat vaid rikkurite teema, vaestele käivat see üle jõu. Halleluuja!

Üks mu tädipoegadest ütleb ikka, et ta ei saa aru neist inimestest, kel on olemas võimalused oma aias värske kasvatamiseks ja ei tee seda, kuid vinguvad ikka kõige üle. Mina ka ei saa aru. Loomulikult, kui ei ole võimalusi, ei saa üle oma varju hüpata ja ega keegi neid süüdistagi. Nõus, et isetegemine võib üksikutel juhtudel ka kallimaks minna kui poest ostmine, kuid asjal on lisaks hinnale ka emotsionaalne ning tervislik pool. Igasugune isetegemine maandab väga kenasti stressi, omavalmistatud toidu puhul sa ka tead, mida endale sisse kühveldad, jne. Loomulikult on see valikute ja olukordade küsimus, ka kõige vingem koduperenaine ostab vahel mõne poolfabrikaadi. No ei ole vahel aega või juhtub mõni ootamatus. Ja hea on, kui neid poolfabrikaate on poest võtta!

Olen terve elu oma maa peal kasvatatud kartuleid söönud. Kord Saaremaal lähetuses olles tegime seal ise süüa ja ma olin pehmelt öeldes šokeeritud, kui poest ostetud umbes kilosest kartulikotist jäi pärast koorimist järele umbes pool kui mitte vähem. Või kui kord Rimist varaseid kartuleid ostes (suve algul olen tõesti esimesi kartuleid vahel turult või poest ostnud, sest omad saavad ülesvõtmisvalmis pärast jaanipäeva) keetsin ja keetsin neid (sort oli Princess, päritolu enam ei mäleta), kuid kartul ei ilmutanud mingeid muredaks minemise märke. Pärast kurnamist valgus kartulitest nagu käsnast veel vettki välja. Oma viga, et uusi väljamaiseid sorte ja nende omadusi ei tunne! Tohhoo tonti, Eestis on aretatud kõikvõimalikke vilju igaks elujuhtumiks, aga tänapäeva inimene tahtvat ainult perfektse kuju ja muutumatu suurusega kartulit ning kapsast, maitse polevatki nii oluline. Nii väidavad poodnikud.

Miks ma seda kõike kirjutan. Selleks, et lastaks inimestel valida, igaühel on õigus otsustada, mida ta oma vaimule ja kehale õigemaks toiduks peab. Kes tahab, valmistab ise leiba, kes tahab, ostab poest. Aga ei tasu süüdistada isetegijaid majanduse allakäigus või muudes surmapattudes. Ka nemad peavad kasvõi midagigi poest ostma, muidu pole ju millestki teha või kasvatada.

2 kommentaari:

dr Barman ütles ...

Kulla tüdruk, elu tuleb elada ikka nõnda, et hiljem poleks piinavalt valus anonüümsete kommentaaride lugemisele raisatud aja pärast :)
Soigumine ja virisemine on psüühilised probleemid, kuivõrd aga meie riigis ei jätku väljaõppinud psühholooge/psühhiaatreid ega Haigekassal raha, peavad ülakorruse probleemidega inimesed leppima oma pingete maandamisega mitmesugustes kommentaariumites.
Isegi juhul, kui sekasvatamine ja -kokkamine oleksid kõige täiuslikumad tegevused maailmas, leitaks ALATI midagi, mille kallal närida.
Parem ära tee välja :)

Tuuli ütles ...

Tuleb tunnistada, et ka mina võtsin (küll FB keskonnas ja oma nime all) teemaks presidendiproua sõnavõtu. Ise meediaga tihedalt kokkupuutunud inimesena ei ole ma nõus pr Evelini vastutustundetu sõnavõtuga. Koduleib on tore ja seda võib alati kõva häälega välja öelda (ma ise ka koduleiva küpsetaja), samas peab tema positsiooniga inimene tajuma vastutust kogu riigi ees laiemalt. Suhtuda toiduainetetööstusesse kui narkomaffiasse, kes "panevad sinna sisse igasuguseid asju, et meis sõltuvust tekitada" on ikka taaskord rubriigist lapsesuu. Räägi sellest oma seltskonnas, aga kui lastele kooli presidendiprouana esinema hakkad, mõtle rahulikult järgi, mida ja kuidas räägid.
Ja see, et meedia asju võimendab ja kontekstist välja kisub, kuulub meediaga suhtlemise õpiku esimesse peatükki ning selle kaalukategooriaga inimene võiks olla õppinud sellega juba arvestama.
Aga võib-olla räägib minus juba professionaalne kretinism ja enda korduv väga negatiivne kogemus kõnealuse isikuga suhtlemisel.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...