12. mai 2010

Põllumajanduslik puhkus ja klaasike Lambruscot

Põllumajanduslik puhkus maikuus on imemõnus, hommikul õue minnes laksutavad ööbikud, kostab käo kukkumist, lõokestest ja rästastest ei hakka üldse rääkimagi. No vahel sekka raudteejaama poolt kostuvaid kaubavagunite kolksatusi ka, aga need on out of context. Põllumajanduslikuks nimetan maikuist nädalat või kaht puhkust seepärast, et siis on looduses kõige ilusam aeg ning lisaks saab teha aias ära suure hulga mullaseid töid, milleks muidu nädalavahetuseti aega kipub nappima.

Tänasel soojal ja tuulevaiksel õhtul oli põhjust päikeseloojangut vaadates oleskleda grillil küpsenud vorstikeste ja klaasikese kihiseva Lambruscoga, kuna kevade kõige kahtlasem töö sai tehtud ilma suuremate jamadeta. Jutt käib selle osa aiamaa harimisest, kuhu tuleb enda tarbeks kõikvõimalik aedvili ning kartul. Õigemini käib jutt vagude sisseajamisest. Tegelikult käib jutt sellest, kuidas traktorit käivitada (traktor seisab talvel, sestap on tegu tema kevadel käima saamisega:) ). Selguse mõttes olgu öeldud, et traktori putitamisega tegelevad siiski mehed, kes asja tunnevad, mulle jääb "sõidurõõm".

Alustada tuleb sellest, et meil on majas olnud vahepeal ka kolm erinevat traktorit, nüüdseks on neist alles kaks ja sõidukõlbulik üks. Vana, aga see-eest aus vene traktor T-25. Kes on kogenud Nivaga sõitmist või muul autol roolivõimu kadumist, kujutab ette, kui palju jõudu kulub selle eluka rooliga ümberkäimiseks. See, et piduripedaalile tuleb suruda vahel kahe jalaga korraga, on iseenesestmõistetav!
Igastahes sai aku laadima pandud ja ennelõunal tehtud esimene katse mootorit käivitada. Üks tuttav masinatundja proovis ka käivitada, kuid tunnistas, et aku tahab veel laadimist. Egas midagi, juhe uuesti seina. Teine katse koos vastavate ettevalmistustega õnnestus aga täielikult! Kui eelmisel aastal kiskusime mitekäivitumisel starteri kaks korda lahti (ausõna, tookord võinuks vabalt hakata traktorimehaanikuks!) ja lõpuks tuli asjatundjal idee küttetorud lihtsalt üle koputada, et järsku on seismisest mingid takistused tekkinud, siis nüüd olime juba kohe nii targad. Jess!!!

Traktori hingeelust (loe: kapotialusest) pole mul halli aimugi, tean vaid, kuidas ühte või teist tööoperatsiooni  tuleb teha (õpitud refleksid:) ) ning et traktor käib diisliga, mitte bensiiniga. Isa on mind õpetanud igasuguseid kummalisi asju tegema, seega kartulivagude sisseajamine ei ole miskit erilist. Nüüd ei pidanud vähemalt ise kündma ja randaalima hakkama, see töö tehti enne juba ära.
Ühesõnaga, see töö on selleks aastaks siis tehtud. Edaspidine kartulite ja porgandite poputamine on juba märksa "igavam".


Ah jaa, magustoiduks läks väga hästi peale rabarberikissell vahukoorega. Kisselli hulka puistasin hakitud melissilehti, mis andis rabarberile juurde väga mõnusa ja värske maitse. Järgmisel korral teen rabarberi vääristamiseks proovi näiteks piparmündiga.

Kommentaare ei ole:

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...