Katsed okroška teemal


Kohe alguses pean kahetsusega tõdema, et vähemalt minu jaoks lõppesid need katsed läbikukkumisega ehk siis see Vene köögist pärit suvesupp minu käe all enam kordamisele ei kuulu. Vahel juhtub:). Õigemini polnud see minu maitse, kali muutis supi kuidagi mõrkjaks ja kuna poest saadaolev kali on ju magus, jäi ka supile kahtlane magus mekk külge.

Tegelikult valmistasin kaljaga külma suppi esimest korda elus ja nagu tuleb välja, ka viimast. Ega ma muidu loomkatsete teed poleks läinud, kui ikka tohutu naiselik uudishimu poleks tagant tõuganud:). Õieti kibelesin seda proovima juba mullu, aga ei jõudnud niikaugele, nüüd sai see viimaks tehtud. Koostisained olid iseenesest ju head, kaljadest valisin A Le Coq`i päris kalja. Kaljas võibki asja uba tegelikult peituda, kuna algselt valmistati seda suppi hapu kaljaga.
Aga ma olen aru saanud, et päris mitmed inimesed siiski teevad seda suppi ja neile maitseb. Uskuge mind, ma ainult rõõmustan selle üle! Kuna minu spetsialiteet on ennekõige magusad road ja küpsetised, võin ennast niimoodi välja keerutada.
Nüüd aga asja juurde:).

Jaan Koori kokaraamatus leidus jube vahva liha-okroška retsept, mis on lugemiselamus omaette. Sellele sekundeerib nõukaaja tõeline toidupiibel "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust" (originaal vene keeles 1953, eesti keelde tõlgitud 1955), kus on retsept nii köögiviljadest kui lihasaadustest kaljasupi valmistamiseks.

79. Liha-okroška
2 tedre rinda, pool naela moorpraadi, pool naela vasika praadi, natukene lamba praadi, keedetud shinki, keedetud keelt, viis kooritud gurki, 3 keedetud muna ja paar hapu puravekki saavad kõik peenikesteks libludeks lõigatud ja supi tirinasse pandud. Nüüd segatakse sinna juurde paar lusikat haput koort, peenikeseks lõigatud tilli ja murulauku, natke soola ja peenikest pipart ning viimaks nii palju kalja (taari), et paras vedel saab. Kui lauale antakse, siis pandakse tükike selget jäätust sinna sisse.

1953.a. raamatus kästakse lihaga variandis tükeldada keedetud veiseliha, suitsusink ja keel, värske kurk ja suvesibul ning hakkida munavalged. Munarebud tuleb hapukoore, veidikese sinepi, suhkru ja soolaga läbi hõõruda, valada juurde leivakali, segada ühtlaseks ning lisada eelpool mainitud tükeldatud toiduained. Köögiviljadega supi puhul hakkida keedetud peedid ja porgandid ning värske kurk kuubikuteks, keedetud kartul riivida, keedetud munavalge ja suvesibul peenestada. Munarebud hõõruda sinepiga lahti, lisada kartul, sibul, hapukoor, suhkur ja sool ning valada juurde kali. Lõpuks lisada tükeldatud peedid ja porgandid.

Teoreetilised alused olid niisiis paigas. Paraku polnud kusagilt tedrepraadi võtta:). Hea tahtmise korral võinuks valmistada vaid varesepraadi, aga see poleks vist aidanud.

Oma versioonis võtsin tüki head maasinki, värsket kurki, eelmisel aastal purki pandud männiriisikaid ja keedetud muna, tilli-murulauku muidugi ka, soola-pipart samuti.  Segasin kogu hakitud kraami omavahel koos hapukoorega läbi ning valasin peale kalja. Serveerimisel puistasin üle hakitud munaga.

Nagu ma ütlesin, koostisained olid ju head. Iseenesest võib sama asja proovida nii, et asendada kali keefiriga. Sisetunne ütleb, et see maitseks tunduvalt paremini.

Kommentaarid

Mari-Liis ütles …
mul ka just okroska-postitus ootel:)
tegin ise kalja (sellest poes müüdavast kaljakontsentraadist) just sellepärast et valmiskali on liiga limps, magus ja ilmselt rikukski supi ära.Mulle ikka väga kaljaokroška meeldib, eriti praeguse kuumaga. Keefiri oma on ka hea:)
Ülle ütles …
Aitäh Mari-Liis! Mu kahtlused selle poekalja osas leidsid seega kinnitust.

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Kartulitoidud kui ehe köögiteadus