Pildikesi Piirissaarelt


Mõned jäädvustused möödunudnädalaselt Piirissaarel käigust. Mnjaa ... , ajad pole enam endised. Kui me lastena klassiekskursioonil Pihkvas käisime ja laev põikas Piirissaarele oma korralist peatust tegema, on mul meeles terve hulk inimesi oma kompsudega kai serval ootamas. Nüüd sebiti seal samuti, aga see kõik oli nii teistmoodi, kaasaegne. Koidulast rääkimata. Iseenesest sümboolne, et praamil on selline nimi, pilet edasi-tagasi maksab täpselt ühe koidula. Huvitav, kas euro tulles tuleb laev ümbes ristida ;).

Veel viis aastat tagasi (kümnest rääkimata) oli majade räästaalustes näha kala nööri peal kuivamas. Nüüd otsi sealt voblat tikutulega taga. Ausalt öelda tikule tuld ei saanudki külge, see tähendab, et kalapoegagi ei saanud kellegi käest. Siiski, ühe maja juures olla nähtud mõnda kalakest kuivamas. Paari maja juures võis näha ka võrke.



Ega sibulakasvatusega paremad lood olnud. Kui Kolkja-Kallaste kandis kasvatatakse usinasti seda imehead kuldset kohalikku sibulat, mille peale pool Eestit korraldab sügisel kui mitte tormijooksu, siis vähenalt autoga väljasõidu justnagu nõukaajal teatud kuupäeva ja kellaaja kukkudes rappa jõhvikale, siis Piirissaarel on vaikus. Ühes aias nägin nutikat lahendust seemnesibulate varte toestamiseks. See oli ka kõik. Selgituseks, et sibulat kasvatatakse kodusel aiamaal enamasti tippsibulast, kuid selleks, et tippsibulat saada, tuleb hoolikalt valitud sibulataimedelt koguda eelneval aastal seemned.


Kõrgetel peenardel kasvatatakse hoopis kartulit. Nutikad inimesed seal Peipsiveeres, kuna kõrgpeenar teenib kaht eesmärki: võimaldab kevadel varem aiamaale siirduda, kaitstes aiavilja ühtlasi vihmastel aegadel läbivettimise eest ning samas kergendab ka rohijate tööd.


Transpordist ka. Kohalik sõiduvahend on Murovei. Saarel on neid veel õite mitu tükki näha, kord läheb üks nähtutest külavaheteel katki. Mis seal`s ikka, natuke lammutamist ja kõpitsemist ning sõidab jälle.


Liiklusmärke pole tarvis, selleks kõlbavad kõikvõimalikud käepärased vahendid. Nagu näiteks selline märk, mis tähistas tee hargnemist kaheks.

Kui te arvate, et see eelnev jutt oli nutt ja hala, siis te eksite. Tegelikult käis saarel elu täiega, nii vallavanem kui volikogu esimees olid kõikse aeg vallarahva silmade all. Saare külas kasvasid ebainimlikult suure õiega harilikud ebajasmiinid ning nii hooldatud kalmistuid pole ma kusagil mujal näinud kui seal. Eks see elu väikesaarel käibki oma rada, justnimelt oma rada.

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes

Kuidas peipsimaalased taas Hiiumaal käisid

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes