Postitused

Kuvatud on kuupäeva oktoober, 2010 postitused

Siga on ärasöömiseks, ideed 33.90

Kujutis
See pealkiri ajab ausalt öeldes ennast ka naerma, aga no ei saanud teisiti:). Tegelikult on see kokkuvõttev pealkiri, kuhu on mahutatud ligi kuu jagu aega. Vot nii. Kohe-kohe algab november ja see on meie riigis sealihakuu. Vähemalt osades söögikohtades, kes on liitunud suurepärase Eesti Maitsete korraldatud kampaaniaga "Siga - ninast sabani" ja millest armsad pealinna ning emajõelinna blogijannad on juba piisavalt üleskirjutusi avalikkusega jaganud. Lõuna-Eestis pidi testgrupp parimaid palasid selekteerima vaid ühe päeva, seevastu Põhja-Eestis toimus ringijooks suisa 4 päeva. Söömine on raske töö:). Kuna Lõuna-Eesti elamustest kirjutas Maris oma blogis juba loo (Mariselt ka rohkelt pilte mitte ainult pakutud toidust) ja nüüd ilmus ka uudiskiri koos Lauri Laane suurepäraste fotodega, siis ega mul sinna suurt midagi lisada pole. Olles üks maitsja, meeldis mulle vast enim kõigi söögikohtade kokkade enda rõõm ja entusiasm, kui nad meile mingit toitu esitlesid. Tundub, et m

Virsiku-jõhvikamuffinid

Kujutis
Eneselegi ootamatult olen ma ohtlikul viisil kooldunud muffinite poole kaldu. Ma pole kunagi olnud eriline muffinifänn, ikka koogid ja tordid, kuid viimase aasta jooksul on neid väikeseid silikoonvorme tulnud ikka kaunis tihedalt pesta. Iseenesest on need ju toredad küpsetised, lihtne valmistada ja mis kõige olulisem, kerge maitseid varieerida. Ja kui mingit koostisosa ei juhtu parasjagu kodus olemas, ei jää siis see mäkerdamine ära. Lühidalt - muffinid on väga loomingulised suutäied. Raamatus "Muffinid 2" jäi silm peale aprikoosi-kaerahelbemuffinitele, kus sees nii aprikoosipüreed kui kuivatatud aprikoose. Kartes, et tulemus jääb läila, said neist hoopiski virsiku-kaerahelbemuffinid kuivatatud jõhvikatega. Ikka magusad, kuid nüüd enam mitte ülemäära:). 3 dl kaerahelbeid 3 dl jahu 2 tl küpsetuspulbrit 1 dl suhkrut 1 dl fariinsuhkrut 0,5 tl soola 1 tl vanillsuhkrut 2 dl kuivatatud jõhvikaid 1,5 dl piima 1,5 dl virsikupüreed 1 muna 0,5 dl toiduõli Kõik kuivaine

Kiire kana

Kujutis
On üks igipõline küsimus ja täpselt sama igipõline vastus. Kusjuures reipa häälega küsitud küsimusele "mis süüa ma täna teen" pohhuistlikult vastatud "vaata ise, mul ükskõik" ajab ikka enamasti närvi küll. Säh sulle kooki moosiga ja teistega arvestamist! Vahel on muidugi sellisest õlakehitusest ka tolku, mõte hakkab tööle ja käed haaravad hea-parema järele. Vahel aga ei viitsi ka ja teed ... lihtsalt ... tatraputru. Mitte et mul midagi tatrapudru vastu oleks, aga see on antud juhul võrdkuju lihtsamat teed minekule. Veel üks variant elu lihtsamaks tegemisele on apelsinikastmes kana: kiire, tõhus ja üllatavalt maitsev. Retsept pärineb Oma Maitsest, täpset ajakirjanumbrit ei viitsi kapist otsima hakata. Küll on ta pandud uuesti "Oma Maitse retseptiraamatusse". Järelikult on popp kraam:). 4 brolerifileed veidi jahu 2 sl toiduõli 3-4 sl palsamiäädikat 150-200 ml apelsinimahla 150-200 ml kanapuljongit 2 tl hakitud rosmariini 1 sl heledat Muscovado suh

Lambalihapallid kõrvitsahautisega

Kujutis
Eilne hommik tähendas talve - lumekirme maas ja jalg lörtsine. Esimest korda sai jää peal tasakaalu püsimistki harjutatud. Õnneks läks:). Sellise ilmaga on lammas lausa kohustuslik. Köögis levib mõnus kasukane lõhnapahvakas (enamus inimesi jälestab seda, aga ühel õigel lambal peab ikka natike lambavillale iseloomulikku erilist lõhna olema), balsamico-karamelline õrn aroom panni kaane alt aeg-ajalt lisandumas. Mina tegin seekord lihapalle ahjus, kuid pannil praadimine oleks mõistlikum ja tulemus mahlasem. 0,5 kg lambahakkliha 2 viilu saia 0,5 dl piima või kohvikoort 3 küüslauguküünt rosmariini koriandrit 1 muna 2 sl Felixi barbeque-ketšupit soola pipart 1 väike (muskaat)kõrvits 2 sl võid 2 sibulat 4 sl palsamiäädikat soola pipart Lihapallide jaoks panna sai piima sisse likku, koriandriseemned ja küüüslauk suruda uhmris mõnusaks lõhnavaks pudruks (kahjuks unustasin sel kohal pildi tegemata, aga see olnuks asja väärt:) ). Segada kõik ained kokku ühtlaseks tainaks. V

Kardemonine õuna-ricottakook

Kujutis
Vahelduseks üks kook ka, milles on kõike, aga natuke;). Ja hea kukkus välja, eneselegi ootamatult. Mina, kes ma ei armasta kookoshelbeid kookide sees, teen möönduse, et kookide peal on maitse kaunis hea. Võib-olla sellepärast, et mandlid ja või tegid asja niipalju paremaks, et kookos ei võimutsenud. Lühidalt kokku võttes on tegemist siis küpsisepõhjal juustukoogiga, mida katab kerge toscakate. Ja mida kauem seisab, seda pehmemaks ja mahlasemaks läheb. Ma ei taha siinjuures rääkida muidugi nädalatest, ei saagi, vaid ikkagi paarist päevast:). 1 pk heledaid küpsiseid 80 g võid veidi kardemonipulbrit 250 g pakk ricottat 2 muna 0,5 dl suhkrut 1 tl vanillsuhkrut 1 sl maisitärklist 1 suur riivitud õun 0,5 dl kuivatatud jõhvikaid 100 g võid 1 dl mandlilaaste 1 dl kookoshelbeid 1 sl jahu 2 sl kohvikoort 0,5 dl pruuni suhkrut Küpsised purustada köögikombainiga, lisada kardemon ja sulatatud või. Suruda purusegu 24-cm lahtikäiva koogivormi põhjale ühtlase tugeva kihina. T

Peaaegu osso bucco, kirvega

Kujutis
Itaallased meeldivad mulle, seda oma oskuse poolest võluda midagi head välja sellisest toorainest, mis näiteks tänapäeva eestlasi nina kirtsutama ajab. Loomakoot, no milleks see ikka kõlbab, kes see sööb seda, ehk vaid süldi sisse või koerale - tüüpiline mõte. Ega minagi sellest ühes tükis müüdavast koodist just vasikavaimustuses ole (vasikast vasikavaimustuses olema - küll see eesti keel on ikka ilus:) ), viilutatuna on ta juba hoopis teine asi. Marssisin möödunud nädala lõpus turuhoonesse, et hartšoo jaoks lambaliha osta. Ja mida ma näen - müügil on lambakoodid. Supimõte kadus peast kui tuul ja silme ette tekkisid kujutluspildid mingist mõnusast pajaroast. Ei midagi osso buccolikku veel. Mõte hakkas arenema järgmisel päeval, kui jõudis kohale, et tervet kooti potti pista pole ikka kõige õigem tegu. Vot nüüd hakkas peas keerlema see viilutatud koodist tehtud ahjuroog, kus siis õõnes luu sees. Egas midagi, lamba jalaluud kaussi, kirves ja ajaleht kaasa ning liha raiuma! Tunnistan

Kookosmakroonid

Kujutis
4 munavalget - otsi, otsi, otsi... Ainus võimalus on langeda ahvatluste võrku koos küpsistega. Kookoshelbed ei kuulu minu lemmikute hulka. Veel tundub mulle, et kui neid koogi sisse panna, muutub viimane kohemaid saepurusemaks. Ei ole seda klappi meil:(. Küll aga meeldivad mulle kookoseküpsised. Kindlasti on niisugusel viisil nende helveste eelistamine seletatav psühholoogide poolt, minu vaatevinklist on tegemist lihtsalt hiigelsuure maitsevahega. Kookosmakroonid pole nagu päris makroonid, aga peaaegu sama magusad. Retsept pärineb siit , Nami-Nami vahendusel . 50 g võid 4 munavalget 250 g suhkrut 250 g kookoshelbeid 1 vanillikauna seemned või vanillsuhkrut Toasoe või segada teiste ainetega ja kuumutada madalal tulel pidevalt segades, kuni või on sulanud ja mass kleepuv. Aega kulub selleks mõned minutid. Tõsta lusikaga tillukesed kuhjakesed küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpsetada 200 kraadi juures umbes 10 minutit, kuni servast on ilusad pruunid.  Ma ei tea, k

Õunapirukas või õunapai

Kujutis
Apple pie - üks mu sügisesi nõrkushetki. Hapud mahlased õunad kaneelises ja muskaadises karamellis, veidikese rabe tainas seda kõike ümbritsemas. Ja kulminatsiooniks lusikatäis kollast, lõhnavat vanillikastet. Millest veel võiks unistada... Tegemist on niisiis puuviljapirukaga, millel täidis kahe tainakihi vahel. Head asja tahavad ju kõik endale - sama šniti järgi valmistatakse nii ameerika (Apple Pie), prantsuse (Tarte Tatin) kui austria (Apfelstrudel) õunapirukat. Taanlased lisasid algsele versioonile kaneeli ja sidrunimahla, tänaseks on juurde tulnud muskaat. Ei ole keelatud ka teised vürtsid, olen näinud retsepti ka nelgiga:). Täidise peamine ja ka traditsioonilisim koostisaine on ikka õun olnud. Tegelikult sünnib pirukasse panna kõikvõimalikku kraami, on sees siis pirnid, kõrvits, vms. Säänne pirukas maitseb kõige paremini leigelt, kas siis vahukoore, vanillijäätise või vanillikastmega, oleneb, mis parasjagu käepärast või hinge peal on. Kuna meie aed on sel aastal õuntest

Virsikustruudel - magustoidu kiirabi

Kujutis
Sirvisin ühel päeval meeldetuletuseks "Meeleheitel koduperenaiste kokaraamatut", kus Susanit kirjeldav peatükk lahkab seda, kuidas tulemus on pöördvõrdelises seoses tema poolt köögis kulutatud ajaga. Ja et midagi mitte täielikult kihva keerata, tuleb minna kindlate asjade peale välja ja juhendist hoolikalt kinni pidada. Nuta või naera, aga mõni päev tagasi tekkis sama tunne:). Mõtlen seda juhendiga lauset. Iseenesest ei ole selles ootamatult valminud küpsetises midagi ebaausat ega imelikku, kui selgus, et ajapuudusel jääb ära šokolaadifondant ja muu säärane ning tuleb leppida millegi lihtsamaga. Õiget struudlitainast polnud  mahti valmis peksta (teadupärast tuleks ju seda mudimise vältel vastu lauda loopida:) ), filotainast polnud samuti käepärast, eks siis lehttainas pidi selle tühimiku täitma. Elu on elu, situatsioonikoomika peitus lihtsalt ühes ajahetkes. Muide, teisel päeval maitses see struudel isegi paremini ja ma tundsin ennast juba märksa vähem meeleheitel olevat :

Koha kollases kuues

Kujutis
Valgetest kaladest on meie oma Peipsi koha üks mu lemmikuid, tegelikult lausa see kõige-kõige. Koha ehk kohalikku kõnekeeli sudakas on mahe ja õrna lihaga, minu silmis on tema suureks plussiks muidugi luude vähesus. Ahven on ka igavesti hea kala, kui tal ainult neid luid nii palju poleks. Enne võib ju peaaegu nälga surra, kui lõpuks kalatükk prepareeritud saab. Nii proff ka pole, et suudaks ühes suunurgas hambad kalasse lüüa ja teisest suurnurgast luud välja sorteerida. Niisiis sudakas. Sukeldunud piibellikku nõukogude kokakooli meistriteosesse "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust", 1955, jäi sealt silma üks väga mõnus viis, kuidas sudakaga ümber käia. Oleneb olukorrast võib saada sellest kas eelroog või ka pearoog, esimesel juhul võib isegi neli inimest sellest osa saada, teisel juhul aga vaid kaks. Valikute asi. 500 g kohafileed 1 dl valget veini 1,5 dl kala- või aedviljapuljongit 2 dl hakitud kupatatud või 3 dl tooreid seeni 1 sl jahu 1 + 1 sl võid 1 mu

Sügispirukas

Kujutis
Imeline ilm oli eile, päike säras taevas ilma ühegi pilvetupsuta. Hommikune kargelt külm valge rohi Vedu mõisa taga, veelgi enam, Tartu-Otepää tee veidi hiljem oma väikeste küngaste, käänakute ja värviliste metsadega oli hingematvalt ilus. Pühajärve ääres parklas tuletasid tuulest viidud krõbisevad vahtralehed meelde kunagist kollastes lehtedes hullamist Raadi pargis. Sestap võiks esitada järgmise võrrandi: sügis + pirukas = sügispirukas. Sügisesse lihtsalt sobivad kõikvõimalikud lahtised pirukad hirmus hästi, võib-olla seepärast, et tooraine on oma esimeses värskuses, mahlane ning suussulav. Retsept pärineb taas Pille Endeni ja Lia Virkuse "Seeneraamatust", sedapuhku paari pisikese mugandusega. Põhjused selleks olid lihtsamast lihtsamad: 1) unustasin täisterajahu ostmata, aga odrajahu oli küllaga, 2) kohvikoore asemel tundus kuidagi kohasem kasutada vahukoort, 3) tomatikarp oli küll laual, kuid ega siis enda nina ette ei nähta:). Tegelikult teen neid mugandusi ka edaspi

Kuidas korvpall kahjustab tervist

Kujutis
Tänane päev, mis oli igatpidi tore ja päikest täis, lõppes kaunis tobedalt. Kuna mul oli õhtul üle tüki aja rahulikku vaba aega, kavatsesin teises linna otsas mõned asjad ära ajada ja muidu mõttelises "to-do-listis" olevatele tegemistele linnukesed kasti "tehtud" kirja saada. Aga võta näpust! Vähe sellest, et meil on maja ümber tänu remondile päris korralik tohuvabohu, otsustati spordihoones ka rahvusvahelist korvpalli mängida. Ma saan aru küll, et vaenlast üle tänava tuleb tunda ehk siis olla mängude graafikuga kursis, et planeerida kodust välja ja koju saamist, aga ma ei tulnud selle pealegi, et juba oktoobris toimuvad Balti korvpalliliiga mängud. Autode arvust on kohe näha, kas on hea mäng või mitte. Kuna terve tänav oli sentimeeterhaaval täis pikitud, järelikult pidi hea mäng olema! Kui see mind vaid lohutanud oleks. Õnneks polnud ju tegemist hädavajaliku sõiduga, aga kui oleks olnud... Ilmselt pidanuks kutsuma politsei, sest selle bloki  põhjustanud sinine v

Kõrvitsakook ingveri ja kaneeliga

Kujutis
Jõudsin ka mina lõpuks kõrvitsate manu:). Ei saanud varem, õigemini oli teel nii palju kiusatusi, et alles nüüd said need seljatatud. Einoh, kui ikka õiget juttu rääkida, siis ei tekitanud see tavaline kollane kõrvits minus praegu erilisi tundeid, kuidas sa ikka hakkad kõrvitsat prepareerima, kui ilmad ilusad ja päikest täis. Minu mõtteklišeedes on kõrvits rohkem talvine lugu:). Sel aastal kasvatasime lisaks tüüpilisele hiigelsuureks kasvavatele kõrvitsale ka muskaatkõrvitsat. Viimastega juhtus aga see kurb lugu, et suvel palavaga kasvatasid nad ainult lehti, kastmine ka ei aidanud. Kui augustis tuli vihma ja kogu aed lõi taas lokkama, hakkasid kõrvitsad, nagu ka kõik teised vahepeal kidunud kultuurid, seni kaotatud aega tagasi tegema. Paraku maailmarekordit ei õnnestunud püüda ja muskaadid jäid veidikese haleda värvitooniga ning ei kasvanud oma eeldatava suuruseni. Südant rindu võttes otsustasin ühe muskaadi koogi jaoks ohverdada, lohutades ennast mõttega, et kui tulemus saab ole

Peaaegu nagu tsukiinipirukas

Kujutis
Üks variant lugematutest võimalustest suvikõrvitsate kasutamiseks. Paar päeva tagasi rändasid viimased viljad - tsukiinid ja paar spagetikõrvitsat, peenralt keldrisse. Iseenesest on lohutav teada, et kõik pole veel läbi, kuid mida kauem neid alal hoida, seda raskemaks muutub nende koorimine. Lihanuga või veel hullem, kirves, ei ole mitte välistatud, et saada hakkama. Ei ole see söögitegemine nii lihtne midagi, kui välja ehk paistab:). Nüüd aga selle imeliku asja juurde, mis meenutab oma välisilmelt lahtist pirukat, aga kui lahti lõigata, siis pigem nagu juustuga omletti. Mõnel pool kutsutakse seda ka ilma põhjata pirukaks. Las ta siis ollagi see:). Veidi ebahariliku küpsetise muudab eriliseks kitsejuust. Retsept pärineb siit . 5 dl riivitud tsukiinit 1 tl meresoola 6,25 dl ricottat 1,25 dl riivitud Parmesani 2 sibulat 2 küüslauguküünt 0,5 dl hakitud rohelist tilli 1 sidrun 2 muna 150 g kitsejuustu Tsukiini riivida, segada soolaga ja lasta umbes 10 minutit seista. Rico