19. oktoober 2010

Peaaegu osso bucco, kirvega


Itaallased meeldivad mulle, seda oma oskuse poolest võluda midagi head välja sellisest toorainest, mis näiteks tänapäeva eestlasi nina kirtsutama ajab. Loomakoot, no milleks see ikka kõlbab, kes see sööb seda, ehk vaid süldi sisse või koerale - tüüpiline mõte. Ega minagi sellest ühes tükis müüdavast koodist just vasikavaimustuses ole (vasikast vasikavaimustuses olema - küll see eesti keel on ikka ilus:) ), viilutatuna on ta juba hoopis teine asi.

Marssisin möödunud nädala lõpus turuhoonesse, et hartšoo jaoks lambaliha osta. Ja mida ma näen - müügil on lambakoodid. Supimõte kadus peast kui tuul ja silme ette tekkisid kujutluspildid mingist mõnusast pajaroast. Ei midagi osso buccolikku veel.
Mõte hakkas arenema järgmisel päeval, kui jõudis kohale, et tervet kooti potti pista pole ikka kõige õigem tegu. Vot nüüd hakkas peas keerlema see viilutatud koodist tehtud ahjuroog, kus siis õõnes luu sees. Egas midagi, lamba jalaluud kaussi, kirves ja ajaleht kaasa ning liha raiuma!

Tunnistan ausalt, puude lõhkumisel ei ole mu silmamõõt just kõige õigem. Kui känd ei taha katki minna, siis ma taon täie jõuga nii palju sälke, et puu ei kavatsegi poolituda. Nii oli ka lihaga. Ma imetlen alati Jõgeva lihapoe omanikuprouat, kes kindlal käel lööb seajala elegantsel viisil ühe laksuga pooleks, ei mingit rappimist. Minu vaesed lambajalad olid lõpuks nagu hekseldatud puru, justnagu tahaks keegi pikitud kintsu valmistada ja teeks küüslaugu jaoks sisselõikeid:). OK, paar tükki said siiski üsna kaubandusliku kuju, enamus sisaldas aga hulgaliselt kondikilde ja lameda viilu asemel oli tegu pigem kolmnurkadega.
See eeltöö ehk et lihaviilud polnud mitte ühtlaselt 3 cm paksud, ei seganud mõistagi järgmisi käike. Lähtusin pajaroa tänapäevasemast versioonist, seda oma maitsele kohandades. Milanost on asi kaunis kaugel:).

1 kg lambakooti
veidi jahu
2 + 2 sl võid
2 porgandit
1 naeris
2 sellerivart
2 sibulat
4 küüslauguküünt
2,5 dl punast veini
3 dl puljongit
1 purk konservtomateid
2 loorberilehte
soola
pipart
hakitud peterselli

Toored köögiviljad lõigata parajateks tükkideks (mitte päris peeneks hakkida) ja praadida potipõhjas võis, kuni on kergelt pruunistunud. Koodiviilud keerata jahuseks ning praadida pannil teises pooles võis kergelt kuldseks. Tõsta köögiviljad ahjuvormi  ja liha sinna otsa.
Vein valada lihapraadimise pannile, lisada puljong, tomatikonserv ja loorberilehed ning keeta ilma kaaneta 3-4 minutit, maitsestada soola ja pipraga. Valada kaste vormi kõige peale ning tõsta ahju küpsema. Alustada võib lausa 200 kraadiga, umbes poole tunni pärast võiks kuumuse alandada 175 peale ja nii võib see jääda kuni lõpuni - kokku oleks hea kannatada umbes 3 tundi. Kui ahjuga pole võimalik toimetada, ei jää söögitegu veel sellepärast ära, hädapärast kõlbab ka pliit.

Pattu tunnistades möönan, et asjaolude sunnil pidin seekord jääma samuti pliidiversiooni juurde. Toit podises puupliidil oma paar tundi, seejärel jäi veel üleöö aegapidi mahajahtuvale pliidirauale ning hommikuks oli tegemist ülimalt pehme ja suussulava lihaga, mida täiendas tummine ning aromaatne kaste. Eelmisel õhtul alustatud lõunasöök oli nüüd valmis saanud:).

2 kommentaari:

vernanda ütles ...

mulle see küüslauguaukude tegemise lähenemine täitsa meeldib:) aga tühja sest raiumisest, söök ise näeb nii hea välja, et...

Ülle ütles ...

Ega toorest peast asi nii hull välja näinudki. Süües tuli vaid ettevaatlik olla, et kondikildudega hambaid ära ei murraks:).

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...