17. november 2010

Vaimudega lõunatamas


Kusjuures, vahepeal tuligi selline tunne peale, isegi minul kui teadupärast "külmal ja kalkuleerival taluperenaisel":). Kuidas sa muidu seletad söögisaali lae pealt kostuvaid samme, toksimist ja muud sellist. Ja selle söögisaali peal ei ole mingeid erilisi ruume, lossi teist poolt läbi käies ei hakanud ka teisel korrusel ainsatki hingelist silma. Ega ikka ei usu küll, et kokk vedas lihakeresid trepist üles ja kukkus neid seal tükkideks raiuma. Oleks väljas pime olnud, tundunuks see kõik päris õudne. Lossis muide, nagu ka igas teises, on (loe: olevat) oma kummitus või vaim või keski muu, kes endast aeg-ajalt märku annab. Pealegi on novembris hingedeaeg...

Saal (ka päriselt oli see lossi söögisaal) oma tumedate seinte, lage kaunistava tagurpidi kirstukaane (mõisahärra lasi oma poja mälestuseks selle teha), ennast kordava katkise muusikaplaadi, inimhingetuse (loe: inimtühjuse), pea kohal kostuvate sammude ja väljas paistva kollase päikesevalgusega tekitas algul tõeliselt õõnsa ja õudusfilmiliku tunde.


Ettekandja, kes meie nägemisest silmnähtavalt rõõmsaks muutus (ehk olime päeva ainsad külastajad), oli väga kena ja varmas kõike seletama. Ja mis kõige tähtsam, ta oli elus inimene!!!
Mõned tähelepanekud. Toidu kõrvale toodud leiva-saiakorvis hakkas silma imelise väljanägemisega sai, ühest küljest justnagu ciabatta, päikesekuivatatud tomati tükid ja hulgaliselt ürte sees, teisalt aga pehme kui sepik. Pärast selgus, et see on majasai, ise küpsetavad. Tõe huvides oleks pidanud asja lähemalt uurima, sest saia nuusutades tundus, et sellel on alkoholilõhn küljes ja teadagi mis võib põhjuseks olla... Pool päeva külmetavate sõrmedega töötegemisest, fotoka hingeelu kirumisest, sügisesest vikerkaarest vasikavaimustusse sattumisest ja pidevast itsitamisest tingituna arenes meil loomulikult tuhat vandenõu, millest targu vaikin. Tuhat vabandust köögi ees, kui see muidugi nii polnud.


Kuna ma magustoitudest naljalt üle ega ümber ei saa, valisin sellest rubriigist kõige intrigeerivama - punased sibulad karamellistatud suhkru ja viskiga. Minu esialgne imestus - no kuidas selline asi saab magusalistis olla!!!, asendus kõike seda maitstes täieliku rahuloluga. Sibulamoos oli küll olemas, kuid ta asetses porgandikeeksi tükil, pealt kaetuna vahukoorega. Ma ei hakka siinkohal isegi heietama, kas see vahukoor oli ikka päris. See magustoit oli lihtsalt jube hea!!!


Ah jaa, kui paljastada see loss ja restoran, siis tuleb rattad keerata Alatskivi suunas, suursugusest valgest Nolckenite lossist ei saa lihtsalt külmalt mööda sõita, talvisel hooajal sobib peatuseks aeg kella 12-st 18-ni:).

Vikerkaar Kolkja ja Alatskivi vahel

3 kommentaari:

Aet ütles ...

Me käisime ka Alatskivi lossis suvel ja ausalt öeldes otsisime meiegi sealt süüa, kuid sel hetkel oli elekter ära läinud ja seetõttu süüa ei saanud. Aga mind valdasid seda kohta külastades praktiliselt samasugused emotsioonid. Siin minu reisikiri sellest päevast: http://trisberg.blogspot.com/2010/08/pohja-eestist-louna-eestisse.html

Ülle ütles ...

Aet, kui sa suvel Alatskivil käisid, käis lossi paremas pooles remont ja kõik oli kindlasti päris kole ja imelik. Nüüd on see aga valmis, ruumid on restaureeritud vastavalt algsele kontseptsioonile. Muide, tumedad laed ja seinatahveldised on täiesti õiged asjad! Järgmisel suvel on seal kindlasti teine pilt. Restoran töötab aga muust tegevusest sõltumatult (rendil)ja ma kahtlen, kas see sellisel kujul seal pikalt tegutseda suudab. Ega suvelgi seal klientidega hiilata olnud.

Aet ütles ...

Siis oli remont jah pooleli. Ja külastajatest olime meie ainsad. See tekitas ka kõhedust :)

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...