31. mai 2010

Flambeeritud kalkun spargliga

Spargliteemal ka jätkan. Kevadisel ajal võrratu köögivili, tore, et eesti inimesed on (taas)avastanud, et üks põhimõtteliselt ilutaimena peetav taim kõlbab suurepäraselt söögilauale. Mõni aeg tagasi ostsin puhtast uudishimust poest sügavkülmaletist külmutatud sparglit (täpselt ei mäleta, oli vist pärit kusagilt Lõuna-Ameerikast:) ). Proovisin temaga igasuguseid kulinaarseid imesid teha, aga vabandust, ei tegu ega nägu. See tähendab, ei mingit värskele sparglile iseloomulikku maitset.
Noh ja kui peenral kipuvad sparglivarred juba ülekäte minema, on viimane aeg teha maikuu Oma Maitses õpetatud sulelist. Retseptis märgitud kana asemel oli seekord kalkun.

Kalkuni rinnaliha või broilerifileesid
1 sl jahu (soola ja pipart ka sekka)
2 sl toiduõli ja 2 sl võid
2 sibulat
4 sl brändit
300 ml kanapuljongit
sparglivarsi
0,5 dl vahukoort
soola, pipart
soovi korral estragoni

Kalkunilihast lõigata paksemad viilud (kanafileed poolitada) ning keerata maitsestatud jahus. Praadida õli ja või segus kuldseks, lisada hakitud sibul ning praadida aeg-ajalt segades mõned minutid, et sibul muutuks kergelt klaasjaks ja jumekamaks. Valada üle brändiga ja süüdata alkohol põlema. Kui leegid on kustunud (eeldades, et nii süütaja kui köök jäid terveks;) ), lisada puljong ning hautada liha pehmeks. Tõsta peale spraglivarred ja hautada edasi, kuni ka need on parajalt pehmed, kuid ei lagune. Lisada koor ja maitse järgi soola-pipart ning lasta veel korraks keema. Retseptis oli ette nähtud maitsestada estragoniga, mida ma ka tegin, kuid millegipärast tundub, et ilma oleks see toit parem. Estragon kipub nimelt õrna sparglimaitset varjutama. See on aga juba maitse asi :).

29. mai 2010

Vana aja kokaraamat - spargelid hollandi soostiga


Täpselt enam ei mäleta, kas ma leidsin selle kokaraamatu vanaema kummutisahtlist või aida seinakapist talu arvepaberite juurest. Ilma saba ja sarvedeta, ehk ilma kaante ja algusest poole sisukorrata ning lõpust ilma õpetuste ja jookide valmistamise peatüki retseptideta. Kuna retseptides kasutatakse tsaariaegseid mõõtühikuid, võiks arvata, et ta pärineb ajast üle 100 aasta tagasi. Tõenäoliselt on see minu vanavanaema, kui mitte vanavanavanaema kokaraamat. Mõnede retseptide juurde on pliiatsiga tehtud rist, ei tea, kas see märgib tehtud või õnnestunud roogasid.
Igatahes võib raamatut lehitsedes öelda, et see ei ole mingi lihtsa talutoidu õpetusraamat, vaid kokku 1331 tolle aja kohta moodsat retsepti ja õpetust:). Nii tekkis mul ketserlik mõte proovida mõnda neist, enamasti  tänapäevalgi tuntud toite, tollase õpetuse järgi ka valmis teha (ei, see ei tähenda Julie & Juliat!). Kogustega on muidugi teine lugu. Originaalretsepti järgi tehes võiks toitu valmistada tervele armeele - ikka nael võid ja 12 muna (kui mitte 24!). Appikene, mul pole koduski tervet naela võid, rääkimata selle ühekorraga äratarbimisest! Mõõtühikuteks on nael, toop ja kortel, mille teisendamise leiab siit.

Nüüd on selgunud, et selle raamatu autoriks on õppinud kokk Jaan Koor, kelle esimene raamat ilmus Tartus 1888.a. ja viimane 1908.a., kokku siis 4 trükki. 1.trükk oli kõige "õhem", järgmised oluliselt mahukamad, viimane aga juba suurema formaadiga ja illustreeritud. Niisiis on minu käes oleva raamatu puhul tegemist 3. trükiga, ilmunud aastal 1900 (1901).

Algatuseks üks kevadine klassika - sparglid hollandi kastmega.

Kastmeks (jagub neljale sööjale):
80 g võid
2 munakollast
kuni 0,5 sidruni mahl
2 sl sparglite keeduvett
maitseks soola

Kuna kastmetegemise õpetuse lehekülg oli kehvakene, esitan siikohal ümbertrükitud teksti originaalkogustega:):

349. Hollandi=soost spargeli ehk lillekapsta tarvis.
  Nael hääd värsket võid, kümme toorest muna kollast, sahvt ühest tsitronist ja pool korterit spargeli ehk lillekapsta keedu vett pandakse vask kastrulliga tulele ja keedetakse, kuni hästi kuum ja tummiline on, keema mitte lasta, siis tõmbab kokku. Seda soosti keedetakse puu vispliga kloppides.

Kastmetegu läks esimesel korral muidugi untsu, tükilise munahüüvet meenutava segu pistis nahka hoopis  koer, kes kausigi puhtaks limpsis:). Teine katse õnnestus aga suurepäraselt - tulemus sai pehme ja siidine. Koos spargliga täielik nauding.
P.S. Ilmselt ei peaks mainima, aga spargel pärineb oma aiast...

28. mai 2010

Lihtsalt ilus, vol. 4

Rodode aeg on käes, vähemasti botaanikaaias. Vaatasin täna väga tähelepanelikult ka enda kahte eksemplari, aga õienuppe polnud veel näha. Sestap tuleb nautida seda, mida pakutakse:).


26. mai 2010

Vanilline rabarberijäätis piparmündiga


Esmaspäevast saati on mul kodus uus elektrit võttev koduloom - jäätisemasin. Mitu aastat sai kibeletud selle järgi, nüüd alistusin viimaks iseenese peas toimuvale siseterrorile. Ma olen kuulnud, et mõned armastavad vaadata töötavat pesumasinat, kuidas läbi klaasukse on näha pesu pöörlemist. Samasuguse heldimusega vaatasin läbi jäätisemasina läbipaistva kaane, kuidas segaja üha paksenevat massi läbi keerutas. OK, uued asjad on ikka toredad, esimest korda võib ju endale sedasorti kiiksu lubada:).
Esimeseks katsetuseks sai valitud rabarberijäätis, küll mõnevõrra teistsuguses võtmes kui varasem lihtsalt külmutatav maius. Rabarber, vanill ja piparmünt on minu arvates üks äraütlemata suurepärane kooslus, siidine ja värske.

4 munakollast
1 dl suhkrut
2 dl vahukoort
2,5 dl piima

400 g tükeldatud rabarberit
1 dl moosisuhkrut
vanillsuhkrut
paar oksa pipamünti

Rabarber panna tilga veega potti ja keeta pehmeks, lisada suhkur (võib vabalt olla ka tavaline suhkur) ning keeta moosiks. Tulelt võttes lisada vanillsuhkrut ja paar oksa pipamünti, viimased võtta jahtunud moosist välja.
Munakollased vispeldada suhkruga heledaks tihkeks vahuks, koore ja piima segu kuumutada keemiseni. Segada kuum piim munakollaste hulka ning kuumutada madalal kuumusel pidevalt segades paksenemiseni nagu tavalist vanillikastet tehes. Tükki ei tohi minna! Lisada maitseks vanillsuhkrut. Jahutada nii moos kui vanillikaste korralikult maha. Mida külmem, seda parem. Valmistada jäätisemasinaga jäätis, pannes algul nõusse vanillikastme ja lisades hiljem rabarberimoosi.
Oijah, jäätis sai tõesti nagu jäätis olema peab, ei mingeid paksendajaid, želatiini ega muud sellist. Imelik kohe...

24. mai 2010

Dekoratiivne sikspäkk

Sikspäkk on hirmus tore, kuus pesa ja ja igaühes erinevad lõhnad ning värvid. Hee, polegi õlu, on hoopis maitsetaimede komplekt:).
Puistasin üle-eelmisel pühapäeval Juhani Puukooli Tartu istikuäri, parem ei hakka siinkohal üles lugema, mis kõik autosse rändas. Süümepiinad tekivad. Aga teisiti ei saanud ka, kõik taimed olid kohe niiiiiiväga vajalikud. Põhjus selles, et hakkasin eelmisel aastal suvelillepeenraid vaikselt püsilillepeenardeks ümber kujundama. Öeldakse, et algul on kõik vaimustunud suvisest virr-varrist, aegamisi saavat selgeks, et püsikute kõrval on see üks kohutav valu ja vaev. Seda nimetatavat ka täiskasvanuks saamiseks. Iga ka juba selline! Kes teab, see teab, kuidas see kild tekkis:).
Nojah, selle püsikutejandiga kaasnes ka ürdinurga kujundamine. Varasemast ajast on seal pune, meliss ja murulauk olemas, piparmünt ning iisop teises aia servas. Eelmisel aastal lisandus veel estragon, rosmariin ja tüümian, talvel läks viimase kahega aga kehvasti. Roheline ja punane basiilik, salvei, koriander, käharpetersell ja till on sinna juurde iseenesestmõistetavad.
Vaatasin nüüd istikuäris ringi selle pilguga, et leida uus rosmariin. Ja veel parema asja avastasin - maitsetaimede segu kuuspaki näol. Neid oli isegi kahte varianti, minu valikusse kuulusid rosmariin, pune, salvei ja erinevad liivateed, teises komplektis olid basiilikud ja murulauk. No mida sa hing veel tahad. Taimed kenasti kaharad, jääb ära mõistatamismäng "tärkab, ei tärka". Seemnetest külvatud tüümian, estragon, salvei ja lavendel on kasvuhoones alles karbis, ehk järgmisel nädalal lähevad õuerežiimile:). 
Ja nii koliski kuuspakk aeda sisse.

23. mai 2010

Igihaljas rabarberikook


Vahepeal sai juba villand neist pruuni suhkruga karamellise maitsega rabarberikookidest. Hing ihkas vana head puhast haput rabarberimaitset. Ma arvan, et mu esimene iseseisvalt tehtud rabarberikook oligi enam-vähem seesama, millest nüüd juttu tuleb. Toorjuustu ja hapukoore asemel oli ainult hapukoor. Oleks teinud nüüdki nii, kuid avatud toorjuustukarp vajas ärakonsumeerimist.

Igihaljas harmooniline kook justnagu ka eile Narva linnuses kokku saanud 1990.aastal Tartus ajalootudeerimist alustanud kursus (kui tavaliselt loetakse aastakäike ikka lõpetamise järgi, siis et meie aastakäik sattus esimeste uuenduste tõmbetuulde, "arvestame" ennast hoopis sisseastumise järgi:) ). Jutustamisele ja jällenägemisrõõmule pakkus lisa Põhjaõues peetud mitme riigi seppade festival. Minge kõik suvel Narva linnusesse, huvitavaid üritusi toimub augusti lõpuni. Aitäh Andresele!

Tainas:
100 g võid
0,75 dl suhkrut
1 muna
2 sl hapukoort
umbes 2,5 dl jahu
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g rabarberivarsi
0,75 dl suhkrut
1 sl jahu
vanillsuhkrut

Kate:
150 g toorjuustu
150 g hapukoort
0,75 dl suhkrut
3 muna

Taina jaoks pehme või vahustada suhkruga, lisada muna ja vahustada veel veidi. Lisada hapukoor ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Tainas peab jääma kaunis pehme. Kuna tegemist on universaalse tainaga, kasutan seda paljude rabarberi- ja õunakookide põhjaks, jääb parajalt mure ning mõnus.
Tükeldatud rabarber segada suhkru ja jahuga. Katte jaoks kloppida munad kergelt suhkruga lahti, lisada toorjuust ning hapukoor ja segada ühtlaseks.
Tainas suruda jahuse lusikaseljaga 26-cm vormi põhjale ja külgedele. Katta ühtlaselt rabarberiga ning valada üle muna-koore-toorjuustuseguga. Küpsetada 200 kraadi juures (lõpupoole võiks kuumust alandada 180 kraadini), kuni rabarber on kenasti läbiküpsenud ning kate hüübinud.

Kook on parim jahtunult, kõige paremini maitseb tegelikult järgmisel päeval.

21. mai 2010

Intrigeeriv porterijäätis

Leidsin ühel päeval internetiavarustest Guinnessi õllega valmistatud jäätise retsepti ja pildid. Pildid köitsid mind küll kõigepealt, kuid pärast ahhetamist-ohhetamist hakkas ka jäätis ise üha huvitavam tunduma. Edasise nuhkimise käigus selgus, et Guinnessi õllega valmistatav jäätis on päris populaarne. Aga miks mitte proovida kodumaise tumeda õllega:). Korraliku lõuna-eestlasena kammisin suures toidupoes A. Le Coqi valiku silmadega läbi ja leidsin, et tumedatest õlledest on ainus saadaolev Vürtsporter. No hea küll, kui nii, siis nii.
Tulemus sai päris omapärane. Esimene amps oli õlle maitsega, edasi nohistades meenutas juba pigem karamellijäätist, kuigi järelmaitse (kui niisugust terminit jäätise puhul üldse kasutada :) ) oli ehk mõnevõrra mõrkjam.
Kuuma ilmaga on selline jäätis täiskasvanute jaoks päris kena vaheldus.
Retsept ja tegevuskäik on kohandatud ilma jäätisemasinata tegemisele.

200 ml vahukoort
4 munakollast
1 dl suhkrut
1 dl tumedat õlut

Koor ja munakollased vahustada eraldi kaussides kumbki 0,5 dl suhkruga. Munavaht peab tulema kaunis tihke. Segada ettevaatlikult omavahel segatud õlu ja munavaht vahustatud koore hulka.
Kõige parem oleks jäätist külmutada muidugi jäätisemasinaga, aga selle puudumisel panin karbiga sügavkülma ning segasin 2 korda iga paari tunni tagant, et õlu ei vajuks karbi põhja. Kokku saab 0,75 l jäätist.
Üha enam tundub mulle, et jäätisemasina hankimine oleks mõistlik mõte. Eriti kui ilmatargad lubavad päris suveks veel samasugusid soojaperioode nagu praegu (sellesse tuleb suhtuda mõistagi kriitiliselt, sest ka eelmisel aastal lubati, et kohe-kohe läheb soojaks, lõpuks tuli ikkagi talv:) ).

Paari sõnaga ka pildist. Söögi fotografeerimine on olnud minu jaoks väga põnev väljakutse. Mõni nädal tagasi tabasin end ka töist pilti tehes pildistatavaid asju paremini sättimast:). Tahtsin aga öelda seda, et iga ülesvõetava toidu juures tekib peas ettekujutus, kus ja mismoodi peaks pilt välja nägema. Selle jäätise puhul hakkas mind millegipärast kummitama Metsatöllu laulujupp "... lähen karjateed, karukell käes...". Niisiis marssisin heinamaale karukelli korjama ja pildi peale nad koos jäätisega said, mõlemad veidi karused.

19. mai 2010

Redise-kalkunisalat

Üks igavesti lihtne salat, mida teha grillitud või küpsetatud liha ülejääkidest. Ikka juhtub:). Minul oli käepärast kalkuniliha, aga samahästi kõlbab seda teha ka muudest lihadest, sealiha puhul peaks ehk kastme veidi krehvtisema tegema.

grillitud või küpsetatud kalkuniliha
rediseid
tomateid
kompotipirne
murulauku
majoneesi
soola

Kogused on nii, kuidas parasjagu midagi kapis leidub. Liha ja rediseid peaks siiski oluliselt rohkem olema, kompotipirni asemel võib edukalt kasutada ka näiteks ananassi.
Lõigata ained kuubikuteks, murulauk hakkida. Segada majoneesiga, maitsestada soolaga. Lasta umbes pool tundi seista. Ja ongi kõik.

18. mai 2010

Lihtsalt ilus, vol. 3

Tulpidega kaotad pea, vähemasti minuga on sellised lood. Igal aastal saab juurde hangitud uusi sibulaid, ikka neid, mis pildi pealt  või kataloogi järgi tunduvad põnevad olevat, küll triumf-, papagoi-, rohe-, pojeng-, narmastulpe. Paraku kipuvad sildid kaduma, nii et aias valitseb väike segadus. Aga see polegi oluline.
Väike valik neist.































































17. mai 2010

Pirni-beseekook

Rabarberist on juba kõrini, kook ja kissell, kissell ja kook. Tahaks vahelduseks midagi muud, pealegi jäi jäätisetegemisest 5 munavalget üle. Mõistagi läks loosi beseekook:). 
Pirni-beseekook on omamoodi dream cake. Kunagi Haapsalu Müüriääre kohviku algupäevil vedas meie tore Haapsalu kolleeg mind sinna lõuna ajal einestama. Kõik oli muidugi maitsev, hoopis teistmoodi kui mujal üsna steriilsetes kohvipaikades. Ja sealsed koogid, ahh..., kõiki letis olnud kooke ja torte tahtnuks maitsta. Iseäranis võlus mind pirni-beseekook. Vist rohkem seepärast, et besee oli minu senises elus aiva ikka untsu läinud. Ostsin lõigu seda imelist kooki ka kaasa, Jõgevale jõudes lahkasin seda koogitükki noa ja kahvliga nagu kogenud kirurg. Mõistagi selleks, et välja peilida, miks see kook nii pagana hea on.
Ja siis algas kannatuste rada beseepõhja küpsetamisel:). Esimesed paar eksperimenti läksid kanadele, kõige esimene suisa prügikasti, see oli nii ära kõrbenud, et isegi kanadest hakkas kahju. Temperatuur polnud lihtsalt õige (muuseas, ka sel korral läks besee natuke beežiks). Igatahes oli tunne nagu valmistuks Bocuse Dor`i võistluseks, muudkui proovisin ja proovisin, õnneks polnud vaja seda valmis jõuda viie tunniga:).
Aega võttis, aga asja sai. Koogist on kujunenud mitte ainult meie maja lemmik. Juure ja Kivirähu kaua kiibitsetud Solarise Komeedi kohviku menüüs on sama kook mõistagi olemas (Anni Arro ju:) ), kuid võrreldes mitme aasta taguse Haapsalu omaga on Tallinnasse jõudnud vaid hale vari. Ennekõige just besee mõttes, milles puudus nüüd seda süües õhulisus ning vau-efekt. Üks tuttav päris kondiiter ütles minu vingumise peale, et pagarid kasutavad tänapäeval mitte päris munavalgeid, vaid vastavat pulbrit. Täitsa lõpp! Mitte miski siin ilmas pole igavene...
Mul pole õrna aimugi, milline on kohvikus valmistatava koogi originaalretsept. Enda versioonis peab seal kindlasti olema besee magusus, vahustatud koore kerge sidrunimekk ning lõpuks puuviljade või marjade värske noot.

5 munavalget
3 dl peent suhkrut
400 ml vahukoort
2 sl suhkrut
vanillsuhkrut
poole sidruni mahl
kompotipirne

Munavalged vahustada tugevaks vahuks, lisada pidevalt edasi mikserdades järk-järgult suhkur. Suur küpsetamisraamat ütleb, et kõva besee jaoks tuleb võtta 1 munavalge jaoks 0,6 dl suhkrut. Lõpus võib lisada ka veidi sidrunimahla, hape aitab tainal paremini kuivada. Küpsetada koogipõhja 100 kraadi juures 1 kuni 2 tundi, kuni besee on kuivanud. Kui ahjul on pöördõhu režiim, kasutada seda. Lasta jahtuda poikvel uksega ahjus soovitavalt kuni järgmise päevani, siis koogipõhi stabiliseerub paremini. Kui ka jääb seest pisut nätske (nagu Pavlova puhul), pole hullu, vahukooretäidis parandab selle vea.
Koor vahustada vähese suhkru, vanillsuhkru ja poole sidruni mahlaga. Suur põhi lõigata kaheks, määrida ühele poolele pool vahustatud koorest, suruda teine beseetükk peale ning katta ülejäänud koorevahuga. Laduda peale viilutatud kompotipirnid. Pirnid ei ole dogma, juulikuus maitseb see sama hästi (kui mitte isegi paremini:) ) maasikatega. Kes pelgab kaloreid, võib täidise jaoks osa vahukoort asendada kohupiimapastaga, kuid ausalt öeldes ei ole see hea mõte, maitse kannatab.
Tõsta kook külma ja lasta seista vähemalt 4 tundi, parem kui üleöö.
Tulemus on äraütlemata võluv. Seda kassid ostaksid ja kui hästi lõigata, jagub isegi 12 kiisule... Nurr...

14. mai 2010

Rabarberijäätis


Väljas on suvi! Lõuna paiku ei ole võimalikki enam päikese käes olla, tänane 27 kraadi vilus on juba nagu juulikuus. Loodetavasti ei tähenda see, et juulis enam selliseid päevi ei tule.
Eile õhtul käisin luuramas, kas toomingad hakkavad juba lahti minema, õige väheke oli veel puudu. Täna hommikul see-eest oli metsaserval juba näha õide puhkenud õiekobaraid. Vanarahvas ütleb, et kui toomingad õitsevad, on paras aeg kartulid maha panna. No pole vast suur kuritegu, kui tegime seda eile. Emal on lisaks tavalistele peenardele veel eriti eksperimentaalne aed, katteloori all on esimesi kartulivõsusid juba näha (maha pandud 28.aprillil).

Palavaga ei saa kohe ilma jäätiseta. Maikuu Kodu & Aias oli ilma jäätisemasinata valmistatav väga lihtsa jäätise retsept, mis kohe kutsus katsetama. Muutsin retseptis toodud munade ja koore vahekorda, muidu tuleks maius liiga vänge. Ja rabarber läks ka ikka seltsiks.

5 munakollast
1,5 dl suhkrut
350 ml vahukoort

Rabarberimoosiks:
200 g rabarberivarsi
2 sl pruuni suhkrut
2 sl tavalist suhkrut
vanillsuhkrut

Rabarberimoosi jaoks panna tükeldatud rabarber koos suhkruga potti ja keeta ühtlaseks massiks kuni keedus pakseneb ja tekivad mullid. Lisada maitse järgi vanillsuhkrut ning jahutada maha.
Munakollased mikserdada 1 dl suhkruga kohevaks tihkeks vahuks, hea kui suhkrukristalle enam tunda poleks. Koor vahustada ülejäänud suhkruga. Segada koore- ja munavaht ning pool rabarberimoosi õrnalt kokku ja panna karbiga sügavkülma. Paari-kolme tunni pärast võiks korra läbi segada, et moos jaotuks ikka ühtlaselt. Lasta külmuda, hea oleks "vastu pidada" vähemalt 12 tundi.
Serveerimisel tõsta ülejäänud moos jäätisele peale.
Nautida õitsvate toomingate keskel:).

12. mai 2010

Põllumajanduslik puhkus ja klaasike Lambruscot

Põllumajanduslik puhkus maikuus on imemõnus, hommikul õue minnes laksutavad ööbikud, kostab käo kukkumist, lõokestest ja rästastest ei hakka üldse rääkimagi. No vahel sekka raudteejaama poolt kostuvaid kaubavagunite kolksatusi ka, aga need on out of context. Põllumajanduslikuks nimetan maikuist nädalat või kaht puhkust seepärast, et siis on looduses kõige ilusam aeg ning lisaks saab teha aias ära suure hulga mullaseid töid, milleks muidu nädalavahetuseti aega kipub nappima.

Tänasel soojal ja tuulevaiksel õhtul oli põhjust päikeseloojangut vaadates oleskleda grillil küpsenud vorstikeste ja klaasikese kihiseva Lambruscoga, kuna kevade kõige kahtlasem töö sai tehtud ilma suuremate jamadeta. Jutt käib selle osa aiamaa harimisest, kuhu tuleb enda tarbeks kõikvõimalik aedvili ning kartul. Õigemini käib jutt vagude sisseajamisest. Tegelikult käib jutt sellest, kuidas traktorit käivitada (traktor seisab talvel, sestap on tegu tema kevadel käima saamisega:) ). Selguse mõttes olgu öeldud, et traktori putitamisega tegelevad siiski mehed, kes asja tunnevad, mulle jääb "sõidurõõm".

Alustada tuleb sellest, et meil on majas olnud vahepeal ka kolm erinevat traktorit, nüüdseks on neist alles kaks ja sõidukõlbulik üks. Vana, aga see-eest aus vene traktor T-25. Kes on kogenud Nivaga sõitmist või muul autol roolivõimu kadumist, kujutab ette, kui palju jõudu kulub selle eluka rooliga ümberkäimiseks. See, et piduripedaalile tuleb suruda vahel kahe jalaga korraga, on iseenesestmõistetav!
Igastahes sai aku laadima pandud ja ennelõunal tehtud esimene katse mootorit käivitada. Üks tuttav masinatundja proovis ka käivitada, kuid tunnistas, et aku tahab veel laadimist. Egas midagi, juhe uuesti seina. Teine katse koos vastavate ettevalmistustega õnnestus aga täielikult! Kui eelmisel aastal kiskusime mitekäivitumisel starteri kaks korda lahti (ausõna, tookord võinuks vabalt hakata traktorimehaanikuks!) ja lõpuks tuli asjatundjal idee küttetorud lihtsalt üle koputada, et järsku on seismisest mingid takistused tekkinud, siis nüüd olime juba kohe nii targad. Jess!!!

Traktori hingeelust (loe: kapotialusest) pole mul halli aimugi, tean vaid, kuidas ühte või teist tööoperatsiooni  tuleb teha (õpitud refleksid:) ) ning et traktor käib diisliga, mitte bensiiniga. Isa on mind õpetanud igasuguseid kummalisi asju tegema, seega kartulivagude sisseajamine ei ole miskit erilist. Nüüd ei pidanud vähemalt ise kündma ja randaalima hakkama, see töö tehti enne juba ära.
Ühesõnaga, see töö on selleks aastaks siis tehtud. Edaspidine kartulite ja porgandite poputamine on juba märksa "igavam".


Ah jaa, magustoiduks läks väga hästi peale rabarberikissell vahukoorega. Kisselli hulka puistasin hakitud melissilehti, mis andis rabarberile juurde väga mõnusa ja värske maitse. Järgmisel korral teen rabarberi vääristamiseks proovi näiteks piparmündiga.

10. mai 2010

Beseerull mündise rabarberivõide ja röstitud mandlilaastudega


Mida tähendab täiuslik? Eesti keele seletav sõnaraamat annab järgmised vasted: omadustelt ülim, parimas kooskõlas, nõudmistele kõigekülgselt vastav, veatu, ebakõlata. Täiusliku toidu juures on oluline maitse ja tema väljanägemise kooskõla ehk see ongi parim kooskõla. Head magustoitu või kooki ei pea olema suur taldrikutäis, vahel on väike amps märksa meeldejäävam. Vahel võib ka mõni nüanss silma järgi tundunud täiuse purustada. Ühel päeval Eduard Vilde lokaalis söödud õrna klaasja suhkrukaramellkihiga crème brûlée tundus nii hea ja täiuslikuna just täpselt selle momendini, kui olin suhu pannud lusikatäie kõrvale serveeritud vahukoort. No miks oli see küll vurtsuvahukoor või tugevdatud vahukreem!
Ma olen enda tehtud toitude suhtes kaunis kriitiline. Kuigi sööjad on enamasti tulemusega rahul, olen ise tõeliselt rahul vaid osadega neist (enamasti on need sellised, mis on ka siia blogisse jõudnud positiivse alatooniga tekstiga:) ).

Beseerull on mul tükk aega meeles mõlkunud, kuid lõin pidevalt põnnama. Südame põksudes ette võetud katse lõppes aga tõelise rahulolumõminaga, seda just endapoolselt. Ära tegin! Kevadine rabarberiaeg on just sobiv, et luua täiuslik kooslus magusast beseest ja hapukast täidisest.

Besee (allikas: Suur küpsetamisraamat, 2.osa):
4 munavalget
2,5 dl peent suhkrut

Rabarberivõie (Rhubarb curd:) ):
3 dl purustatud rabarberit
1 dl sidrunimahla
4 munakollast
2 dl suhrkut
100 g võid
paar oksa piparmünti

Rabarberivõide võib juba varem valmis teha. Selleks võtta rabarberivarred ja purustada nad koos piparmündiga köögikombainis peeneks. Vahustada munakollased suhkruga heledaks tihkeks vahuks, sulatada või. Segada kastrulis munakollased, või, sidrunimahl ja rabarberimass ning kuumutada madalal tulel tihti segades, kuni keedus pakseneb ja toore rabarberi maitse kaob. Kui mass on piisavalt paks ja kreemine, võtta tulelt ja jahutada. Purustatud rabarberimassi ja sidrunimahla asemel võib võtta ka rabarberimahla, aga seda peaks olema kokku vast nii 3 dl.
Besee jaoks vahustada munavalged tugevaks vahuks, lisada edasi vahustades järk-järgult suhkur. Valada vaht küpsetusplaadile asetatud võitatud küpsetuspaberile, ajada ühtlaselt laiali. Küpsetada 150 kraadi juures 15-18 minutit (pealt peab muutuma väheke jumekamaks).
Ahjust väljavõetud besee keerata ümber teisele küpsetuspaberile (riputasin selle juba mandlilaastudega üle, et besee paberi külge kinni ei jääks) ja võtta ettevaatlikult eelmine paber põhja küljest lahti. Kui selle ümberpööramisega hiljaks jääda, nii et besee täielikult maha jahtub, võib ta pöörates katki minna.
 Jahtunud põhjale määrida rabarberivõiet, keerata paberi abil kenasti rulli ja raputada ohtralt üle röstitud mandlilaastudega (mõned eelistavad siiski ilma nendeta). Lasta rullil vähemalt paar tundi tõmbuda ja nautida seejärel päikeseloojangulisel kevadõhtul aias või verandal koos tassikese kohviga...

9. mai 2010

Kotletid, nagu neid teeb minu ema


See oleks iga naise õudusunenägu, kui mees palub teha samasuguseid kotlette nagu tema ema teeb. Meil on aga nende kotlettidega päris lõbus lugu veidi teistmoodi võtmes. Näiteks üks mu sõber on minu ema kotlettide fänn, kuna tema ema enam kahjuks pole ja minu ema olevat seega ainus inimene siin ilmas, kes oskab teha täpselt samasuguseid kotlette. No mis sa oskad selle peale öelda ... Ka mitmed sugulased kuuluvad samasse fännklubisse ja laua taga on juhtunud ka seda, kus naistele on öeldud, et tädi Malle teeb paremaid kui sina. Minagi möönan, et need on head:).

Ühte ma ütlen, põhjus on pliidis. Õiged kotletid tuleb küpsetada puupliidil ja maal. Kaasaegses elektri- või gaasipliidiga köögis ei tule sellest mitte midagi välja. Soojast peast võib isegi mingi sarnasus olemas olla, kuid külma kotletti võileiva peale pannes tuleb vahe igal juhul välja.

1 kg seahakkliha
2 suuremat viilu saia
3 sibulat
2 muna
1 puljongikuubik
1 sl jahu
soola

Sibul hakkida, sai panna vette ligunema. Kausis segada kätega (tingimata kätega!) kokku hakkliha, kuivaks pigistatud sai, sibulad, pudistatud puljonikuubik (võib ka tilgas vees lahustada), muna ja jahu ning lisada maitse järgi soola. Tainas peab jääma kerge ja ma ütleks, et isegi õhuline.
Märgade kätega vormida kotletid ja pruunistada kiiresti kuumas õlis kuldseks (mitte liiga pruuniks, siis kotlettide mahlasus kaob ja muutuvad tuimaks). Tõsta peaaegu valmis kotletid teise potti või kaanega vormi ja lasta pliidiserval, niikaua kui kartulid keevad, veel järelküpseda.
Kaste teha pannile jäänud "kotletimaitselisest" rasvainest, raputada sinna peale jahu, kuumutada läbi ja lisada piima, vajadusel maitsestada soolaga.

Tegelikult on nii, et igaühel on oma nö firmatoit, kellel kook, kellel aga kotletid. Vot nii.

7. mai 2010

Nõgesekeerud


Tahtsin siis ka trendivärki proovida, kõik ju teevad kevadel toitu naadi ja nõgesega. Ma ei tea, võib-olla on see tänapäeva inimese ihalus proovida esimesi rohelisi liblesid ja minna ajas tagasi. Tervislik see kõik ju on, täitsa päri.
Omaette ooper oli muidugi nõgeste korjamine. Kõrve- ja raudnõgese kõrval on ju veel ka mittekõrvetav naistenõges, mis on hoopis teine taim. Võtsime mitu piltidega ja piltideta taimeraamatut abiks, lõpuks jäi nii, et olin korjanud just neid naistenõgeseid ja sekka mõned kõrvenõgesed. Piltide peal peaks siis olema naistenõges, aga päris kindel jätkuvalt ei ole. Põhjus selles, et see nõges ei kõrvetanud.

lehttainast
riivitud juustu
hakitud nõgeselehti

Lehttainas rullida õhukeseks, raputada ühtlaselt peale paks kiht juustu ja lõpuks hakitud nõgesed. Keerata rulli, lõigata otsast jupid nagu kaneelisaiu tehes. Küpsetada ilusaks pruuniks.

Kui aus olla, siis nõgesemekki küll ei tundnud. Võib-olla on maitsemeel kehvavõitu. Sestap paneksin edaspidi nõgese ikka tee sisse :).

5. mai 2010

Kes ei tööta, see ei söö...


Kui kõik ausalt ära rääkida, siis oli mul alguses tõsimeelne soov ja tahtmine proovida Talleggi uusi karrimaitselisi kana poolkoibi. Kunagi nii 20 aastat tagasi, kui karri oli uus ja põnev maitseaine, sai seda riputatud ikka igale poole. Sestap tekkis väike "karrimürgitus", mida nüüd on saanud vaiksetviisi välja ravida. Sellest siis väike eelarvamus nende poolkoibade suhtes. Kuna salati sisse sai rebitud lisaks tavalisele lehtsalatile veel naadi- ja võilillelehti ning kogu see kupatus üle valatud Felixi ürdi-balsamico kastmega (jesver, seekord on kõik nii kommertsiaalne, kuid ükskord ju ometi võib:) ), siis tundus see nii mõnusa õhtunautlemisena, et käsi liikus ise fotoaparaadi poole. Aga nagu välja tuli, liikus ka koer, nina püsti kevadisest õhust hõrke aroome püüdmas, minu käes olevale taldrikule järele.


Seletuseks, et meie korralik "eesti hundikoera" tõugu Reks käitub söövate inimestega üldiselt kenasti, üldiselt ei luni suutäisi ja kui tühje käsi näidata, siis saab aru, et rohkem midagi käest loota pole. Seda viimast ka ikka üldises plaanis:)
Aga need poolkoivad justkui võlusid koera ära. Minnes majast aeda aiamaja juurde, seda maad on nii paarkümmend meetrit, järgnes ta sammhaaval ja taldrikut enam silmist ei lasknud. Ja veel üks asi, ta kuulas pilte tehes fotograafi ehk siis minu suunavaid käske, a la vaata nüüd siiapoole, täie tähelepanuga. Mitu sekundit püsiv peatõste, samas mitte üleposeeritud, kuigi näos võinuks olla rohkem naeratust. Vabandust, mõned loevad koera naeratusest välja muidugi valmiduse kedagi kohe nahka panna. Ses mõttes ega koer loll pole, ei tasu endast ka vale muljet jätta. Kui ta natuke alla võtaks, kvalifitseeruks isegi saatesse "Ameerika supermodellid, koerte eri". No ma ei tea, tavaliselt paneb ta kaamerat nähes pea käppade peale ja keeldub igasugustest fotosessioonidest!
Tuleb mainida, et pärast tuppa sööma minnes järgnes ta taas kerge kiirkõnniga, pilk jätkuvalt taldrikut saatmas.
Kui nüüd ikka toidust ka rääkida, siis tasub märkida, et karriga on tõesti õnnestunud hea mahe maitsekombinatsioon saada, prooviks teine kord ja vast ka kolmas, koivad sobivad nii grillimiseks kui ahjus küpsetamiseks. Sama arvas ka koer, krõbistades mõnuga  kanakonte, mis tal seekord olid ausa modellitööga välja teenitud...

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...