30. juuni 2010

Arbuusi-maasikasorbetiga Cointreau`d oodates

Tegelikult on see halenaljakas lugu sellest, kuidas väikesed vajadused inimest mõjutavad.
Asi sai alguse sellest, kuidas ma kavatsesin puhkuse ajal Jõgeval teha külalistele aiapeo jaoks apesinisorbetti. Mõtlesin eelmisel nädalal Tartu kodus, et ei hakka Cointreau pudelit Jõgevale vedama, küll ma sealt uue ostan. Aga vat ei olnud osta kusagilt! Kõik suuremad kaubandusketid on siin küll esindatud, kuid apelsinilikööri ei üheski. Meie pool vabatahtlikus pagenduses viibinud ema õde oli pehmelt öeldes ehmunud, kui ma turtsusin ja plärtsusin pärast igast poest välja astumist. Suures kassiahastuses ostsin lõpuks pudeli Vana Tallinnat, kodus järele mõeldes leidsin, et seda apelsinide ja piparmündiga kokku panna pole ikka kõige parem mõte.

Nii sündis hoopiski arbuusisorbett. Sellest moraal - kui kuidagi ei saa, saab hoopis paremini:).

1 dl vett
1,5 dl suhkrut
arbuusi viljaliha ja maasikaid meelepärases vahekorras purustatuna kokku 0,75 l
3 oksa värsket tüümiani
0,5 dl Vana Tallinna likööri
soovi korral sidruni- või laimimahla

Vesi ja suhkur keeta siirupiks, jahutada maha. Tükeldatud arbuus, maasikad ja tüümian purustada köögikombainis või blenderis sodiks, segada likööriga ja jahutada külmkapikülmaks. Segada külm siirup ja arbuusisegu (kui hapust tundub väheks jäävat, võib lisada veidi sidruni- või laimimahla) ning valmistada sorbett.
Tänase palavaga igati sobiv jahutus, milles tüümian annab "jäätusele" mõnusa värske nüansi.

Teemaga sobib ka järgmine pilt. Ei, tegemist ei ole miraažiga, palm kasvabki keset Lõuna-Eesti kuppelmaastikku:). Eesti Maanteemuuseumis on tänasest alates külastajatele avatud uus näitusekeskkond vabas õhus, kus saab liikuda ajas erinevaid teid pidi nii linnas kui maal. Väga vahva, tahaks tagasi lapseks:).



Kui see Cointreau jutt ikkagi ära lõpetada, siis olukord lahenes alles Võru Selveris:). Seda siis eile...

27. juuni 2010

Šokolaadijäätis kirsitriipudega

No nii, jäätis nagu poe oma:). Niimoodi mõmisesid päris mitu inimest, kes selle jäätisega maiustasid. Poe omaga samastamine tähendas, et jäätis oli sama kohev ja siidine nagu karbiga kojutoodav harjumuspärane šokolaadijäätis. Ja kirsimoosi triibud, sekka mõni terve kirss ka, ainult kasvatasid magustoidule plusspunkte. Tegelikult oli selles kõiges "süüdi" asjaolu, et suurema osa vahukoorest lisasin muna-piimamassile kergelt vahustatud kujul. Tuleb ikka uskuda, mida teised on läbi teinud! Üks mu sõber tavatseb öelda, et ma muidu ei uskuvat, kui seda telekas üle ei ole kinnitatud. Nüüd olid teleka asemel teised toidublogid:).
Ja muidugi on süüdi ka kirsimoos, millest ma varasema kirsikoogi juures juba piisavalt õhkasin.

4 munakollast
4 sl suhkrut
3 dl piima
4 dl vahukoort
100 g tumedat šokolaadi
kirsimoosi

Munakollane mikserdada suhkruga tihedaks heledaks vahuks. Piim koos 1 dl koorega kuumutada peaaegu keemiseni, segada pidevalt vispeldades munavahu hulka ning kuumutada madalal tulel , kuni piima-munasegu pakseneb. Tulelt võttes lisada tükkideks murtud šokolaad (kasutasin Kalevi Bitterit) ja segada pidevalt, kuni see on sulanud. Jahutada segu külmaveevannis ja hiljem veel vajadusel külmkapis või jääkuubikute peal. Ülejäänud vahukoor vahustada, kuni tekib kerge pehme vaht. Segada vahustatud koor šokolaadiseguga ja valmistada jäätisemasinaga jäätis.
Tõsta karpi vaheldumisi nii mitme kihi kirsimoosiga, kui kirjut jäätist keegi tahab ning asetada veel mõneks tunniks sügavkülma kõvenema.
Oli hea küll:).

24. juuni 2010

Esimene värske kartul

4 päeva jäi kahest kuust puudu:). Igal aastal on lootus, et vast saab jaanipäevaks aiast värsket kartulit, aga alati juhtus see ikka pärast jaanipäeva.
Nädal tagasi ei andnud uudishimu järele ja tõmbasime oma eriti eksperimentaalses aiaosas ühe pesa üles. Eufooria lahtus õige pea, sest oli vara veel. Täna aga otsustasime, et maksku mis maksab, õhtuks sööme värsket kartulit ja asi mutt. Meie aias kasvatatavatest sortidest on varaseim vana hea sakslaste "Adretta", mis on hästi mure ja suussulav. Ma saan aru, et tänapäeval peetakse paremaks ja ilusamaks selliseid sorte, mis ei lagune ja säilitavad pärast keetmist oma kuju, kuid minu hinnangul on sel juhul tegemist nn seakartuliga. Õige kartul on mure ja kahvliga murdes laguneb kergesti tükkideks. Mõistagi on lauakartul ja salatikartul eraldi sortidest, nii salatiks kui praetaldrikule passib väga hästi kodumaine "Maret", mis on veidi hilisem kui "Adretta".

Nii saigi jaanipäev lõpetatud täiusliku suvetoiduga - keedukartul koos külma heeringakastmega. Märkimist väärt on tõsiasi, et kui eile sääsed puhkasid ja lasid inimestel võrdlemisi sääsetantsuvabalt lõkketuld nautida, siis täna olid nad tagasi oma tuntud "headuses". Seega ei mingit aias einestamist enam - tagasi tuppa.



Külm koorekaste (neljale sööjale):

1,5 - 2 soolaheeringa fileed
1 suurem tomat
3 keedetud muna
1 tops kodujuustu (250 g)
kimp rohelist sibulat ja tilli
400 g hapukoort

Heeringas, tomat ja muna hakkida suupärasteks tükkideks, segada kokku kodujuustu, hapukoore ja maitserohelisega. Lasta umbes pool tundi maitsetel seguneda. Hoiatus: kuna hapukoor ja heeringas moodustavad üldjuhul vastupandamatu koosluse, võib juhtuda, et kausisisu kahaneb juba enne laua taha istumist:).
Nüüd ei jäägi muud üle, kui nautida esimesi värskeid auravaid kartuleid.

23. juuni 2010

22. juuni 2010

Suvi, hurraa!

Kuidas veetsite või veedaksite teie oma äsjaalanud suve esimest õhtut? Esimene mõte, kui keegi sellist küsimust üldse küsiks, kisub ikka ilma vaagimisele. Ehk siis oleneb sellest, kas sajab või mitte. Teiseks võiks see traditsiooniliselt ollla seotud enda jaoks kallite inimeste, hea toidu, rõõmsa meelelahtuse või muu sarnasega.
Kuid liiga triviaalne ...
Seda kõike saab liita, lahutada või võtta ruutjuurt, kui püüda fotoaparaadiga tabada Kristuse maailmakannatust kell 11 õhtul läbitilkuva katuse ja pähepudiseva krohviga pimedas kirikus, katkise katuse vahel olevatest linnupesadest kostev sädin taustaks tõsimeelsetele arutlustele mõnest kummalisest ikonograafiast. Sealjuures ei tee paha pildistada tornikella kaks korda - algul tema varju, mille tekitas taskulambiga näidatav valgusvihk ja seejärel kella ennast.*
Ja kõige lõpus ehmatada ennast mõni tund hiljem autoroolis soolasambaks, kui õnnestub vältida külgepidi kokkupõrget Jõmmuga. Ei ma ei tee nalja, Jõmmut (kuigi ma pole päris kindel, oli see Jõmmu või Turm, Tartu "laev" igatahes) veeti öösel Pärnu poole, maanteed pidi, täna.

* - need seigad pikaleveninud tööpäevast ei ole mõeldud järeletegemiseks

20. juuni 2010

Viimane rabarberikook

Deklareerisin eilsel aiapeol (vihma tõttu kvalifitseerus see küll aiamajapeoks:) ), et mulle aitab, nüüd on sellekevadiste rabarberikookidega lõpp! On ka aeg, Tartu turul oli laupäeva hommikul punapõskseid Lõuna-Eesti maasikaid juba päris palju näha, ka enda aia maasikapeenras oli täna 4-5 marja poolenisti värvi vahetanud.
Ma ei tea, kas rabarberjumal solvus minu peale või mis (tahtis ilmselt, et ma jätkaks tema haldusalas:) ), igatahes nägi päevane koogiküpsetamine välja päris koomiline - läks vaja nii pliiti kui sügavkülmikut:). Panin algul külmkapist võetud või pliidinurgale pehmenema, unustasin ta aga hetkeks sinna ning järgmiseks nägin kausi põhjas peaaegu ülessulanud võid. Pole hullu, ennegi juhtunud, kauss kohe sügavkülma. No aga ka sinna jäi ta pisut kauemaks kui pidanuks:(. Kauss taas pliidiservale!!! Nüüd ei lasknud ma enam võid silmist ja kook sai lõpuks valmis.
Pildid pärinevad maikuust, selle hooaja esimesest pehme beseega koogist. Ega muud vahet eilsega olnud, kui et loodus on vahepeal seitsmepenikoormasabastega kaugemale edenenud:).

Tainaks sobib ühes teises retseptis kasutatud tainas. Rõhutan, et kõige paremini vahustub ikka toasoe või:).

Täidiseks
umbes 3-4 rabarberivart
2 sl tavalist suhkrut
2 sl pruuni suhkrut
1 sl jahu

Besee jaoks
4 munavalget
1,2 dl peensuhkrut

Tainas suruda võiga määritud vormi põhja ja servadele. Rabarber tükeldada ja segada suhkrute ning jahuga. Valada rabarberiseguga põhjale ja küpsetada 180 kuni 200 kraadi juures, kuni servad on prunikad ning rabarber pehme. Munavalged vahustada tugevaks vahuks, järk-järgult suhkrut lisades vahustada edasi, kuni tekib tihke läikiv vaht. Kallata beseemass koogile, alandada temperatuuri 150-160 kraadini ning küpsetada, kuni pealt pruunistub. Lülitada ahi välja ja lasta jahtuda poolenisti avatud uksega ahjus.
Olen tähele pannud, et pehme besee jääb kohevam ja ilusam, kui küpsetada teda mitte väga kuumas ahjus ning lasta aeglaselt jahtuda. Kiirete temperatuurikõikumiste puhul kipub vaht jahtudes alla langema ning tulemus ei jää nii ilus.

Paar sõna ka veest. See, et söögikorra juurde pakutakse kannuga puhast vett, paar lõiku sidrunit sees hulpimas, ei üllata kohe mitte kedagi. Suvisel ajal võiks sidruni asemel panna kannu hoopis paar viilu kurki, tükeldatud rabarberivars, paar oksa piparmünti ja värvi jaoks mõned jõhvikad. Uskuge, sellise vee menu on garanteeritud!

19. juuni 2010

Kalkunivardad

Aga võivad olla ka kanast või muust lihast, mis südames ja meelel. Ilmateade lubab nädalavahetuseks ja sealt edasi, oh imet küll!, soojemat ilma. Paras aeg grill välja tõsta ja küpsetada mõnusad, natuke magusa mekiga lihatükid. Olen teinud varem kana ja punase kala jaoks marinaadi, millesse kuuluvad mesi, sojakaste ja maitsestamata jogurt. Mett panen sinna võrreldes teiste asjadega kõige vähem. Nüüd aga viimases mai-juuni Toit & Trendis oli marinaadiõpetus, kus tuli mett võtta kaks korda nii palju kui teisi asju. Tundus väga intrigeeriv ja esimene mõte oli muidugi, et kui endale ei kõlba, küll siis koer pintslisse paneb. Tegelikult läks aga nii, et koer sai vaid kombekohase ühe lihatükikese ja ülejäänust võis vaid unistada. Küpsetatud lihale jäi küll tuntav meene magus maitse, kuid sinep ja sojakaste ei lasknud sel väga läägeks kätte minna. Võib proovida teine kordki.

Marinaadi jaoks:
6 sl mett
3,5 sl sojakastet
3 sl täisterasinepit
veidi soola ja musta pipart

Retseptis oli tegelikult ette nähtud ka seesamiseemned, aga saab ka ilma nendeta. Edasi tuleb teha nagu ikka:): marinaad kokku segada, lihatükid sellega ühtlaselt kokku mäkerdada, külmkappi maitseid vahetama asetada ja lõpuks vardasse ajada.
Kõrvale sai tehtud redisekastme ja -salati sümbioos ehk siis võrdsetes kogustes redist ja kurki lasin köögikombainis sodiks, sinna juurde läks punt hakitud murulauku ja veidi piparmünti. Paar lusikatäit hapukoort, lusikatäis majoneesi, maitse järgi soola ning mõni tilk sojakastet juurde ja mõnus griillikõrvane oli olemas.

Teised imestavad, et ma panen hapukoorega tehtavasse salatisse, eriti kurgi-tomati omasse, alati ka veidi majoneesi ja sojakastet, kuid need toovad just tomati maitse paremini esile. Algul imestavad küll, pärast limpsavad aga keelt:).

17. juuni 2010

Apelsinisorbett piparmünditäppidega

Oleks ma varem teadnud, kui hea asi on apelsinisorbett!!! Ja mitte niisama lihtsalt apelsinimahlast valmistatud, vaid koos piparmündiga. Miks küll eesti keeles tulevad mingit head asja kiites keelele ikka vänged sõnad nagu "pagana" hea, "jube" maitsev, jne.:). Selle kevade parim leid igatahes ja sõnad on siin üldiselt liigsed, muidu võib kiskuda suisa ropendamiseks ...

Retsepti algidee pärineb Angeelika Kangi "Jäistest ahvatlustest".

3 apelsini mahl (vähemalt 4 dl)
2 dl vett
2 dl suhkrut
8 lehte piparmünti
2 sl Cointreau likööri

Vesi ja suhkur keeta siirupiks (umbes 5 minutit mulinal keemist), piparmündilehed hakkida peeneks, apelsinidest pressida mahl. Täiesti külmaks jahutatud siirup segada teiste ainetega (mahl peab samuti külm olema), tegelikult ei tee paha lisada ka lusikatäis laimimahla. Valmistada jäätisemasinaga sorbett.
Tuleb märkida, et üksnes mahlast tehtud sorbetisegu ei lähe masinas niimoodi vahtu ega suurene mahult nagu koorejäätis, sestap saab sellest kogusest vaid 4 parajat jäätisepalli.

Serveerimisel võib peale riputada apelsinikooreribasid (juurviljakoorijaga tõmmata mõned ribad enne mahla pressimist), mille eeterlikud õlid rikastavad veelgi sorbeti maitset.

Apelsinide aromaatsus ja piparmündi värskus on minu arvates väga õnnestunud kombinatsioon ning ahvatlus missugune. Õnneks ei ole aias piparmündi lõppemist karta;).

15. juuni 2010

Tiina kirsikook

Reede õhtul sain, endal suu kõrvuni, kilgata "Kätte sain!". See on peaaegu sama, kui Joosep Toots hõiskas sahvrist pudelit kahtlase sisuga kraami sisse vehkides "Ärrra tõin!". Kui Toots tegutses sama kiiresti kui mõte tuli, siis mul jäi mõtte ja teo vahele hea mitu nädalat:).

Kogu lugu selles, et ükskord sain Tiina kaudu (Tiina on ühe mu tädipoja elukaaslane ja imearmas inimene) mekkida suurest potsikust jube head maasikatükkidega moosi (sahvt, nagu tootja nimetab), Eestis tehtud, kodumaistest marjadest ja puha. Tavaostja tunneb poes Salvestit ja Felixit, aga AS Bacula  , tulevikutäht, valmistab erinevaid sahvte suurematele klientidele (näiteks pagaritele) suurema koguse kaupa korraga ühes nõus. Niisiis andsin Tiinale tellimuse sisse ja saingi kätte prooviks ämbrikese visnasahvti ehk siis kirsimoosi. Miks just kirsimoosi. Aga seepärast, et meil on endal aias vaid üks kirsipuu, mis kannab nagu jumal juhatab. Seetõttu jagub marju enamasti vaid söömiseks ja vahel ka veidi sügavkülma panemiseks. Nüüd saada tervelt 3,5 kilo mõnusat, veidi mõrkjat kirsimoosi, jess!
Ega ma pole poest oma elu jooksul just palju moose ostnud, varem pole eriti ka nende silte uurinud, kuid nüüd lugesin kogu sildi tõsise näoga läbi. Lisaks kirssidele ja suhkrule oli sinna lisatud paksendajana pektiini, happesuse regulaatorina sidrunhapet ja säilitamiseks kaaliumsorbaati. Seega, e-ainete kartjatel mitte läheneda!
Lohutasime end mõttega, et ega üks ports moosi mitme aasta kohta veel tapa ja asusime degusteerima. Hea oli küll. Aga kuhu see kõik ära tarvitada? Esimese mõtte realiseerin mõne päeva pärast , teine mõte läks kohe käiku, kolmanda ja neljandaga vaatame veel.

Tainas:
5 dl jahu
100 g võid
2 sl suhkrut
1 muna
2-3 sl vett
näpuotsatäis soola

Täidiseks:
2 muna
4 munavalget
500 g Põltsamaa Meierei ricotta-kohupiimakreemi
250 g hapukoort
3-4 dl kirsimoosi
2 sl maisitärklist
vanillsuhkrut

Taina jaoks hakkida külm või jahu hulka, lisada muna, külm vesi ja sool. Mätsida kätega tainaks, rullida õhukeseks ja katta sellega 26-cm koogivormi põhi ja servad. Asetada vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi. Tainast võib valmistada nii käsitsi kui lihtsamal moel köögikombainis.
Täidise jaoks vahustada 4 munavalget tugevaks vahuks. Segada ettevaatlikult hulka terved munad, kohupiim, hapukoor, tärklis ja vanillsuhkur, lõpuks ka kirsimoos.
Võtta vorm külmkapist välja, torkida kahvliga tainapõhjale mõned augud ja küpsetada 220 kraadi juures umbes 5-7 minutit (vormi ääri on kõige mugavam toestada fooliumiribade abil), kuni põhi on omandanud kergelt pruunika jume. Nüüd valada eelküpsetatud põhjale täidis ning küpsetada 150 kraadi juures umbes 1,5 tundi. Kui lõpupoole kipub kook liiga pruuniks minema, võib temperatuuri alandada 120 kraadini või katta pealt fooliumiga. Kook on valmis, kui sisu on hüübinud. Lasta jahtuda veidi avatud uksega ahjus.

Koogi põhi jääb niiviisi tehes hästi krõbe, sisu aga kreemjas. Huvitaval kombel kogunesid moosis olnud kirsid kõik koogi keskele, täiesti kirsside oma loogika:).

14. juuni 2010

Prowangser-õli soost ehk lihtsalt majonees


Pole neil hispaanlastel ja eestlastel vahet ühtigi. Neil on tapas, meil korralik süldilaud, millel kohtab kõikvõimalikke suupisteid ja eelroogi. Suu ajavad praegugi vett jooksma kõikvõimalikud salatid, pasteedid, heeringad, aga ka vana hea suitsukala majoneesiga. Miks mitte proovida majoneesi ise teha, vahelduseks päris mõnus. Kui see rahasse ümber arvutada, siis näiteks jäätise puhul on kasud täiega sees, majoneesikausile tuleks aga vististi peale maksta, hea oliiviõli on ju kallis. Vot see on see koht, kuhu ma oma  igapäevaselt kasutatavat eestimaist Olivia rapsiõli ei pane, oliiviõlidest ei sobi siiski ka külmpressi oma, peaks olema mingi vähemintensiivse maitsega light või seguvariant.

2 munakollast
2 tl sinepit
kuni 1 väiksema sidruni mahl
soola, pipart
3 dl oliiviõli

Koostisained peavad olema toasoojad. Munakollased, sinep (mulle meeldib väga Felixi Inglise sinep, muidu kästakse teha Dijoni sinepiga), sidrunimahl (esialgu poole sidruni oma), sool ja soovi korral pipar segada vispliga ühtlaseks. Edasi võib nii käsitsi vispeldada kui võtta tavaline elektrimikser (saumikser teeb minu meelest majoneesi liiga tihedaks ja tahkeks) ja kogu aeg vahustades lisada peene nirena õli. Kontrollida veel maitset, vajadusel timmida soolasemaks või teravamaks.
Värske majonees on kaunis tugeva maitsega, niisama kastmena kasutamiseks võib talle mahendamiseks hapukoort või maitsestamata jogurtit hulka segada.

Erinevate maitsete saamiseks võib majoneesile lisada hakitud maitserohelist, tomatipastat, sojakastet, kappareid, vms. Muuseas, seda kõik soovitab minu vana kokaraamat.
Põhiretsept on seal selline:

11. juuni 2010

Pavlovast ja suurest koorekoogist


Suvi tuleb, maasikad saavad valmis, mõistagi lõhnab see kõik Pavlova koogi järgi. Ühest küljest on ju lohutav süüa rasvavaba beseepõhja koos tervisele ülimalt kasulike maasikatega. See, et maasikate ja besee vahele käib rohkem või vähem rasvarikas kreem, on juba tühiasi. Kaks kasulikkku + üks mittekasulik = üks kasulik. Seega oleme plussis, ei mingit kahtlust.
Oma vana kokaraamatut lapates selgub, et pole see Pavlova sugugi nii erakordne leiutis. Eks teda ole analoogsel kombel tehtud nii siin kui seal, vaid austraallased ja uusmeremaalased vaidlevad nime pärast. Tegelikult on maakera kuklapoolne variant hea küll. Nii et nimi on sisu väärt. Kui aga rääkida aastast 1900 Vene tsaaririigi Liivimaa kubermangus, mis on 26 aastat enne Anna Pavlova reisi Uus-Meremaale, siis siin tehti rõõmsalt (retseptil on vähemasti rist ees) suurt koorekooki.

1120. Suur koore=kook
10 munavalget löödakse kangeks vahuks. Segatakse siis sinna juurde päälistassi täis hästi peenikest suhkrut ja theelusika täis kardemoni pulbrit. Siis määritakse lai ümmargune vorm külma võiga ja pandakse see tainas üle põhja sinna sisse, kuhu enne vormi laiune paberi ratas alla pandakse. Siis kuivatatakse ahjus, et mitte pruuniks ei lähe, kuivaks. Lõigatakse nüüd ääred noaga lahti, lüüakse tasakesi ümmarguse liua pääle ja tõmmatakse paber ära. Siis löödakse toop vahu koort kangeks vahuks, segatakse sinna juurde paar lusika täit peenikest suhkrut ja üks kang pulbriks tambitud vaniljet. Määritakse kolmveerand sellest koorest koogi pääle, nii et päält sile on ja neljas jagu tehakse selge kirsi ehk mustasõstra sahvtiga roosaks, pandakse paberi tuudi sisse ja kirjutakse see kook sellega läbi pressides päält kirjuks. 

Nii, peaaegu nagu see hilisem õige. Sellegipoolest kõlab ta tänapäeval pigem nagu beseekook vahukoore ja kirsi- või mustasõstramoosiga.
Kui aga ikka rohkem Pavlova moodi Pavlovat tahaks hirmsasti teha, siis üks lollikindel beseepõhja retsept pärineb 2008.a. augusti-septembri Toit & Trendist, seal on kõik kohustuslikud koostisained sees.

4 munavalget
250 g peenikest suhkrut
2 tl maisitärklist
vanillsuhkrut
1 tl valge veini äädikat

200 ml vahukoort
2 sl suhkrut
150 g toorjuustu

maasikaid

Munavalged vahustada üsna tugevaks vahuks, lisada edasi mikserdades järk-järgult suhkur ja vanillsuhkur, kuni vaht muutub tugevaks ja läikivaks. Sõeluda peale tärklis ja valada juurde äädikas ning segada suure lusikaga ettevaatlikult läbi. Kallata plaadile asetatud küpsetuspaberile ja lükata spaatli või lusikakahaga soovitud suuruseni (mitte äärteni, sest põhi paisub küpsetamisel). Parem oleks, kui ääred jäävad veidi kõrgemad kui keskpaik. Panna ahi 160 kraadi juurde sooja. Kui plaat ahju torgata, siis alandada kuumust 130 kraadini ja küpsetada 1 tund. Seejärel lasta täielikult maha jahtuda veidi avatud uksega ahjus.

Kreemiks vahustada koor suhkruga ja segada sisse toorjuust. Tõsta kreem jahtunud põhjale ja kaunistada ohtralt maasikatega. Aga ka kiivid sobivad imehästi, üldiselt pole vist väga suur patt  kasutada ükskõik milliseid meelepäraseid puuvilju või marju.
Maasikatega võib teha igasuguseid trikke. Neid võib lihtsalt peale viilutada, aga ka näiteks marineerida tükeldatud marju likööris ja segada osaliselt kreemi hulka. Miks mitte kasutada ka tilgake palsamiäädikat. Ühesõnaga, kõik oleneb tegija tujudest.
Pole vist tarvis lisada, et selle hooaja esimene Pavlova kook kadus. Teadagi kuhu:).

9. juuni 2010

Ananassi-laimi-jogurtijäätis vahtrasiirupi ja aimatava piparmündiga

Ah, kui keeruline nimi sai:). Tegelikult polnud mul üldse plaanis mingit jäätist teha, vähemasti mitte enne neljapäeva ja sellegi osas liikus mõte pigem hoopis teisi radu pidi. Olin pühapäeval pahaaimamatult pistnud ostukorvi ilusa ananassi, seda samuti ilma konkreetse plaanita temast midagi teha. Ainus mõte oli ta ära süüa, värske, parajalt valmis ananass on ju super. Seisis terve esmaspäeva laua keskel, tüki ka teisipäeva. Õhtul seda katki lõigates tekkis tasapisi tunne, et see on just see õige ananass, et temast midagi muud teha kui lihtsalt nahka pista. Nii valminud ja magus, üks päev veel ja ta oleks lõpetanud prügikastis (minu puhul pole see miski ime:( ). Siis saabus aga valgustav hetk - meie kolleegil Ilonal tuleb sünnipäev ja teeks talle õige spetsiaalse sünnipäevajäätise:). Väheke ajude ragistamist, külmkapis tuhlamist, paberi ja pliiatsiga krabistamist, korraks poodi koore ja jogurti järele silkamist ning oligi kõik.

3 munakollast
2 dl kohvikoort
2 sl suhkrut
1 oks pipamünti
0,75 dl vahtrasiirupit
200 g toorest ananassi
1 laimi mahl ja viljaliha
400 g maitsestamata jogurtit

Koor kuumutada peaaegu keemiseni, munakollased mikserdada suhkruga paksuks kreemjaks vahuks. Munakollased segada kuuma koorega ja kuumutada, kuni segu pakseneb. Panna sisse piparmündioks ning jahutada külmkapikülmaks. Pärast võtta pipamünt välja. Ananass purustada köögikombainis, segada juurde vahtrasiirup ja laimimahl. Ühendada mõlemad segud ja jogurt ning panna mass vajadusel veel külmkappi või asetada kauss jääkuubikutele. Valmistada jäätisemasinaga jäätis.
Hoiatan ette, see ei ole tavaline jäätis. Keelele jäävad erinevad nüansid, tundes hapukat, siirupist, veidi kirbet ja pehmet maitset üksteist täiendamas.


7. juuni 2010

Igale eestlasele oma Caesar


Senjoor Caesar Cardini võiks hauas rõõmust käsi hõõruda, sest eestlased (vähemalt see osa, kes tegeleb söömise ja selle üle heietamisega, mina kaasa arvatud) on korralikult puhevile aetud. Kõik teevad viimase nädala-kahe jooksul temanimelist salatit, kes ei tee, see vähemalt vaidleb selle üle, mis sinna sisse käib ja kas ei ole mitte Tema pühadust teotatud. Mnjaa, ega muidu öelda, et toit on kirg;).
Kui nüüd kristalselt aus olla, siis on siin ilmas kaks vastupandamatut salatit - eesti oma kartulisalat ja caesar. Vähemalt on see nii minu silmis. Äsja peenralt toodud Rooma salat ja küüslauguselt lõhnav kaste. Mmmm....
Tulles nüüd tagasi maa peale, pean möönma, et seekord sai salatipea ostetud turult Kuusiku talu letist (no on ikka imetlusväärsed õekesed Tartu turul, kes viitsivad sahmerdada kõikvõimalike taimedega:) ). Kui eelmisel aastal müüsid nad hästi noori salatipäid, kus pea polnud veel jõudnud korralikult moodustuda, siis tänavu lebasid letil ideaalses kasvujärgus ahvatlused. Enda aiast tuleb seda kraami veel oodata, sest tundmatu elajas (võimalik, et traatuss) hävitab lolli järjekindlusega just Rooma salati taimi, õigemini nende juuri. Ja justnimelt ainult Rooma salatit!!! Kui umbes 30 taimest oli laupäevaks jäänud järele täpselt 5, ostsin turult uued taimed ja istutasin teise kohta. Näis, kas niimoodi õnnestub.


pea värsket Rooma salatit
paar peotäit krutoone
tükk parmesani

kanatükid, kala või mis-iganes on kõik niiöelda kauba peale

Kastme osas käib ka üks pidev vaidlus anšooviste lisamise üle, algselt neid polevat olnud, piisas Worcestershire`i kastmest. Et intriigiga kaasa minna, kasutan hoopis retsepti 2008.a.augustikuu Oma Maitsest. See on nii superhea aroomiga, et võikski nina kastmekausi kohale unustada (laua taga tukkuma jääda, nii et põsk soustine, oleks ka muidugi pazoor).

2 sl oliiviõli
1 purustatud küüslauguküüs
3-4 tilka Worcestershire`i kastet
1 sl majoneesi
1 sl valge veini äädikat
soola, piaprt

Vispeldada kastmeained kokku, rebida salatilehed suupärasteks tükkideks. Krutoonidega on selline lugu, et laisa inimesena lasen saia hoopis rösteris krõbedaks (Leiburi Kuldne sai on siinkohal sobivaim) ja lõikan seejärel kuubikuteks. Seadusevastane küll on, aga hamba all ei karju.
Lõpuks ei jää muud üle, kui salat, krutoonid ja juustulaastud taldrikule kuhjata ning kastet peale niristada (õige oleks küll salat enne kastmega segada ja ülejänud kraam alles seejärel peale tõsta). Vot nüüd tulevad mängu uued reeglid - kana, kala, muna, krevetid või muu selline. Kanaga on hea, suitsukalaga on hea, aga suitsulõhe koos veerandiks või pooleks lõigatud kollase rebuga munadega on veel parem. Sel korral panin peale vaid koduste "õrrekanade" toodangu (oi, küll mu lugupeetud ema sai pisarateni itsitada, kui kuulis, et moodne linnarahvas nimetab talukanade mune nüüd õrrekanade munadeks, lehes kirjutati nii:) ).
Maitseb sellegipoolest võrratult.

6. juuni 2010

Hernepesto mandlite ja piparmündiga


Ma ei ole eriline pestosõber, kuid seda retsepti ühes oma lemmikblogis nähes kibelesin kohe proovima. Sügavkülmas oli veel mõni nutsakas möödunudaastaseid herneid ja nii see kõik köögikombaini läks. Mõnusalt magus hernemaitse võiga praetud ciabattal. Mida veel tahta:).

3,5 dl rohelisi herneid
12 lehte piparmünti
3 sl kooritud mandleid
3 sl parmesani juustu
3 sl oliiviõli
0,5 sidruni mahl
soola, pipart

Mandlitele valada keev vesi, lasta mõni minut seista ja kurnata, nii tuleb koor väga lihtsalt maha. Panna kõik ained köögikombaini ja lasta ühtlaseks sodiks. Ongi valmis.
Kasutamisjuhis: sai...pesto...päikeseloojang...

4. juuni 2010

Kartuli-juustumuffinid


Nädalavahetus koidab kohe-kohe silmapiiril. Valge vein ja eine murul.... Eeldusel muidugi, kui õnnestub kuidagi sääski tõrjuda, sest mulle tundub, et nad lähevad üha suuremaks ja tigedamaks. Ja neid on pagana palju! Tänu sellele, et poed on tööstuslikust sääsemürgist tühjaks ostetud, proovitakse kõikvõimalikke iseleiutatud võitlusviise. Ausalt öelda suhtun vahenditesse, mida pole piisavalt katsetatud (tööalane kretinism lööb välja:) ), mõningase, kui mitte täieliku umbusuga. Mõni möks tõmbab neid veel pareminigi ligi.
Ühesõnaga, kui etapp "sääsed" on läbitud kas neid tõjudes, aktsepteerides või ignoreerides ja võib asuda hea külma valge veini juurde, siis sobib kõrvale ampsata mõnusaid soolaseid muffineid. Ega muffinid ei pea siis alati magusad olema;).

2 dl jahu
2 dl riivitud juustu
2 dl riivitud keedetud kartuleid
2 sl röstitud sibulalaaste
2 tl küpsetuspulbrit
2 muna
1 dl toiduõli
1 dl hapukoort
0,5 - 1 dl hakitud tilli

Kuivained, juust ja kartul segada omavahel. Teises kausis kloppida munad lahti, lisada õli, hapukoor ja till ning segada ühtlaseks. Ühendada kiiresti mõlemad kausisisud, tainast mitte üle segada. Küpsetada 200 kraadi juures 15-20 minutit. Maitse oleneb sellest, millist sorti juustu kasutada.
Sellest tainast jätkub 12 keskmise muffini jaoks.

2. juuni 2010

Beseekook rabarberi-mascarponekreemiga


Beseekook kuulub kindlasti minu suurte lemmikute hulka. Juba eelnevalt sai siin pikalt pirni-beseekoogist jahvatatud, värskete kodumaiste maasikate-vaarikate ajal tuleb  kindlasti mõni pavlova ja britagi ette võtta. Enne suurt suve (võeh, terve eilse õhtu kallas vihma nagu oavarrest) võib beseele seltsiks aga muidugi rabarberit kasutada.
Kui mõne teistsuguse taina juures tuleb kogu aeg jälgida, et midagi kõrbema ei läheks, siis besee puhul võib plaadi südamerahuga veidi kauemaks ahju unustada. Muidugi mitte igaveseks:).

besee jaoks nagu ikka 1 munavalge kohta 0,6 dl suhkrut (4 munavalge kohta siis ligi 2,5 dl suhkrut)

2 dl vahukoort
0,5 dl suhkrut
1 tops mascarponet (250 g)

umbes 500 g rabarberit
suhkrut

Beseetainas küpsetada 100 kraadi juures, kuni on seest läbi kuivanud. Moosi jaoks keeta tükeldatud rabarber koos enda maitsemeelele sobiva suhkrukogusega ühtlaseks massiks ning jahutada maha. Koor vahustada suhkruga, lisada toorjuust ja osa rabarberimoosist ning mikserdada ühtlaseks. Rabarberimoosi lisada maitse järgi, kreem võiks jääda parajalt magushapu.
Lõigata beseeplaat risti pooleks ja vaheldumisi kreemiga panna kokku, nii et pealmiseks kihiks jääks kreem. Tõsta külma ja lasta seista vähemalt 3-4 tundi, et kreem taheneks. Serveerimisel tõsta peale veel veidi moosi ja soovi korral puistata üle röstitud mandlilaastudega.
Mõnusad selged maitsed:).

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...