30. juuli 2010

Risoto tsukiini ja suitsulõhega


Keegi ütles kunagi, et risoto ei ole suvesöök. No ma ei tea, minu meelest oleneb kõik sellest, mida sinna sisse panna. Suvikõrvitsad ja äsja peenralt kaksatud petersell annavad just need õiged suvemaitsed. Kuna meil on Jõgeval ootamatult remondiaeg (korralik eestlane teeb ikka suvel puhkuse ajal remonti:) ), siis igal lõunaajal tuleb remondimeestele korralikult süüa anda. Sestap on meil lõunati laual soe toit, olgu ta väljas kui palav tahes. Õnneks saab seda teha sauna juures ja süüa väljas puude all, nii on see täitsa meeldiv tegelikult. Kuigi kui aus olla, veidi koormav ikkagi.

2 sl toiduõli
2 sibulat
2 küüslauguküünt
350 g risotoriisi
2 dl valget veini
1 l puljongit
200 - 300 g tsukiinit
200 g suitsulõhet
veidi sidrunimahla
1 dl riivitud Parmesani
jahvatatud pipart
vajadusel soola
1 dl hakitud peterselli

Praadida hakitud sibulat ja küüslauku potipõhjas õli sees paar minutit, lisada riis ja praadida edasi veel mõni minut, kuni riisiterad muutuvad klaasjaks. Lisada vein, segada läbi ja oodata, kuni vein keeb ära. Seejärel kallata osade kaupa juurde puljong, nii et eelmine sorts on riisi sisse imendunud. Kui riis on poolpehme, kallata juurde väikesteks kuubikuteks tükeldatud tsukiini. Hautada edasi, kuni tsukiini on pehme. Minutikene enne keetmise lõpetamist lisada riivitud juust, lusikatäis või paar sidrunimahla, väiksemateks tükkideks lõigatud suitsukala ja veidi jahvatatud musta pipart. Vajadusel lisada veel soola. Lõpuks segada juurde hakitud petersell.
Nüüd on söök valmis ja seda vaid poole tunniga. No heakene küll, kolmveerandiga, kui sibula- ja tsukiinihakkimine ja muidu tosserdamine juurde arvutada:).

28. juuli 2010

Liiliate metamorfoosid

Õhtu on praegu see aeg, kui saab juba hingata. Ninna ei tungi ainult värskem ja jahedam õhk, vaid ka meeliülendavad lõhnad - ühelt poolt koriandriõite vürtsikas aroom, teiselt liiliate tugev lõhn, ritsikate kõrvulukustav sirin ja väikeste sitikate sumin majoraaniõites kõike seda saatmas. Puude kohalt kerkivast kollasest kuust ei räägi ma üldse.
Liiliatest aga küll. Minu liiliad pole sellised nagu pakendil pilt lubas. On see põhjustatud kuivast suvest või millestki muust (näiteks hollandlaste hajameelsusest:) ), pole õrna aimugi. Igatahes pakub iga puhkev õis parajalt põnevust. Vaid "Landini" püsib mustjaspunasena, nagu ta olema peab.

Tegelikult olen liiliakasvataja alles teist aastat. Nakatusin sellesse vaimustusse meie lõunanaabrite maal Ungurmuiža mõisas, kui sattusime mõni aasta tagasi sinna samuti juuli lõpus just liiliate ajal. Restaureeritud barokse puidust peahoone otsas oli värviline liiliapeenar väga erinevate liiliate ja päevaliiliatega ning sealtsamast lõigatud lilled olid asetatud peahoone tubadesse kõrgetesse vaasidesse, levitades nii oma uimastavat lõhna üle terve maja.
See oli nii imeline jalutada tühjas majas (külastajatelt eeldatatakse, et nad jätavad piletiraha ise vastavasse karpi:) ) vaid kahekesi, nautides hoonet, lilli ja iseendid. Seni olin suhtunud liiliatesse kaunis keskpäraselt, kuid sealne elamus muutis meie arvamist täiesti. Liiliad on tõesti kuninglikud lilled!
Nii hankisin eelmisel aastal katseks kaks esimest sorti, mustjas "Landini" puhkes rõõmsalt ka õitsele. Kuna mõlemad elasid karmi talve kenasti üle, julgesin sel aastal lisada uusi sorte - vapiloom "Fata Morgana" sealhulgas.
Nüüd aga toimusid metamorfoosid. Näiteks kollane "Fata Morgana" ei avanenud mitte täidisõielisena, vaid ühekordsena, tumedama põhja ja täppidega. Eelmise aasta valge "Pink Perfectioni" triibud polnud mitte õrnlillad, vaid kollakad. Ei, ma ei kaeba, eks järgmisel aastal ole näha, mis siis saab, kuid kõik see tundus kui üks suur miraaž ...

25. juuli 2010

Kamajäätis

Kama on suvisel ajal, kui väljas ei ole mitte enam 30, vaid 34 kraadi sooja ja ükski tuuleõhk ei liigu, asendamatu toit. Kellele maitseb piima ja tiba soolaga (tõesti-tõesti!), kellele keefiri ja suhkruga. Kuna mina olen korralik maiasmokk ja lurri ei kannata, lisan sinna juurde veel törtsu hapukoort kah. Pärast hakkab kohe parem. Kui kama on hea, siis peaks ta ka külmutatud kujul kõlbama. Jahutab veelgi enam:). Ega siis muud kui kama külma!





200 ml vahukoort
0,75 dl suhkrut
250 g hapukoort
2 dl keefiri
vanillsuhkrut
3-4 sl kama

Koor vahustada suhkruga pehmeks vahuks, lisada teised ained. Kamajahu panna juurde maitse järgi, kui saab liiga palju, muutub jäätis kuidagi kuivaks ja pole enam kreemine. Valmis segu on tegelikult supermõnus, kui lisada veidi želatiini, saab laheda tarretatud koogikreemi.
Koogist võib ju unistada, mina panin kamasegu igatahes jäätisemasinasse. Pärast paariks tunniks veel sügavkülma ja oligi söömiskõlbulik. Veidi vaarikaid või kirsimoosi ka peale ja küll oli mõnus aias puude all maiustada.

24. juuli 2010

Peipsi rääbis


Peipsi rääbis on natuke nagu Loch Nessi koletis, täpselt ei tea, kas ta on olemas, kuid kõik räägivad temast, heldimusega sealjuures. Loch Nessi moodi ta siiski õnneks pole, sest need inimesed, kes mäletavad aega vähemalt 15 aastat tagasi, on teda näinud ja mitte vähe. Lapsepõlvest on meeles, et võtsime ikka kord või paar kuus ette sõidu Kallastele, kus oli fantastiline kalaputka ehitustarvete poe vastas, kuhu saabus hommikuti müügile värske, äsja järvest toodud kala. Ja need järjekorrad ..., vahel läks seal lausa mäsuks, millegipärast olevat enamasti alati toimunud kätš naiste vahel, mehed olnud leplikumad. Putka töötas kevadest sügiseni, juulis-augustis toimus tormijooks rääbisele, muul ajal sai rahulikumalt teisi kalu osta.
Isa lemmikharrastus oli kalapüük ja ma usun, et aasta nädalavahetustest tubli veerandi istus ta Peipsi peal, küll suvel ja talvel, nii väikema seltskonnaga kui kalaklubi võistlustel. Nii oli meil pidevalt laual ahven, olenevalt hooajast ka sudakas (ma olin juba täiskasvanu, kui sain teada et sudakas ja koha tähendavad sama:) ), havi, latikas ja siig. Rääbist tuli aga tuua kalameestelt, vahel Kallastelt, vahel Lohusuust. Tagantjärele mõeldes oli see rääbisehooaeg midagi müstilist, kus seda kala toodi koju kastidega, vahel üks, vahel kolm või neli. Tihtipeale juhtus see õhtul hilja, mis tähendas kalade puhastamist poole ööni, sest muidu oleks kogu laar hommikuks hapuks läinud. Suitsuahi tossas vahetpidamata, osa söödi ära ahjusoojalt saia ja võiga (mmmm..... ), ülejäägid tehti plekkpotsikutesse sprottideks. Rääbist soolati ka talveks, soolasilk või nii.
Vahepeal aga ilmselt inimeste ahnusest ja järveelustiku tasakaalu väljalöömisest kadus rääbis Peipsist ära. Ja seda kohe päris paljudeks aastateks. Täielik fantoomkala. Kui teda ka kusagil laatadel või althõlma leidus, siis hingehinna eest.
Viimasel paaril aastal on teda väikestviisi katseks juba uuesti püüdma hakatud (tavalise püügina on see küll keskkonnaministri määrusega keelatud), kuid olgem ausad, sama kilohinna eest saab supermarketite sooduskampaaniate ajal märksa rohkem kui kilo ilusat punast kala. Legendi eest tuleb maksta!
Nii õnnestus ka meil eile saada prooviks ports Peipsi rääbist. Ilus priske kala oli! Mõistagi läks suurem osa kalast suitsu, pool siis eile ja teine pool täna.
Rääbise suitsutamiseks tuleb kaladel sisikond ja lõpused välja võtta, kuid pea otsa jätta (ema ütles, et tema ämm ehk siis minu vanaema oli öelnud, et nii jääb kala maitsvam ja mahlasem). Seejärel soolata jämeda soolaga ja jätta jahedasse seisma paariks tunniks. Kui liiga soolaseks tundub minevat, aitab väike loputamine või leotamine külmas vees. Ja seejärel kalad ahju! Olenevalt ahjust võib nad asetada restidele või lükkida lõpuste alt vardale ja asetada suitsuahju. Rippuvas asendis on tegelikult parem, siis pääseb suits ühtlaselt mõlemale poolele ligi ja ei ole tarvis kalu pöörata.
Ega muud, kui passida ahju juures õiget aega, varuda päts saia ja pakk võid ning lasta hea maitsta. Ikkagi Peipsi delikatess koos paraja portsu nostalgiaga!

23. juuli 2010

Kukeseenepirukas


Kukeseeni on sel aastal saanud maitsta küllap igaüks, kes vähegi "seeneline" on - kas siis ise metsast korjates või lihtsamat vastupanuteed minnes ja teisi ekspluateerides(kas raha või aitäh eest, see oleneb:) ). Pille Endeni ja Lia Virkuse "Seeneraamat" on suurepärane õpetusraamat nii sellest, mida korvitäie seentega kodus peale hakata, kui sellest, kuidas see korvitäis võimalikul mõnusal viisil nahka pista. Nende juhatus kupatatud seente säilitamiseks, kus traditsioonilise soolamise asemel kasutati vähese soolaga soolvett, oli mulle eriti meele ja maitse järele.
Seniks tuleb aga teha sellest raamatust lahtist kukeseenepirukat, mis on lihtne ja laseb seetõttu domineerida puhtal kukeseenemaitsel. See pirukas kuulub meie majas nende verstapostide hulka, mis tuleb aasta kestel kohustuslikus korras ja kindla peale läbida:).

Tainas:
1 dl kartulipudrupulbrit (Maggil on väikesed pakid, mis ongi täpselt nõutud kogus)
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
100 g võid
1 dl leiget vett

Täidis:
1,5 l kukeseeni
1 sibul
3 sl võid
soola ja valget pipart

3 muna
2 dl kohvikoort
1 dl piima
soola ja valget pipart

2 dl riivitud juustu

Taina jaoks segada omavahel kõigepealt kuivained, lisada seejärel sulatatud ja mahajahtunud või ning vesi. Segada ühtlaseks tainaks ja asetada toidukilesse mässitult 1 tunniks külmkappi.
Seejärel hakkida seened ja kuumutada kuival pannil, kuni vedelik on aurustunud. Lisada või ja hakitud sibul ning hautada, kuni sibul on pehme. Maitsestada soola ja pipraga, jahutada maha.
Külm tainas suruda 26-cm vormi põhja ja äärtele, toestada vormi ääred fooliumiribadega (on ikka geniaalselt lihtne, hernestega on märksa tüütum), torgata põhjale kahvliga mõned augud ja küpsetada 200 kraadi juures 10 minutit.
Kloppida lahti munad, lisada koor ja piim, maitsestada taas soola ja pipraga ning segada ühtlaseks. Soola lisamisel tuleb olla ettevaatlik, kuna pealepandav juust on ju ka soolane, samuti põhi ja seenetäidis.Segada kooresegu ja seened kokku, valada eelküpsetatud põhjale, puistata peale riivitud juust ning küpsetada 200 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni täidis on kenasti hüübinud.
Kusjuures viimasel korral, kui ka pilti tegin, unustasin juustu peale panemata. Ausalt öelda avastasin selle siis, kui seda lugu kirjutama asusin. Nii et pirukat võib teha vabalt ka juustuta, külalised ei jaganud juustu puudumist niikuinii:).

21. juuli 2010

Hommik

Varahommikune idüll - päike on äsja metsa kohalt välja tulnud, udu hakkab hajuma, rohi on kasteselt märg, ämblikuvõrgud säravad vastu päikest kui peened pitsid. Ilus ju ...


19. juuli 2010

Kannataja mustikakook


Mustikate aeg! Küll saab neist kooki ja suppi teha, osa praegu, osa talvel sügavkülmast võttes. Viimastel aastatel on meie aedadesse murdnud sisse rõõmsalt ka kultuurmustikas, endalgi katseks üks "North Blue" kasvamas. See sai ostetud kaunis suurena, nii et vars oli juba puitunud, marju kannab kolmandat aastat. Iseenesest mari nagu mari ikka, pealt kohe täitsa sarnane, veidi võõras on vaid see, et seest pole ta mitte samasugune sitikakarva, vaid pigem rohekas. Maitse pole samuti nii nagu metsamarjal. Vahelduseks aga päris vahva:). Aias tuleb siiski veel oodata, minu põõsa marjad on alles rohelised.

3 dl jahu
0,5 dl suhkrut
150 g võid
2 sl külma vett
1 muna

0,5 l mustikaid
1 sl kartulijahu

4 munakollast
0,75 dl suhkrut
200 ml vahukoort
vanillsuhkrut

Taina jaoks hõõruda toasoe või suhkru ja jahuga puruks, lisada kergelt lahtiklopitud muna ja vesi ning segada ühtlaseks tainaks. Suruda 26-cm koogivormi põhjale ja külgedele ning asetada vorm pooleks tunniks külmkappi.
Küpsetada põhja 200 kraadi juures umbes 7 minutit. Kallata peale kartulijahuga segatud marjad ja küpsetada umbes veerand tundi, kuni marjad on purunenud ja tainaääred ilusad pruunikad. Munakollased vahustada suhkruga heledaks tihkeks vahuks, lisada vanillsuhkur ja koor ning segada ühtlaseks. Valada segu koogile ja küpsetada veel umbes veerand tundi (vajadusel alandada temperatuuri 180 kraadile, et tainaääred kõrbema ei läheks), kuni kooresegu on hüübinud ning kook pealt ilus kuldne.
Nüüd tuleb aga kõige keerulisem osa:). See kook maitseb nimelt kõige paremini alles 24 tunni pärast! Pärast ahjust võtmist võiks ta justnimelt seista 24 tundi toatemperatuuril, siis on maitsed ühtlustunud ja kook üleni mahlane. Nii et kannatust, maiasmokad!

16. juuli 2010

Apelsini-vaarikasorbett

Ühel päeval mõtlesin, et teen taas maasikasorbetti. Välja tuli hoopis apelsini-vaarikasorbett. Ei, tegemist ei ole silmamoondamisega, ikka ahnitsemine, ikka ahnitsemine on selle taga. Asja seletab ehk see, et ma olen roti aastal sündinud, pealegi suvel. See on aeg, kus rott valmistub talveks ja kogub varusid. Ja ega mina targemgi ole, mul on kalduvus varusid soetada, neid kümne küünega ärakonsumeerimise eest hoida ning lõpuks kogu moon pidulikult kanadele või prügikasti saata. Mõnikord õnnestub muidugi mõnel julgel midagi päästa ka:).
Seekord kalkuleerides, kas maasikad või apelsin, jäi peale apelsin. Muuseas, kodus mitu päeva seisnud apelsinid olid muutunud hästi magusaks, meenus kunagine apelsinikasvanduses käimine Floridas, mahla maitse oli peaaegu et sama.
Teine lugu oli vaarikatega. Avastasin suure häbitundega, et sügavkülma nurgas oli veel karp eelmise aasta marjadega. No oleks võinud sorbetti teha ka värskete marjadega, aga tegin südame kõvaks ja viskasin hoopis külmunud vaarikad sauseguri teradesse. Tegelikult oli see täiesti mõistlik tegevus, ei pidanud mahlasegu enam pärast külmkappi "jahtuma" panema.
Tulemus sai aga praeguse troopika jaoks just see õige - maitses oli tunda apelsini lõunamaisust, vaarikate hapusust ja piparmündi jahutavat efekti. Arvestades seda, mis õues tomub, ei jätkunud seda efekti muidugi kauaks, mis tähendas mõistagi uusi käike külmkapi juurde ...

4 dl apelsinimahla (koos viljalihaga)
2 dl vaarikaid
1 dl suhkrut
8-10 pipamündilehte
2 sl Cointreau likööri
2 munavalget

vaarikaid ja vahtrasiirupit

Umbes 3 apelsinist pressida mahl, 4 dl hoida sorbeti jaoks, ülejäänu võib lihtsalt ära juua. Vaarikad lasta koos suhkru ja piparmündilehtedega sauseguriga või blenderis ühtlaseks püreeks, tublim inimene võib sealt ka vaarikaseemned välja sõeluda. Munavalged vahustada üsna tugevaks vahuks ning segada kokku mahlade ja likööriga. Valmistada jäätisemasinaga sorbett, panna sügavkülma veel mõneks tunniks tahkuma.
Samal ajal valmistada vaarikakaste. Vaarikad lasta sauseguriga või blenderis sodiks, sõeluda seemned välja (nüüd kohe kindlasti) ning segada hulka maitse järgi vahtrasiirupit (2 dl püree kohta nii 1 sl või veidi rohkem).
Ja ega muud keerulist olegi, kui et tõsta kastet sorbetile peale ja lasta külmal värskendaval mahlajääl kurgust alla minna;).

14. juuli 2010

Tsukiinid potti!


Vahel ma norin eesti keele kasutamise osas (raske on ikka toidu sisse panna näiteks 1/4 basiiliku potti:) ), kuid andke andeks, minu keel lihtsalt ei paindu nimetamaks ühte suurepärast suvikõrvitsa liiki rullkõrvitsaks, kuigi austatud taimenimede komisjon on nii otsustanud. Kabatšokk on ka kuidagi naljakas (ju ma pole siis ikkagi nii vana;) ), tsukiini on märksa suupärasem ja konkreetne pealekauba. Võib-olla on põhjus ka selles, et õppisin seda köögivilja sööma Kanada eestlaste juures ja nende jaoks oligi zucchini lihtsalt tsukiini. Loogiline ju.

Mu onunaine Linda valmistas oma tagaaia tsukiinidest (eestlasi ei takistanud oma potipõllumajanduse edendamisel ei ookean ega teine keel:) ) lihtsat, kuid ülimaitsvat hautist, mida olen nüüd ka ise teinud varsti juba 20 aastat. Ükskord talvel, kui tuli vastupandamatu isu selle söögi järele, ostsin siiski Hispaania päritolu viljad. No mina ei tea, kus neid kasvatati või millega töödeldi, koor oli kui vanal seal ja sisu tihke kui seep. Pool tundi hautasin ja siis kõlbas kuidagimoodi süüa, maitsest ei taha ma üldse rääkida. Sestap kannatan pigem suveni, kui hakkan keset talve tont-teab-kus kasvanud tsukiinisid ostma. Sel aastal kannatasin möödunud pühapäevani:).

Kuum ilm praegu küll, kuid see toit valmib vaid 10 minutiga ja väheste liigutustega:).

500 g tsukiinit
150 g sibulat
2 sl toiduõli
soola
pipart
sojakastet

Sibulad lõigata rõngasteks (mulle meeldeib, kui on palju sibulat) ja praadida madalamal kuumusel õlis läbi, nii et sibul oleks klaasjas, kuid servadest juba kuldne. Lisada viilutatud tsukiini ja aeg-ajalt segades hautada samuti madalamal kuumusel pehmeks, pigem jätta pisut krõmpsuvaks, aga mitte lasta plödiks. Maitsestada sojakastme, soola ja pipraga. Veel paar keerdu pipraveskist valmis toidu peale teeb ainult head.
Seda kiiret hautist võib süüa näiteks grillitud vorstide juurde, aga ka niisama hea saia või sepikuga. Külm õlu on siinkohal möödapääsmatu.

12. juuli 2010

Pildikesi Piirissaarelt


Mõned jäädvustused möödunudnädalaselt Piirissaarel käigust. Mnjaa ... , ajad pole enam endised. Kui me lastena klassiekskursioonil Pihkvas käisime ja laev põikas Piirissaarele oma korralist peatust tegema, on mul meeles terve hulk inimesi oma kompsudega kai serval ootamas. Nüüd sebiti seal samuti, aga see kõik oli nii teistmoodi, kaasaegne. Koidulast rääkimata. Iseenesest sümboolne, et praamil on selline nimi, pilet edasi-tagasi maksab täpselt ühe koidula. Huvitav, kas euro tulles tuleb laev ümbes ristida ;).

Veel viis aastat tagasi (kümnest rääkimata) oli majade räästaalustes näha kala nööri peal kuivamas. Nüüd otsi sealt voblat tikutulega taga. Ausalt öelda tikule tuld ei saanudki külge, see tähendab, et kalapoegagi ei saanud kellegi käest. Siiski, ühe maja juures olla nähtud mõnda kalakest kuivamas. Paari maja juures võis näha ka võrke.



Ega sibulakasvatusega paremad lood olnud. Kui Kolkja-Kallaste kandis kasvatatakse usinasti seda imehead kuldset kohalikku sibulat, mille peale pool Eestit korraldab sügisel kui mitte tormijooksu, siis vähenalt autoga väljasõidu justnagu nõukaajal teatud kuupäeva ja kellaaja kukkudes rappa jõhvikale, siis Piirissaarel on vaikus. Ühes aias nägin nutikat lahendust seemnesibulate varte toestamiseks. See oli ka kõik. Selgituseks, et sibulat kasvatatakse kodusel aiamaal enamasti tippsibulast, kuid selleks, et tippsibulat saada, tuleb hoolikalt valitud sibulataimedelt koguda eelneval aastal seemned.


Kõrgetel peenardel kasvatatakse hoopis kartulit. Nutikad inimesed seal Peipsiveeres, kuna kõrgpeenar teenib kaht eesmärki: võimaldab kevadel varem aiamaale siirduda, kaitstes aiavilja ühtlasi vihmastel aegadel läbivettimise eest ning samas kergendab ka rohijate tööd.


Transpordist ka. Kohalik sõiduvahend on Murovei. Saarel on neid veel õite mitu tükki näha, kord läheb üks nähtutest külavaheteel katki. Mis seal`s ikka, natuke lammutamist ja kõpitsemist ning sõidab jälle.


Liiklusmärke pole tarvis, selleks kõlbavad kõikvõimalikud käepärased vahendid. Nagu näiteks selline märk, mis tähistas tee hargnemist kaheks.

Kui te arvate, et see eelnev jutt oli nutt ja hala, siis te eksite. Tegelikult käis saarel elu täiega, nii vallavanem kui volikogu esimees olid kõikse aeg vallarahva silmade all. Saare külas kasvasid ebainimlikult suure õiega harilikud ebajasmiinid ning nii hooldatud kalmistuid pole ma kusagil mujal näinud kui seal. Eks see elu väikesaarel käibki oma rada, justnimelt oma rada.

11. juuli 2010

Värskemast värskem supp


Vilus on 30 kraadi sooja, nurga tagant puhub küll mõnus tuuleke, kuid õhku ta teps mitte ei jahuta, pigem nagu isegi vastupidi.Sellise ilmaga lähevad ainult maasikad hapukoorega ja suures koguses jäätist. Ei viitsiks nagu käppagi liigutada, paljas mõte pliidi ees mässamisest tekitab trotsi. Pajapraadi ei tahaks tõesti ette võtta, kuid herneselt magus supp esimeste porgandite ja kartulitega toob sära silmadesse tagasi. Seda jaksan küll teha! Iga kell:).

Nii porgandid, kartulid kui herned on oma aiast, kui veel kapsa saanuks ka sealtsamast (seekord veel turult), siis võinuks käia täielikult indiaanlaste põhimõtet pidi, et parim ja kõige tervislikum tooraine on see, mis läheb potti hiljemalt poole tunni jooksul pärast korjamist.

1 sl võid
100 g seibideks lõigatud porgandeid
1/4 väiksemat kapsapead
200 g tükeldatud kartuleid
100 g herneid
1 l vett
1 puljongikuubik
soola
hakitud tilli

Või sulatada potipõhjas ja praadida porgandid kergelt läbi, lisada vesi ning puljongikuubik ja lasta keema. Kallata sisse ribadeks lõigatud kapsas ja tükeldatud kartulid, keeta kuni köögiviljad on peaaegu pehmed. Lisada siis herned ja keeta veel mõni minut, vajadusel lisada soola. Puistata peale hakitud till ja lasta kaane all paar minutit tõmmata.
Lihtne, kuid niiiii hea:).

8. juuli 2010

Maasikasorbett


Räägitakse, et turul saavad maasikad juba otsa, koduaias algas hooaeg tükk maad hiljem ja kestab veel. Tundub, et kõige hilisemaks jääb sel aastal sort "Sonata", selle marjad alles koguvad ennast.
Ja millal siis veel maasikasorbetti teha kui mitte praegu. Muidu olen teinud sorbette ilma munavalgeteta, kuid eile proovisin ka niimoodi. Ma ütleks, et see oli täielik vau-elamus, sorbett ei jäänud oma vahususelt grammigi alla koorejäätisele ja mis kõige tähtsam - praegusel rannahooajal vähem kaloreid (mitte et ma mingi kaloritelugeja oleks:) ).

500 g maasikaid
1-1,5 dl suhkrut
0,5 dl vahtrasiirupit
2 munavalget

Marjad purustada blenderis või sauseguriga koos suhkru ja vahtrasiirupiga ühtlaseks massiks. Munavalged vahustada tugevaks vahuks, segada maasikatega. Valmistada jäätisemasinaga sorbett, lasta sügavkülmas veel tund-paar kõveneda.
Muide, minu senistest jäätisekatsetustest kõige väiksema ajakuluga valmistatav maius:).
Ehh ...

6. juuli 2010

Suvine maasikatort


Suvel ei saa kohe ilma maasikatordita. Meie suguvõsas on komme, et vähemalt sugulaste sünnipäevadele minnakse ikka omatehtud koogi või tordiga. Ja kui aus olla, siis poetordid kipuvad minu jaoks enamasti liiga magusad olema. Ma saan aru küll, et üks tort peabki magus olema, kuid kui asi läheb juba läägeks, ei ole enam naljakas. Sestap teen suviti mingit lahedat jogurtiga tarretatud torti, las rammusamad palad jäävad talviseks ajaks.
Kuna põhjale on asetatud terved maasikad ja alles siis kaetud maasikakreemiga, siis iga lahtilõigatud tükk sisaldab ilusaid punaseid nööpe. Sööjale väike üllatus;).

1 pk Selga karamellimaitselisi küpsiseid
100 g võid

200 ml vahukoort
0,5 dl suhkrut
400 g tops Farmi koorest maasikajogurtit
500 g tops ricotta kohupiimakreemi
2 dl purustatud maasikaid
20 g želatiinipulbrit

maasikaid
Vana Tallinna likööri
röstitud mandlilaaste

Selline kogus terveid maasikaid, millest jagub tordipõhja katmiseks ja valmis tordi kaunistamiseks, panna likööriga seisma vähemalt 4 tunniks.
Küpsised purustada kas köögikombainis või tainarulliga parajaks puruks, segada sulatatud võiga ja suruda 24-cm koogivormi põhja. Vormi võib seejärel asetada külmkappi tahenema.
Kreemi jaoks paisutada želatiin väheses vees ja sulatada. Koor vahustada suhkruga, lisada jogurt, kohupiimakreem ja purustatud maasikad, mikserdada ühtlaseks. Ettevaatlikult valada pidevalt segades juurde želatiinilahus.
Küpsisepõhjale tõsta paar lusikatäit kreemi ja ajada laiali. Siis tõsta peale ringiratast või üle terve põhja likööriga imbunud maasikad (vedeliku võib ülejäänud kreemi hulka segada).*  Tõsta lusikaga ettevaatlikult peale kergelt tarduma hakkav kreem (kui valada järsku, võivad kunstipäraselt asetatud maasikad üles tõusta või kohta vahetada:)) ja ajada lusikakahaga ühtlaselt laiali. Asetada vorm külmkappi tarretuma. Kaunistada võib ülejäänud maasikatega juba tunni-paari tunni pärast, sest kui kreem on liialt tahkunud, võivad pealepandud maasikad kooki tõstes libedalt pinnalt lihtsalt jalga lasta. Kokku võiks tort enne söömist seista külmkapis siiski 3-4 tundi.

* Soovi korral võib maasikad muidugi ka tükeldada ja kreemi hulka segada, siis tuleb rõõmsalt maasikakirju tort.

4. juuli 2010

Katsed okroška teemal


Kohe alguses pean kahetsusega tõdema, et vähemalt minu jaoks lõppesid need katsed läbikukkumisega ehk siis see Vene köögist pärit suvesupp minu käe all enam kordamisele ei kuulu. Vahel juhtub:). Õigemini polnud see minu maitse, kali muutis supi kuidagi mõrkjaks ja kuna poest saadaolev kali on ju magus, jäi ka supile kahtlane magus mekk külge.

Tegelikult valmistasin kaljaga külma suppi esimest korda elus ja nagu tuleb välja, ka viimast. Ega ma muidu loomkatsete teed poleks läinud, kui ikka tohutu naiselik uudishimu poleks tagant tõuganud:). Õieti kibelesin seda proovima juba mullu, aga ei jõudnud niikaugele, nüüd sai see viimaks tehtud. Koostisained olid iseenesest ju head, kaljadest valisin A Le Coq`i päris kalja. Kaljas võibki asja uba tegelikult peituda, kuna algselt valmistati seda suppi hapu kaljaga.
Aga ma olen aru saanud, et päris mitmed inimesed siiski teevad seda suppi ja neile maitseb. Uskuge mind, ma ainult rõõmustan selle üle! Kuna minu spetsialiteet on ennekõige magusad road ja küpsetised, võin ennast niimoodi välja keerutada.
Nüüd aga asja juurde:).

Jaan Koori kokaraamatus leidus jube vahva liha-okroška retsept, mis on lugemiselamus omaette. Sellele sekundeerib nõukaaja tõeline toidupiibel "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust" (originaal vene keeles 1953, eesti keelde tõlgitud 1955), kus on retsept nii köögiviljadest kui lihasaadustest kaljasupi valmistamiseks.

79. Liha-okroška
2 tedre rinda, pool naela moorpraadi, pool naela vasika praadi, natukene lamba praadi, keedetud shinki, keedetud keelt, viis kooritud gurki, 3 keedetud muna ja paar hapu puravekki saavad kõik peenikesteks libludeks lõigatud ja supi tirinasse pandud. Nüüd segatakse sinna juurde paar lusikat haput koort, peenikeseks lõigatud tilli ja murulauku, natke soola ja peenikest pipart ning viimaks nii palju kalja (taari), et paras vedel saab. Kui lauale antakse, siis pandakse tükike selget jäätust sinna sisse.

1953.a. raamatus kästakse lihaga variandis tükeldada keedetud veiseliha, suitsusink ja keel, värske kurk ja suvesibul ning hakkida munavalged. Munarebud tuleb hapukoore, veidikese sinepi, suhkru ja soolaga läbi hõõruda, valada juurde leivakali, segada ühtlaseks ning lisada eelpool mainitud tükeldatud toiduained. Köögiviljadega supi puhul hakkida keedetud peedid ja porgandid ning värske kurk kuubikuteks, keedetud kartul riivida, keedetud munavalge ja suvesibul peenestada. Munarebud hõõruda sinepiga lahti, lisada kartul, sibul, hapukoor, suhkur ja sool ning valada juurde kali. Lõpuks lisada tükeldatud peedid ja porgandid.

Teoreetilised alused olid niisiis paigas. Paraku polnud kusagilt tedrepraadi võtta:). Hea tahtmise korral võinuks valmistada vaid varesepraadi, aga see poleks vist aidanud.

Oma versioonis võtsin tüki head maasinki, värsket kurki, eelmisel aastal purki pandud männiriisikaid ja keedetud muna, tilli-murulauku muidugi ka, soola-pipart samuti.  Segasin kogu hakitud kraami omavahel koos hapukoorega läbi ning valasin peale kalja. Serveerimisel puistasin üle hakitud munaga.

Nagu ma ütlesin, koostisained olid ju head. Iseenesest võib sama asja proovida nii, et asendada kali keefiriga. Sisetunne ütleb, et see maitseks tunduvalt paremini.

2. juuli 2010

Rabarberimuffinid


Rabarberikookidega tegin küll selleks hooajaks lõpu, kuid midagi pole ma iitsatanud muude
rabarberiküpsetiste kohta;). Rabarberimuffinite kohta näiteks. Leidsin selle retsepti juba kevadel enne rabarberihooaega siit, kuid järeleproovimiseni jõudsin alles üldise rabarberivaimustuse lahtumise ajal. Kui suvel tahaks kooki juba muude marjade-puuviljadega, siis neid muffineid võiks nahistada kasvõi aastaringselt, nii mõnusad ja mahlased. Ja mis kõige vahvam, muffinitele ebatüüpiliselt seisavad mitu päeva värsked ja pehmed. Nii et hea piknikule või väljasõidule kaasa võtta, võib eelmisel päeval valmis teha ja ei pea enne kukke ja koitu küpsetama asuma.
Loomulikult võib neid teha ka muude maitsetega, arvan, et mustikate tulles asendan rabarberi just nende marjadega. Aga võib proovida ka vaarikate ja õuntega.
Muuseas, algses retseptis on kogused antud tassides (cup) ja ma teadsin kogu aeg, et 1 cup võrdub ligi 240 ml.  Alles hiljuti sain aga "valgustatud", et pole see Põhja-Ameerika nii ühtne midagi, USA tass võrdub tõesti kokkuleppeliselt  240 (täpsemalt 236,6) ml, Kanada oma aga 250 ml. Eri riikide mõõtude võrdlustabeli leiab näiteks siit.
Siinses retseptis on arvestatud USA tassiga (meil on USA tassi mõõdunõude komplekte kaubandusvõrgus saada olnud küll).

2,5 tassi (6 dl) jahu
1 tass (2,4 dl) pruuni suhkrut
1 tl soola
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl kaneeli
1 muna
1 tass (2,4 dl) keefiri
2/3 tassi (1,6 dl) toiduõli
vanillsuhkrut või 1 tl vanilliekstrakti
2 tassi (4,8 dl) peeneks hakitud rabarberit

Suuremas kausis segada omavahel kuivained (algses retseptis oli mõeldud 1,5 tassi suhkrut, kuid vähendasin kogust, see 1 tasski võib mõne jaoks palju olla). Teises väiksemas kausis kloppida lahti muna, lisada keefir, õli (ja vanilliekstrakt), segada ühtlaseks ja valada jahusegu hulka. Lisada ka rabarber ja segada võimalikult väheste liigutustega tainaks. Tõsta muffinivormidesse. Kellel kaneelist veel vähe ei ole, võib peale pudistada segu 0,5 tassist suhkrust, 2 sl sulatatud võist ja 2 tl kaneelist. Tunnistan üles, ei ole viitsinud seda seni teha, ehk mõnel järgmisel korral.
Küpsetada 200 kraadi juures 20 minutit.
Sellest tainast saab 12 väga prisket muffinit, häid asju pole ju kunagi palju:).

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...