30. august 2010

Õunasorbett


Uhh, väljas on külm, hommikul oli 9 kraadi. Ühel päeval tundsin kurgus suisa sellist olemist, mida nimetatakse kurguvaluks ja mis tavaliselt eelneb nohule. Veidi tohterdamist ja tundmuseks see õnneks jäigi. Vot mida teevad ootamatud tsüklonid ...
See aga ei tähenda, et jäätisest tuleks täielikult loobuda. Üks sorbetitegu siiski veel, õunaajal mõistagi õuntest, kaneeline soojenduspadi kaasas:).
Kommentaariks, et minu lemmiksort õunamoosi ja -kookide tegemiseks on "Valge klaar", kuna ta on suurepärase maitsega ning laguneb kergesti. Õunatükid, mis jäävad nagu puutükid, on koogi sees ju päris ebameeldivad. "Antonovkad" ja osad sibulõunad on samuti head, kuid "Valge klaar" on super.

600 g kooritud ja tükeldatud õunu
2 dl suhkrut
kaneeli
2 tl vahtrasiirupit
4 munavalget

Tükeldatud õunad (minul siis "Valge klaar") panna tilga veega keema ja hautada tasasel tulel pehmeks, vajadusel aidata pärast sauseguriga kaasa. Lisada suhkur ja keeta veel pisut, kuni suhkur on lahustunud. Ühesõnaga õuntest tuleb teha  õunapüree:). Lisada kaneel ja vahtrasiirup ning jahutada maha.
Munavalged vahustada pehmeks vahuks, segada juurde õunapüree ning valmistada jäätisemasinaga sorbett. Veel sügavkülma tahenema ning võibki asuda maiustama.

28. august 2010

On maisiaeg:)


Selle, mis Nikitakesel ei õnnestunud, tõi meile kapitalism. Nii võiks lühidalt kokku võtta maisikasvatuse Eestis. Vanematel inimestel kisub vägisi irve näole, kui keegi hakkab maisikasvatusest rääkima, eks see mais ja ruutpesiti kartul ole ikka piisava jälje jätnud:). Nooremad võtavad asja vabamalt, maisi kasvatatakse taas loomasöödaks ja mõned friigid (siinkirjutaja kaasa arvatud) panevad selle suisa oma koduaeda.

Olen söömise jaoks suhkrumaisi kasvatanud üle 15 aasta, ikka nii paar-kolmkümmend taime iga kord. Kasvatamise pisik taas Kanada eestlaste kaudu. Jube põnev oli algul, et kas üldse midagi külge tuleb. Mitmed sõbrad ja sugulased muidugi itsitasid. Mnjaa, ja nüüd nad söövad neid terakesi ja ei itsita enam!!! Mõnel aastal on saak päris OK, mõnel läheb asi poolenisti untsu, kuna ootamatu öökülm teeb maisile ju 1:0 ära.

Tänavuse kuivaga olin mõttes juba loobunud oma maisisaagist. Eile lõpuks turgatas pähe, et vaataks asja üle, hakkaks vaikselt inetuks läinud varsi üles tõmbama. Aga kõigile loodus- ja muudele seadustele vastupidiselt ootas mind viimaste aastate parim pilt - varasel sordil olid ilusad, pea täielikult välja arenenud teradega tõlvikud. Ja kui hoolega uurida, siis ka hilisematel sortidel tunduvad olevat korralikud tõlvikud. Pärast pikka peamurdmist jõudsime järeldusele, et selle aasta peenar oli õunapuude taga, kus oli pisut varjulisem, kuid mõnusalt soe. Ka muld püsib sellel tükil mõnevõrra niiskem. Tuleb välja, et voos vanajumala abiga lõime maisile suisa ideaalsed kasvutingimused.

Värske mais on ikka üle prahi. Iseenesest ka sellel, mida saab osta poest sügavkülmaletist, pole väga viga. Konservmais on aga täielikult selline, mida võib süüa vaid matkal olles, lumevangi jäädes või ilma elektrita majapidamises. Andke andeks need, kes seda tarbivad näiteks salatites, kuid mina seda süüa ei suuda, nii moondunud maitsega asjaga on tegemist. Parem osta juba seda sügavkülmavärki ja keeta ära, on vähemalt aus kraam. Veel kurvem ja ahastamaajavam tunne valdab mind siis, kui näen poes vist Hispaania päritolu kahte keedetud maisitõlvikut vaakumpakendis. Minu siiraim kaastunne neile, kes seda hirmkalli hinna eest ostavad. Kui muidugi on selliseid inimesi.
Turul võib värskeid tõlvikuid vast kohata küll (olen Tallinnas vähemalt näinud), kui endal ei kasva või süda ei luba mõne põllumajandusühistu põllult näpata (loomasööda jaoks on küll teistsugused sordid kui toiduks, kuid parema puudumisel käivad hädapärast kah). Uskuge, korralik mais tasub proovimist.
Parimas küpsuses on selline tõlvik, mille teradest küünega peale vajutades purskub poolläbipaistvat mahla. Kui tera jõuab piimküpsuse faasi, on lugu juba kaunis kehv. Kui tera on vaha- või täisküps, on lootusetult hilja. Ah jaa, kui murda taimelt tõlvik maha, peavad "juuksed" olema mustad ja mõnevõrra nagu kuivanud, see on ka õige aja tunnus.

värskelt korjatud maisitõlvikuid (jälle see poole tunni jutt:) )
vett
soola
võid

Maisitõlvikud puhastada ümbrislehtedest ja "juustest". Potitäis vett tuleb keema lasta, näputäis soola sisse visata ning keeta tõlvikuid umbes 7-10 minutit (oleneb terade küpsusest). Terad ei tohi muutuda tumekollaseks, siis on nad ülekeedetud. Kurnata vesi ära, tõsta tõlvikud vaagnale ja nüüd on juba enda otsustada, kas valada see kuhi üle sulavõiga või anda igaühele tõlvik taldrikule, kus sööja ise mäkerdab selle võiga kokku.
Kõige mõnusam on võtta tõlvik kahest otsast näppude vahele ja hammustada teri lahti nagu Agnes haukab lambakintsu filmis "Viimne reliikvia". See tähendab aga seda, et kõik hambavahed on sodi täis, või pritsib riietele ja lai naeratus ei näe eriti esteetiline välja. Sedaviisi võib end vabalt tunda vaid teiste samasuguste seas:). Teise ehk "puhtama" variandi puhul tuleb tõlviku üks ots kätte võtta ja teises käes oleva noaga terad südamikult maha nülgida. Eks ka siin ole muidugi omad ohud (võine tõlvik võib libedalt taldrikult lennata näiteks naabri sülle), kuid ehk pisut leebemad.
Igatahes on maisi söömine paras seltskondlik üritus, väike nauding augustis-septembris.

27. august 2010

Karpkala ohtra või ja valge veiniga


Mida sügise poole, seda ilusamad karbid hakkavad jälle tulema. Jõgeva kalapoes kohtab üsna tihti hästi priskeid ja värskeid Härjanurme karpe. Lähedalt tuua ju:). Siiralt kahju, et seesinane kuum suvi korraldas paljudele kalakasvatajatele, Härjanurme sealhulgas, ootamatult suured kahjud. Ega kalagi taha elada nii soojas vees, mis meenutab juba kergelt supipotti.
Seekordsel karbil polnud häda midagi, päris pontsakas sattus teine. Ega muud kui sisikond välja, kamalutäis sibulaid välja otsida, uurida kas valget veini majas on ja saabki pihta hakata.
Ma kahtlustan, et see retsept pärineb kusagilt ajalehest, aga täpselt enam ei mäleta. Igatahes olen niiviisi karpkala õilistanud juba hea mitu aastat ja teen seda rõõmsalt edaspidigi:).

1 kobe karpkala
4 suuremat sibulat
50 g + 100 g võid
umbes pool pudelit valget veini
soola
soovi korral kalamaitseainet
vajadusel suhkrut

Kala puhastada ja lõigata parajateks portsjoniteks. Mina ei ole kala fileerimises eriti kõva käpp, sestap jätan selgroo koos suurte luudega sisse, sööjal peab ka midagi teha jääma;). Kes õhukese noaga paremini ümber käia oskab, võib kala muidugi ka ära fileerida.
50 g võid panna pannile sulama, lisada viilutatud sibulad (neid peab olema rohkesti) ja hautada parajal kuumusel pehmeks, pisut pruunistada võib, aga see ei ole vajalik.
Tõsta kalatükid sibulatele, raputada peale meelepärast kalamaitseainet ja valada üle veiniga. Veini peab olema nii palju, et kataks kalatükid peaaegu ära, aga ei uputaks neid. Nüüd tõsta kuumust ja lasta pannitäis korralikult keema, et alkohol ära keeks, vahepeal keerata kalatükid ümber, et nad ühtlaselt valmiks. Nüüd on aeg hakata maitset timmima: kõigepealt teine pool võist tuleb väiksemate tükkidena vedeliku hulka tõsta, maitsestada soolaga, kui on veel liiga hapu, lisada sutsuke suhkrut. Kui tarvis, võib veel võid juurde panna.
Kui maitsed paigas ja kala küps, siis on paras aeg pann lauale tõsta, ei mingit peenutsemist vaagnatega. Kõrvale sobib hea mure keedukartul.
Rohkem ei tasu enam jutustada, edasi tuleb klõbin ja mõmin...

Kõigi maade toidublogijad, ühinege!

Ma ei tee nalja, Seattle`is toimub sel nädalavahetusel tõepoolest vastavateemaline rahvusvaheline konverents:).


Pilt konverentsi kodulehelt.

25. august 2010

Tomatisupp


Külmsuppide aeg on küll selleks aastaks ümber, tahaks juba ahjus küpsetatud seapraadi:). Aga vat ei saa ühest mõnusast tomatisupist rääkimata jätta, muidu läheb järgmiseks aastaks meelest;).

Lugu sai alguse möödunud laupäeval, kui käisime Karilatsis, Põlvamaa ökofestivali raames toimunud loodustoodete laadal. Tõeliselt tore laat, kus kaubeldi peamiselt isetehtud asjadega. Oli see siis setmet sorti käsitöö või söödav kraam. Muide, kõige suurem järjekord oli kodutehtud jäätise leti taga. Küllap meelitas silt, et jäätis valmistatud 100 aastat vana gelato retsepti järgi. No ei tea, koorejäätiste puhul oli gelatost asi küll kaunis kaugel, sorbetid olid seevastu päris mõnusad.

Osad müüjad pakkusid muidugi oma tooteid maitsta ka. Nii sattusimegi ühe suurema katusealuse juurde, kui järsku algas seal tung ja torm. Eks inimene viskub ikka siis džotile, kui midagi tasuta antakse:). Niisiis pakuti maitsta tomatisuppi, kakukesi ja peedi-mädarõikakreemi. Tomatisupp oli jube hea! Kaasa haaranud augustikuu Pereköögi numbri (selgus, et see oli Põlvamaa erinumber), tuli välja, et selle suurepärase supi õpetus on seal kirjas, autoriks Pesa restorani kokk Saima Rüütle.

Selle supiga on siiski üks konks. Teda ei saa valmistada poes müüdavast plastmasstomatist ega ka neist sortidest, millel paksem pealiskiht (eeskätt enamus hollandlasi, mida ka meie suuremad tootjad kasvatavad). Siit algab mu kiidulaul eestimaisele tomatile, mille enamus sorte on õhukese koorega ja seetõttu kergesti töödeldavad.
Meil oli varem üsna suur kasvuhoone (vahepeal isegi kaks), kuhu mahtus üle 50 tomatitaime, mõned kurgid pealekauba. Siis sai igal aastal proovitud ikka ligi kümmet erinevat sorti. See puidust kasvuhoone elas aga oma elu ära ja nüüd on meil väike "kuudik", kuhu mahub vaid umbes 12 taime. Sestap tuleb sortide valikul minna välja kindla peale. Nii olemegi jäänud kahe põhilise juurde - "Maike" ja "Härjasüda", paar taime on muid (sel aastal vanast jäägist "Valve"). Esimese võlu on selles, et tegemist on determinantse sordiga, mis lõpetab oma kasvu natuke peale meetri. Pole muret, et ta kuhugi kõrgustesse viskaks. Viljad on tavaliselt 2-3 seemnekambriga, magusad ja õhukese koorega. Härjasüda pole küll kodumaine leiutis, kuid meil laialdalselt levinud sort. Muide, Härjasüdame all mõistetakse nii konkreetset sorti kui ka lihatomati tüüpi. Tegemist on sellise tomatiga, mille värvus jääb pigem roosakas kui punane ja mille seemnekojad on väikesed ja vähese vedelikuga ning mis sobib hästi võileivale ja salatisse. Kui Maike on pigem varajane, siis Härjasüda kisub keskvarajaseks. Mina ajab alati naerma see, kui inimesed hädaldavad umbes nii, et näe, küll on halvad tomatid, ei saa võileivale panna, muud polegi sees, kui seemned. Kõik on kinni ju sordis:)!!! See sort, mis passib hästi näiteks supiks või sissetegemiseks, ei kõlba näiteks üldse praadida.
Tegelikult on kõik endakasvatatud viljad head, peaasi kui ise nendega rahul oled. Seda pean küll ütlema, et varem proovisime kodumaiste kõrval kaunis rohkesti ka uusi välismaiseid. Mida aasta edasi, seda rohkem sai siinsete juurde jäädud, põhjuseks ikka saagi stabiilsus ja kvaliteet.

Kui ökofestival, siis ökosupp ka:). Tomatid korjasin vahetult enne tegemist kasvuhoonest, sibul on omakasvatatud Peipsi sibul (tippsibul pärit Kallaste kandist), tumekollase rebuga munad oma kanadelt, petersell samuti oma peenralt. Heakene küll, sool ja pipar on ostetud kraam:).

1 kg tomateid
1 sibul
2-3 keedetud kanamuna
peotäis petersellilehti
soola ja pipart

Tomatid koorida (hästi küpseid tomateid pole tarvis isegi keevasse vette torgata, nahk tuleb ka niisama lahti) ja  seemned eemaldada. Purustada tomatid koos peterselliga köögikomabinis või blenderiga. Segada juurde peeneks hakitud sibul, maitsestada soola ja pipraga. Lasta seista umbes 10 minutit. Serveerimisel panna peale hakitud muna.

24. august 2010

Pistaatsiajäätis

No ei saa ikka ilma jäätiseta, kohe kuidagi ei saa. Hoiatan, et ega see va pistaatsiapähkilitega hurmur viimaseks jää, paar päris head varianti on sel hooajal veel oma järge ootamas.

Kõik algas sellest, et mu sõbranna käis Marks and Spenceri toidupoodi puistamas ja avastas sealt soolata pistaatsiapähklid. Pole vaja kolm korda mõistatada, mis idee nendega seoses tal esimesena pähe tuli:).
Nii me siis proovisime täpselt näpuga järge ajada Tessa Kirose raamatust "Murakarabadest oliivisaludeni", täpsemalt siis lk.140. Kui üks asi ikka hea on, siis ta lihtsalt on seda, ei ole midagi öelda. Isegi mu lugupeetud mamma, kes on saanud nii mõndagi muud katsetust nüüd suvel proovida, piiksatas lõpuks, et see on senistest jäätistest kõige parem. Ma ütleks siiski, et maasikasorbett istub samal redelipulgal, käed ülbelt puusas. Aga see on puhtalt mu oma eelistus.

Niisiis, pistaatsiajäätis. Ütlen ette, et originaalretseptis olnud 18%-lise koore asendasime muidugi 35%-lisega. Elementaarne, ütleks Sherlock! Tegelikult oleks võinud võtta selle asemel ka 2 dl kohvi- ja 2 dl vahukoort, oleks olnud ehk tiba lahjem. See tähendaks aga korraga rohkem söömist... Ahh, küll kõht ütleb, kuidas tema mahutavusega on:).

100 g kooritud pistaatsiapähkleid
2,5 dl piima
4 dl vahukoort
1 sl brändit
4 munakollast
120 g suhkrut

Pähklid purustada köögikombainis jämedaks puruks, panna koos piima, koore ja brändiga potti ning kuumutada aeglaselt keemiseni. Tõsta tulelt, lasta seista oma 5 minutit ja suristada sauseguriga või blenderis võimalikult ühtlaseks massiks.
Munakollased vahustada suhkruga heledaks paksuks vahuks. Ühendada munavaht kooreseguga ja kuumutada tasasel tulel pidevalt segades, kuni kreem pakseneb. Tuleb märkida, et see pakseneb oluliselt kiiremini, kui tavalist jäätist tehes ja muutub kohe päris tihkeks kreemiks.
Edasi teha nagu tavaliselt ehk et jahutada kreem maha ja valmistada jäätisemasinaga jäätis. Veel mõneks tunniks sügavkülma ja ongi kõik.

Kui ma enne tegin läbi lillede vihjeid selle kohta, et jäätis sai rammus, siis nii ongi. Ausalt öeldes, üks korralik jäätisepall on täiesti piisav portsjon. No heakene küll, hädapärast ka kaks, kuid rohkem korraga ikka ei suuda. Aga hea oli küll:).

22. august 2010

Ploomipesad

Ja sügis hakkabki vägisi kätte jõudma. Vihma tibutab, õhk on mõnel hommikul olnud juba täitsa teistmoodi, äsja nisupõllu koristanud kombainist jääb tükiks ajaks maha magus-kirbe viljalõhn. See viimane tekitab minus igal aastal samal ajal erilisi tundeid, sest 7. klassist saati kokku üle kümne aasta käisin koolivaheajal abis kaera aretusgrupi katsepõlde koristamas. Ilusaim ja lõbusaim aeg aastas! Mõnede jaoks tunduvad need meetrilaiused kombainid muidugi mängumasinad (katselappide suurus on muide 1 ruutmeeter kuni 10 ruutmeetrit), tegelikult on need ju abivahendid, et aidata kaasa kodumaiste viljasortide tekkele. Ikka nii, et üks mees kombaini juhtimas ja mitu naist ümber, kes panni võtmas, kes viljakotte sidumas, kes koormat tegemas, kes kuivatis kotte sättimas.

Samal ajal valmivad alati ka õunad ja ploomid. Sel aastal on vähemasti meie aias mõlematega kehvasti, ploomipuu võttis külm üldse poolenisti ära, taliõunapuud sel aastal ei kanna, suveõunu saab paari koogi jagu.
Sestap tuleb ploome jahtida mujalt. Nii hakkasidki ühel päeval silma ilusad suured ploomid Lõunakeskuse õueletil. Mõeldud-tehtud, nagu öeldakse. Superilusad ja hästi magusad viljad olid nad tõepoolest ning mõned õnnestus "päästa" ka küpsetamise tarbeks.

2 muna
4 sl suhkrut
1 dl vahukoort
2 sl jahu
5 sl peenestatud mandlilaaste
vanillsuhkrut
4 ploomi
2 sl terveid mandlilaaste

Põhimõtteliselt on tegemist clafoutis`tüüpi küpsetisega, mida võib teha nii suuremal pannil kui portsjonvormides.
Munad vahustada suhkruga, lisada koor, jahu, vanillsuhkur ja sõrmede vahel peenemaks pudistatud mandlilaastud ning segada ühtlaseks tainaks.
Tainas valada võiga määritud ja jahuga üle puistatud vormi, asetada peale poolitatud ja kividest puhastatud ploomid. Kõige peale riputada veel terveid mandlilaaste ning küpsetada 180 kraadi juures, kuni tainas on küpsenud ja mandlilaastud kenasti pruunikad.
Serveerida soojalt vanillijäätisega.

20. august 2010

Põhjaka ja Füüsikud


Täielik mõisatuur: algul sihiks Põhjaka, õhtul lõpetatud Kuremaal. Kõlab ju hästi, eks ole:). Seost ei mingit. Tegelikult oli Põhjaka külastamine plaanis juba ammu. Kuidagi imelik oli juba, et kõik on seal käinud, loe muudkui teiste kiidulaule, aga ise pole näinud ega kuulnud.

Et aga kultuuriprogramm oleks täielik, sai plaani võetud ka tee peale jäävate (seni)avastamata mõisate uurimine.
 Lühike kokuvõte.
Preedi - peahoone on vare-vare. Kõrvalhoonetel kohtab veel armsaid detaile.


Norra - igast küljest betooniga kaetud peahoone (ehitise korrastamine peatus juba hea hulk aastaid tagasi) seisab kui Okasroosike, ootamas oma printsi Endla looduskaitseala servas.


Ervita - peahoone pruunikaks värvitud restaureeritud akendel torkas silma väga ilus kittimistöö, kui veel veeplekid oleks ka olnud korretselt vormistatud, võinuks süda suisa härdaks muutuda.


Rutikvere - ilu, võlu ja valu käsikäes ...


Uue-Põltsamaa - seismajäänud aeg...


Aga Põhjaka? Super!!! Käisin seal viimati head mitmed aastad tagasi, kui hoone oli kasutuseta ja maja ees haagissuvilas istus valvur. Tookord juhtus nii, et valvur oli kena inimene ning näitas meile majagi, mis jättis juba siis kuidagi erilise mulje. Nagu nüüdki - loomulik, kodune ja samas elegantne. Just nimelt elegantne, ei jälgegi mingist ülipüüdlikkusest! Sa lihtsalt oled ja kõik ongi nii nagu peab.


Ehh, miks küll kõik hooned tuleb ära renoveerida (just nimelt, sest restaureerimisest saab töö käigus tihtipeale tegelikult renoveerimine), kaotades sellega hoone hinge ja varjates tema loomuliku võlu. Põhjakal on see võlu täielikult alles, on see siis erinevad värvikihid söögitubade seintel, justkui hiirte näritud ukseservad või joogi- ja veiniklaasid,  mis vaatamata oma tänapäevasele päritolule annavad edasi klaasi kui materjali faktuurimängu.


Toit? Eilses menüüs olnud lambamaksapasteedi kohta saab öelda kõike vaid ülivõrdes. Ma ei armasta sõna "hõrk", see on viimastel aegadel kuidagi ära leierdatud, kõik on hõrk, isegi juba õhk! Aga selle pasteedi kohta ma kasutaks küll seda sõna, koos marineeritud punase sibula rõngaste, värske hapukurgi ja küüslauguhelvestega praetud saiaga oli tegemist täiusliku kooslusega. Kõik teised road oli ka head, pole midagi öelda (napooleonikook oli samuti fantastiline), kuid pasteedile ei saanud neist ükski vastu.
 

Põhjakalt lahkusime, emotsioonid laes. Järgmine peatus sai tehtud Põltsamaal Felixi tehasepoes ja mõned pudelid Põltsamaa Tõmmut kaasa haaratud. Hinges jätkuvalt eufooria. Kui sinna juurde lisada veel Uue-Põltsamaa mõisa taga "botaanikaaia" avastamine (tegemist on Põltsamaa Kollektsioonaiaga, rajatud 1920-ndate keskel), siis oli seda kõike enam kui küllalt.


Õhtu lõpetasime Kuremaa mõisas, kus Jõgeva Linna Teater etendab kaks nädalat F.Dürrenmati näidendit "Füüsikud". Vinge! Pean tunnistama, et pole eelnevatel suvedel jõudnud nende etendustele, Kassinurme pole kuidagi kutsunud. Sel aastal aga leidsin, et see viga tuleb parandada ja läksimegi. Harrastusteater, aga nagu päris, lugupeetud Möbiuse ja  ja politseiinspektor Vossi tegelaskujud olid välja mängitud suisa meisterlikult. Kõige südamlikumaks kujunesid aga lõpuhetked, kui näitsejaid tänati. Kus veel näeks sellist vaatepilti, kui publiku kõrval seisab lilleandjate joru ja enamus neist esineb veel väikese tänukõnega.Kõik tunnevad ju kõiki, kohalik värk:).


Sestap avastage Eestimaad, käige head isetegevust vaatamas ja nautige päikeselist taasiseseisvumispäeva ning ärge unustage õhtul lauluviis üles võtta!

18. august 2010

Melonijäätis estragoniga

Terve eilse päeva ja pool ööd takkapihta "sõitsid" üle meie paari-kolmetunnise intervalliga äikesepilved. Mõni lähemalt, mõni kaugemalt. Õnneks mitte midagi nii hullu, kui laupäeval. Ilmateade ei valeta, nüüd käib taevalaotuses Taaveti ja Koljati võitlus ning karta on, et võidab härra Külm ehk siis tavaline Eestimaa suvi.
No ja kui ikka on väljas vaid 18 kraadi, siis jäätist enam niiväga ei tahaks, brrrrr..... Sestap tuleb kõik jäätisevarud veel sooja ilmaga nahka pista. No nii igaks juhuks:).

Niisiis - jäätis meloniga. Melon on tore aiavili, mõni kasvatab seda ka Eestis kaunis edukalt, kuid minu korduvad katsed selles vallas on paraku lõppenud mitte eriti edukalt. Eelmisel aastal õnnestus saada siiski mõned viljad, pisikesed küll, aga nagu päris:). Sel aastal loobusin arbuusi ja meloniga mängimisest ja võtsin ette hoopiski uued asjad.

Küll aga kutsus melonit kasvatama (vot nii!!!) ajakiri Taluperenaine oma 1938.a. juulinumbris:
Meie iseseisvuse kestel on melonite kasvatamine ja ühes sellega ka nende tarvitamine sammund järk-järgult tõusuteed. Vene valitsuse ajal kasvatasid meil neid vaid üksikud asjaarmastajad huvi pärast, kuna meie linnade turgu varustati Lõuna-Venemaalt sissetoodud melonitega.
Käesoleval ajal esineb turgudel rikkalikult meie kodumaa aiaärides kasvatatud melon, ja peab tunnistama, et meil kasvand ja valmind melonid on küllaldaselt kõrge kvaliteediga, eriti aroomikad ja magusad on nad kasvand päikeseküllastel suvedel.
Meie kliimas ei õnnestu melonite kasvatamine vabas looduses (Petserimaal on mõni sort vabas looduses siiski päris rahuldavaid tulemusi andnud), küll aga võib nende kasvatamiseks ära kasutada tühjaks jäänd taimelavasid.
Melon peaks tulevikus leidma enesele väärika koha ka meie taluaias, sest see suurepärase aroomiga vili tasub kasvataja vaeva mitmekordselt.

Selle peale võib ainult öelda, et edasi, seltsimehed!
Seniks, kui meie köögiviljakasvatajad imetrikke tegema ei hakka, tuleb nahistada soojematest maadest sissetoodavate arbuusi- ja melonipommidega. Ja mõistlikum on, las iga vili kasvab ikka seal, kus on tema jaoks kõige paremad kasvutingimused.

Ah jaa, jäätiseretsept muidugi ka:).

4 munakollast
1 - 1,5 dl suhkrut
400 ml vahukoort
2 dl piima
800 g melonit
1 sidruni mahl
estragonilehti

Munakollased vahustada suhkruga heledaks paksuks vahuks. Suhkrukogus oleneb sellest, kui magusa meloniga on tegemist. Pool koorest ja piim kuumutada peaaegu keemiseni ning valada pidevalt segades munavahu hulka. Kuumutada koore-munasegu, kuni see hakkab mõnusalt paksenema. Jahutada maha külmkapikülmaks, segada ülejäänud koorega, mis on eelnevalt pehmeks vahuks vahustatud.
Melon puhastada ja peenestada sauseguri või blenderiga hästi peeneks püreeks. Mida peenemaks, seda parem. Muidu muutuvad viljalihatükised külmudes jäisteks kamakateks ja see pole hamba all kuigi meeldiv. Melonit võib tegelikult ka vähem panna ja selle kompenseerimiseks lisada paar lusikatäit melonilikööri. Estragonilehti võtta nii, et hakituna oleks umbes 2 supilusikatäit. Melonipüree segada hakitud estargonilehtede ja sidrunimahlaga. 
Valada jäätisemasinasse algul kooresegu ja lasta käia umbes 10 minutit, siis kallata avausest järk-järgult  juurde melonisegu ja lasta masinal töötada lõpuni. Seejärel panna pehme jäätis veel sügavkülma paariks-kolmeks tunniks ja ongi söömiskõlbulik.

16. august 2010

Tsukiinipirukas

Selle suve hittideks on kujunenud tomati-mozarella-basiilikusalat ja tsukiinipirukas. Kuumaga on ju imemaitsvad kasvuhoonest napsatud magusad ja lihavad "Härjasüdame" tomatid koos äsjamurtud basiilikulehtede, mozarella, oliiviõli, soola ja veskist jahvatatud musta pipraga. Krõbe sai kaaslaseks, millega on hea taldrikult viimne kui piisk imelist õli kokku riibuda.
Tsukiinipirukas on aga märksa rammusam asi, kerge valmistada ja täidab kenasti kõhtu. Passib nii ahjust võetuna kui järgmisel päeval kiire ampsuna. Sellegipoolest on ta parim veel kergelt soojana, siis on ta minu meelest kõige mahlasem.
Piruka põhjaks sobib kas keedetud kartuliga valmistatud muretainas või veel lihtsam tainas siit. Viimase puhul lisasin tainale ka ühe muna, siis jäi ta isegi mõnusam.

Täidiseks
100 - 150 g suitsupeekonit või muud suitsutatud lihatoodet
2 sl Santa Maria röstitud sibulahelbeid
300 g tsukiinit
4 muna
2 dl piima
2 dl vahukoort
soola, pipart
150 g meelepärast riivitud juustu
50 g riivitud Parmesani

Tainas suruda 26-cm vormi põhja ja külgedele, asetada täidise ettevalmistamise ajaks külmkappi.
Suitsuliha lõigata väikesteks kuubikuteks, tsukiini riivida jämeda riiviga. Esimesel korral lõikasin tsukiini lihtsalt viiludeks, kuid riivitult saab ühtlasem ja parem.
Munad kloppida piima ja koorega lahti, lisada riivitud tsukiini ja juustud ning maitsestada soola ja pipraga. Juustust, et olen proovinud nii tavalise Atleedi kui mozarellaga, ükskord ka Goudaga, ühteviisi head kõik. Oleneb lihtsalt sellest, millist juustu parajasti käepärast on.
Suitsuliha laotada ühtlaselt tainapõhjale, riputada peale sibulahelbed, valada üle muna-kooretäidisega, siluda ühtlaseks ning pista ahju. Küpsetada 180 kraadi juures, kuni täidis on hüübinud ja pealt kenasti kuldne.
Tõsta välja restile jahtuma, suvistele külalistele hea pakkuda, kõik on rahul ja küsitakse retseptigi. Midagi keerulist siin pole:).

13. august 2010

Sinine Laguun

Kui ei oleks ise näinud, ei teaks.
Narva-Jõesuus on teel Narva-Jõesuu Spa hotellist mereranda suvekohvik Sinine Laguun, kus on mõnusad lauakesed, lastele liivakast, nostalgiline estraad ja hirmsuurte tähtedega kirjutatud menüü. Meie seltskonna algne mõte oli hämarduval neljapäevaõhtul suunduda sinna jäätist sööma. Olime ju "võõrad öös":).
Tegelikult vallutasid meid ja meie peakesi sealsed suvekokteilid:). Ei saa ju jätta proovimata Mohitot ja Sinist Laguuni! Palun ärge hakake nüüd lugema moraali selle kohta, et ma ei oska kokteili nime kirjutada, kordan, sealne jook oli Mohito!
Hirmus aus kraam - kõrges klaasis olnud piparmündist jagunuks vähemasti kolmele. Heledat rummi, pruuni suhkrut ja mingit mullidega vedelikku (ilmselt Sprite) pandi sisse küll, jääd ja laimi samuti, kuigi  vähevõitu. Piparmünt ruulis aga täiega, nii et silmist peaaegu vesi väljas!
Heakene küll, kui Mohito hingeelu sai detailideni ära lahatud ja suunurgad üldisest naermisest valusad, tellisid kaks julgemat ka Sinist Laguuni. Kahtlustasime, et kokteil peaks olema sinist värvi ja selle üheks koostisosaks võib sobida seega Blue Curacao liköör. Nii vist oligi, sest jook nägi välja nagu lahjendatud "Aknool":). Tuvastasime joogis lisaks alkoholile ka Sprite`i ja mõned peaaegu ärasulanud jääkuubikud. Elamus missugune!
Pakuti ka õlut Münhen ja tuurašaslõkki, seda viimast 99 krooni eest. Nende proovimine jääb aga järgmisse korda, seniks sai nauditud Narva-Jõesuu säilinud puitvillade imekauneid pitse ...

11. august 2010

Siidrijäätis ja lugu mesijääst


Praeguste troopiliste ilmadega ei saa ilma jäätiseta, olgu ta siis koorene jäätis või mahlane sorbett. Tänapäeval on lihtne, jooksed lähimasse toidupoodi ja ostad meelepärase jäätise, kas vahvlis või ilma, kas väikese või suure. Mõned eriti suured maiasmokad valmistavad seda ka ise, kas siis niisama karbiga sügavkülma pannes või mõne juhtmega seina torgatava masina abil. Saab veel parem ja mis peamine, täpselt selline, nagu hing parasjagu ihaldab ning ei pea põdema ümbrispaberil kribukirjas oleva koostise pärast. Ei tea, kas minu maitsemeel on nüüd kodutehtud jäätistega lootusetult ära rikutud, aga täna Rimist ostetud poeketi enda liitriste jäätiste hulgast valitud Panna Cotta oli ikka jube läila (samas minu vana lemmik valge Vanilla Ninja Balbiinolt ja uus Premia suur koorejäätis vahvlikoonuses on jätkuvalt head:) ). Võib-olla maitse asi või tootja vahe.

Olin lugenud kusagilt koorejäätisest, mida vääristatud siidriga. Tundus põnev! Siinkohal tasub meelde tuletada kõnekäändu, et tark ei torma, kuid sel korral oli asi aga täiega tormamist väärt:).

4 munakollast
4 sl suhkrut
2 dl piima
vanillsuhkrut
2 dl vahukoort
2 dl õunasiidrit

Munakollased vahustada suhkruga heledaks tugevaks vahuks. Piim ja pool vahukoorest kuumutada peaaegu keemiseni, lisada pidevalt segades munavaht (vaadata, et tükki ei läheks) ja kuumutada veel madalal kuumusel, ikka tihti segades, kuni kreem pakseneb. See võtab oma 7-8 minutit, kui mitte 10. Keema ei tohi lasta, muidu läheb tükki. Võtta kastrul tulelt, lisada vanillsuhkur ja jahutada maha külmkapikülmaks.
Ülejäänud rõõsk koor vahustada pehmeks vahuks, segada koos külma siidriga  munakreemi hulka ning valmistada jäätisemasinaga jäätis. Pärast veel oma 3-4 tunniks sügavkülma ja võibki limpsima hakata. Selle retsepti järgi saab liitri ja paar lusikatäit veel pealekaubagi kreemist maiust.
Jäätise maitse oleneb sellest, millist siidrit kasutada. Ma arvan, et parim on ikka võimalikult naturaalne ja kvaliteetne siider. Mingite siirupmagusate sünteetiliste siidritega ei tasu siin head kraami lörtsima hakata. Laste jaoks tuleb mõistagi kasutada alkoholivaba jooki:).


Et hinnata jäätisemeistrite tööd ja vaeva ning mõista, et ilma elekrita oleksime tänapäeval täielikud äpud (eriti aktuaalne praeguste äikesetormide ajal!), toon siinkohal ära jäätisetegemise õpetuse Jaan Koori kokaraamatust. Pikk, keeruline ja väga aeganõudev lugu.

1047. Mesijää vaniljest ("Gefrorenes")


Kaks naela peenikest suhkrut ja 24 munakollast pandakse kausi sisse ja õerutakse puulusikaga vahule. Selle vahe pääl keedetakse natukene rohkem kui kaks toopi kohvi ehk vahukoort kahe kangi lõhki tõmmatud vaniljega ülesse, segatakse nende munade juurde ja kallatakse kõik kastrolli sisse tagasi ja keedetakse puuvispliga kõvasti kloppides, et hästi vahul ja tummiline on ja põhja ei kõrbe (keema ei tohi minna, siis läheb kokku). Nüüd lastakse jäätuse pääl ümbersegades külmaks minna ja kallatakse läbi sõela külmetamise vormi ehk masina sisse. 
Siis võetakse üks toober, pandakse sinna põhja paks kord peenikeseks raiutud jäätust ja sinna pääle raputatakse tubliste jämedat soola. Nüüd seatakse vorm püsti sinna pääle ja tambitakse ümbert ringi peenikeseks raiutud jäätust täis, kuhu tubliste jämedat soola vahele raputatakse, nii et see vorm üleni jäätuse sees on. Kaetakse siis paksu rätikuga vorm ja jäätus kinni ja lastakse nii tund aega seista. 
Siis tehakse vorm päält soolast puhtaks (selle söögi sisse ei tohi mitte ühte tera soola lasta, see rikub hoopis ära), võetakse kaan ära ja lükatakse puhta puumõlaga külmetanud kord lahti ja segatakse läbi. Pandakse nüüd valge paber üle vormi ja kaas uuesti pääle. Siis kallatakse alla tekkinud vesi maha ja kui jäätus väheks on jäänud, siis lisatakse uut juurde, raputatakse soola vahele ja lastakse jälle seista.
Nüüd tehakse jälle vorm lahti ja segatakse mõlaga külmetanud jagu keskele, pandakse nüüd kaas pääle ja uuesti hoolega jäätust ümber. 
Ja niiviisi edasi, kuni see söök kõvaks pudruks on külmetanud. 
Siis kastetakse hõbe supi lusikas kuuma vee sisse ja pandakse sellega tükkisid lõigates kõrge kuhi liua pääle. Ümbert ehitakse nr. 1086 sees õpetatud muna valge kookide ehk Wiener vahvlitega ära (neid saab suhkru pagari juurest). Tahetakse tervelt seda liua pääle panna, siis pistetakse vorm silmapilguks kuuma vee sisse ja raputatakse sisu liua pääle püsti seisma. On seda sööki rutem tarvis, siis peab vormi külmetamise ajal sangast käega ümber keerutama.
See söök külmetab mitu tundi ja on teda varem tarvis, siis on parem, kui seda teisel õhtul valmis keedetakse ja vormiga jäätuse sisse pandakse.

Sellele romaanile järgneb veel 13 retsepti, kuidas teha kas koorejäätist või hoopis mahlast sorbetti. Mõned neist on päris intrigeerivad ja tulevad lähemal või kaugemal ajal katsetamisele.

9. august 2010

Kohvitort


Järjekordse pundi sünnipäevaliste kostitamiseks mõtlesin teha vahelduseks ka ühe tarretatud tordi. Ja kuna kõikvõimalikke marju on niikuinii igaühel ja igal pool, siis trotsides südasuve valmis hoopiski kohvitort. Mõnes mõttes on see rohkem nagu meeste tort, sest pole liiga magus, kohv annab pigem mõrkja meki. Kui lisada törts konjakit ka veel kreemi hulka, siis lööks lausa mitu kärbest ühe hoobiga:).
Seekord siis puhas kohvitort, sumedal suveõhtul oleskledes koos tassitäie koorese kohviga lausa hea. Need, kes kohvi ei joonud, said lõhnavat teed peenralt napsatud melissitupsudega. Kauaks selliseid õhtuid ja öid ikka jätkub;).

1 pakk Selga heledamat sorti küpiseid
100 g võid

3 karpi Farmi maitsestamata toorjuustu
4 dl vahukoort
1 dl suhkrut
3 tl lahustuvat kohvi
20 g želatiini
umbes 2 dl kirsimoosi

Želatiinipulber panna vähese veega paisuma. Samal ajal purustada küpsised (sort valida maitse järgi, kondenspiima- või karamellimaitselised passivad hästi), segada sulatatud ja jahutatud võiga ning suruda 24-cm lahtikäiva koogivormi põhjale. Asetada põhi täidise kokkusegamise ajaks külmkappi. Hea oleks vormi põhi katta enne küpsetuspaberiga ja serv vooderdada toidukilega, siis läheb pärast tordi vormist eemaldamine hõlpsamini.
Kreemi jaoks vahustada rõõsk koor suhkruga, mikserdada juurde toorjuust ja vahustada õhuliseks. Želatiin panna pliidinurgale sulama. Paar teelusikatäit lahustunud želatiini segada kirsimoosiga, ülejäänud suuremale osale soojast vedelikust lisada kohvipulber. Želatiinisegu valada peene joana koorekreemi hulka, kreemi pidevalt segades.

Võtta külmikust tahenenud põhi, katta pealt veidi tarretuma hakkava kirsimoosiga, kallata peale kohvikreem ja ajada ühtlaselt laiali. Tort panna vähemalt 3 tunniks külmkappi tarretuma, serveerimisel võib peale riputada veel veidi kohvipulbrit. See on aga juba maitse asi ...

6. august 2010

Kõik on läbi ehk variatsioonid mustade sõstarde teemal


Õnneks on tegemist vaid metafooriga, mõtlen pealkirja esimest poolt:). Läbi ses mõttes, et kolm puhkusenädalat saavad kohe otsa ning remont samuti. Õigemini oli tegemist uue vannitoa ehitusega ja lõppes see kõik ametlikult täna ennelõunal. Kokkuvõtvalt öeldes oli väsitav, hommikul kella kuuene ärkamine pole ilmselt tükk aega enam probleem, sest meie ehitusmees või -mehed (olenes päevast) olid platsis juba kella seitsme kandis.
Ühel päeval ei jaganud mõte enam üldse kuidagi, mida head magustoiduks teha. Tatsasin siis aeda, lootes valgustatud saada. Saingi, mustasõstrapõõsa juures:). Nii valmiski kiire kook, eriti taina osas ammutasin inspiratsiooni juunikuu "Kodukirjast". Muidu ma mustade sõstarde fänn just pole, aga marjad koos krõbeda mandlikattega olid küll head. Teinekord tehes tuleb jäätisepall ka koogile seltsi panna, muidu võivad suutäied jääda mõnevõrra vängeks.

60 g võid
2 sl suhkrut
2 dl jahu
1 munakollane
tilk vett

0,5 l musti sõstraid
3 munakollast
1 dl vahukoort
0,75 dl suhkrut
vanillsuhkrut
100 - 150 g mandlilaaste

Taina jaoks hakkida või suhkru ja jahuga, lisada munakollane ja veidi vett. Segada ühtlaseks.
Munakollased vahustada suhkrutega kohevamaks, lisada koor ja mandlilaastud.
Suruda tainas koogivormi põhja ja äärtele, kallata peale puhtad marjad ning valada üle munaseguga, nii et mandlilaastud jaotuvad ühtlaselt üle terve koogi.
Küpsetada 180 kraadi juures, kuni enam vedelat muna näha ei ole.
Kõige paremini maitseb see küpsetis leigelt koos hea vanillijäätisega, siis on tainas veel krõbe. Teisel päeval on aga kook muutunud ühtlaselt pehmeks ja mõnusaks. Vanillijäätist jätkuvalt mitte unustada!

Kui selle ehitamise juurde tagasi tulla, siis Tartu Hansalaadal jäi silma Pärnu tüdrukute lett hästi huvitavate pudividinatega teemal "ilusad asjad". Nimelt teeb Pärnu ettevõte OÜ Vaas & Vaas imearmsaid nagisid, hoidjaid, kapikesi, jms. asjakesi, mida kaunistavad eri kihelkondade seelikutriibud, tikandid või pitsimustrid. Käisin siis õnnetu näoga mitu tiiru ümber leti ja lõpuks Kati küsis, et kas mul on mingi soov. Küsisin, et ega neid asju pole juhtumisi Laiuse mustritega. Vastuseks oli, et teevad küll, lihtsalt pole kaasas. Nii ma uurisin siis nende kodulehte ja leppisime kokku, mida ma tahan. Tahtsin siis Laiuse triipudega väikest nagi, WC-paberihoidjat ja paberkäterätihoidjat. Saingi nänni täna kätte ja no on edevalt armsad asjad ...

5. august 2010

Tsukiinikook


Ehh, täna hakkas vihma sadama. Rääkisin eile ühe inimesega Saksamaalt, kes ütles, et neil on vihmane ja minu ettepanekule veidi vihma meile saata, nii et meie anname sooja vastu, naeris ta, et ära liiga valjuhääselt küsi, pärast saadki. Saimegi:).
Ongi hea, nii suvi- kui muskaatkõrvitsad janunesid vihma järele. Teised lilled-köögiviljad muidugi ka. Kultuurmustika marjad on sel aasta hoopis pisikesed ja krimpsus, mulluste suurte ja ilusate marjadega ei anna võrreldagi.
Tsukiinid kipuvad aga vaikselt üle kasvama, no ei jõua kogu aeg neid ka ainult süüa. Suuremad viljad kõlbavad hästi riivituna või hakituna muu toidu hulka, koogi jaoks on sellised täiesti ideaalsed.
Kõnealune kook kuulub meie maja klassikasse, lihtne teha ja olenevalt vormi kujust ning kaunistamisest vahel suisa pidulik. Muide, eriti popp on koogi peal olev kreem. Võib-olla seepärast süüakse ka põhi ära, tont seda teab:).
Kook pole ise välja mõeldud, geniaalne leiutis pärineb Lia Virkuse, Angeelika Kangi ja Pille Endeni raamatust "100 kooki 2".

400 g riivitud tsukiinit
2,5 dl toiduõli
3 muna
3 dl suhkrut
6 dl jahu
50 g hakitud mandlilaaste
1/4 tl küpsetuspulbrit
2 tl soodat
näpuotsatäis soola
vanillsuhkrut

200 g maitsestamata toorjuustu
100 g võid
2 dl tuhksuhkrut

röstitud mandlilaaste

Tsukiini riivida jämedama riiviga ja segada õliga. Seejärel vahustada munad suhkruga heledaks paksuks vahuks. Kuivained segada omavahel tsukiinimassi sekka, lõpuks lisada munavaht ning segada õrnalt ühtlaseks. Küpsetada 200 kraadi juures olnevalt koogi paksusest 20 - 40 minutit, vajadusel alandada lõpupoole temperatuuri või katta fooliumiga, et pealt kõrbema ei läheks.
Kreemi jaoks vahustada toasoe või  ja toorjuust tuhksuhkruga ühtlaseks. Katta jahtunud kook kreemiga ja puistata üle mandlilaastudega.

3. august 2010

Tuulevaiksel ööl

Tuulevaikne öö Rakvere vallimäel... Rahvas kuulab ühe mehe lugusid, vaikselt, lõpuni... Üle küngaste kõlab madal bassihääl, tuues kananaha ihule... Võimas naishääl tungib südamesse, nii et valus hakkab, sest et nii ilus on... Teine naishääl sillerdab rõõmsalt nagu rohutirts, keda on lauluväljaku nõlvadel mustmiljon... Udupasun üürgab, nagu hakkaksid mehed kohe merele minema...
Ja nad hakkavadki, varsti...
Aga öö on tuulevaikne, vaid üks täht ja üks kuu...

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...