30. september 2010

Kanamaksapasteet


Tükk aega tiksus peas mõte teha kanamaksapasteeti. Kunagi ma proovisin, aga ei tundunud õige või polnud lihtsalt õige aeg.

Kui meil vanasti siga peeti, siis parima pasteedi sai hästi värskest seamaksast. Maks muutus peki, porgandite ja sibulatega hautades magusaks ning muredaks. Ema võlunipiks oli pasteedimassile lisada puulusikaga vahustamise ajal veel või sees sulatatud šokolaadi-liköörikomme. See oli midagi muud, kui lihtsalt suts alkoholi:).

Kuna sellisest seamaksast võib praegu vaid und näha, siis kanamaks on ehk veidi "koostööaltim" kui turult saadaolev seamaks (seda fännab koer:) ). Studeerisin kirjandust ja teiste katsetajate kogemusi, mõtlesin ja mõtlesin. Lõpuks võtsin kätte ja panin paki külmutatud kanamaksa sulama. Võib-olla oleks veelgi kannatanud, aga see pasteeditegemine sai kõva häälega välja hõigatud. Itsitasime kodus, et kui untsu läheb, tuleb loota, et Kaubamaja toiduosakonnas leidub reede õhtul Pihlaka pasteeti, noh nii oma naha päästmiseks.
Nii hulluks see asi vist siiski ei lähe. Koos koduleiva ja palsamiäädikas marineeritud sibularõngastega tuli välja päris õnnestunud suutäis, pisut ehk liiga palju lõi välja vaid suitsupeekoni mekk (retseptis on peekoni kogust vähendatud).

500 g külmutatud kanamaksa
80 g toorsuitsupeekonit (kasutasin Atria toodet)
2 porgandit
1 pastinaak
1 sibul
2 küüslauguküünt
soola
roseepipart
0,5 dl brändit või konjakit
2 sl Cointreau likööri
2 sl laimimahla
2 sl tomatipastat
2 sl kodutehtud seeneseljanka hoidist
200 g võid

Väiksemaks lõigatud peekon pruunistada pannil 50 g võis, lisada kelmetest puhastatud kanamaksatükid, küpsetada kõrgemal kuumusel, kuni maksatükid on mõlemalt poolt pruunid. Lisada tükeldatud porgandid, pastinaak, sibul ja küüslauk. Kuumutada kõik korraks läbi, valada juurde brändi ja liköör, lasta alkoholil välja lennata. Maitsestada soola ja roseepipraga ning lisada tomatipasta ja seenehoidis.  Alandada nüüd kuumust ja hautada õige madalal tulel, kuni köögiviljad on pehmed.
Lasta poolenisti maha jahtuda, kallata köögikombaini ja lisada laimimahl ning tükkideks lõigatud või. Lasta kõik rõõmsalt sodiks. Tõsta pasteet kaussi jahtuma ja tahkuma.

Tegelikult ei suuda ma kiusatusest loobuda ja annan edasi Jaan Koori õpetused pasteedi valmistamiseks. Kirja on pandud pasteedid nii vasika- kui hanemaksast ning veel linnulihast. Mmm, gurmee ...

747. Pasteet maksast.
Poolteist naela magedat sea pekki ja kaks ilusat vasika maksa leotakse paar tundi külma vee ehk rõõsa piima sees, tõmmatakse maksal kõlunahk maha ja lõigatakse mõlemad väikesteks tükkideks, pandakse kastrolli ja lisatakse sinna juurde pool naela värsket võid, soola, mõni tera pipart, paar loorberlehte, üks kooritud selleri, üks puhastatud petersel ja üks porgand, paar kooritud sibulat ja näpu otsa täis majorani. Nüüd pandakse kaas pääle ja lastakse pehmeks moorida, siis kallatakse leem kaussi ja kui liha külmaks on läinud, aetakse kolm korda läbi lihamasina, pandakse kastrolli sisse tagasi, lisatakse rasvasem jagu leemest sinna juurde, tehakse kuumaks ja õerutakse läbi jõhvsõela kausi sisse.
On külmaks läinud, siis lisatakse sinna juurde kõvasti ümber segades veiniklaasi täis konjakut, söögilusika täis rummi ja väikese õlleklaasi täis Madeira viina. Nüüd tehakse poogen valget paberit võiga kokku ja litsutakse üle selle pasteedi ja pandakse jäätuse pääle. Siis pistetakse hõbe supilusikas kuuma vee sisse ja pandakse sellega laaste lõigates see pasteet liua pääle, ehitakse päält tsitroni siivide, kaaprite, valge gallerdi ja peterseli lehtedega ära. Majonaisse soost, nr. 390 sees õpetatud, antakse kannuga juurde.
Seda pasteeti võib veel järgmiselt, kui vein on juurde segatud, läbi moorida: õhukene kord pekki pandakse sügava plekkvormi sisse, ümber ringi see pasteet sinna sisse, kaetakse kaanega kinni ja lastakse natukene ahjus läbi moorida ja pandakse siis jäätuse pääle.


747. Pasteet ani maksast.
Kakskümmend värsket ani maksa ja poolteist naela magedat sea pekki leotakse tund aega rõõsa piima sees ja valmistakse niisama moodi teist kraami juurde lisades pasteeti nii kui vasika maksa pasteedi juures sai õpetatud. Veini juurde lisades segatakse veel sinna juurde neli söögilusika täit peenikeseks lõigatud trüflid.


748. Pasteet linnu lihast.
Võetakse pehme liha kolmest tedrest ehk ühest mõtusest, pool vasika maksa, poolteist naela magedat sea pekki, pool naela värsket võid ja tarvilik jagu vürtsi ja juuri, kui vasika maksa pasteedi juures on õpetatud. Edespidine valmistamine on ka niisama moodi kui vasika maksa pasteedil. Siis kui veini juurde segatakse, lisatakse veel selle pasteedi sisse neli lusika täit peenikeseks lõigatud trüflid ja paar püvi (loe: püü) rinna liha, mis või sees pehmeks on keedetud ja libludeks lõigatud.

28. september 2010

Seenemuffinid

Väljas on külm ja märg, tuuline ka. Rongis oli külm, aga märg ja tuuline õnneks polnud. Tallinna kontoris sama, st külm, kuid märg ja tuuline polnud, kui just neljanda korruse rõdule ei läinud.
Kuhu see kõlbab, et  Karumsi vanillikohukesest on alles jäänud 25-grammine tablett.
Sügis vist ...

Krõmpsude kupatatud riisikatega kõlbab suurepäraselt soolaseid muffineid teha. Tugevam seenemaitse jääb, kui hakitud seened ja sibulad enne läbi praadida. Ja ka lisatav juust on oluline. Erinevaid kombinatsioone proovides jäi minu maitsemeele jaoks peale selline, kus poole juustukogusest moodustas parmesan. Kõik teised nii muidugi ei arvanud. Demokraatia.
Retsept pärineb Lia Virkuse raamatust "Muffinid 2".

2 -3 dl hakitud kupatatud seeni
1 sibul
toiduõli praadimiseks
5 dl jahu
1 dl kaerahelbeid
2 tl küpsetuspulbrit
soola
pipart
2 muna
2,5 dl piima
1 dl toiduõli
150 g riivitud juustu

Hakitud sibul ja seened praadida õlis läbi, tõsta jahtuma. Suuremas kausis segada kuivained. Teises nõus kloppida lahti muna koos piima ja toiduõliga, lisada riivitud juust ja seenesegu, maitsestada. Kallata see kõik jahu hulka ja  segada korralikult läbi. Küpsetada 200 kraadi juures umbes 25 minutit.
Jagub 12 kobeda muffini jaoks.

25. september 2010

Lust und Liebe

Kuigi see nägi välja rohkem nagu "Kirgede torm":).
Ootamatult soe sügisilm pluss XIII Suur Paunvere väljanäitus ja laat panid inimesed hulluma ja lähedalt ning kaugelt Palamuse poole sõitma. Hommikul Tartust Jõgevale suundudes meenutas katkematu autodevoor pigem tuntud kodumaist filmi "Keskea rõõmud", mis tekitas JUBA kahtlasi tundeid. Keelitasin küll meie laadaleminevat seltskonda seda katsumust ette võtma pärast lõunat, kui on juba rahulikum, aga ei midagi. Niisiis jõudsime Palamusele täpselt kell 12 ja see oli hirmus! Pärast pileti ostmist ei jalatäitki vaba maad enam!!! Inimesed liikusid tiheda kolonnina, kohati ei mingit võimalust seisatamiseks, uudistamiseks või veel vähem ostmiseks. Varem oleme alati läinud justnimelt kella 2 paiku ja siis on tõeliselt mõnus nautida pakutavat. Nüüd aga torma nagu vasikas. Ei meeldi mulle see mitte. Tegelikult oli tore laat, kahju vaid, et istikute juures jäi aega napiks. Oleksin tahtnud vaarikaid-maasikaid rohkem uurida, aga eks kevadel tuleb seda siis kusagil mujal teha.


Muljed? Sel aastal pakuti väga palju mett ja sibulaid. Mulle kohutavalt meeldiks, kui aiakraamil oleks juures tema sort ja sellist tüüpi ürituse puhul ka, kust Eestimaa otsast (või ka väljamaalt) on pärit. Selle viimasega on kõik enam-vähem kenasti, aga sordinimetust kohtab vaid õunte ja kartuli juures. Mitmel oli pakkuda tomateid, kusjuures kaugelt näha, et erinevad sordid, aga vot sellisel kaubal on nimeks lihtsalt "Tomat".

Tore oli see, et tavapäraste suitsusinkide-vorstide kõrval kohtas rohkem oma talu või ettevõtte lihast valmistatud tooteid, ühe lihaveisekasvataja suussulavad vorstid olid minu jaoks suurepäraseks avastuseks. Juustude juures oli meeldiv üllataja üks proua, kes müüs Poolast pärit juustusid (mitte juustulaadseid tooteid:) ), suitsutatud Emmental ja singitäidisega suitsujuust maitsesid väga põnevalt. Ka Põltsamaa valla Andrese talu juust nägi välja hästi atraktiivne ja suhu jäi huvitav vürtsikas mekk.


Üks soov laadale minnes oli leida väike, soovitavalt punastes toonides kaltsuvaip. See jäi aga saamata, sest olgem ausad, korralikke ja kvaliteetseid kaltsuvaipu oli vaid paaril müüjal, neist kõige südantsoojendavamad Võisiku Hooldekodu letis. Kahjuks olid seal alles vaid suured, väikesed olid juba endale ostja leidnud. Teinekord nende vaipu nähes tuleb kindlasti minna asja uurima.

"Lust und Liebe" hakkas silma aga Võhu veiniletis. Ausalt öelda ei ole ma just Eesti veinide suur fänn, kui mõned erandid nagu Põltsamaa Tõmmu ja Kuldne ning sellesama Võhu ebaküdooniavein välja arvata:). See vein suutis aga täielikult üllatada oma värske maitsega. Korraks tekkis lausa segaduski, sest maitse polnud üldsegi puuviljaveinile iseloomulik. Kuna tegemist olevat hansapäevadeks valmistatud veiniga, mida kauplustes müügil pole, tuli seda mõistagi kaasa haarata. Võib-olla oli see spontaanne ost ja kodus rahulikult pudelit lahti korkides selgub, et esialgne eufooria on lahtunud, ei ole kahju sellest tõsiasjast, et pakend on just see, mis müüb;).

Leidsin veel suhkurdatud ingverit ja ilusaid jõhvikaid. Tulpide juures tegin aga südame kaunis kõvaks, leppisin vaid kahte sordi tulpide ja ühte sordi natsissidega. Kanarbikud olid seevastu ääretult lustlikud.

Sturmist sai küll lõpuks juba lust (nüüd väikese tähega:) ), kuid järgmisel aastal lähen laadale nagu varem kombeks, ehk siis pärast lõunat...


24. september 2010

Pastinaagiga seenepirukas


Tean, et nii mitmedki kirtsutavad juba nina, kuuldes, et õhtuks antakse jälle seeni. Oeh, keeruline, ühelt poolt on nii palju erinevaid ideid seente kasutamiseks meie köögis, teisalt hakkab juba vaikselt kõrini saama. Siiski ei tee kurja üks mõnus seenepirukas klaasikese hea valge veini juurde.
Ausalt öeldes maitseb see pirukas taevalikult justnimelt soojana, külmalt on ta nagu iga teine pirukaline. Piruka mahe, lausa magus maitse tuleneb pastinaagist, mis võidab kindlasti igaühe südame, kes seda juurikat ahjus küpsetatult on proovinud.
Valmistamine on aga lihtsamast lihtsam:).

0,5 kg lehttainast
2 sl toiduõli
300 g kupatatud seeni
1 sibul
2 pastinaaki
soola
100 g sulatatud juustu
100 g sinihallitusjuustu

Hakitud sibul panna õli sisse praadima, lisada parajaks hakitud seened, mõne aja pärast ka jämedalt riivitud või peenikesteks ribadeks lõigatud pastinaak. Praadida, kuni pastinaak on pehme. Võtta pann tulelt, jahutada minutikene ning segada juurde sulatatud juust. Valio kukeseenetega "Atleet" on siinkohal parim. Kui tarvis, maitsestada segu soolaga, kuid arvestada, et juustud on niikuinii soolased.
Lehttainas rullida õhemaks ja tõsta ahjupannile. Taina võib tõsta ka vormi äärtele, kuid see pole oluline. Laotada seenesegu ühtlaselt tainale ja pudistada peale sinihallitusjuustu. Küpsetada 200 kraadi juures umbes paarkümmend minutit, kuni põhi on läbi küpsenud.

22. september 2010

Vahtrasiirupi ja maapähklivõiga kakukesed, kriisile vaatamata


Ja ongi kriis käes! Rahu-rahu, kellegi elu ega omand ohus pole:). Lihtsalt mõned kuud ei näe ma oma Tartus kodus päikest ja kuud, pilvedest või selgest taevast rääkimata ning hommikuti välja minnes pean lootma ilmateate täpsusele. Iseenesest on ju hirmus tore, kui maja soojustatakse ning värvitakse kenasti üle. Asja kole pool seisneb aga selles, et kogu nelja korruse ulatuses kõrguvatele tellingutele tõmmatakse valge kate ette (seda siis ikka väljastpoolt vaadates:) ), mis tagabki täieliku pimedusega löömise.

Ootasin just inspiratsiooni, mida teha superhea maapähklivõi purgiga, olgem täpsed - selle sisuga, kui juhtusin lugema seda blogi koos suurepärase retseptiga.
Kui mulle oli pärale jõudnud, mis aasta lõpuni võib ees oodata (õhtud on juba pimedad niikuinii, aga topeltpimedusest teadmine tekitab kerge foobia), võtsingi ette muffinid, mis sisaldavad kõike seda, mis on hea, olgu siis vähemalt seestpoolt vaadates:).
Algset retsepti on mõnevõrra muudetud ja kohendatud, sest kõrvitsaseemned tundusid kuidagi sobivamatena ning soovitatud kuivainekogustega jäävad kakukesed liiga kuivad.

2 tassi (5 dl) jahu
1 tass (2,5 dl) nisukliisid
veidi soola
1,25 tl soodat
2 sl pruuni suhkrut
1 tass (2,5 dl) hakitud kõrvitsaseemneid
1 muna
0,5 tassi (1,25 dl) vahtrasiirupit
3 sl sulatatud võid
0,5 tassi (1,25 dl) hapukoort
1 tass (2,5 dl) maapähklivõid

Jahud ja muud kuivained segada omavahel. Teises kausis kloppida muna lahti koos vahtrasiirupi ja sulatatud võiga. Ühendada mõlemad kausisisud, valada juurde hapukoor ja toasoe maapähklivõi ning segada ühtlaseks.
Küpsetada 200 kraadi juures umbes 20 minutit. Antud tainakogusest jagub 12 suurema muffini jaoks.

20. september 2010

Sada ja seened


Täielik kaos - sool on otsas, porgandikott tühi, sibulakausis pole ainsatki sibulat, tühjadest purkidest rääkimata... Ma ei ole kuidagimoodi originaalne, kui ütlen, et see kõik on seente pärast. Ja kindlasti pole ma sel aastal ainuke, kes viimastel nädalatel on aknast ja uksest sisse murdnud seenesaagiga poole ööni toimetanud ja iga kord urisenud, et see ports jääb viimaseks. Ohkasin veel laupäevalgi, et enam mitte, kodurahu nimel! Täna aga keerleb peas mõte juba uuel ringil, kuidas korilusega edasi tegeleda. Täitmatu inimene! Algul kukekad ja pilvikud - ahh... Siis mu suured lemmikud kuuseriisikad - jess!!! Männiseened - tugev mõnus seenemaitse. Tartumaa, Põlvamaa, Võrumaa ...

Igatahes sai marineeritud erinevaid seeni, varieerides marinaadi koostist vastavalt seente liigile. Minu suurimaks lemmikuks osutus mahe kaneeline marinaad, mis sobis eriti hästi väikeste krõmpsude pilvikutega. Kui ma varem polnud eriline pilvikufänn, siis nüüd on omavaheline sõprus täiega sobitatud.

1,5 l vett
4 sl soola
7 sl suhkrut
2 loorberilehte
6 tera nelki
5 tera pipart
10 tera roseepipart
1 sl sinepiseemneid
1 kaneelikoor
2 porgandit
3 sibulat
2 sl äädikat

Ka kuuseriisikate puhul kasutasin sama põhja. Männiriisikate puhul jätsin aga kaneelikoore välja ja roseepipra asemel panin 4 tera vürtsi..

Männiriisikatega sai proovitud ka "karmimat" varianti. Tulemus peaks hästi sobima koos külma viinaga, kuigi lugesin hiljuti, et "sada ja seened" on pigem müüt ja need kaks omavahel tegelikult kokku ei passi.
Meeste jutu järgi pidavat olema hea variant 1 osa seeni : 5 osa sibulaid. Kui ma olin kaalunud ära kilo kupatatud männikaid, hakkas mu sibulatest kahju. Ausalt öelda ka seentest, sest kuidagi lahjaks oleks jäänud see kõik. Tahtsin saada ikka sibulamaitselisi seeni, mitte seenemaitselisi sibulaid. Niisiis sai võetud seeni ja sibulaid võrdselt. Eks mõne aja pärast ole näha, mis sellest kõigest sai.

0,5 kg kupatatud männiriisikaid

1 l vett
4 sl soola
5 sl suhkrut
2 loorberilehte
4 tera vürtsi
3 tera nelki
5 tera pipart
1 sl sinepiseemneid
0,5 kg viilutatud sibulaid
2,5 sl äädikat

Vesi lasta keema, lisada viilutatud sibul, sool, suhkur ja maitseained. Keeta, kuni sibul on peeaaegu pehme. Tõsta sisse seened ja keeta veel mõni minut. Lõpuks valada juurde äädikas, keeta, kuni kihisemine vaibub ning tõsta kõik purki.

18. september 2010

Tomatimöks


Lapsepõlve üks mõnusamaid hoidiseid oli niinimetatud tomatimöks, kuhu pandi tomateid ja sibulaid pea võrdselt, juurde suhkrut, soola ja veidi äädikat säilimise jaoks. Jube hea kraam! Erit mõnus oli see külmalt, otse keldrist tooduna.
Sel aastal läks mingil hetkel suur ports tomateid korraga punaseks ja oli tarvis kiiresti neist midagi teha. Kahju ka, kui enda töö ja vaev kompostihunnikus vaid ussikesi toidab. Tavaliselt olen sellistel "kriisihetkdedel" võtnud ette tomatimahla tegemise, sel korral aga kummitas peas Pille Endeni ja Lia Virkuse "Tomatiraamatust" leitud kaasajastatud versioon vanast heast tomatimöksist.

1,2 kg tomateid
1 kg sibulaid
soola
suhkrut
pipart
5 sl palsamiäädikat

Tomatitele teha noaga ristikujuline sisselõige, kasta keevasse vette ja koorida. Sel korral oli palju hästi väikeseid tomateid ja kuna mul selle kannatusega on kehvasti, loobusin koorimisest ja lasin nad köögikombainis lihtsalt sodiks. Ja polnudki tomatinahku eriti tunda:). Alternatiiv on seega olemas.
Sibulad koorida ja lasta samuti köögikombainis peeneks. Noaga hakkimine on ka variant, aga seda silmavett kulub seejuures natuke liiga palju;).
Kallata tomati- ja sibulamass potti kokku ning hautada parajal tulel,  kuni sibul pehme ja keedus mõnusalt paks. Lisada maitse järgi soola ja suhkrut, kui soovi, ka pipart, lõpuks valada juurde palsamiäädikas. See 5 sl ei ole siin mingi dogma, ausalt öedes võiks isegi rohkem panna, maitse ainult võidab sellest. Lasta siis veel 10 minutit podiseda ning tõsta purkidesse. Talvel mõnus alternatiiv näiteks tavalisele tomatikonservile.

17. september 2010

Tomatiga sibulapirukas või vastupidi


Ah kui head on ikka otse kasvuhoonest võetud tomatid või mahlased kohalikud sibulad. Olen kõigest sellest juba varem mitu korda heietanud, ei hakka ennast kordama. Keskendun pigem tüümianile, mida läheb selle piruka sisse päris tublisti. Kes tüümiani ei armasta, jätku järgmised kaks lõiku vahele:).

Tüümian on mõnus, talvel ahju pistetud köögiviljade peale riputatult saavad porgandid-kartulid suisa pidulikud. Ja aroom! Värsket tüümiani saab ka talvel, Luunja kasvuhooned kumavad Tartu taevas kui jalgpalliväljaku prožektorid. See pole aga nagu päris, talvine taim on ikka nirum kui suvine ja pealegi kunsttoidul kasvatatud. Ja lõhna pole muide ka, täiesti kummaline.
Igatahes kasvab ta soojal ajal meil peenral, eneselegi ootamatult suisa nelja sorti. Väike kahtlus küll on, et äkki on neid ikka kolm, sest kaks on kole sarnased. Aga samas ei ole nad ka nii sarnased, väike lehtede kuju erinevus ikka on. Tegelikult jagunevad liivateed aed- ja nõmmliivateedeks ja jällegi on seal eri sortidega tegemist. Maitsed on muidugi ka erinevad, ühel mahedam, teisel teravam. Igatahes tuleb neid nüüd hoolsalt tarvitada, kaua neid ikka ainult imetletakse;).

Tainas:
100 g võid
3 dl jahu
2 sl külma vett
1 tl soola
2 sl riivitud parmesani

Täidis:
200 g ricottat
1 dl riivitud parmesani
soola
pipart
hakitud tüümiani

3 suurt sibulat
2 sl võid
2 sl palsamiäädikat
2 sl valget veini
soola
pipart

tomateid

Taina jaoks tuleb külm või näppida jahu hulka, lisada vesi, sool ja parmesan ning mätsida tainapalliks. Panna seniks külma, kui sibulaid praetakse.
Sibulad viilutada ja praadida võis kergelt klaasjaks. Lisada palsamiäädikas ja valge vein, soola-pipart ka ning praadida sutsu kõvemal tulel, kuni vedelik on aurustunud, sibul hakkab karamellistuma ning on pehme.
Ricotta segada parmesani ning hakitud tüümianiga. Igaüks paneb seda viimast siis maitse järgi. Üle ei tasu ka pingutada, siis ei suuda sibula lõhn ega maitse enam mingit tasakaalu pakkuda:).
Rullida tainapall jahusel laual laiaks ning vooderdada 26-cm vormi põhi ja küljed. Määrida peale ricottasegu ning tõsta peale lõhnavad sibulad. Kõige peale laduda tomatipoolikud või -viilud, oleneb tomatite suurusest. Soola-pipart võib veel tomatite peale riputada. Seejärel vorm ahju ning küpsetada 180 kraadi juures, kuni põhi ja ricotta on küpsed. No umbes poole tunniga peaks ikka arvestama.
Ahjust välja võttes lasta pirukal väheke tõmmata ning soojalt söömine tuleb kõige paremini välja;).

14. september 2010

Mäng, mäng, mäng ...

... on väikese inimese töö, väga-väga tõsine töö ...
Eks siin ilmas kõik ole mäng, või vähemasti peaaegu. Me mängime ühte või teist situatsiooni, vahel teadlikult, vahelt spontaanselt. Vahel õpime selle enne ära kusagil suhtlemiskoolitusel, et vajalikul hetkel gaas täiega põhja vajutada. Väike inimene mõjub siin pigem kujundina kui vanuselt väikese inimesena.
Vahel kukub aga kõik välja nagu päris ja see ei ole enam mäng. Aga mõnikord läheb mäng untsu, keegi ei tea, miks. Inimene on ju meid ümbritsevas maailmas nii pisike, et selles kontekstis ongi mäng väga tõsine töö. Selgel augustiööl, kael kange taevasse vaatamisest, hakkab pimedas hirm, kui lähedal tunduvad tähed olevat. Tegelikult ei ole!
Milleks nii keeruliselt. Tuli selline tuju - mäng ju!. "Enter"-nupp ei tähenda muud kui mängu, puhtal kujul. See, mis tekst ja mis pildid sinna juurde kleebitakse, võib mõned inimesed veel mängu kaasa tõmmata või vastupidi, ära ehmatada. Mäng või manipuleerimine, kes seda piiri nii täpselt tõmmata oskakski.
Mäng on siin igal pool - mäng asjadega, mäng toiduga, mäng vaatajaga, mäng iseendaga. Vahel ju võib;).

Algidee selleks jäätiseks pärineb A.Kangi raamatust "Jäised ahvatlused".

1 + 0,5 dl suhkrut
1 dl vett
4 munakollast
2 dl vahukoort
3 dl kohvikoort
vanillsuhkrut
2 dl hakitud kreeka pähkleid
1 sl võid

1 dl suhkrut kuumutada paksupõhjalises potis, kuni moodustub mõnusalt tumepruun karamell. Kui julgus otsa lõpeb ja hakkab tekkima  tulekahjuoht, kallata ettevaatlikult juurde 1 dl kuuma vett ja lahustada karamell ühtlaseks siirupiks. Jäätise värvus ja maitse olenevadki sellest, kui tumedaks juletakse suhkrut põletada.
Lisada siirupile mõlemad koored ja kuumutada peaaegu keemiseni. Samal ajal vahustada munakollased 0,5 dl suhkruga heledaks tihkeks vahuks. Ühendada ettevaatlikult munavaht koorega ja kuumutada pidevalt segades tasasel tulel, kuni segu pakseneb. Lisada maitseks veidi vanillsuhkrut. Jahutada saadud mass külmkapikülmaks.
Hakitud kreeka pähklid praadida pannil või sees mõnusalt krõbedaks, soovi korral võib lisada ka lusikatäie suhkrut. Jahutada maha.
Valmistada jäätisemasinaga jäätis, algul valada sisse muna-kooresegu, umbes 10 minuti pärast lisada pähklid. Kui soovitakse, et pähklid ei oleks nii krõbedad, võib nad kohe alguses sisse panna.
Edasi tuleb taas mäng ...

12. september 2010

Vana hea odrakarask


Kohe hea mitu nädalat keerles peas mõte karaskit teha. Olgem ausad, polnud seda tegelikult hea mitu aastat küpsetanud. Vahel on mõnede asjadega nii, et kohe nagu pead sööma, aga mitte pidevalt. Nii on ka karaskiga. Retsepte selleks on mitmeid. Meil kodus tegi ema pätsiks vormitud karaskid hapupiimast ja odrajahust, soodat kergitamiseks juurde ning neid söödi siis keedetud liha ja puljongiga. Liha mind sealjuures nii ei vaimustanud, kuid puljongiga oli see odraleib hää küll.

Jaan Koori kokaraamatus on järgmine õpetus:
1163. Odra (kesva) leib (karask).
Pandakse 3 toopi hääd haput ehk peti (või) piima ja natukene soola kaussi, kastetakse nüüd niipalju hääd odra jahu sinna sisse, et pehmlane tainas saab. Vormitakse siis väiklased pätsikesed ja küpsetakse leiva ahjus helepruuniks ja küpseks. Need leivad maitsevad soojalt, värsket võid pääle määride väga hääd. Enne ahju panekud litsutakse need leivad laiaks.

Teine, omapärasem retsept on aga kartuliga:
1164. Kartohvli riivi leib (karask).
5 toopi suuri tooreid kooritud kartohvleid riivitakse suurde kaussi külma vee sisse ja klopitakse veega segi: lastakse siis nii kaua seista kuni paks põhja vaob. Kallatakse vesi tasakesi päält ära, lisatakse siis selle kartohvli pudru juurde toop hääd haput püti ehk peti piima, natukene soola ja niipalju hääd odra ehk nisu jahu, et paras pehmlane tainas saab. Kastetakse nüüd hoolega läbi ja küpsetakse niisama moodu leibasid kui eestükis odra karask on õpetatud.

Mu enda lemmik on aga üks selline karask, mis on hea ka järgmisel päeval. Mida jämedam jahu, seda mõnusam ta jääb.
Retsept pärineb 1990-ndate algusest kusagilt ajalehest.

4 muna
50 g võid
0,5 l keefiri või petti
1 tl soola
2 sl suhkrut
1 väikese kuhjaga tl soodat
odrajahu

Munad kloppida suhkru ja soolaga lahti, lisada sulatatud või ja keefir. Lõpuks segada juurde soodaga segatud jahu. Jahu lisada silma järgi, tainas peab jääma hapukoorest natuke paksem, kuid siiski lusikaga segatav.
Valada tainas vormi (mul oli vorm umbes 32 x 22 cm) ja küpsetada umbes 180 kraadi juures 25 kuni 30 minutit.
Kuna praegu on rikkalik seeneaeg, sobib karaskiga imehästi lusikatäis toorjuustu koos suure kuhja mõnusate võis praetud seentega. Nämma.

9. september 2010

Šokolaadi-tsukiinikeeks


Vahelduseks ka midagi magusat:). Õigem oleks öelda, et keeks on pigem tahe kui magus, kuigi seda annab suhkru kogusega edukalt varieerida. Kes armastavad šokolaadi, neid saab selle keeksiga väga edukalt õnge võtta, nad ei usu karvavõrdki, et seal on mingi suvikõrvitsaline sees. Ja katsu tõestada!

Retsept pärineb ühelt Kanada hulgilao flaierilt. See hulgikas on minu meelest iga küpsetaja paradiis - kiloga saad kaasa osta kõikvõimalikke jahusid, maitseaineid, siirupeid, pähkleid, šokolaade, jne, jne. Ja nii ma olen alles hoidnud seda reklaamlehte, kuna kook on aus ja hea.
Ääremärkusena, et originaalretseptis on kasutatud 3 tassi valget suhkrut. See on aga liig mis liig, sestap kasutan valget ja pruuni suhkrut mõlemat, kuid kokku 2 dl. Ega midagi ei juhtu ka, kui ainult ühte neist tarvitada, maitse asi. Pähklitena peaks võtma pekaanipähkleid, kuid mina olen taina sisse pannud ka kreeka pähkleid, jällegi tuleb võtta neid, mis parasjagu käepärast on.
Antud kogustest saab tegelikult hiiglasliku keeksi. Mis mind alati lummab, on see, et hirmkõrge kook küpseb ühtlaselt läbi, jäädes ilma väiksemagi tainatriibuta. Põhjus on siin nii võimsates kergitajates kui ka pähklites, mis hoiavad teatud koredust.

120 g tumedat šokolaadi
1 tass (2,5 dl) toiduõli
1 tass (2,5 dl) tavalist suhkrut
1 tass (2,5 dl) pruuni suhkrut
4 muna
3 tassi (7,5 dl) riivitud tsukiinit
3 tassi (7,5 dl) jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
1 tl soola
1 tass (2,5 dl) hakitud pähkleid

Munad vahustada suhkruga kreemjaks tihkemat sorti vahuks, lisada õli ja riivitud ning kuivaks pigistatud tsukiini. Teises kausis segada jahu küpsetuspulbri ja soodaga ning lisada munavahule. Lõpuks kallata juurde veevannis sulatatud šokolaad ning hakitud pähklid. Segada kõik läbi, et jahutükke ei jääks, valada rõngasvormi ning küpsetada 180 kraadi juures vähemalt 1 tund. Kui puutiku või noa külge enam tainast ei jää, on keeks valmis. Lasta seejärel veerand tundi vormis jahtuda ja kummutada taldrikule.
Nüüd saab küpsetaja kekutada oma vormi mustriga, kõik on ju näha;).

7. september 2010

Uma mekk ehk kuidas siga sitikmarjasoosti sisse sai


Käisime ühel kenal päeval seenel, Võrumaal. Sõidu eesmärk oli küll sutike teine, seened lihtsalt kaasnesid sellega:). Praegune aeg soosib täiega pilvikuid, ilusad kübarad sambla seest üles kerkimas. Aga leidus ka kukeseeni ja kahte männiriisikat nägin samuti.
Aga seentel ei taha ma üldse pikemalt peatuda, see oli pigem nagu sissejuhatuseks:).

Hommikul olin Võrru sisenedes märganud suurt tahvlit viitega "Vilja" poele, kus leiduvat kõige rohkem kohalikku kaupa. Õhtul Obinitsast Tartu poole keerates hakkas see tahvel üha rohkem peas trumme taguma, kuni selle asemel, et linna vältida, sinna sisse keerasime. Kuna me kumbki pole Võrus just igapäevased käijad, pöörasime Jüri tänaval vales suunas. Ja see oli tegelikult minu õnn, sest sattusime turu juurde. Õhtune aeg, kell oli umbes pool 6, kuid turu väravas olev turuhall oli veel avatud. Sisenedes tabas mind lihaleti ees selline šokk, et marssisin mitu korda seal edasi-tagasi, endal silmad kilamas peas. No nii head sealihavalikut kui seal, ei ole Tartus olemaski ja seda pool tundi enne äri sulgemist!!! Ma arvan, et vist kõik erinevad tükid olid esindatud oma parimal ja värskeimal moel. Kui ma oma esialgsest vapustusest olin üle saanud ja pisut kogunud, küsisin ühe ilusa notsu sisefilee ja ma ei pidanud pettuma! Kui muust rääkida, siis teises letis oli erinevaid suitsulihasid, Nopri piimatooteid ja muud pudi-padi. Ühesõnaga, kohalike tootjate kaup.
Aga ikka see "Vilja" pood, kuhu suundusime nüüd igaks juhuks juba GPSi abil:).
Hommikune plagu ei valetanud, lisaks tavalisele ETK kaubale oli seal tõesti päris kenake valik mahetootjate kaupa. Vot nüüd ma nägin siis oma silmaga ära selle kraami, millest juba kevadel siin kirjutati! Inimene kaotab mõistagi pea, kui talle antakse rohkem kui kahe asja vahel valida. Panin korvi purgi mustasõstrakastet, jube mõnus kraam, jägmisel aastal tuleb hakata katsetama, purgi peal kõik koostisained ju kirjas:). Muide, Alt-Lauri mahetalust on ilus kapsane lugu ka uues septembrikuu "Maakodus".
Kassa juurest haarasime kaasa voldikud Uma mekk, mis koosnes Võrumaa erinevate toidutootjate nimekirjast ja kujutage ette, neid oli seal ... 55!!! Igaühe juures tootmisvaldkond, nimi ja kontaktandmed, kel ökosilt küljes, sel vastav märk kõrval. Süda läks kohe soojaks!

 Kodus rändas mõte järgmise päevani, enne kui siga moosi üles leidis. Või oli see vastupidi. Igatahes kokku nad said ja see sõprus oli igavikuline...

1 sea sisefilee (umbes 0,5 kg)
1,5 sl Alt-Lauri mustasõstrakastet
1,5 sl valget viina
soola
pipart

Ühepajatoidu jaoks:
1 korralik naeris
2 porgandit
3 kartulit
1 sibul
peotäis kukeseeni
50 g võid
Tamme talu särtsusoola
palsamiäädikat
soola

Võtta selline nõu, mille põhjale mahub sisefilee kenasti ära. Moos ja viin segada nõu põhjas, lisada maitse kohaselt soola ja pipart. Keerata liha moosiseks ning jätta umbes tunniks maitsestuma.
Varsti võib hakata tegema ettevalmistusi ühepajatoidu jaoks. Või sulatada potipõhjas, valada juurde üsna väikesteks kuubikuteks lõigatud naeris (naeris on muide mu sellesuvine katsetus ja õnnestus hästi), hautada tasasel tulel, kuni poolpehme. Nüüd lisada sama suurteks tükkideks lõigatud porgand ja sibul, hautada edasi, kuni kõik varsti pehmed. Tilgakese vett võib ka lisada, kui liiga kuivaks kipub tõmbama. Nüüd panna juurde samamoodi tükeldatud kartul ja kukeseened. Lisada särtsusoola (vajadusel ka tavalist soola) ja maitse järgi palsamiäädikat (1-2 sl). Hautada nüüd lõpuni valmis.
Vahepeal, kusagil seal porgandi lisamise kandis, tuleb sisefilee tõsta ahjuvormi ja panna 210 kraadi juurde küpsema. Umbes 5 minuti pärast alandada kuumust 200 kraadini. Kokku tahab lihatükk küpseda 15-30 minutit, oleneb lihast ja ahjust. Vahepeal tuleks teda ümber pöörata, et liha küpseks ühtlaselt. Kui loomaliha võib jääda vastavalt maitsele verine, siis sealiha peab olema läbiküpsenud. Tuleb lihtsalt seda õiget hetke passida, kui lihamahl pole enam "toores", kuid tükk pole veel jõudnud kuivama hakata.

Igatahes kui kõik on õnnelikult valmis saanud, võiks serveerimisel taldrikule veel seda sitikmarjasoosti tõsta, igale ampsule seda veidikese peale pannes on prae maitse võr-ra-tu.

5. september 2010

Tsukiinipirukas á la Kalli


Lappasin värskelt postkastist võetud uut Kodu & Aia numbrit (teadmiseks, et internetis on veel augustikuu) ja rõõmsa üllatusena leidsin sealt oma Läänemaa kolleegist Kallist ja tema praeguse kodu rajamisest kirjutatud loo, õigemini suisa kaaneloo. Öeldakse, et iga asi tuleb õigel ajal õige inimese juurde. Ja Kalli pere ongi kindlasti see õige, kelle juurde imeilus vana mööbel on kummalisi radu pidi jõudnud.
Lisaks on Kalli täielik aiahull, kes valdab täielikult oma aia taimenimesid, vahel ka ladina keeles. Nagu ta ise on öelnud, mälutreening või umbes nii:). Kui tal on ikka vaja mingit taime ja süda kripeldab, siis põrutab kasvõi teise Eesti otsa. Muide, tänu talle julgen ma Eestimaa külmapealinna külje alll kasvatada kannasid, erinevalt Haapsalust küll potis, kuid asi seegi.

Muidugi võtsin kohe ette artikli lõpus olnud piruka järeleahvimise:). Turvalise tundega sealjuures, teades, et kindel värk;).

6 dl riivitud tsukiinit
2 sibulat
2 küüslauguküünt
4 muna
1 dl toiduõli
2 dl riivitud juustu
2,5 dl jahu
soola
punet
tüümiani
riivitud muskaatpähklit

Tsukiini riivida jämedama riiviga ja jätta nõrguma. Sibul, küüslauk ja rohelised ürdid hakkida (muidugi võib kasutada ka kuivatatuid või ka pitsamaitseainet), kergema vastupanu teed minnes tegin seda köögikombainiga.
Munad kloppida lahti,  lisada õli, hakitud kraam, kuivemaks pigistatud tsukiini, juust, muud maitseained ning jahu. Küpsetada 180 kraadi juures umbes 30-40 minutit, kuni mass on kenasti hüübinud ja pealt ahvatlevalt kuldne. Küpsetamisaeg oleneb vormi suurusest, tavapärase ümmarguse 26-cm vormi asemel oli mul seekord kandiline vorm põhjaga umbes 33 x 22 cm.
Soojalt parim!

4. september 2010

Tsukiinisupp


Eilse päevaga sai seekordne vihmasadu otsa, tänane päev on juba märksa rõõmsam ja ka soojem. Seepeale tuleb ka mõnusat sügisest suppi teha, mis säraks taldrikutelt samuti nagu päike vastu:).
Suppide juures on minu meelest eriti vahva see, et tee niipalju kui teed, ikka tuleb ta sutsu teistsuguse maitsega välja kui eelmisel korral. Kui näiteks koogi puhul on tihitpeale lausa vajalik koostisosi kaaluda, siis supp tehakse ikka käe järgi. No kes see viitsib:).
Sel korral sai tsukiinisupp näteks kaunis porgandine, värvgi reedab seda.

Tegelikult peaksid asjalood nii käima:

3 sl toiduõli
1 osa porgandeid
2 osa tsukiinit
1 osa kartuleid
1 sibul
vett
1 puljonikuubik
soola
pipart
1-2 dl vahukoort
hakitud murulauku

Kuna ma köögivilju ei kaalu siin, siis optimaalne oleks vast 3 ilusamat porgandit ja 3-4 kartulit, oleneb muidugi nende suurusest. Noh ja tsukiinit tuleb võtta siis vastavalt teistele asjadele.
Köögiviljad tuleb puhastada ja tükeldada. Ilu pole siin oluline, kuna see kaob niipea, kui saumikser häält hakkab tegema.
Panna poti põhja õli ja praadida porganditükid läbi, seejärel lisada hakitud sibul ja praadida edasi, kuni mõlemad hakkavad kuldset värvi minema. Lisada keeva vett niipalju, et kui ka tsukiini ja kartul juurde panna, siis vesi ulatuks veidi üle nende. Visata sisse puljonikuubik ja keeta, kuni porgand muutub juba poolpehmeks. Kallata juurde tükeldatud tsukiini ja kartul ning keeta, kuni kõik on parajalt pehmed. Lisada maitse järgi soola.
Nüüd võtta sausegur ja lasta kõik see kraam ühtlaselt kreemjaks sodiks. Valada juurde vahukoor ja lasta korraks keema. Lõpuks timmida veel soola ja pipraga supp parajaks ning võibki serveerima asuda. Taldrikus puistata peale hakitud murulauku ning keerata pipraveskist mõned keerud. Juurde pakkuda näiteks krõbedat röstsaia.

2. september 2010

Hapukoorekook

Nii, september ongi käes. Nukker tunnegi, et soe sai otsa nagu noaga lõigatult. Tagasi kooli, tööle, kes kuhu, argipäev ei kannata enam looderdamist. Pisuke nostalgia- ja järelemõtlemishetk (jaa, just praegu!) ..., millega haakub üks vana hea hapukoorekook.
Seesama kook oli üks mu keskkooliaja lemmikuid, mida sai ikka suguvõsa sünnipäevadele tehtud. Nüüd hiljuti hakkas aga täditütretütar heietama, et tollal sai igaüks vaid tükikese ja tema oleks tahtnud alati rohkem saada. See kook olevat muutunud suisa kinnisidee taoliseks. Näe, mis selgub 20 aastat hiljem:):):). Mõtlesin, et teen talle sünnipäevaks terve koogi, las tunneb vähemalt täiskasvanunagi sellest rõõmu:).
Retsept pärineb ilmselt 1989.a. saatest "Vaata kööki", kuid pead ei anna.

Et üdini õiget asja teha, siis pealmiseks glasuuriks ei ole mitte sulatatud šokolaad (nagu ma praegu muidu teeks:) ), vaid vana hea kakaoga variant. Pean kahetsusega möönma, et kook oli küll väga hea, kuid maitse polnud enam see, mis lapsepõlves. Püüdsin meenutada, et viimane kord sai hapukoorekooki tehtud umbes 10 aastat tagasi kolleegidele, järelikult uus katse sünnib taas 10 aasta pärast, mitte enne!

Tainas:
500 g pakk hapukoort
2 dl suhkrut
6 dl jahu
1 tl soola
1 tl soodat

Kreem:
1 kg hapukoort
vanillsuhkrut

Võõp:
1 dl vahukoort
2 dl suhkrut
3 sl kakaod
150 g võid


Taina jaoks segada kõik ained, määrida noa abil plaadile asetatud küpsetuspaberitele (see on koogi juures kõige nürim tegevus) ja küpsetada 200 kraadi juures eraldi 3 põhja. Küpsetamise juures tuleb valvas olla, kuna õhukesed põhjad võivad kergesti kõrbema minna. Paras on siis, kui kihi pealispind on silmnähtavalt pruunitäpiline, mitte aga pruun. Küpsetuspaberi ärakiskumine õnnestub paremini, kui põhi on mõni minut jahtuda jõudnud.
Jahtunud põhjadele määrida peale vanillsuhkruga maitsestatud hapukoort. Ja seda tuleb teha julgesti! Natuke koort võib panna ka kõige peale, siis jääb ka pealmine kiht mõnusalt pehme. Nüüd tõsta kook umbes 12 tunniks jahedasse, et hapukoor jõuaks korralikult sisse imbuda.
Teisel päeval valmistada võõp koogi katmiseks. Vahukoor segada suhkru ja kakaoga ning kuumutada pidevalt segades, kuni võõp on ühtlane ja läikiv. Glasuur võib õrnalt mulksuda, kuid mitte suure mulinaga keeda. Lisada tükkhaaval või ja kuumutada edasi, kuni segu pakseneb ja muutub sulašokolaadi sarnaseks.
Võõp jahutada maha leigeks ning määrida koogile. Kui glasuur on veel liiga kuum, siis ta kipub üle äärte maha voolama ja koogi peale ei jää midagi.
Panna veel tunnikeseks külma tahenema ja siis on juba jagaja mure, kui suured tükid lõigata ...

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...