30. oktoober 2010

Siga on ärasöömiseks, ideed 33.90


See pealkiri ajab ausalt öeldes ennast ka naerma, aga no ei saanud teisiti:). Tegelikult on see kokkuvõttev pealkiri, kuhu on mahutatud ligi kuu jagu aega. Vot nii.

Kohe-kohe algab november ja see on meie riigis sealihakuu. Vähemalt osades söögikohtades, kes on liitunud suurepärase Eesti Maitsete korraldatud kampaaniaga "Siga - ninast sabani" ja millest armsad pealinna ning emajõelinna blogijannad on juba piisavalt üleskirjutusi avalikkusega jaganud. Lõuna-Eestis pidi testgrupp parimaid palasid selekteerima vaid ühe päeva, seevastu Põhja-Eestis toimus ringijooks suisa 4 päeva. Söömine on raske töö:). Kuna Lõuna-Eesti elamustest kirjutas Maris oma blogis juba loo (Mariselt ka rohkelt pilte mitte ainult pakutud toidust) ja nüüd ilmus ka uudiskiri koos Lauri Laane suurepäraste fotodega, siis ega mul sinna suurt midagi lisada pole. Olles üks maitsja, meeldis mulle vast enim kõigi söögikohtade kokkade enda rõõm ja entusiasm, kui nad meile mingit toitu esitlesid. Tundub, et mõttetööd ja korduvaid katsetusi oli enne meie ette ilmumist tehtud päris kõvasti. Ja seda tuleb austada, hoolimata ka sellest, kui enda maitsemeelega kõik päris hästi ei klappinud.

Aga nüüd asjast väheke teise nurga alt:). Kui Pühajärve restorani puhul võlus mind toidu kaunis, isegi väikese tütarlapseliku kiiksuga serveering, siis Crepis oli kõik suisa vastupidi, peatähtis oli söök (loe: siga ikka), garneering ja taldriku kujundus olid täiesti teisejärgulised. Truffes olime kõik lummatud armsatest väikestest malmpotikestest, milles sea sisefilee kõrvale kruubihautist serveeriti. Ma olen üsna kindel, et kui neid nukunõusid poleks olnud, ei oleks meie lahkus oma punktijagamisel nii välja löönud - täiuslik harmoonia toidu ja serveeringu vahel sai väärilise tasu. Seevastu Ristiisa Pubis torisesime algul peakoka menüüjärjestuse üle, et no kes siis eelrooga kõige viimasena sööb.Aga selles see knihv seisneski:). Need mustal taldrikul toodud toorjuustuga täidetud ja sealiha sisse keeratud peperonid tekitasid algul kahtlasi värinaid, kuid varsti olid meil kõigil suud lukus. Pagana head asjad olid tegelikult! Eriti koos Belgia õllega, mis, olgem ausad, oli lihaga ikka hää jook:).

Niisiis, seaga kiirelt ühele poole saadud, võrratu praetud keel Crepist veel kauaks meeles (õnneks on Crepp mu töökohast üle tänava:) ), võis aeg edasi minna. Kuni ühel päeval jäin Selveris soodsaid raamatupakkumisi vaatama (vahel leiab toidupoest väga huvitavat kirjandust, mida raamatupoes ei pruugi tähelegi panna) ning võtke või jätke - kiletatud raamat "Šnitsel" - 33.90!!! Kuna ühtki kilest lahtikistud eksemplari polnud, siis ei jäänudki muud üle, kui kollane šnitsliraamat kärusse tõsta. Jesver, üle 150 lehelkülje šnitsleid seast kuni juursellerini! Kuna raamat oli saksa keelest eesti keelde tõlgitud juba 2008.a., siis sellepärast ka ilmselt nii soodne hind.
Ühe hea šnitsli valmistamiseks on tarvis ilusat liha (eeldusel, et tehakse ikka lihast, eksju), jahu, muna ja riivsaia. Mahlane ja krõbeda kattega vasika- või sealihast šnitsel - no mida paremat tahta! Vahel tehakse muidugi igasuguseid tükke ja ... ei ole see tulemus ikka see.
Nagu ka seekord. Raamatut lehitsedes jäi silma müslišnitsel, see tähendab, et riivsaia asemel oli võetud peenemaks jahvatatud krõbe müsli. Ja kõrvaltleheküljelt rikkalik kuivatatud ploomidega puuviljakaste.


Oi, aga lihast pole ma veel üldse rääkinud! Seos ninast sabani on siin täiesti olemas. Nimelt sõitsin möödunud nädala keskel pärastlõunasel ajal Türile ja Mäekülas hakkas kõrtsihoone otsaseinal silma suur lihaäri reklaam. Mõni tund hiljem tagasi Tartu poole sõites astusin sealt muidugimõista läbi ja mida ma nägin - ilusad erinevad lihatükid, sekka maksad-neerud, valmis vorstitooteid ka. Ja kuidas sa siis jätad ostmata imeilusa noore sea seljakarbonaadi:). Nii et lõunast põhja või põhjast lõunasse sõites tasub teha peatus Mäekülas  Kaavere lihakarnis ja ei migit kahetsust! Võib-olla olin ma viimane inimene, kes selle lihapoe avastas, tavaliselt saab seda trassi läbitud kas vara hommikul või hilja õhtul, kui lihapoel on mitu tabalukku ees.

Nii, nüüd tagasi müslišnitsli juurde.Ilusa kuldkollase polentaga maitses see kõik päris hästi. Kastet sai pisut korrigeeritud, lihapaneerimise tegin aga korralikult nööripidi. Mnjaa, omapärane vaheldus ...

sealihast lõigatud viile
jahu
muna
peenemaks jahvatatud müslit
soola
pipart
võid ja toiduõli

200 g kuivatatud ploome
1 tšillikaun või tšillihelbeid
1 sl võid
2 sl pruuni suhkrut
2 sl palsamiäädikat
2,5 dl punast veini
1 sl hakitud rosmariini
1/4 tl piparkoogimaitseainet
1 apelsin

Lihaviilud vasardada kahe toidukile vahel õhukeseks, korralik kloppimine on juba pool küpsetamist. Maitsestada soola ja pipraga. Kasta nagu ikka, algul jahusse, siis munakaussi ja lõpuks peenemaks jahvatatud müslisegusse. Siia sobib -  esiteks, krõbe müsli ja teiseks, seal ei tohiks olla kuivatatud rosinaid ega marju/puuvilju. Muidu jääb lihale liiga magus mekk külge. Kui šnitslid on või ja õli segus kuldseks praetud, võib nad jätta kastme valmistamise ajaks ahju fooliumi alla järelküpsema.
Kuivatatud ploomid ja tšilikaun tükeldada. Või sulatada potipõhjas, lisada suhkur ja lasta kergelt karamellistuda. Lisada nüüd ploomid, balsamico, punane vein, tšilli, rosmariin ja piparkoogimaitseaine. Lasta keeda 3-5 minutit, kuni kaste on paksenenud ja alkohol lendunud. Lisada nüüd kooritud ja kelmest puhastatud väiksemaks tükeldatud apelsini viljaliha. Lasta veel korraks keema ja kaste ongi valmis.

28. oktoober 2010

Virsiku-jõhvikamuffinid

Eneselegi ootamatult olen ma ohtlikul viisil kooldunud muffinite poole kaldu. Ma pole kunagi olnud eriline muffinifänn, ikka koogid ja tordid, kuid viimase aasta jooksul on neid väikeseid silikoonvorme tulnud ikka kaunis tihedalt pesta. Iseenesest on need ju toredad küpsetised, lihtne valmistada ja mis kõige olulisem, kerge maitseid varieerida. Ja kui mingit koostisosa ei juhtu parasjagu kodus olemas, ei jää siis see mäkerdamine ära. Lühidalt - muffinid on väga loomingulised suutäied.

Raamatus "Muffinid 2" jäi silm peale aprikoosi-kaerahelbemuffinitele, kus sees nii aprikoosipüreed kui kuivatatud aprikoose. Kartes, et tulemus jääb läila, said neist hoopiski virsiku-kaerahelbemuffinid kuivatatud jõhvikatega. Ikka magusad, kuid nüüd enam mitte ülemäära:).

3 dl kaerahelbeid
3 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl suhkrut
1 dl fariinsuhkrut
0,5 tl soola
1 tl vanillsuhkrut
2 dl kuivatatud jõhvikaid
1,5 dl piima
1,5 dl virsikupüreed
1 muna
0,5 dl toiduõli

Kõik kuivained ja jõhvikad segada omavahel. Muna kloppida lahti piima, õli ja virsikupüreega. Kõige lihtsam on seda valmistada virsikukompotist (2 suuremat poolikut virsikut on täiesti paras). Vedel kraam valada jahude hulka, segada ühtlaseks ning tõsta muffinivormidesse.Kui kasutada jämedaid täisterakaerahelbeid, võib tainas jääda vedelavõitu, kuid hoolimata sellest kerkivad ja küpsevad need pätsikesed hästi.
Küpsetada 200 kraadi juures umbes 25 minutit. Sellest tainakogusest saab nagu ikka 12 korralikku muffinit.

26. oktoober 2010

Kiire kana

On üks igipõline küsimus ja täpselt sama igipõline vastus. Kusjuures reipa häälega küsitud küsimusele "mis süüa ma täna teen" pohhuistlikult vastatud "vaata ise, mul ükskõik" ajab ikka enamasti närvi küll. Säh sulle kooki moosiga ja teistega arvestamist! Vahel on muidugi sellisest õlakehitusest ka tolku, mõte hakkab tööle ja käed haaravad hea-parema järele. Vahel aga ei viitsi ka ja teed ... lihtsalt ... tatraputru. Mitte et mul midagi tatrapudru vastu oleks, aga see on antud juhul võrdkuju lihtsamat teed minekule.

Veel üks variant elu lihtsamaks tegemisele on apelsinikastmes kana: kiire, tõhus ja üllatavalt maitsev. Retsept pärineb Oma Maitsest, täpset ajakirjanumbrit ei viitsi kapist otsima hakata. Küll on ta pandud uuesti "Oma Maitse retseptiraamatusse". Järelikult on popp kraam:).

4 brolerifileed
veidi jahu
2 sl toiduõli
3-4 sl palsamiäädikat
150-200 ml apelsinimahla
150-200 ml kanapuljongit
2 tl hakitud rosmariini
1 sl heledat Muscovado suhkrut
väike tükk võid (2-3 sl)
soola
pipart

Froilerifileed lõigata lapiti kaheks või kolmeks ja vasardada toidukile vahel veidi ühtlasemaks ja õhemaks. Veeretada jahus, siis saab kaste pärast tummisem ja liha jääb ilusam ka. Praadida lihaviilud mõlemalt poolt õlis kergelt kuldseks ja tõsta haudepotti.
2/3 balsamicot, apelsinimahl (parem on värskeltpressitud mahl), puljong, rosmariin, sool ja pipar segada omavahel, valada kanale ning lasta podiseda, kuni liha on peaaegu valmis. Panna juurde allesjäänud palsamiäädikas, suhkur (kasutasin seekord Demerarat ja sai hea küll) ning või. Keeta, kuni kaste on paksenenud ja mõnusalt läikiv.
Serveerida riisi või kartulipressi abil valmistatud kartulilumega (oi ma olen sellest vidinast vaimustuses:) ). Mõned oksad rosmariini ja apesinisektorid veel lisaks.
Poole tunni värk;).

24. oktoober 2010

Lambalihapallid kõrvitsahautisega


Eilne hommik tähendas talve - lumekirme maas ja jalg lörtsine. Esimest korda sai jää peal tasakaalu püsimistki harjutatud. Õnneks läks:).
Sellise ilmaga on lammas lausa kohustuslik. Köögis levib mõnus kasukane lõhnapahvakas (enamus inimesi jälestab seda, aga ühel õigel lambal peab ikka natike lambavillale iseloomulikku erilist lõhna olema), balsamico-karamelline õrn aroom panni kaane alt aeg-ajalt lisandumas.
Mina tegin seekord lihapalle ahjus, kuid pannil praadimine oleks mõistlikum ja tulemus mahlasem.

0,5 kg lambahakkliha
2 viilu saia
0,5 dl piima või kohvikoort
3 küüslauguküünt
rosmariini
koriandrit
1 muna
2 sl Felixi barbeque-ketšupit
soola
pipart

1 väike (muskaat)kõrvits
2 sl võid
2 sibulat
4 sl palsamiäädikat
soola
pipart

Lihapallide jaoks panna sai piima sisse likku, koriandriseemned ja küüüslauk suruda uhmris mõnusaks lõhnavaks pudruks (kahjuks unustasin sel kohal pildi tegemata, aga see olnuks asja väärt:) ). Segada kõik ained kokku ühtlaseks tainaks. Vormida märgade kätega pallid ja küpsetada kas ahjus või pannil.

Kõrvitsahautise jaoks praadida viilutatud sibul võis madalamal tulel, kuni sibul on klaasjas ja ääred juba pruunikad. Lisada balsamiso ning praadida edasi, kuni sibul muutub karamelliseks. Lisada väikesteks kuubikuteks lõigatud kõrvits ning hautada madalal tulel, kuni kõrvits on parajalt pehme. Maitsestada soola ja pipraga.

Ja ongi kõik. Kartulit pole vajagi;).

21. oktoober 2010

Kardemonine õuna-ricottakook


Vahelduseks üks kook ka, milles on kõike, aga natuke;). Ja hea kukkus välja, eneselegi ootamatult. Mina, kes ma ei armasta kookoshelbeid kookide sees, teen möönduse, et kookide peal on maitse kaunis hea. Võib-olla sellepärast, et mandlid ja või tegid asja niipalju paremaks, et kookos ei võimutsenud.


Lühidalt kokku võttes on tegemist siis küpsisepõhjal juustukoogiga, mida katab kerge toscakate. Ja mida kauem seisab, seda pehmemaks ja mahlasemaks läheb. Ma ei taha siinjuures rääkida muidugi nädalatest, ei saagi, vaid ikkagi paarist päevast:).

1 pk heledaid küpsiseid
80 g võid
veidi kardemonipulbrit

250 g pakk ricottat
2 muna
0,5 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
1 sl maisitärklist
1 suur riivitud õun
0,5 dl kuivatatud jõhvikaid

100 g võid
1 dl mandlilaaste
1 dl kookoshelbeid
1 sl jahu
2 sl kohvikoort
0,5 dl pruuni suhkrut

Küpsised purustada köögikombainiga, lisada kardemon ja sulatatud või. Suruda purusegu 24-cm lahtikäiva koogivormi põhjale ühtlase tugeva kihina.
Täidiseained segada omavahel ning valada küpsisepõhjale. Panna kook 180 kraadi juurde ahju ja küpsetada 10 minutit.
Katte jaoks panna väikesesse potti toasoe või, lisada teised ained ning kuumutada tasasel tulel, kuni moodustub ühtlane veidi kleepuv mass. Laotada toscakate poolküpsele koogile ning küpsetada veel 15-20 minutit, kuni täidis on tahkunud ja kate ilus kuldne.
Ja nagu ma ütlesin, aeg teeb asjale ainult head ...

19. oktoober 2010

Peaaegu osso bucco, kirvega


Itaallased meeldivad mulle, seda oma oskuse poolest võluda midagi head välja sellisest toorainest, mis näiteks tänapäeva eestlasi nina kirtsutama ajab. Loomakoot, no milleks see ikka kõlbab, kes see sööb seda, ehk vaid süldi sisse või koerale - tüüpiline mõte. Ega minagi sellest ühes tükis müüdavast koodist just vasikavaimustuses ole (vasikast vasikavaimustuses olema - küll see eesti keel on ikka ilus:) ), viilutatuna on ta juba hoopis teine asi.

Marssisin möödunud nädala lõpus turuhoonesse, et hartšoo jaoks lambaliha osta. Ja mida ma näen - müügil on lambakoodid. Supimõte kadus peast kui tuul ja silme ette tekkisid kujutluspildid mingist mõnusast pajaroast. Ei midagi osso buccolikku veel.
Mõte hakkas arenema järgmisel päeval, kui jõudis kohale, et tervet kooti potti pista pole ikka kõige õigem tegu. Vot nüüd hakkas peas keerlema see viilutatud koodist tehtud ahjuroog, kus siis õõnes luu sees. Egas midagi, lamba jalaluud kaussi, kirves ja ajaleht kaasa ning liha raiuma!

Tunnistan ausalt, puude lõhkumisel ei ole mu silmamõõt just kõige õigem. Kui känd ei taha katki minna, siis ma taon täie jõuga nii palju sälke, et puu ei kavatsegi poolituda. Nii oli ka lihaga. Ma imetlen alati Jõgeva lihapoe omanikuprouat, kes kindlal käel lööb seajala elegantsel viisil ühe laksuga pooleks, ei mingit rappimist. Minu vaesed lambajalad olid lõpuks nagu hekseldatud puru, justnagu tahaks keegi pikitud kintsu valmistada ja teeks küüslaugu jaoks sisselõikeid:). OK, paar tükki said siiski üsna kaubandusliku kuju, enamus sisaldas aga hulgaliselt kondikilde ja lameda viilu asemel oli tegu pigem kolmnurkadega.
See eeltöö ehk et lihaviilud polnud mitte ühtlaselt 3 cm paksud, ei seganud mõistagi järgmisi käike. Lähtusin pajaroa tänapäevasemast versioonist, seda oma maitsele kohandades. Milanost on asi kaunis kaugel:).

1 kg lambakooti
veidi jahu
2 + 2 sl võid
2 porgandit
1 naeris
2 sellerivart
2 sibulat
4 küüslauguküünt
2,5 dl punast veini
3 dl puljongit
1 purk konservtomateid
2 loorberilehte
soola
pipart
hakitud peterselli

Toored köögiviljad lõigata parajateks tükkideks (mitte päris peeneks hakkida) ja praadida potipõhjas võis, kuni on kergelt pruunistunud. Koodiviilud keerata jahuseks ning praadida pannil teises pooles võis kergelt kuldseks. Tõsta köögiviljad ahjuvormi  ja liha sinna otsa.
Vein valada lihapraadimise pannile, lisada puljong, tomatikonserv ja loorberilehed ning keeta ilma kaaneta 3-4 minutit, maitsestada soola ja pipraga. Valada kaste vormi kõige peale ning tõsta ahju küpsema. Alustada võib lausa 200 kraadiga, umbes poole tunni pärast võiks kuumuse alandada 175 peale ja nii võib see jääda kuni lõpuni - kokku oleks hea kannatada umbes 3 tundi. Kui ahjuga pole võimalik toimetada, ei jää söögitegu veel sellepärast ära, hädapärast kõlbab ka pliit.

Pattu tunnistades möönan, et asjaolude sunnil pidin seekord jääma samuti pliidiversiooni juurde. Toit podises puupliidil oma paar tundi, seejärel jäi veel üleöö aegapidi mahajahtuvale pliidirauale ning hommikuks oli tegemist ülimalt pehme ja suussulava lihaga, mida täiendas tummine ning aromaatne kaste. Eelmisel õhtul alustatud lõunasöök oli nüüd valmis saanud:).

17. oktoober 2010

Kookosmakroonid


4 munavalget - otsi, otsi, otsi... Ainus võimalus on langeda ahvatluste võrku koos küpsistega.

Kookoshelbed ei kuulu minu lemmikute hulka. Veel tundub mulle, et kui neid koogi sisse panna, muutub viimane kohemaid saepurusemaks. Ei ole seda klappi meil:(. Küll aga meeldivad mulle kookoseküpsised. Kindlasti on niisugusel viisil nende helveste eelistamine seletatav psühholoogide poolt, minu vaatevinklist on tegemist lihtsalt hiigelsuure maitsevahega.

Kookosmakroonid pole nagu päris makroonid, aga peaaegu sama magusad.
Retsept pärineb siit, Nami-Nami vahendusel.

50 g võid
4 munavalget
250 g suhkrut
250 g kookoshelbeid
1 vanillikauna seemned või vanillsuhkrut

Toasoe või segada teiste ainetega ja kuumutada madalal tulel pidevalt segades, kuni või on sulanud ja mass kleepuv. Aega kulub selleks mõned minutid.
Tõsta lusikaga tillukesed kuhjakesed küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpsetada 200 kraadi juures umbes 10 minutit, kuni servast on ilusad pruunid.  Ma ei tea, kas see sõltub tähtede seisust või suhkru tootjast, kuid vahel jäävad need küpsised ilusasti ümaraks, vahel valguvad pisut laiali (nagu mul ka seekord juhtus). See ei kahanda küll kopikavõrragi nende suurepärast maitset, kuid esteedid võivad pisut nina kirtsutada:).
Äsja ahjust võetud küpsised on veel pehmed ja kleepuvad ning võivad pannilabida külge jääda. Sestap lasta neil kõigepealt plaadil maha jahtuda ning seejärel tõsta pannilabida või laia noa abil küpsisekarpi. Juhul muidugi, kui - esiteks: selline nõu juhtub majas olema ja teiseks: sinna midagi jõuab;).

14. oktoober 2010

Õunapirukas või õunapai


Apple pie - üks mu sügisesi nõrkushetki. Hapud mahlased õunad kaneelises ja muskaadises karamellis, veidikese rabe tainas seda kõike ümbritsemas. Ja kulminatsiooniks lusikatäis kollast, lõhnavat vanillikastet. Millest veel võiks unistada...

Tegemist on niisiis puuviljapirukaga, millel täidis kahe tainakihi vahel. Head asja tahavad ju kõik endale - sama šniti järgi valmistatakse nii ameerika (Apple Pie), prantsuse (Tarte Tatin) kui austria (Apfelstrudel) õunapirukat. Taanlased lisasid algsele versioonile kaneeli ja sidrunimahla, tänaseks on juurde tulnud muskaat. Ei ole keelatud ka teised vürtsid, olen näinud retsepti ka nelgiga:).
Täidise peamine ja ka traditsioonilisim koostisaine on ikka õun olnud. Tegelikult sünnib pirukasse panna kõikvõimalikku kraami, on sees siis pirnid, kõrvits, vms.
Säänne pirukas maitseb kõige paremini leigelt, kas siis vahukoore, vanillijäätise või vanillikastmega, oleneb, mis parasjagu käepärast või hinge peal on.

Kuna meie aed on sel aastal õuntest kahjuks prii, tuli kasutada teiste aednike saaki. Niisiis on täidises ilusad rohelist värvi ja ülimalt mahlased õunad nimega "Sinap Orlovski", pärit Kaiaverest.
Retsept pärineb kusagilt ajalehest (ilmselt Postimees) umbes 15 aastat tagasi, kuid on jäänud mu lemmikuks tänini.

3,5 dl jahu
1 tl soola
200 g võid
4 sl külma vett

6 suurt õuna
0,5 dl suhkrut
0,75 dl fariinsuhkrut
2 sl kaneeli
0,5 tl riivitud muskaatpähklit
1 sl jahu

Jahu, sool ja või hakkida puruks, lisada külm vesi ja vormida tainaks. Alati olen seda tainast teinud käsitsi, kuid sel korral kasutasin suurest laiskusest köögikombaini. Ausalt öeldes tuleb masinaga tainas küll ühtlasem, aga tulemus ei jää nii rabe-krõbe kui kätega tehes. Valmis tainapall keerata toidukilesse ja panna tunniks ajaks külmkappi tahenema.
Vahepeal puhastada õunad ja lõigata tükkideks (õhemad viilud ja risti pooleks). Segada suhkrute, maitseainete ja jahuga.
Tainas jaotada 2/3 ja 1/3. Suurem tükk rullida lahti ja katta 26-cm koogivormi põhi ning küljed. Valada peale täidis ning tõsta peale väiksem tainaketas. Ääred suruda kahvli või sõrmedega korralikult kokku, keskele teha väike õhuauk, kustkaudu aur väljub. Kui viitsimist on, võib tainajääkidest veel pealispinnale kaunistusi meisterdada.
Küpsetada 5 minutit 200 kraadi juures, siis alandada kuumus 180 kraadile ja küpsetada umbes pool tundi, kuni tainas on kaunilt pruun ning täidis karamelline.
Jäätis, vahukoor, vanillikaste - ega hommikuste miinuskraadide vastu light enam ei aita;).


12. oktoober 2010

Virsikustruudel - magustoidu kiirabi

Sirvisin ühel päeval meeldetuletuseks "Meeleheitel koduperenaiste kokaraamatut", kus Susanit kirjeldav peatükk lahkab seda, kuidas tulemus on pöördvõrdelises seoses tema poolt köögis kulutatud ajaga. Ja et midagi mitte täielikult kihva keerata, tuleb minna kindlate asjade peale välja ja juhendist hoolikalt kinni pidada. Nuta või naera, aga mõni päev tagasi tekkis sama tunne:). Mõtlen seda juhendiga lauset.

Iseenesest ei ole selles ootamatult valminud küpsetises midagi ebaausat ega imelikku, kui selgus, et ajapuudusel jääb ära šokolaadifondant ja muu säärane ning tuleb leppida millegi lihtsamaga. Õiget struudlitainast polnud  mahti valmis peksta (teadupärast tuleks ju seda mudimise vältel vastu lauda loopida:) ), filotainast polnud samuti käepärast, eks siis lehttainas pidi selle tühimiku täitma. Elu on elu, situatsioonikoomika peitus lihtsalt ühes ajahetkes.
Muide, teisel päeval maitses see struudel isegi paremini ja ma tundsin ennast juba märksa vähem meeleheitel olevat :P.


0,5 kg pakk pärmi-lehttainast
1 purk konservvirsikuid
200 g vanilliga kohupiimakreemi
7-8 biskviitküpsist (Ladyfingers, vms)
pekaanipähkleid
tuhksuhkrut

Lehttainas rullida veidi õhemaks, määrida peale kohupiimakreem, ühtlaselt pudistada sellele küpsised, laduda ridadena peale õhemateks viiludeks lõigatud virsikud ning keerata see kõik rulli. Näppida ka rulli otsad kenasti kinni, määrida munaga, puistata peale jämedalt hakitud pähkleid ja küpsetada 200 kraadi juures umbes 20-30 minutit, kuni struudel on kerkinud ja pealt kutsuvalt pruun.
Süüa võib küll juba soojalt, kuid oleks aus märkida, et märksa maitsvam on see rull jahtunult ja tuhksuhkruga üleriputatult. Pallike vanillijäätist ei tee ka muidugi paha:).

10. oktoober 2010

Koha kollases kuues

Valgetest kaladest on meie oma Peipsi koha üks mu lemmikuid, tegelikult lausa see kõige-kõige. Koha ehk kohalikku kõnekeeli sudakas on mahe ja õrna lihaga, minu silmis on tema suureks plussiks muidugi luude vähesus. Ahven on ka igavesti hea kala, kui tal ainult neid luid nii palju poleks. Enne võib ju peaaegu nälga surra, kui lõpuks kalatükk prepareeritud saab. Nii proff ka pole, et suudaks ühes suunurgas hambad kalasse lüüa ja teisest suurnurgast luud välja sorteerida.
Niisiis sudakas. Sukeldunud piibellikku nõukogude kokakooli meistriteosesse "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust", 1955, jäi sealt silma üks väga mõnus viis, kuidas sudakaga ümber käia. Oleneb olukorrast võib saada sellest kas eelroog või ka pearoog, esimesel juhul võib isegi neli inimest sellest osa saada, teisel juhul aga vaid kaks. Valikute asi.

500 g kohafileed
1 dl valget veini
1,5 dl kala- või aedviljapuljongit
2 dl hakitud kupatatud või 3 dl tooreid seeni
1 sl jahu
1 + 1 sl võid
1 munakollane
vajadusel soola

saiaviile
saia praadimiseks veidi võid

Koha fileerida ja lõigata sobiva suurusega tükkideks. Panna kalatükid ja seened (mul olid seekord kupatatud pilvikud) paksupõhjalise keedunõu või sügava panni põhjale, valada peale vein ja puljong, lasta keema ning jätta madalamale tulele podisema, kuni kala on küps. Seejärel valada keeduleem teise potti, kalaga nõu jätta sooja.
Vedelik lasta uuesti keema ja keeta ilma kaaneta, kuni umbes 2/3 on alles. Jahust ja 1 sl toasoojas pehmenenud võist vormida lusika abil jahu-võipall, tõsta see leeme hulka ja keeta veel, kuni kaste pakseneb. Munakollane segada teise lusikatäie pehme võiga. Võtta pott tulelt ning segada muna-võisegu sinna juurde. Kasutades kodukanade mune, jääb kastme värv ilus särav kollane. Vajadusel maitsestada kaste veel soolaga.
Kui teha sudakast niiviisi eelroog, siis praadida saiaviilud võis (röstida võib ka, aga ainult siis, kui aega vähe, tulemus pole nii hea), panna kalatükid ja seened väiksemaks lõigatud saiadele ning tõsta peale kuldset kastet. Oksake tilli on siin suisa kohustuslik:). Pearoaks tegemisel pole muidugi tarvis saiaga mässata, siis tuleb kalale ja kastmele leida uus kompanjon.

7. oktoober 2010

Sügispirukas


Imeline ilm oli eile, päike säras taevas ilma ühegi pilvetupsuta. Hommikune kargelt külm valge rohi Vedu mõisa taga, veelgi enam, Tartu-Otepää tee veidi hiljem oma väikeste küngaste, käänakute ja värviliste metsadega oli hingematvalt ilus. Pühajärve ääres parklas tuletasid tuulest viidud krõbisevad vahtralehed meelde kunagist kollastes lehtedes hullamist Raadi pargis.

Sestap võiks esitada järgmise võrrandi: sügis + pirukas = sügispirukas. Sügisesse lihtsalt sobivad kõikvõimalikud lahtised pirukad hirmus hästi, võib-olla seepärast, et tooraine on oma esimeses värskuses, mahlane ning suussulav.

Retsept pärineb taas Pille Endeni ja Lia Virkuse "Seeneraamatust", sedapuhku paari pisikese mugandusega. Põhjused selleks olid lihtsamast lihtsamad: 1) unustasin täisterajahu ostmata, aga odrajahu oli küllaga, 2) kohvikoore asemel tundus kuidagi kohasem kasutada vahukoort, 3) tomatikarp oli küll laual, kuid ega siis enda nina ette ei nähta:). Tegelikult teen neid mugandusi ka edaspidi, sest odrajahu sobis taina sisse veelgi paremini, pirukapõhi sai mõnusalt krõbe ja kore.

Tainas:
1 keedetud kartul
1 keedetud porgand
1,5 dl jahu
1 dl odrajahu
1 tl küpsetuspulbrit
125 g võid

Täidis:
1 sibul
1 sl õli praadimiseks
2 porgandit
paras peotäis kupatatud seeni
soola
musta pipart
150 g suitsusinki
pitsamaitseainet
2 muna
2 dl vahukoort
100g riivjuustu

Keedukartul ja -porgand riivida, segada jahude ja küpsetuspulbriga ning hakkida juurde või. Pudistada ja mudida tainas ühtlaseks ning suruda 26-cm läbimõõduda vormi põhjale ja külgedele (suure ahjuplaadi jaoks, nagu mul seekord oli, tuleb arvestada kahekordne kogus tainast ja katet).
Hakitud sibul panna õli sisse praadima, mõne minuti pärast lisada jämedalt riivitud porgand, veidi hiljem hakitud seened (riisikad on siin suurepärased), lõpuks väikesteks kuubikuteks lõigatud sink. Valada segu pirukapõhjale ja raputada peale pitsamaitseainet.
Munad ja koor kloppida segi, lisada riivitud juust ning valada kõige peale.
Küpsetada ligi 200 kraadi juures umbes pool tundi.

Pirukas maitseb hästi mõistagi soojalt, kuid ka teisel ja isegi kolmandal päeval oli ta mõnusalt mahlane.

5. oktoober 2010

Kuidas korvpall kahjustab tervist

Tänane päev, mis oli igatpidi tore ja päikest täis, lõppes kaunis tobedalt.

Kuna mul oli õhtul üle tüki aja rahulikku vaba aega, kavatsesin teises linna otsas mõned asjad ära ajada ja muidu mõttelises "to-do-listis" olevatele tegemistele linnukesed kasti "tehtud" kirja saada. Aga võta näpust! Vähe sellest, et meil on maja ümber tänu remondile päris korralik tohuvabohu, otsustati spordihoones ka rahvusvahelist korvpalli mängida. Ma saan aru küll, et vaenlast üle tänava tuleb tunda ehk siis olla mängude graafikuga kursis, et planeerida kodust välja ja koju saamist, aga ma ei tulnud selle pealegi, et juba oktoobris toimuvad Balti korvpalliliiga mängud. Autode arvust on kohe näha, kas on hea mäng või mitte. Kuna terve tänav oli sentimeeterhaaval täis pikitud, järelikult pidi hea mäng olema! Kui see mind vaid lohutanud oleks. Õnneks polnud ju tegemist hädavajaliku sõiduga, aga kui oleks olnud... Ilmselt pidanuks kutsuma politsei, sest selle bloki  põhjustanud sinine väikebuss ei olnud päris täpselt seal, kus ta võinuks olla, eeskirjadega ta küll otse vastuollu ei läinud, heade tavadega aga küll.

Ja nii ei jäänudki muud üle, kui võtta ette klassikalise tiramisu valmistamine, mille jaoks ma juba tükk aega vaimu valmis sättisin.
Retsept pärineb juhuslikult riiulilt leitud raamatust "Klassikaline Itaalia köök", tõlgitud eesti keelde 1999. Kogused on kohandatud 4 sööjale.

250 g mascarponet
2 suuremat muna
2 sl suhkrut
1 dl kanget kohvi
2 sl kanget alkoholi (tume rumm oleks parim)
õhulisi biskviitküpsiseid (Savoiardi, Ladyfingers, Keeleke, vms.)
kakaopulbrit

Kõigepealt valmistada kange kohv ja panna jahtuma. Munakollased mikserdada suhkruga heledaks tihkeks vahuks, teises kausis vahustada munavalged tugevaks vahuks, kolmandas mikserdada mascarpone ühtlasemaks. Lõpuks segada munavahud ja kreemjuust kokku õhuliseks kreemiks.
Kasta küpsised hetkeks kohvi ja alkoholi segusse ja asetada kreemiga kihiti kas suuremasse nõusse või portsjonvormidesse. Kui kuhjad valmis, sõeluda peale kakaopulbrit.
Kõige õigem oleks lasta magustoidul üle öö külmkapis seista, et maitsed ühtlustuks, kuid "hädaolukorras" piisab ka paarist-kolmest tunnist.

Näe, kui korvpalli poleks olnud, jäänuks lisakalorid tulemata. Seega korvpall kahjustab tervist, see on enam kui kindel:):):).

4. oktoober 2010

Kõrvitsakook ingveri ja kaneeliga


Jõudsin ka mina lõpuks kõrvitsate manu:). Ei saanud varem, õigemini oli teel nii palju kiusatusi, et alles nüüd said need seljatatud.
Einoh, kui ikka õiget juttu rääkida, siis ei tekitanud see tavaline kollane kõrvits minus praegu erilisi tundeid, kuidas sa ikka hakkad kõrvitsat prepareerima, kui ilmad ilusad ja päikest täis. Minu mõtteklišeedes on kõrvits rohkem talvine lugu:).

Sel aastal kasvatasime lisaks tüüpilisele hiigelsuureks kasvavatele kõrvitsale ka muskaatkõrvitsat. Viimastega juhtus aga see kurb lugu, et suvel palavaga kasvatasid nad ainult lehti, kastmine ka ei aidanud. Kui augustis tuli vihma ja kogu aed lõi taas lokkama, hakkasid kõrvitsad, nagu ka kõik teised vahepeal kidunud kultuurid, seni kaotatud aega tagasi tegema. Paraku maailmarekordit ei õnnestunud püüda ja muskaadid jäid veidikese haleda värvitooniga ning ei kasvanud oma eeldatava suuruseni.
Südant rindu võttes otsustasin ühe muskaadi koogi jaoks ohverdada, lohutades ennast mõttega, et kui tulemus saab olema väga õudne, küll vähemalt kanad rõõmustavad.

Aga ei rõõmusta ühti! Sellest koogist saab hoopis tänavuse sügise kindel soosik, mis soojendab nii lõhna- kui maitsemeeli. Kõigepealt olen vaimustuses põhjast, purustatud kõrvitsaseemned on magusale küpsisepurule imeline täiendus. Koogi eriline maitse tuleneb aga ingveritükikestest ja kaneelist.. Suhkurdatud kuivatatud ingveri asemel võib võtta veidi toorest riivitud juurt, ingveripulber ei ole siin vist kõige parem variant.

1 pakk Selga heledaid küpsiseid
50 g kõrvitsaseemneid
100 g võid

3 dl kõrvitsapüreed
250 g pakk ricottat
100 g kondenspiima
0,75 dl suhkrut
3 muna
2 tl maisitärklist
1 sl hakitud suhkurdatud ingverit
1 sidruni mahl
0,5 tl kaneeli

Küpsised töödelda koos kõrvitsaseemnetega köögikombainis üsna peeneks puruks, segada juurde sulatatud või ning suruda 24-cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale.
Kõrvitsapüree võib teha eelmisel päeval muude köögitoimetuste kõrval valmis, kas siis pliidil keetes või ahjus röstides. Lõikasin kooritud kõrvitsa kuubikuteks ja panin tilga veega pliidile hauduma. Kui kõrvits pehme, surusin selle kahvliga ühtlaseks püreeks (seda võib teha ka sauseguri või muude abivahenditega) ja tõstsin jahtuma.
Täidiseained segada omavahel lihtsalt kokku ja valada küpsisepõhjale. Küpsetada 175 kraadi juures umbes 50 minutit, kuni täidis on hüübinud ja kook kaunilt kuldne.

3. oktoober 2010

Peaaegu nagu tsukiinipirukas


Üks variant lugematutest võimalustest suvikõrvitsate kasutamiseks. Paar päeva tagasi rändasid viimased viljad - tsukiinid ja paar spagetikõrvitsat, peenralt keldrisse. Iseenesest on lohutav teada, et kõik pole veel läbi, kuid mida kauem neid alal hoida, seda raskemaks muutub nende koorimine. Lihanuga või veel hullem, kirves, ei ole mitte välistatud, et saada hakkama. Ei ole see söögitegemine nii lihtne midagi, kui välja ehk paistab:).

Nüüd aga selle imeliku asja juurde, mis meenutab oma välisilmelt lahtist pirukat, aga kui lahti lõigata, siis pigem nagu juustuga omletti. Mõnel pool kutsutakse seda ka ilma põhjata pirukaks. Las ta siis ollagi see:). Veidi ebahariliku küpsetise muudab eriliseks kitsejuust.
Retsept pärineb siit.

5 dl riivitud tsukiinit
1 tl meresoola
6,25 dl ricottat
1,25 dl riivitud Parmesani
2 sibulat
2 küüslauguküünt
0,5 dl hakitud rohelist tilli
1 sidrun
2 muna
150 g kitsejuustu

Tsukiini riivida, segada soolaga ja lasta umbes 10 minutit seista.
Ricotta, Parmesan, hakitud sibul ja küüslauk ning sidruni mahl koos viljalihaga ja till segada suuremas kausis läbi. Samal ajal kloppida munad lahti ja segada juustusegu hulka. Lõpuks lisada käte vahel kuivaks pigistatud tsukiinimass. "Tainas" valada 24-cm läbimõõduga koogivormi (muidugi võib seda teha ka kandilise vormiga:) ) ja küpsetada 175 kraadi juures umbes 50 minutit, kuni on keskelt hüübinud.
Kitsejuust lõigata viiludeks või pudistada tükkideks. Sättida juust pirukale, tõsta ahju temperatuur 240 kraadile ja küpsetada, kuni juust sulanud ning pealt mõnusalt pruuniträpsuline.
Ahjust väljavõtmise järel lasta mõni minut seista, kuid mitte liiga kaua. Piruka moodi pirukas maitseb kõige paremini soojalt. Ausalt!

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...