30. november 2010

Kuidas mõrvata räime


Mul pole naljatuju ollagi, jutt tuleb täiesti tõsine.
Üks mu lapsepõlvest senini püsinud kiikse on, et ma ei armasta väikest luist kala. Rist ja viletsus on liha sealt kätte saada. See, et mu isa oli kirglik harrastuskalamees ja värske Peipsi järve kala oli mu lapsepõlveaegu pidevalt laual, ei loe siin karvavõrdki. Ja nii jätavad väikesemõõduline ahven, räim ja muu selline mind täiesti külmaks. Kuigi tuleb möönda, et piimakastmes rohke sibulaga hautatud verivärske ahven on üks parimaid toite, õieti küll see kala- ja sibulamaitseline tummine leem.

See eelnev jutt puudutas siis värskest kalast valmistatud roogi. Vürtsikilu ja soolaheeringat armastan ma näiteks väga, suitsurääbiski on in:). See on ju kiiks, normaalne küll mitte! Eriti imelik on seda kirja panna:) On kuidas on, aga räimest tehtud toidud minus kuumi tundeid ei tekita. Andke näiteks sudakat või karpi, silmad lähevad kohe särama:).

Lõpuks võtsin südame rindu ja otsustasin oma valgete kätega teha räimevormi. Põhjuse selleks andsid turuhoones kohatud värsked räimefileed. Mhm, kui aus olla, siis selle kiiksu üks põhjusi ongi luudes, nendelt kalakestelt luude eemaldamine on hirmus tüütu ja tänamatu tegevus. Mõned söövad küll koos luudega või on profid lõualuu töö alal, mina nende hulka paraku ei kuulu. Maitsega on peaaegu analoogne lugu, ühesõnaga ei midagi sellist, mille nimel hirmsasti vaeva näha. Rahvuskala tiirleb lihtsalt minust väga erineval orbiidil:).

Sellegipoolest otsustasin proovida. Ja kui mõrv, siis olgu see täielik, ei mingit võimalustki ellu jääda! Ehk siis mõrvarelvadeks said kitsejuust, sinep ja tšilli. Karm, eks!

räimefileesid
pehmet kitsejuustu
hakitud tilli
soola
Santa Maria Chili Explosion maitseainesegu
kohvikoort
sinepit (näiteks Felixi Inglise sinep)

Kalafileedele määrida noaotsaga kitsejuustu, riputada peale tilli, soola ja tšilliga maitseainesegu. Keerata fileed rulli ja tõsta ahjuvormi(desse). Segada kohvikoor sinepiga, lisada maitse järgi soola ning valada rullidele. Küpsetada 180 kraadi juures, kuni koor on kalgendunud.
Kõrvale sobivad ilusad muredad kodumaised kartulid.

28. november 2010

Siiru-viirulised brownied

Taas üks mu lemmikküpsetisi - toorjuustutriipudega kakaost tummised brownied. Nagu ma aru saan, ei ole eesti keeles sellele küpsetisele suudetud veel sobivat vastet leida, mhm, äkki oleks üks variant lihtsalt "braunid".
Igatahes uskumatu, et see juba üle 100 aasta vanune koogilaadne toode ei ole eesti keelde oma sõna toonud. Kuigi, olgem ausad, siinkandis seda Põhja-Ameerika päritolu maiust ei ole ka nii kaua tuntud. Praegu torkas pähe, et kui on olemas komisjon, mis arutleb uute eestikeelsete taimenimede moodustamise üle, võiks olla ka sarnane komisjon toidu teemal. Saaks ehk nii mõnegi sõna klaariks.

Nüüd aga koogi juurde. See on pehme ja õrn, kakaost pruuni kihti täiendab veidi hapukas toorjuustukiht. Pühapäevaseks nautimiseks päris paras suutäis.
Retsept pärineb ühest mu lemmikraamatust "Robert Rose`s Favourite Cookies, Cakes and Pies".

Tainas on noa abil segi keerutatud
2,5 dl pruuni suhkrut
0,75 dl hapukoort
0,5 dl toiduõli
1 muna
1 munavalge
1,75 dl jahu
1,25 dl kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit

200 g toorjuustu
3 sl suhkrut
3 sl piima
1 tl vanillsuhkrut

Koogi tegemine on lihtsamast lihtsam. Taina jaoks tuleb munad, suhkur, hapukoor ja õli mikserdada ühtlaseks ning lisada omavahel segatud kuivained. Täidise jaoks mikserdada toorjuust teiste ainetega samuti ühtlaseks kreemjaks massiks. Valada pruun tainas 30 x 20 cm vormi põhjale, tõsta toorjuustusegu peale ning
ajada noa abil ühtlaselt laiali, samal ajal noaotsaga triipe joonistades, et lõpptulemus ikka võimalikult vöödiline jääks.
Küpsetada 180 kraadi juures umbes 20 minutit. Kook on maitsev nii kohe pärast ahjust võtmist kui ka järgmisel päeval.

26. november 2010

Everyday magic...

Uskumatu, kuidas keskkond mõjutab tööisu ja paneb mõtted lendama. Seda kõike tõdesime neljapäeval-reedel idüllilises Suure-Jaanis - täielik zen... Ma ei taha siinkohal laskuda kõne all olnud kultuurimälestiste väärtuskriteeriumide maailma ja arutleda autentsuse teemal, vaid õhata selle olustiku üle, mis meid ees ootas, valge vatina endasse mässis ning ei taha kuidagi mõtetest lahtuda. Kõigepealt pean mainima, et fotokat ma sinna kaasa ei võtnud, mis oli aga ilmselge viga. Nii palju oli tegelikult emotsioone, mida oleks tahtnud kaamerasilma püüda, aga kes siis nii kaugele taipas mõelda, kui plaanis oli Word ja Excel:(. Hea kolleegi Mari proovis mind natuke aidata,
saiapildid on tehtud juba kodus.

Esimene reegel on see, et mõttetöö jaoks on tarvis rahu ning vaikust. Neljapäevane Suure-Jaani tähendaski seda 110 % - külalistemaja, mille koosolekuruumi me kasutasime, paiknes kiriku vastas üle järve. Äsjasadanud lumi, päike kiriku katuse kohal säramas, pardid jääkirmest vabal veepinnal, majas hõljuv värskete saiakeste aroom ja mis peamine - vaikus, vaikus, vaikus ... Nagu teine maailm.

Rääkida tahan aga hoopiski toidust, sellest, mida meile pakuti. Justnagu oleks sattunud sõpradele külla:). Ma arvan, et külalistemaja perenaise juurde tuleks minna õppima klientidega suhtlemist, nii elurõõmsat ja sõbralikku suhtumist ei kohta mitte iga päev. Toidukordade kirjeldused paberi peal nägid välja nagu tavaliselt, ahh ja ohh tuli üle huulte neid aga "natuuris" nähes. Meemarinaadist läikiv mahlane kana, suussulav grillitriipudega seakaelakarbonaad, õrn jogurtitarretis (heldinult vaatasin tükk aega tarretist kaunistanud kooritud!!! apelsiniviile), kaneeline kringel salajase retsepti järgi valmistatud kreemiga, suitsutatud talleribid, krõbedad saiad juustu-küüslaugumäärdega, isetehtud kaerahelbeküpsised ... Lisaks iseküpsetatud leivad, seemneleiba nurusime kaasagi, saiakestest rääkimata. Muide, ka lambaliha oleks saanud varem teada andes. Toiduvalmistamise juures kasutati võimalikult palju kodust puhast toorainet, mida oli ka maitsetest tunda. Ja hästi palju maja- ning kokapoolset armastust toidu vastu, mida nägi just pisiasjades ja suhtumises:). Taas ahhhh....

Maitseid on keeruline sõnades edasi anda, minu peamine sõnavara kahvlit ja nuga käes hoides koosnes väljenditest a la "kuiiii hea", "mmmmmmmm" ja muud seesugust. Sa sööd ja sööd ja sööd... Mõistus ütleb ammu, et aitab, kuid käed ja suu liiguvad justkui nukuteatri nukul.

Hommikul koduteel päikesele ja jupikesele vikerkaarele vastu sõites ning õhtust kirikut imekaunilt valgustanud tulede vihus tantsinud lumehelbeid meenutades, kummitas mõttes söögisaalis taustaks mänginud Dagö, selline lugu näiteks.

Soovitan soojalt külastada seda kollast maja Suure-Jaanis, maagiline paik:).

25. november 2010

Šokolaadi-tsitrusekook


Avastasin selle koogi retsepti ühel päeval Ramsese pead otsides. Kuidas see on võimalik, võiks nüüd röögatada!!! Õnneks või kahjuks pole vaesel Egiptuse vaaraol mitte vähimatki pistmist selle imelise koogiga. Selgituseks, et kild "Ramsese pead otsima" on tekkinud mu lähikonnas sellest, kui asud internetiavarustes midagi konkreetset otsima, lõpetad aga pidevalt edasi klikkides hoopis teises teemas. Kuidas selline võrdlus alguse sai, täpselt enam ei mäleta.

Kui aga naasta koogi juurde, siis lugedes retsepti, teadsin kohe, et tahan seda proovida, apelsin ja šokolaad on niikuinii taevalik paar. Ja nii oligi! Imeliselt krõbe põhi koos pehme tumekollase täidise ja paksu šokolaadikihiga on midagi sellist, millest ei saa külmalt mööda jalutada. Olgem ausad, kook on magus, retseptis ettenähtud suhkrukogust vähendasin isegi, kuid sellegipoolest ei kuulu ta selliste küpsetiste hulka, mida saab süüa pool kooki korraga. Eeldades ikka, et küpsetised on valmistatud enam-vähem tavalise suurusega vormis. Osadele inimestele see magusus muidugi meeldib:).
Selle koogi üks võlusid on kindlasti veidi teistsugune tainas. Alternatiivina võib kasutada küll ka šokolaadiküpsistest ja võist segatud puru, kuid see pole päris see. Tainast jagub tegelikult kahe koogi jaoks, teise portsu võib sügavkülma torgata, hea võtta, kui küpsetamiseisu jälle peale tuleb. Ja uskuge, küll ta tuleb;).

110 g võid
100 g (0,5 tassi) suhkrut
230 g (2 tassi) jahu
1 muna
2 sl kakaopulbrit

330 g (1,5 tassi) suhkrut
4 suurt muna
1,2 dl (0,5 tassi) apelsinimahla
0,6 dl (0,25 tassi) sidruni- või laimimahla
2 apelsini ja 1 sidruni või laimi riivitud koor
3 sl jahu
1 tl küpsetuspulbrit

200 g tumedamat šokolaadi
1,2 dl vahukoort

Taina jaoks mikserdada toasoe pehme või koos suhkruga kohevamaks. Lisada sõelutud jahu ja kakao, lasta mikseril kümmekond sekundit töötada, lõpuks lisada muna, panna veel elektriline abiline tööle, kuni kogu mass on ühtlalselt sõmer. Erinevus seisnebki selles, et see tainas ei moodusta palli, vaid jääb pigem puru moodi. Nüüd katta 24-cm lahtikäiva vormi põhi küpsetuspaberiga ja määrida vormi servad võiga. Kallata pool tainapurust vormi põhjale ja suruda näppude abil ühtlaselt tihkemaks (mitte moodustada kõrgemat äärt!). Tõsta vorm vähemalt pooleks tunniks külmkappi. Kui kasutada väikeseid mune või ka vutimune, saab kohe teha pool tainakogust.

Täidise jaoks kasutada värskeltpressitud apelsini- ja sidrunimahla, kahest apelsinist ja ühest suuremast sidrunist (laime kasutades on vaja kahte vilja) piisab. Eelnevalt riivida puuviljadelt koor.
Nüüd on paras aeg panna ahi 180 kraadi juurde sooja ja küpsetada tainapõhja 7-8 minutit.
Samal ajal vahustada munad suhkruga heledaks hästi tihkeks vahuks. Lisada mahlad, riivitud apelsini- ja sidrunikoor, sõelutud jahu ning küpsetuspulber. Segada ettevaatlikult läbi, et jahutükke ei jääks. Täidis valada eelküpsetatud põhjale ja küpsetada 180 kraadi juures umbes 40 minutit, kuni täidis on hüübinud, nii et koogi sisse torgatud puutikk jääb puhtaks. Kook võtta ahjust ja tõsta restile jahtuma, lahtivõetava vormi äär ettevaatlikult eemaldada (vajadusel lõigata äär noa abil lahti) ning jahutada peaaegu maha.
Koor lasta peaaegu keema, lisada tükeldatud šokolaad ning segada kõik ühtlaseks läikivaks massiks. Määrida šokolaad koogi peale ja äärtele ning lasta jahedas taheneda.

Kook on jällegi parem alles järgmisel päeval, kui maitsed on jõudunud oma õigesse tasakaalu.

23. november 2010

Lambamaksapasteet


Ilmateade ei valeta, lörtsisadu ongi Tartus kohal, tihe, märg ja tugeva tuulega. Paras aeg pasteedisaia teha ning istuda kodus. Külmaks pidavat ka minema ja seega tulebki panustada vähe toitvamale söögipoolisele.

Viimane kord, kui mul oli kavas seamaksaga katseid teha, hakkas turul silma ilus värske lambamaks. Olgem ausad, minu ja lambamaksa kohtumine sellisel kujul leidis aset täiesti esmakordselt. Tuletades meelde jumalikku suvist Põhjaka lambamaksapasteeti, hakkas lambike kohe peas põlema, mis ma valetan - lausa leegitsema. Tulemus oli igatahes eufooriat väärt.

500 g lambamaksa
(1 sl võid)
2 sibulat
3-4 küüslauguküünt
100 g pekist suitsupeekonit
2 pastinaaki
1 tl suhkrut
0,5 dl brändit või konjakit
soola, pipart
100 g võid

Sibul, küüslauk ja peekon hakkida ning praadida pannil, kuni pekist hakkab rasva välja tulema. Algul, kui liha enda rasva veel pole, võib panna alla veidi võid. Nüüd lisada puhastatud ja kuubikuteks tükeldatud maks. Praadida edasi, kuni kogu kraam on kergelt pruunistunud. Segada juurde suhkur ja valada üle kange alkoholiga ning süüdata see kõiki ohutusreegleid järgides põlema. Kui leegid on vaibunud, lisada väikesteks tükkideks lõigatud pastinaak, katta pann kaanega ning hautada hästi tasasel tulel, kuni maks ja kõik muu on pehmed. Vajadusel lisada vahepeal veidi vett või valget veini, et pannitäis põhja ei hakkaks.
Kui tundub, et enam ei jaksa panni passida, tõsta see jahtuma. Leige maksasegu ja toasoe kuubikuteks lõigatud või panna köögikombaini ning lasta sodiks. Vahepeal mekkida, kuidas maitsetega on. Kuna peekon on enamasti kaunis soolane, tuleb olla ettevaatlik soola lisamisega. Kui kõik tundub tasakaalus olevat, lasta masinal veel urrata, kuni mass on õhuline ja soovikohase konsistentsiga.
Nüüd tuleb aga veel kannatada. Nimelt ei maitse äsja valminud pasteet üldse mitte nii hästi, kui kasvõi mõni tundki külmkapis tahenenud leivapealis. Ja siis sööks küll mõnuga, saia ja marineeritud kurkidega ...

21. november 2010

Suussulav mascarponekook

Jälle ehin ennast võõraste sulgedega:). Aga see kook lihtsalt vajab jäädvustamist! Uskumatult mahe ja kreemine, õrna sidrunimekiga. Perfektne maitse!

Lugu sai alguse sellest, et mu  sõbrannale sadas laua peale kilone karp Vigala mascaponet, millest pidi tulema tema järelsünnipäeva jaoks kook. Aga milline? Tingimused olid, et see peaks olema hea ja teisalt ka piisavalt lihtne, kuna menüüsse oli kavandatud veel ahjus küpsetatud part ning nii kook kui part pidid saama pärastlõunaks valmis. Eelmisel õhtul ei tulnud kuidagi vaimu peale, et hakata koogiga tegelema.

Kui pea tühi, aitab ikka välja BBC Good Food. Nii ka seekord.
Teostus ja fotod Karmenilt.





1 pakk Selga heledaid küpsiseid
100 g võid

800 g mascarponet
2 muna
2 munakollast
3 sidruni mahl ja riivitud koor
4 sl jahu
175 g suhkrut

250 g pakk hapukoort
kaunistamiseks riivitud sidrunikoort ja vaarikaid

Põhja jaoks purustada küpsised köögikombainis, lisada sulatatud või ja segada ühtlaseks. Vooderdada 24-cm lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga ning mätsida küpsisepuru vormi põhjale. Tõsta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi tahenema.
Täidise jaoks mikserdada toorjuust õhulisemaks, lisada teised ained ning segada ühtlaseks massiks, mugav on seda kõike teha köögikombainiga.
Valada täidis põhjale ning küpsetada 180 kraadi juures umbes 1 tund. Olulne on, täidis oleks keskelt hüübinud.
Lasta jahtuda avatud uksega ahjus. Pärast katta jahtunud kook hapukoorega, puistata peale riivitud sidrunikoore ribasid ning vaarikaid.

 P.S. Lisaks koogile pani ka part kõigi südamed heldima. Kui tegevuskäik kiirelt kokku võtta, siis terve part tuli hõõruda sisse soolahelvestega ning panna restiga ahjupannile 3 tunniks küpsema, vahepeal teda paar korda keerates, et nahk jõuaks ühtlaselt krõbedaks muutuda. Ei midagi üleloomulikiku:).

19. november 2010

Kõrvitsarullbiskviit


Ei saa ikka sest kõrvitsast kuidagi lahti. Rullbiskviidi mõte tiksus peas alates momendist, kui esimese suure kõrvitsa lahti lõikasin. Huvi seisnes selles, kui edukalt on võimalik asendada osa jahust jahvatatud kõrvitsaseemnetega. Selgus, et see töötab isegi paremini kui ma üldse arvatagi oskasin. Biskviit jäi veidi õhem, kuid mõnusate krõmpsuvate terakestega. Vaid selline tähelepanek, et selline biskviit imab endasse rohkem täidisest tulevat niiskust kui tavaline munapõhi. Mõnevõrra saab seda leevendada nii, et kõrvitsapüree nõrutada sõelal hästi kuivaks.
Iseenesest lihtne, aga veidike teistmoodi kollase-rohelisekirju rull. Muidugi neile, kes lepivad kõrvitsaga setmel eri moel:).

4 muna
4 kuhjaga sl suhkrut
1 kuhjaga sl jahu
1 sl kartulijahu
3 sl peeneks jahvatatud kõrvitsaseemneid

1,5 dl vahukoort
2 sl suhkrut
200 g kohupiimakreemi
2 dl kõrvitsapüreed
1 laimi mahl ja riivitud koor

Munad vahustada suhkruga võimalikult tihedaks vahuks, lisada sõelutud jahud ja jahvatatud kõrvitsaseemned. Kõrvitsaseemnetest pole tarvis päris jahu teha, väike krõmps on omal kohal. Segada õrnalt läbi ja valada küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpsetada 200 kraadi juures 10 minutit.Soe põhi keerata teise küpsetuspaberi lehe abil rulli ning jätta jahtuma.
Täidise jaoks vahustada vahukoor suhkruga (suhkru kogus oleneb tegelikult kohupiima magususest, seega tuleb maitsta, äkki on 2 sl liiga vähe), lisada kohupiimakreem, kõrvitsapüree ja laimimahl koos riivitud koorega.
Jahtunud põhjale tõsta täidis, ajada ühtlaselt laiali ning keerata rulli. Lasta mõned tunnid seista, kuni täidis muutub mõnevõrra tahedamaks. Raputada tuhkruhkruga üle ja ongi valmis.

17. november 2010

Vaimudega lõunatamas


Kusjuures, vahepeal tuligi selline tunne peale, isegi minul kui teadupärast "külmal ja kalkuleerival taluperenaisel":). Kuidas sa muidu seletad söögisaali lae pealt kostuvaid samme, toksimist ja muud sellist. Ja selle söögisaali peal ei ole mingeid erilisi ruume, lossi teist poolt läbi käies ei hakanud ka teisel korrusel ainsatki hingelist silma. Ega ikka ei usu küll, et kokk vedas lihakeresid trepist üles ja kukkus neid seal tükkideks raiuma. Oleks väljas pime olnud, tundunuks see kõik päris õudne. Lossis muide, nagu ka igas teises, on (loe: olevat) oma kummitus või vaim või keski muu, kes endast aeg-ajalt märku annab. Pealegi on novembris hingedeaeg...

Saal (ka päriselt oli see lossi söögisaal) oma tumedate seinte, lage kaunistava tagurpidi kirstukaane (mõisahärra lasi oma poja mälestuseks selle teha), ennast kordava katkise muusikaplaadi, inimhingetuse (loe: inimtühjuse), pea kohal kostuvate sammude ja väljas paistva kollase päikesevalgusega tekitas algul tõeliselt õõnsa ja õudusfilmiliku tunde.


Ettekandja, kes meie nägemisest silmnähtavalt rõõmsaks muutus (ehk olime päeva ainsad külastajad), oli väga kena ja varmas kõike seletama. Ja mis kõige tähtsam, ta oli elus inimene!!!
Mõned tähelepanekud. Toidu kõrvale toodud leiva-saiakorvis hakkas silma imelise väljanägemisega sai, ühest küljest justnagu ciabatta, päikesekuivatatud tomati tükid ja hulgaliselt ürte sees, teisalt aga pehme kui sepik. Pärast selgus, et see on majasai, ise küpsetavad. Tõe huvides oleks pidanud asja lähemalt uurima, sest saia nuusutades tundus, et sellel on alkoholilõhn küljes ja teadagi mis võib põhjuseks olla... Pool päeva külmetavate sõrmedega töötegemisest, fotoka hingeelu kirumisest, sügisesest vikerkaarest vasikavaimustusse sattumisest ja pidevast itsitamisest tingituna arenes meil loomulikult tuhat vandenõu, millest targu vaikin. Tuhat vabandust köögi ees, kui see muidugi nii polnud.


Kuna ma magustoitudest naljalt üle ega ümber ei saa, valisin sellest rubriigist kõige intrigeerivama - punased sibulad karamellistatud suhkru ja viskiga. Minu esialgne imestus - no kuidas selline asi saab magusalistis olla!!!, asendus kõike seda maitstes täieliku rahuloluga. Sibulamoos oli küll olemas, kuid ta asetses porgandikeeksi tükil, pealt kaetuna vahukoorega. Ma ei hakka siinkohal isegi heietama, kas see vahukoor oli ikka päris. See magustoit oli lihtsalt jube hea!!!


Ah jaa, kui paljastada see loss ja restoran, siis tuleb rattad keerata Alatskivi suunas, suursugusest valgest Nolckenite lossist ei saa lihtsalt külmalt mööda sõita, talvisel hooajal sobib peatuseks aeg kella 12-st 18-ni:).

Vikerkaar Kolkja ja Alatskivi vahel

15. november 2010

Siidine kõrvitsakook


Kõrvits on tõeline nõiarohi - kui ta ükskord sind enda ümber mähib, ei saa neist köidikuist enam niisama lahti. Mitte ühelgi varasemal aastal pole ma niimoodi kõrvitsa lummusesse langenud kui sel hooajal. Kõrvits soolases toidus, kõrvits koogis, üha uuesti ja uuesti. Ma lihtsalt armastan kõrvitsat!

Sattusin ühel päeval väljas lõunatades sööma kõrvitsa-mascarponekooki, nii mahe ja siidine tundus ta maitsemeeli paitades olevat. Hea mitu päeva selle koogi lummuses olnud, otsustasin ette võtta oma versiooni ehk ühendada siis kõrvitsa ja rammusa toorjuustu. Jälle üks kuldne päikesekiir sügisesse päeva, isadepäeva, paistes küllap ka üles pilvepiirile.

100 g võid
0,5 dl suhkrut
1 muna
2 dl jahu
50 g kõrvitsaseemneid
0,5 tl küpsetuspulbrit

2 dl kõrvitsapüreed
250 g (1 karp) mascarponet
1,5 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
3 muna
2 sl brändit

Põhja jaoks vahustada pehme või suhkruga õhuliseks, lisada muna ja vahustada ühtlaseks. Lisada jahu, peenemaks hakitud kõrvitsaseemned ja küpsetuspulber. Segada ühtlaseks ning suruda 24-cm lahtikäiva koogivormi põhjale ja külgedele (vormi võib enne vooderdada küpsetuspaberiga).
Täidise jaoks  vahustada toasoe toorjuust suhkrutega, lisada ükshaaval munad, seejärel kõrvitsapüree ja alkohol. Kreem jääb üsna vedel, kuid ei tasu heituda, küpsemise käigus kalgendub ta väga mõnusaks. Valada täidis põhjale ja küpsetada algul 180 kraadi juures 15 minutit, seejärel 150 kraadi juures, kuni sisu on tardunud. Aega võib see võtta vähemalt 45 minutit, vajadusel katta fooliumiga, et pealt liialt ei pruunistuks. Kui muidu tuleb suisa käsu korras koogid pealt pruuniks saada, siis siin on kõige parem, kui ta jääb vaid õrnalt tumekollase varjundiga.
Kui sisu on küps, lasta jahtuda avatud uksega ahjus ja hoida üleöö (võib ka hommikust õhtuni:) ) jahedamas, et maitsed jõuaks ühtlustada. Parimana maitseb ta tõesti vähemasti 12 tunni pärast.

10. november 2010

Koorene maksapasteet

Sattusin lappama toredat raamatut - S.Reynaud`"Pork & Sons", väga mõnus lugemine koos kelmikate joonistustega notsu teemadel. Nüüd võib nokkida, et kõik blogijad on justkui naelutatud sealainele, aga nagu öeldakse, igal asjal on oma aeg sinu juurde tulla. Sel sügisel paistab kõigil see seasuhe hirmus hästi toimivat:).

Silm ja mõte jäi pidama muskaatveiniga seamaksaparfeel. Sõnal "parfee" on mitu tähendust, Euroopas mõistetakse seda tavaliselt pooljäätisena, Ameerikas aga mitmekihilise magustoiduna, kusjuures sügavkülmaga pole siis mingit pistmist. Minu katsejänesel pole aga kummagagi sarnasust, pigem oleks ta pidanud meenutama veini ja koorega hautatud ning tihedaks pressitud maksa, pealt kaetud kerge veinitarretisega. Aga näe, ettekujutus ja reaalsus on vahel täiesti erinevad asjad. Midagi selles retseptis ei klappinud, lisaks sattus veidi sitke maks olema. Niisiis tuli tegevuskava käigult ümber teha ning välja tuli hoopiski koorene ja väga rammus pasteet, mida võiks teine kordki veel proovida teha:).

500 g seamaksa
100 g suitsupeekonit või -pekki
3 sibulat
2 küüslauguküünt
12 kadakamarja
1 tl suhkrut
4 sl brändit
3 + 2 dl muskaatveini
200 g soolast võid
1 dl vahukoort
1 leht želatiini
soola
pipart

Kuubikuteks lõigatud maks, peekon, hakitud sibul, küüslauk ja kadakamarjad praadida umbes 5 minutit, kuni maksatükkide küljed on pruunistunud. Lisada suhkur ja brändi ning süüdata põlema. Ettevaatust, et brändit mujale ei ole tilgutatud, muidu võib "lõke" kontrolli alt väljuda:). Lisada nüüd 3 dl veini ja hautada, kuni vedelik on peaaegu kadunud ja mass veidi kleepuv ning siirupine. Valada juurde koor, lasta minutikeseks keema, võtta tulelt ja jahutada leigeks. Kallata mass köögikombaini, lisada väiksemateks tükkideks lõigatud või ning lasta kõik sodiks. Mida ühtlasemaks, seda parem. Et saada täiuslikku tulemust (sõna "parfait" siis selles tähenduses), võib selle kõik veel läbi sõela suruda. Kui niipalju mässata ei viitsi, pole ka hullu. Kontollida veel maitset ning tõsta vormidesse.
Niikaua, kui pasteet taheneb külmkapis, tuleb valmistada tarretis. Želatiin paisutada väheses vees ning sulatada kuumutatud veinis (võib korraks enne keema lasta, aga mitte pikalt keeta). Lasta jahtuda ning valada pasteedile õhukese kihina.

9. november 2010

Väikesed kõrvitsakaraskid


Need karaskid kukkusid välja pigem nagu muffinid, sest pätsikesteks vormitava taina suhtes valdab mind alati kohutav skepsis. Nimelt ronib hinge kartus, et tainas vajub lamedaks, tulemus sarnaneb pannitäie patissonidega ja kellel seda tarvis näha on (endale seejuures kõige vähem). Sestap jõudsin järeldusele, et muffinipann on mu parim abiline lahendamaks pätsiprobleemi.
Tainale lisatav hautatud kõrvits annab muidu koredale tainale juurde mahlasust ning kakukesed olid ka teisel päeval mõnusalt pehmed. Ja muidugi kõrvitsaseemned - mu suured lemmikud!

Retsept pärineb Toidutarest või Elina blogist.

300 g kõrvitsat
1 sl toiduõli
150 g odrajahu
150 g nisujahu
1 tl soola
1 sl suhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
1 muna
400 g hapukoort
kõrvitsaseemneid

Kõrvits riivida jämeda riiviga ning hautada õlis pehmeks. Kuivained segada omavahel, mahajahtunud kõrvitsamass segada muna ja hapukoorega. Ühendada mõlemad pooled ja küpsetada kas suuremas vormis või minu moodi muffinipannil. Viimasel juhul sai klassikaliselt 12 kakukest. Enne küpsemapanekut tuleb muidugi kõrvitsaseemneid peale puistata, seda ei või mitte unustada;).
Ah jaa, 20-25 minutit 200 kraadi juures aitab küll. Kui kasutada lamedat ahjuvormi, tuleb aeg muidugi ümber hinnata.

6. november 2010

Kõrvitsasupp ingveri ja laimiga


Nüüd on see koht, kus mängu tuleb esimest korda külaline. Õigemini küll nii, et kuna juhuste kokkulangemise tõttu veedan sellel talvel (loe: õppeaastal) üle nädala nädalavahetuse Tallinnas, siis lisaks öömajale antakse mulle süüa ka. Ja kuidagi tuleb ju perenaist meeles pidada. Muidu öeldakse, et ei austata.

Niisiis, areenile astub mu hea sõbranna Karmen, kes lahkas sel nädalavahetusel Saaremaalt pärit kõrvitsat. Järjekordsete juhuste kokkulangemiste tõttu (loe: on ju hooaeg:) ) on terve see nädal kõrvitsaline olnud, ausalt öelda ei kurda, pigem lõbus:). Ja kui hästi meelde tuletada, siis mu auto pagasnikus on ka üks kollane kõrvits. Sellest siis edaspidi.
Kõrvitsasuppi sõin ka mõni päev tagasi Tartus väljas lõunatades - mahe, sametine, soojendav. Nüüdne supp pretendeeris tunduvalt enamale  - maitset täiendasid värtsid ja laim.

Algne retsept pärineb BBC Good Foodist, mõningaste väikeste muudatustega.

1,5 kg kõrvitsat (võib ka rohkem)
2 + 2 sl toiduõli
1 tl ingveripulbrit + 1 tl riivitud ingverit
1 tl vürtsköömneid
1 tl koriandrit
1 sibul
4 küüslauguküünt
3-4 sl Tai punase karri pastat
400 ml purk kookospiima
8,5 dl köögiviljapuljongit
soola
1,5 laimi mahl
Santa Maria cacao & chilli maitseainet

Kõrvits puhastada, lõigata suurteks kuubikuteks, raputada üle vürtsköömnete, koriandri- ja ingveripulbriga ning röstida ahjus, kuni kõrvits on pehme. Praadida sibul ja küüslauk ülejäänud õlis, lisada ingver, karripasta, praadida veel minutikene. Valada juurde pehme kõrvits, kookospiim ja puljong. Keeta umbes 5 minutit, siis lasta sauseguriga ühtlaseks. Lisada laimimahl ja vajadusel soola. Serveerimisel puistata peale cacao & chilli maitseainet ja ka röstitud kõrvitsaseemned on siin omal kohal.
Maitseb hästi koos pehme saia või sepiku ja ürdivõiga.

5. november 2010

Sügisene granola


Lisaks tavapärastele välismaa müslidele hakkas ühel päeval mu kodupoes silma must pakend sinise rukkilillega - Eesti Müsli. Karpi uurides selgus, et kohalik Tartu värk (koduleht on veel tegemisel), ettevõte toodab mitut sorti müslit, säilitusainevaba ja ehtsa meega. Karbi käristasin küll lahti, kuid sisu ei ole jõudnud veel proovida, läbi kile tundub igatahes mõnus kraam olevat.

Granola tegemine tiksus aga mõnda aega peas, võttes iga päevaga ühe konkreetsema kuju. Tegelikult mitte ka kuju, pigem selgines see, milliseid koostisosi kasutada.  Kindel oli see, et kõrvitsaseemned ja vahtrasiirup peavad olema, ülejäänu oli juba niiöelda dela tehniki.

5 dl täisterakaerahelbeid
1 dl kõrvitsaseemneid
1 dl peenemaks hakitud pekaanipähkleid
1 dl mandlilaaste
4 sl vahtrasiirupit
4 sl toiduõli
1 sl vett
(1 sl fariinsuhkrut)
1 sl Cointreau`likööri
100 g kuivatatud jõhvikaid

Kaerahelbed segada seemnete ja pählitega. Teises kausis ühendada omavahel vedelad ained. Valada siirupisegu helvestele ja segada korralikult läbi. Kallata mass küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, ajada ühtlase kihina laiali ning küpsetada 175 kraadi juures pöördõhurežiimil 15 minutit.
Valada helbesegu suuremasse kaussi, surkida kahvli või lusikaga kõik ühtlaseks, et helbeklompe ei jääks ning lisada noaga peenemaks hakitud jõhvikad. Segada veelkord hästi läbi ning lasta maha jahtuda.
Säilitada õhukindlas purgis, kui jääb muidugi, mida säilitada;).

3. november 2010

Mandlitest küllastunud purune õunakook


Mandleid sai selle koogi sisse tõesti hulgi, nii jahvatatud kujul kui laastudena. Aga kui tõele au anda, oleks võinud neid rohkemgi panna. Igatahes mõnus magus suutäis lusikatäie vahustatud koore või vanillijäätisega. Viimasega tuleb praegusel ajal, kui viirused möllavad ringi ja kurgud on valusad, mõistagi ettevaatlik olla.
Kook on parim kas soojana, see on siis umbes pool tundi pärast ahjust väljavõtmist või hoopiski teisel päeval.

Retsept pärineb väheke kohendatult Sue Maggsi raamatust "Jõulutoidud".

75 g võid
2 dl jahu
5 sl jahvatatud mandleid
0,5 dl suhkrut
1 muna
3 sl külma vett
näpuotsatäis soola

1,5 dl jahu
1/4 tl kaneeli ja kardemoni
50 g võid
0,5 dl pruuni suhkrut
50 g mandlilaaste

3-4 suurt õuna
1 dl rosinaid

Taina jaoks panna jahu ja tükkideks lõigatud või köögikombaini ja lasta ühtlaseks puruks. Lisada muna, vesi, mandlijahu ja sool, lasta segajal veel paar surtsu ringi käia, kuni purust on saanud tainapall. Mässida see kilesse ja tõsta veerandtunniks külmkappi.
Puru jaoks hakkida või suhkru, jahu ja maitseainete sekka, lisada mandlilaastud.
Õunad koorida ja lõigata paksudeks viiludeks.
Tainas rullida ja tõsta või suruda näppudega ühtlaselt 26-cm vormi põhja ning külgedele. Tõsta ringiratast peale õunaviilud, raputada üle rosinatega ning puistata kõige peale purusegu.
Küpsetada 180-200 kraadi juures, kuni õunad pehmed ja pealt mõnusalt pruun.

1. november 2010

Praetud polenta koduse seenetšatniga*

Kohe täielik fusion, endale ka meeldib - klassikaline Itaalia kohtab sama traditsioonilist Eestit:).
Tegelikult on see kiiksuga vihje novembris Tartus taas toimuvatele Tartu sõpruslinnade rahvusköökide päevadele (justnagu seast veel vähe oleks;) ). Jube vahva, nagu orienteerumismäng, käid muudkui söögikohti pidi ringi ja kogud templeid. Ah tühja neist templitest, uusi maitseid avastada on märksa põnevam:).

Polenta on tore roog, soojalt nagu puder, külmalt võib temaga juba erinevaid trikke teha - niisama süüa, grillida, praadida, frittida ning igasugu muid lisandeid kasutades maitset kallutada.
See seenemöks (nimetada võib seda setmet moodi) on aga mu vaieldamatu lemmik. Kindlat retsepti siin pole, oluline on kasutada seeni, porgandeid, sibulaid ja tomateid. Ainete vahekord ei ole üldse oluline, peaasi, et saab endale meele järgi. Natuke soola, suhkrut, äädikat ja toiduõli ka ning suurepärane seenehoidis ongi valmis. See tähendab, oli valmis, sest keeta tuleb seda kõike ikka hooajal, praegu on mulle tuntud seente ja koduaia tomatitega juba kaputt.

Retsepti kirjutamine oleks siin küll liigne snoobitsemine. Tuleb võtta lihtsalt eelmisest toidukorrast allesjäänud polentat, lõigata see tükkideks, keerata jahus nagu šnitsleid ning praadida rohkes võis, kuni ääred mõnusalt kuldsed ja krõbedad. Seejärel tõsta igale tükile lusikaga seenemöksi ning lasta hea maitsta.

Kui see polenta jäi hirmsasti hinge peale painama, siis mina võtan pudru tegemiseks 6,25 dl vett, 2,5 dl maisimannat ja veidi soola. Vesi tuleb keema lasta, lisada polenta, maitsestada soolaga ja keeta tihti segades kauem kui tavaline puder seda nõuaks. Oma pool tunnikest läheb ära, parem kui veel kauem. Polenta on valmis siis, kui segades lööb mass poti servadest lahti.Kui tahta soojalt serveerida, segada mõni minut enne pliidilt tõstmist juurde hea tükk võid ja peotäis riivitud parmesani.

* - seenemöksi nimetamisega tšatniks pingutasin täiesti teadlikult üle, palun see andeks anda:)

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...