Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2011 postitused

Head vana aasta lõppu!

Kujutis
Selle väikese kollaaži toidupildid pärinevad meil töö juures suhteliselt üleöö korraldunud aastalõpulauakeselt.  Nimelt leiavad meie kontoris aeg-ajalt aset sellised väikesed meeleolukad ühistoiduhetked, mis on tegelikult imearmas ja nagu me naerame, suisa kodune:).

Alustades soolasest, oli valikus marineeritud baklažaan minu poolt (siinkohal aitäh Jutale tema eilselt raamatuesitlusest saadud inspireeriva maitseelamuse eest), seejärel mahlane kohupiimatort Ilonalt ja pähklite ning ananassiga krõbedad biscotti Reelikalt. Puhas nauding!

Maitsvat aastavahetust!

Briti sibulasupp

Kujutis
Jõuludest on saanud vähemalt välispidiselt puhas kommertspüha. Kauplused teatavad uhkelt, mida ja kui palju on neil õnnestunud inimestele maha müüa, sealhulgas ka toitu. On see siis kodune jõuluõhtu või järgmiste päevade külaskäigud või küllaootamine, lauad on eestlastele kohaselt ikka lookas. No heakene küll, alguses jõuad veel üsna rõõmsa näoga taldriku tühjaks teha (ise oled selle ju täis tõstnud!), kuid kolmandaks päevaks piirdud vaid linnunokatäiega ja unistad üksnes suvealguse värskest salatist ja maasikatest, isegi kodutehtud verivorstid ei tekita enam mingeid emotsioone. Lisaks kangastub õudusunenäona silme ette uus kujutluspilt nädala lõpus kättejõudvast samasugusest söömisorgiast.
Mis siis teha? Mõistagi säilitada kainet meelt toiduliudade ees. Kui tervis tundub ikka juba väga pahana, püüda tavalisest rohkem taimeteed või vett juua ning süüa näiteks jogurtit. Pidulaua taga praevaagna ees on seda muidugi natuke kentsakas nõuda, kuid vahest leiab ehk ka mõne kodusema hetke.

L…

Tänavune jõulukook NÕHK-i teemal

Kujutis
Kaunis jõuluõhtu, päevasest vihmast, jäitest ja lörtsist sai õhtuks lumi, justnagu tellitult. Talvine pööripäev, Kristuse sündimise püha, õrn lumi, kas see pole mitte kaunis ja südantliigutav. See on aeg, kus tänatakse mööduva aasta eest ja pühitsetakse seda, mida on inimestele antud. Lugesin just, et eestlased on jõulurahvas, isegi kui inimesed ei pea muidu kirikus käimist oluliseks, püütakse seda kindlasti jõulude ajal teha või vähemalt peetakse seda püha koduses ringis kõigist teistest pühadest olulisemaks. Ei saa salata, rahvakalendris on jõulud kõige tähtsamad pühad, siinses kristlikus kalendris on see samuti nii läinud.

Seda, et jõulu teiseks pühaks on maa ootamatult must ja tunne nagu oktoobris, lisaks vintske torm Patrick, ei osanud jõululaupäeva õhtul küll ette näha. Tuletades meelde möödunud jõule, oli muidugi õnn, et nüüd kihutas tuul ja mitte lumetuisk. Kui ligi kuue aasta tagune jaanuaritorm tegi 1:0 meie suure kadakaga, siis Patricu saagiks langes vana kaheharuline vahe…

Kodutehtud verivorstid koos väikese üleskutsega

Kujutis
Täna on rahvatraditsiooni järgi kõige õigem päev verivorstide valmistamiseks. Kui käkke tehti kohe pärast seatapmist, siis vorstidega oodati veidi ning võeti see tegu ette just jõulureedel.

Enamus eestlasi armastab verivorsti. Juhtusin hiljuti lugema Tartu Postimehest artiklit, milles Maxima poeketi avalike suhete juht oli üllatunud, kui teatud aja jooksul müüdi Tartus 25% rohkem verivorsti kui samal ajal Ida-Virumaa samaväärsetes poodides. Ja oh-hoo, AS-s Pere on märgatud, et piirkonniti erineb nii veri- kui tanguvorsti müük, viimast ostavad rohkem saarlased ja Läänemaa inimesed.

Tõsi ta on, verivorstita ei kujuta Kesk- ja Lõuna-Eesti inimesed oma jõululauda suurt ettegi, Põhja-Eestis ja setodel võidakse nii mõnelgi pool eelistada valgeid tanguvorste või Raplamaal hoopis kartulivorste. Neist viimastest kirjutasin aastakese eest. Paraku ei ole see eestlaste verivorstiarmastus kestnud kuigi kaua, umbes 150 aastat ainult ja seda ka mitte igal pool.

Tanguvorste ja käkke loetakse tavand…

Pehmed piparkoogid Emma Leesmendi järgi

Kujutis
Hiljuti sain taas ühe väärtusliku kokaraamatu omanikuks. Seekord lisandus riiulile majapidamisinstruktori Emma Leesmendi (end Mälberg) toimetatud "Perenaiste käsiraamatu" eksemplar 4. trükist, välja antud 1927. Esimene trükk ilmus juba 1913. aastal, kokku anti seda raamatut välja viis trükki (1913, 1924, 1925, 1927, 1929), mis kõneleb väljaande suurest müügiedust. Kui tiraažist rääkida, siis 1. trükk tuli välja lausa 5000 eksemplaris (kui tuua siia meelevaldne võrdlus, siis eile Tartu Jaani kirikus esitletud Jaani kiriku monograafiat trükiti kõigest 500 eksemplari), arvud kõnelevad juba enda eest ja rohkem kommentaare pole vajagi.


Raamat on tegelikult äärmiselt sisukas ja praktiline ning mõeldud eeskätt taluperenaistele, eriti imponeerisid põhjalikud loomade tükeldamisskeemid koos juhatustega, millist rooga millisest tükist valmistada.  Juba eessõnas kutsutakse üles kokkuhoidlikkusele ja rohkem kodumaise tooraine tarbimisele. Ei unustata ka manitsemast, et tuleb rohkem taime…

Pühapäevased ahjuõunad

Kujutis
Ahjuõunad on üks äraütlemata armas ja kodune magustoit. Mõistagi on parem seda teha kodumaistest õuntest, nii et kel keldris sügisesi ubinaid, on kindlasti õunteuuristamise korduvalt ette võtnud. Erinevate pliitide vahel võrdluskatseid tehes jääb peale hoopiski puudega köetav ahi - sütele asetatud malmpotis pehmeks haudunud õunte vastu ei saa üksi AEG ega Electrolux.

Valmistamine on lihtsamast lihtsam, õuntel tuleb südamikud välja urgitseda (näiteks Fiskarsi tootesarjas on olemas spetsiaalne riistapuu, ärksamad perenaised valmistavad selle jubina ise mingist sobivast torujupist:) ) ja täita meelepärase seguga. Jäätisepall või kuhjake vahustatud koort sinna juurde ning jõulupühade-eelne nädal võib alata. Köök on taevalikult mõnusast lõhnast tulvil.

8 õuna
75 g martsipani
2 sl riivsaia
pehmet võid
4 sl demerara suhkrut
(soovi korral 8 kuivatatud ploomi ja 2 sl brändit või marjamahla)

vanillijäätist või kardemoniga maitsestatud vahustatud koort

Pane martsipan eelnevalt külmkappi kõvenem…

Midagi head tahaks

Kujutis
Tüüpiline mõmin. Kusjuures tükk aega pole sellist tunnet olnud, et tahaks magusat saia. Viimasel ajal on aur läinud rohkem soolasele, magusa aset jõuavad täita vaid mõned kommid. See selleks. Kui aga tõesti tuleb üks suur magusaisu, aitab kõige kiiremini pärmitainas - teed taina valmis ja kerkimise ajal mõtled, mida sinna vahele rullida. Nii lihtne see ongi. Muude kookide ja keekside puhul peab kontseptioon ju kohe valmis olema:).

Niisiis üks hea ja magus sai.Vormisin selle valmis nagu Heidi Parki babka, mis oma tagasi pööratud ja seejärel vinti keeratud rullina esindab babka juudipärast versiooni. Babadest (tänapäeval nimetatakse rohkem babkadeks) tuleb kindlasti juttu kevadepoole, on ju tegemist lihavõtteküpsetisega, mis on viimasel ajal kuidagi unarusse jäänud.

Tagasi advendiaega naastes on see aga täiesti sobiv jõulueelne küpsetis, kuna sisaldab ohtralt martsipani. Harilik martsipan on tavaliselt liiga kõva (aitab vaid sügavkülma panek ja seejärel riivimine), kuid "Odense&qu…

Kolm uut Eesti maitset Tartust - rumba, disko ja paso doble

Kujutis
Kas te teate, mis on Eesti Maitsed? Nutikamad tuletavad meelde parimate restoranide valimisi ja veelgi nutikamad arvavad ära, et ju käib ka kahvlite-nugade klõbin sellega kaasas. Täpselt nii just ongi! Eesti Maitsetele on tulnud seltsiks Eesti Maitsed Täna, millega liitunud söögikohad panevad välja põnevad ja veidi teistmoodi pakkumised. Ja mitte ainult toidu osas, roaga sobitatakse ka kõrvalepakutav jook. Tegemist ei ole mitte päevapakkumistega, vaid spetsiaalselt kokku pandud hõrgutise, peibutise või kui soovite, ka komplimendiga kallitele külalistele. Ettevõtmisega on liitunud hetkel Tallinna, Tartu ja Pärnu söögikohad, täpsemat infot kõigi osalejate kohta leiab Eesti Maitsete kodulehelt (vajuta allservas sinist kasti TÄNA), aga veel šefim on ennast kursis hoida läbi Facebooki lehe (ära unusta Like nuppu:) ), kus lisaks jooksvale infole loositakse lugejate seas välja ka võimalusi nendesamade toitude nautimiseks.

Mida siis Tartu restoranidest otsida? Tartu vaim on niikuinii igas koh…

1930. aastate heeringakaaviar

Kujutis
Taas väike pilguheit ajalukku, seekord 1930. aastatesse, mil ilmus juba päris hulk üksteist uuendustega ületrumpavat kokaraamatut. Uuendused seisnesid keeleuuenduslikes sõnakasutustes, aga palju propageeriti tervislikku toitumist, sh toortoitu, viibutades muuhulgas näppu rasvase ja ühekülgse toidu suunas. Ääremärkusena, et keedukursuste juhendajad hakkasid riburada pidi oma kokaraamatuid välja andma.

Seda teed astus ka Tartus oma keedu- ja majapidamiskursusi läbi viinud Elisabeth Sild, kes üllitas 1932. aastal mahuka raamatu, milles oli hulganisti toiduretsepte, kuid kolmandiku raamatust moodustasid majapidamisõpetused. Raamat oli üllatavalt popp, nii et 1937. anti välja uus ja täiendatud trükk (598 lk), kordustrükk ilmus veel 1946. a ning uuesti 2001.a.


Kes oli Elisabeth Sild ja miks tema raamat on oluline? Ausalt öelda ei ole ma temast rohkem teada saanud, kui et ta pidas praegusel Ülikooli tänaval Vallikraavi ja Vanemuise tänavate vahel oma neljanädalasi keedukursusi ning vähemal…

Londonist uue pilguga ehk õed, nälg ja janu

Kujutis
Eks inimese silmade haaramislaius kasvab vanusega, kole küll öelda, aga nii see on. Kui esimestel pikematel reisidel ahmisin maksku mis maksab endasse neid kunstiteoseid ja arhitektuurišedöövreid, mida olid seni vaid raamatupiltidel näinud, siis mida aeg edasi, seda enam hakkas ka muud silma jääma - muid kultuuriväärtusi, pildikesi inimeste olemisest. Aeg on see, mida tasub reisil võtta, see on kõige väärtuslikum, sama väärtuslikud on ka head reisikaaslased. Kui ma peaks välja tooma oma kõige südantsoojendavamad reisielamused, kuuluvad nende hulka õhtune Taani vanima linna Ribe nukulikult kauni vanalinna imetlemine, Cesise tagahoovide avastamine (ärge unustage Lätit!), ringsõit Ontario väikestes veinimõisates (ja-jaa, ka Kanadas tehakse veini ja väga põnevat) ja kõige tipuks - pidulik õhtusöök Stralsundi Püha Jakobi kirikus. Just nimelt kirikus! Keskaegne Püha Jakobi kirik sai sõjas tugevasti kannatada, hiljem oli seal ühes osas ka mingi ladu, kuid pärast Saksamaa taasühinemist asuti …

Sushist kaalikakoogini

Kujutis
Selleaastane PÖFF tundus algul käest libisevat, teadsin ju ette, et suurema osa ajast pean kusagil mujal olema. Valmistudes ohkamiseks ja veel suuremaks ohkamiseks, millest kõigest tuleb ilma jääda, juhtus hoopis vastupidine - need filmid, mida tahtsin kohe kindlasti näha, sattusid just käesolevasse nädalasse, PÖFF-i lõppu. Kas pole tore see:).

Sestap olen veel praegugi imeliselt südamliku Jaapani filmi "Jiro unistab sushist" meelevallas. Ühe lausega kokku võttes räägib dokumentaalfilm 85-aastasest perfektsionistist sushimeistrist, kes tahab jätkuvalt areneda, hoolimata sellest, et ta on oma ala tippude tipus. Saada kolm Michelini tärni jubedas maa all asuvas imetillukeses "putkas" pakutava maailma parima sushi eest - ütleme nii, et selline stsenaarium on jõukohane vaid ülivähestele.

Tegelikult ütleb film, et armastage oma tööd, tehke seda hingega, harige ennast pidevalt, viimistlege oma oskusi, vaid siis on lootust saada tõeliseks spetsialistiks, kes tunneb oma a…

Jõhvika-beseekook

Kujutis
Pigem sobiks selle suurepärase magusa-hapu balansiga küpsetise kohta öelda tort. Mitte et "kook" kõlaks halvasti, sõna "tort" omab lihtsalt tubli sammujagu pidulikkust enam. Kuigi sellistel puhkudel tuleb mulle alati meelde üks ammukuuldud lugu, kuidas mees läks naisele külla (=pimekohting), ontlikult nelgikimp ja kinninööritud tordikarp ühes, portfell teises käes. Kui aga uks avati, tabas külalist ehmatus, sest külastatav ei vastanud temast  kirjade läbi tekkinud ettekujutusele. Niisiis olevat härra oma külakosti kokku kraaminud ja tordi külgepidi portfelli toppinud. Kahju kohe teisest, tordist see tähendab:).


Kogu see lugu ei takista aga karvavõrdki küpsetamast üht mõnusat krõbeda põhja, hapuka ja samal ajal sametise täidise ning koheva beseemütsiga kooki. Rappa on juba hilja minna, aga kel kodus veepurgis või sügavkülmas mõni jõhvikas leidub, turutädide lettidest rääkimata, on just paras aeg ennast kostitada ühe maitsva suutäiega.
Retsept pärineb A.Kangi, L.Vir…

Hommikusöök - see väike päeva alguse nauding

Kujutis
Mireille Guiliano kirjeldab oma raamatus "Prantslannad ei lähe paksuks. Kokaraamat" ühte võluhommikusööki, mis on tervislik, maitsev ja mis kõige tähtsam, mõjuvat taevalikult hästi figuurile. No seda viimast tahab küll iga naisterahvas siin ilmas kuulda! Iseenesest on tegemist kõige lihtsama ja käepärasema hommikusöögiga, milles veidike helbeid, jogurtit, mett, sidrunimahla ja õli. Taevalik kooslus! Kogused on mõistagi igaühe südames, ehk siis näiteks minu jaoks oli pakutud kausike praktiliselt olematu. Nojah, eks see ole sööja pealt ka näha:).

Nii et löön oma võileivale jätkuvalt hambad sisse, kuid jätkan mõnusa jogurti-granolaportsuga, milles hullutavaid helbeid täiendab paks ja kreemjas Kreeka või Türgi jogurt ning lusikatäis vahtrasiirupit. Kui nii võtta, siis kõik võluhommikusöögi koostisained on ju esindatud:). Rõõmus algus kogu päevale on aga raudselt tagatud.

Seekord näiteks sellise granolaga:

6 dl täisterakaerahelbeid
1 dl kõrvitsa- või õunapüreed
0,5 dl toiduõli
1 …

Mis on ühist Murmanskil, pelmeenidel ja Ida Savil

Kujutis
Juhuse läbi sattus minu kätte paar huvitavat venekeelset kokaraamatut, aitäh siinkohal V.-le, ning mul tekkis sellest üks ootamatu mõte. Nimelt tahaksin aeg-ajalt tutvustada vähelevinud või natuke kiiksuga või unustustehõlma vajunud kokaraamatuid. Kindlasti ei tule siinkohal jutuks Jamie`d või Nigella`d või muud sinnakanti rihtivad tänapäevased toidusuunajad. Minu mõte kiskus pigem eesti-, vene- ja miks mitte ka mõne muu võõrkeelse raamatu suunas, mida meil pole võimalik iga päev riiulilt krabada.

Kokaraamatud moodustavad kindlasti ühe osa meie kultuuriloost.* Vaadates eestikeelsete kokaraamatute ajalugu, on see tegelikult hästi noor valdkond. Hoolimata sellest, et esimene eestikeelne kokaraamat ilmus juba 230 aastat tagasi, 1781. a, võime kokaraamatute laiema leviku alguseks lugeda alles 1880. aastaid. Alguses ilmunud kokaraamatud olid küll eesti keeles, kuid mõeldud pigem sakstele toidu valmistajatele, talurahvas ja lihtsamad linnainimesed ei kuulunud veel sellesse sihtgruppi. Kokar…

Üks lihtne pirukas

Kujutis
Üks lihtne pirukas, sobilik tänasesse päeva. Meenutab veidike pitsat (no milliseid asju me siis pitsa peale paneme:) ). Kokkupanek 1-2-3. Tulemus veidi karune, kuid sellest hoolimata suussulav. Tunda on sügist, toonid on sügavad, pigem tumedad. Aitab küll, rohkem ei räägi. Meestevärk;).

Maitseb kõige paremini soojalt.

0,5 kg pärmilehttainast
2 suuremat sibulat
2 sl toiduõli
2-3 eelnevalt röstitud punapeeti
peotäis kirsstomateid
kitsejuustu (halloumi juust on siia päris sobiv, kuna pruunistub kenasti)
värsket tüümiani

Lõika sibulad pooleks ja viiluta õhukeselt. Prae sibulaviile õli sees, kuni sibul pehmeneb ja hakkab pruunistuma, tõsta jahtuma. Kui kitsejuust on magedapoolne, lisa sibulatele väheke soola.
Kui kasutad külmutatud valmis lehttainast, sulata see eelnevalt ja rulli vajadusel veidi õhemaks. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga ja laota tainas plaadile. Tõsta peale sibulad, viska vaba käega laiali peediviilud (kui röstida ei viitsi, kõlbab ka keedupeet) ja poolitatud kirsstoma…

Arvutiekraanilt kulinaarsete kroonikute kokaraamatusse

Kujutis
Minu isa tavatses alati öelda, et 13. kuupäeva ei pea kartma, tavaliselt juhtuvad siis toredad, kui mitte suisa õnnelikult asjad. Varvast ära lüüa, tulise panniga sõrmi kõrvetada või reha otsa komistada jõuab ju kõigil ülejäänud päevadelgi:).

Niisiis potsatas juunikuu 13. kuupäeval postkasti üks esmapilgul uskumatu ettepanek osaleda kirjastuse "Pegasus" väljaantavas toidublogijate kokaraamatus. Ütlen kohe ära, et idee sellise kokaraamatu üllitamiseks tuli Tuuli sõnul kirjastuselt endalt. Esialgsed kahtlused, kui sa ei tea mitte midagi põhjalikumalt sellest ideest, tulevase raamatu formaadist, jne, jne, said üsna pea summutatud, kuna meist kümnest üks - Tuuli - oli valitud kirjastuse poolt raamatu koostajaks ning ühtlasi ülejäänud üheksa kädistava blogardi vahemeheks.

Lühidalt öeldes, asi peab olema fun ja nii see ka oli. Uskumatu, kuidas kümme erinevat karakterit ehk siis kroonikut -  Tuuli, Liina, Juta, Aet, Mari-Liis, Piret, Priit, Elis, Marju ja mina - olime kogu aeg ühel…

Brüleekreem kanamaksast - kes kannatab, see kaua elab:)

Kujutis
Mõni aeg tagasi lubasin juttu teha ühest katsetusest Heston Blumenthali õpetusi järgides. Käesoleva aasta septembrikuu FT Weekend Magazine, nr 24/25, heidab pilgu Heston Blumenthali nüüd juba ilmunud raamatule "Heston Blumenthal at Home". Kui Heston lubab oma raamatus, et kõik on teostatav ka kodustes tingimustes, siis nii ongi. Küsimus on vaid, kuidas ja millise aja- ning närvikuluga. Näiteks varasemast "hoiatavast" kogemusest, kuidas ühendada 24 tunniga vaid kana, kartul ja porgand, võib lugeda siit.

Valisin ajakirjas toodud retseptidest ühe enda meelest põnevama - kanamaksabrülee. Mõneti tuli meelde eelmise sügise searallist pärit ja hiljem laineid löönud sea grais. Sarnasus on olemas, kui pidada silmas, et tegemist on maksast valmistatud roaga ja lõplik valmimine toimub veevannis. Sinna vahele jäävad aga mõned totaalselt erinevad protseduurid.

Ütlen ette, et sellises koosluses jääb kanamaks õrn ja vahuline, paljalt seda kreemjat rooga aga ei ole võimalik tarbid…