Postitused

Kuvatud on kuupäeva jaanuar, 2011 postitused

Sundkollektiviseerimine 21.sajandil

Sama hästi võinuks pealkiri olla ka "Geniaalsuse ja hullumeelsuse vahel on vaid üks samm" või "Agarus ehk ogarus". Päris ei saa öelda, et lahvatas vimm, mis kogunend salaja, aga natuke sinnapoole küll. Kuulasin kolm päeva väga sümpaatseid lektoreid rääkimas puidu, tema omaduste, kahjustuste, restaureerimise ja puitarhitektuuri teemal. Seoses sellega, et  korduvalt mainiti, kui jaburalt ja loodusseadusi eirates pannakse inimene kasusaamise nimel käituma, hakkas vererõhk vaikselt tõusma küll. Laupäeva õhtul telekast uudiseid vaadates hakkas silma lõik, milles Haanja inimesi tegi murelikuks Haanja looduspargis suure ala sihtkaitsevööndiks muutmin e. Looduskaitsjate arvamuse järgi on tegemist väärtusliku alaga, seatavad kitsendused on aga ärritanud kohalikke elanikke. Halleluuja ja kolm inglit! Kui vaadata viimast umbes neljasada aastat, ei ole eestlastel kerge olnud, igatsorti sõjad ja vallutajad on meist üle käinud. Aga ükski neist kuni Nõukogude Venemaani ei saa

Toorjuustukreem moosi ja vahvlitega - magustoidu kiirabi talvisel ajal

Kujutis
Enam lihtsamaks minna mina ei oska, käsi südamel. Aga nii targaks olen juba saanud, et ei ütle siinkohal "ei iial". No kes teab, pärast hakka jälle sõnu sööma. Isegi selline kokaraamat, mille retseptides on kasutatud vaid 5 koostisainet, on välja antud. Mul aga neid siin tervelt 7! Järelikult võib veel olla arenguruumi:). Ühel päeval öeldi mulle, et mu retseptid on natuke keerulised, liiga palju aineid tuleb kokku otsida ja siis kasutada tervet rida köögiarsenali. Tule taevas appi! Mina, kes ma ei ole suuteline martsipanist roose voolima või hullude kaunistusega torte nikerdama, kuna kannatust ei jagu. Ja nüüd äkki keeruline! Kui mingit imelikku vidinat ei ole, saab alati kuidagi teistmoodi. Näiteks pole mul kunagi olnud tainarulli, ilus sirge veini- või viinapudel ajab asja sama edukalt ära. Ja üleüldse tekkis sisimas küsimus, milline siis on see lihtne toit. Kas see, mille jaoks on vaja vähe aineid, kuid mis tahab pikalt ja pidevalt järele passides keeda-küpseda või se

Haugimarjast ja polkovniku lesest

Kujutis
Eesti vanasõna ütleb, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Ja mida teen mina, otse loomulikult risti vastupidi! Ja mitte esimest korda! Aga et see sel korral polkovniku lese sündroomini, ikka Smuuli omani, välja võiks viia... Nii et küsimus on vist enamas, kui lihtsalt juuksevärvis. Päriselus lesk ei ole, kõrget polkovnikut ka pole ja arstidega nii "professionaalseid" suhteid õnneks ei oma. Küll aga ühendab meid laiuss. Võib-olla... No mis ma teha sain, kui laupäeval vaatas mulle turuhalli kalaletis nii ilus Peipsist püütud haug otsa, et kuidas sa saad vaid kassi räimedega leppida. Ja kala on seal aus (see tähendab värske), selgi korral tahtsid näiteks silmud mu ees kala ostnud proua kotist plehku pista ja see, et karp hüppab ühest vannist teise, ei ole ka mitte muinaslugu. See selleks, aga ühe haugi ma endaga kaasa võtsin. Kuna kalalihaga tehakse seda mida ikka ja erilisi fopaasid see tavaliselt kaasa ei too (viimane kord küll, kui püüdsin teha karpkala punases veinis

Sidrunimekiga mustikakeeks

Kujutis
See keeks kõlbab kellaviieteeks, aga ka kellaüheksakohviks (kas AM või PM, vahet pole), aga ka niisama nosimiseks, kui kella ei viitsi isegi vaadata. Ta on praktilise kujuga, küpseb ühtlaselt, ei seisa 2 aastat muutumatul kujul. Seisaks ehk ka, kui tast vahakuju teha:). See on lugu kõigest ühest lihtsast sädelevalt sidrunisest ja mõnusalt mustikasest keeksist, mida küpsetan oma neljandat hooaega. Ja iga kord kukub välja erinevalt - vahel pehme ja saiane, vahel kore ja rabe, nii kuidas kunagi, x + y = z ei aita siin karvavõrdki. Teda on hea just kevadtalvel (oi, milline sõna lipsas juba üle huulte) ahju pista, aitab sügavkülmast marjavarusid vähemaks saada. Ja-jaa, arvate, et ma ei tea, mis ilm väljas on, aga mõni päev tagasi ühel hommikul kuulsin esimest korda linnukesi säutsumas, kaugel see uus mustikahooaeg enam on. Mis siis, et vahepeale jäävad võililled, sparglid, redised ja mis kõik veel. Seda kinnitab fakt, et üleeile sätiti ühes suuremas poes juba lille- ja köögiviljaseemnete

Mustikamuffinid valge šokolaadiga

Kujutis
Ei andnud see Irish siirup ikka asu. Olgem ausad, pool pudelit on veel alles. No millal, no millal ometi! Huvitaval kombel ei teki inspireerivad mõtted mitte siis, kui selleks on aega ja mõtted priid, vaid siis, kui miski häirib neid priisid mõtteid. Sel korral hakkasid ideed silme ees jooksma ühes loengus. Ma ei taha midagi halvasti öelda, lihtsalt iga kord ei kandu vanemate geenid lastele edasi. Niisiis Irish siirup ja mustikad. Kuna kapis oli tahvel Kalevi valget šokolaadi mustikatega, läks ka see loosi. 3 dl jahu 0,75 dl demerara suhkrut 1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit 100 g hakitud valget šokolaadi (eriti hea, kui koos mustikatega) 2 muna 1 dl toiduõli 0,5 dl Irish siirupit 1 dl piima 0,5 sidruni mahl 2 dl (külmutatud) mustikaid Kuivained, sealhulgas hakitud šokolaad, segada omavahel. Teises kausis kloppida lahti munad ja segada õli, siirupi, piima ja sidrunimahlaga. Ühendada mõlemad kausisisud ning lisada lõpuks mustikad. Kui kasutada külmutatud marju, siis jätta eel

Vanadest kindamustritest

Kujutis
Kirjatud kindad Seekord ei tule juttu söögist, vaid hoopis käsitööst. Pikk ja keeruline lugu, miks ja kuidas kudusin üle paljude aastate taas paari kindaid. Omal ajal, see tähendab keskkoolis, sai päris palju kootud-heegeldatud, hiljem jäi see kuidagi soiku. Kuni üle-eelmisel aastal tegin enda jaoks "kohutava" avastuse, et mu rahvariiete triibuseelik on hoopis Äksi triipudega.   Äksi seelikutriibud minu seelikul Laiuse seelikutriibud Meie keskkooliskäimise ajal tuli ikka ka millelegi praktilisele spetsialiseeruda ning Jõgeva I keskkoolis asusime ühe pundi kahe paralleelklassi tüdrukutega käsitööd õppima (sai valida käsitöö, kondiitri ja autonduse vahel). Alguses harjutasime, siis aga hakkasime Rahvakunstimeistrite koondisele UKU vorpima kindaid, mütse, toppide jaoks heegeldatud detaile, kinnastele tikitud kaunistusi, jne. Nikerdustega esmaabikappideni me siiski ei jõudnud:). Lisaks oskuste omandamisele maksti ka tehtu eest raha, tagantjärele täitsa vahva.

Hartšoo-laadne supp lambasabadest

Kujutis
See oli peaaegu aasta tagasi, kui kindlalt plaani võetud hartšoo tegemine oleks peaaegu ära jäänud. Ja seda täiesti labasel põhjusel - jõudsin turuhoonesse lõuna paiku, kui ilusam lambaliha juba otsas. Ainsad, mis letile veel jäänud, olid lambasabad. Nina kirtsutades ja kurvalt ohates ostsin need ära ja ... parim supitooraine oli avastatud! Kõige tähtsam on seal see kont, see tähendab sabalülid. Peaaegu sama kui küpsetada seda va kaheksa tunni liha - rikkalik magus maitse on see, mis jalust niidab. Kuigi ega ka suppi saa teha tunniga, ikka  oma paar tundi vähemalt tuleb aega varuda, et liha luude küljest lahti lööks. Nüüd siis tean, mida tahan, ehk siis sirgel sammul lambaleti juurde ja kuna sabad ei ole enamiku ostjate unistus, võin seda vabalt teha ka pärastlõunal:). Kuna õigest hartšoost seisab minu supp mõne valgusaasta kaugusel, tuleks siin kasutada pigem toidupoeväljendit "hartšoo-laadne supp", mis on selline eestipärane pehmem versioon grusiinide omast. Õigemast

Kookosmakroonid, vol. 2

Kujutis
Minu varasemad kookosmakroonid olid tulimagusad, paar küpsist ning magusaisu kaob tükiks ajaks. Sellegipoolest peab olema mingi võimalus, kuidas saada niiöelda normaalseid küpsiseid. Ma ei taha nüüd avalikult propageerida magusapugimist (niigi teen süüa puhta või ja searasvaga ning nüüd suhkur veel ka:) ), kuid vahel ju võib natuke rohkem patustada;). Olles selle kookoseküpsiste mõtte vahepeal rõõmsalt ära unustanud, komistasin ühel päeval täiesti juhuslikult just täpselt selle otsa, mida olingi otsinud. Algne retspet pärineb toredast blogist Honey and Butter , minupoolses muganduses on kogused arvestatud ühele plaaditäiele ehk 20 küpsisele. 150 g kookoshelbeid 200 g suhkruga kondenspiima 1 tl vanillsuhkrut 2 väikest või 1 suur munavalge näpuotsaga soola 50 g tumedat šokolaadi Kookoshelbed segada kondenspiima ja vanillsuhkruga ning jätta mõneks minutiks seisma. Soovi korral võib kondenspiima ka enne kuumutada, siis jäävad kookoshelbed küpsedes pehmemad ja siidisemad. Mun

Nagu sõõrikud, aga nagu ei ole ka

Kujutis
Sõõrik on minu jaoks üks naljakas sõna, ikka kisub ütlema pontšik:). Et asi oleks kohe algusest peale klaar, tuleb jutt ikka neist ümmargustest ja keskelt auguga rasvas küpsetatud pirukatest. Ameerikamaalt on see doonitsitehullus (vahepeal püüdis meil levida selline eestindus sõnast doughnut ) alguse saanud ja vaatad sa kuhu riiki iganes tahad, midagi sellelaadset küpsetatakse igal pool. Siiski, tingimata mitte Ameerika eeskujul. Meil on mõistagi kõige tuntumad vanad head pärmitainast sõõrikud ja kohupiimased kohupiimapallid. Berliini pannkoogid, millel pole tüüpilise pannkoogiga suurt midagi pistmist, on ehk vähem levinud, tüütumad ju ka valmistada, kuidas sa ikka tainast moosi ümber sätid;) . Tartu turuhoones asub Rõuge Pagari müügilett, kust käin aeg-ajalt nende tõeliselt koduse maitsega küpsetisi ostmas. Minu meelest saab käesoleval ajal sealt ka kõige paremaid sõõrikuid. Remargi korras, et nende vanilliküpsised šokolaaditriipudega on jalustrabavalt head. Ainsad niiöelda poeküp

Moonikook

Kujutis
Ühel kenal päeval sain oma Irish-siirupi pudeliga õnnelikult ühele poole ja kuulutasin seda töö juures kohe valju häälega. Õnn ei kestnud aga kaua, sest veidi hiljem lammutas R. eestoas oma pakki, marssis siirupipudel käes sirgjooneliselt minu laua juurde ning lausus: "Tee sellega midagi, keeks oli ju hea!". Olin oma peakeses äsja ju diliitinud kõik mõtteidukesedki, mis selle siirupiga seoses võisid veel kusagil peidus olla. Hakka nüüd jälle otsast peale! No ja ma siis hakkasin uuesti otsast peale:). Mõnusad kohevad moonisaiad on sellised küpsetised, millele on raske vastu seista. No mis siis, et hambavahed on pärast mustatäpilised. Sellest johtuvalt leidsin, et ega lumi lumele liiga tee ehk siis ka järgmine kook olgu pealt lumise efektiga. Nii sündiski üks tore must-valge kook, mille söömist sobib lõpetama fraas "... naerata nüüd jälle sa, naerata, nagu eile, armas ...". 200 g võid 200 g kohupiima 200 g jahu 1 muna 1 tl soola 1 sl suhkrut 3 munakollas

Pühapäevane granola

Kujutis
Isetehtud granola on nii mõnus, et seda võib lihtsalt niisama telekat vaadates nahistada ja ups ... kauss ongi tühi. Veelgi õrritavam on eelnev helbesegu küpsetamise lõhn, oleneb muidugi, mida kaerale lisatud on:). Ja ma ütleks, et see on isegi parem kui saialõhn. Ei saa sinna midagi parata, aga heade toidulõhnadega olen äraostetav:). Üks mõnus ja parajalt värviline krõbuskisegu annab kindlasti päevale rõõmsama alguse. Eriti hea on minu meelest alles soe granola, kõik maitsed on siis just avanenud. 7 dl Heleni jämedaid täisterakaerahelbeid 100 g seemnesegu (päevalille-, kõrvitsa- ja seedermänniseemned) 1 dl nisukliisid 2 sl Demerara suhkrut 1 tl kaneeli 1 dl Irish siirupit 0,5 dl toiduõli 3 sl vett 100 g kuivatatud jõhvikaid 100 g kuivatatud aprikoose Segada suuremas kausis omavahel helbed, seemned, kliid, kaneel ja suhkur. Teises kausis segada ühtlaseks siirup, õli ja vesi. Ühendada kausisisud, laotada segu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpsetada 175 kraadi

Poirot`likult kartulivorstile lähenedes

Kujutis
Esimest korda elus tundsin kartulivorste sõlmides, et teen vale asja. See söök ei ole minu kandi jaoks ju tüüpiline!!! Süda puperdas ja hinges kriipis, justnagu oleks rebane ja läheks kanavargile. Aga nii ju tegelikult tegingi, katsudes näpata endale ühte tükikest Märjamaa kandi identiteedist. Meie perel pole mitte tuhkagi pistmist Märjamaa ega tänase Raplamaaga üldse, seepärast ma nii tundsingi. Kui muidu võin teha kerge südamega mingit itaalia, vene või kasvõi läti toitu, mõtlemata, kas teen seda täpselt nii nagu kohalikud, sest õigest keskkonnast lahutab mind piisav kilometraaž ja kultuuriline distants, siis nüüd valdasid mind süümepiinad. Ma rikkusin selle toidu traditsiooni, kujundades kusagil teises Eestimaa otsas oma versiooni või õigemini oma ettekujutuse (ma vihkan sõna "nägemus", kuid siinkohal oleks see isegi kohane) neist vorstidest. Mis see on, arendus kindlasti mitte, pigem on see plagiaat või autentsuse solkimine käpardi poolt. Justnimelt autentsuse, mis on

Jaanuarikuu toidusedelist

Kujutis
Lappasin ühel päeval vanu "Taluperenaisi". 1938.a. jaanuarinumbris kirjutas Hilda Ottenson hästi põhjalikult, mida ja mismoodi jaanuarikuus süüa ning millele tähelepanu pöörata. Kõik on õige, kui arvestada kirjutamise aega. Selge on see, et tollal puudusid võimalused osade toiduainete pikaajalisemaks värskena säilitamiseks, samuti polnud ju pidevalt värsket liha ega talvel ka kala laual.  Põhitoiduaineteks oli talvel ikkagi (soola)liha, keldris olevad kartul ja juurikad, õunad ja jõhvikad, piim ja piimatooted (piima kästigi värske kraami kompenseerijana rohkem tarvitada), kuivatatud herned-oad ning tangud-jahud. Nii muretsebki autor, et talvine toidulaud kipub olema liialt ühekülgne, värsket kraami on vähe saada ning kutsub üles valmistama vähemasti keldrijuurikatest toorsalateid ning tarbima suvistest marjadest tehtud vesihoidiseid. Ja et ei unustaks esimesel võimalusel panna aknalauale sibulat ja peterselli rohelisi võrseid ajama:). Märksa intrigeerivamaks läks aga artik

Trühvlitegu

Kujutis
Kui ma ühel vana aasta viimastest päevadest lõpetasin poole öö ajal trühvlite pakkimise, tundsin ennast kui kommivabriku liinitööline. Hunnik komme valmis meisterdatud, karbid kokku volditud, trühvlid karpidesse pakitud, lipsud kinni sõlmitud ning sildid valmis lõigatud, oehh... Ja nii juba vähemalt viiendat aastat järjest, täpselt enam ei mäletagi seda algust. Kuna mulle kohe mitte ei istu see kingituste otsimine, otsustasin toona teha midagi üsna uudset ehk siis ise komme ning seda kombeid trotsides mitte jõulude ajal, vaid uue aasta esimesetel päevadel. Siis oli selline mökerdamine tõesti üsna vähe levinud, nüüd aga teevad komme kõik. Sellegipoolest on see äraütlemata armas teguviis, sest iga komm on ju eriline, sinna on pandud tegija soojust ja häid soove. Seda, et isetehtud kommid on erilised, kinnitas üks selleaastane koomiline seik. Muidu pealtnäha vägivaldsusele mittekalduv kodanik V. seletas leegitseval pilgul ja vastuvaidlemist mittekannataval häälel äraehmunud ning s