19. jaanuar 2011

Vanadest kindamustritest

Kirjatud kindad

Seekord ei tule juttu söögist, vaid hoopis käsitööst. Pikk ja keeruline lugu, miks ja kuidas kudusin üle paljude aastate taas paari kindaid.

Omal ajal, see tähendab keskkoolis, sai päris palju kootud-heegeldatud, hiljem jäi see kuidagi soiku.
Kuni üle-eelmisel aastal tegin enda jaoks "kohutava" avastuse, et mu rahvariiete triibuseelik on hoopis Äksi triipudega.
 
Äksi seelikutriibud minu seelikul

Laiuse seelikutriibud
Meie keskkooliskäimise ajal tuli ikka ka millelegi praktilisele spetsialiseeruda ning Jõgeva I keskkoolis asusime ühe pundi kahe paralleelklassi tüdrukutega käsitööd õppima (sai valida käsitöö, kondiitri ja autonduse vahel). Alguses harjutasime, siis aga hakkasime Rahvakunstimeistrite koondisele UKU vorpima kindaid, mütse, toppide jaoks heegeldatud detaile, kinnastele tikitud kaunistusi, jne. Nikerdustega esmaabikappideni me siiski ei jõudnud:). Lisaks oskuste omandamisele maksti ka tehtu eest raha, tagantjärele täitsa vahva.

Kuna parasjagu oli laulva revolutsiooni aeg ja rahvariided uuesti ausse tõstetud, tegid umbes pooled sellest grupist endale lõputööks rahvariided. H. ja K.-ga tegime endale Laiuse kostüümid, kusjuures K. oli nii vapper, et kudus ise ka seelikukanga. Käisime enne Eesti Rahva Muuseumis ja uurisime kirjandust, et võimalikult tõene kostüüm valmis nikerdada. Ja ära tegime, paar detaili ei saanud küll päris need õiged, aga sellegipoolest on praegugi hirmus uhke tunne selle üle:).

Kuna paar aastat tagasi hakkas hinge peal kripeldama  Torma vanem komplekt (teadupärast tuleb rahvariided valida ema järgi, Laiuse oli mul kodukoha järgi), aga ka see, et tahaks Laiuse kostüümi täiendada (paar asja oli siiski puudu, vöö polnud päris õige kirjaga, jne.), avastasingi kogemata, et uups. Jagasin muidugi seda ka H. ja K.-ga, kes olid seni samuti kindlad, et meil on ikka Laiuse seelikud. Oli mul vaja hakata selle Torma asja peale mõtlema! Leidsin muidugi üles ka selle segaduse arvatava algallika - Helmi Kurrik oma raamatus "Eesti rahvarõivad" (1938) lubab täiega kasutada Äksi seelikut Laiuse särgi juurde. Seoses sellega uurisin edasi, milliseid Laiuse mustritega esemeid veel leida on ning eelmisel talvel avastasin Rotibori blogist kindad, mis piltlikult öeldes murdsid südame. Vahemärkusena, et tema blogis on antud täielik õpetus tegija kannatuste ja läbielamiste kaudu Laiuse rahvariiete valmistamiseks. Fantastiline!!!

Laiuse muster

Laenutasin otsemaid raamatukogust Aino Praakli raamatukesed ja vau!!! See oli jalustrabavalt võluv - Aino Praakli oli valinud ERMist mustreid, iga mustri ise või keegi teine läbi kudunud ning seetõttu kirjutatud pikk lugu ERMi originaalist, juures uue kinda kudumise õpetus ja pilt. Milline allikmaterjal minusugusele!

Kuna mu emal oli möödunud talvel vaja rohkem tegevust, siis asuski ta õhinaga neid Laiuse kindaid mulle kuduma. Värvid ja muster on õiged, vaid randmeosa erineb originaalist selle poolest, et pitsi asemel on tavaline 2+2 soonik.
Laiuse kindad on ääretult huvitavad oma mustri poolest. Sellist marjadega kirja ei kohta lähemas ümbruses, üldiselt on ikka kassikäpa-, kaheksakanna-, veskiratta-, vms. levinud kirjad. Marjade ja lilledega mustreid kohtab palju Setumaa kandis, mujal on need pigem haruldased. Nii et päris huvitav, mis ajendas 19.saj. lõpus või 20.saj. algul Laiuselt veidike põhja poole sellise mustriga kindaid kuduma. Eeldusel muidugi, et kinnaste ERMile müüja oli ka nende kuduja. Muide, see kindakiri oli publitseeritud juba 1927.a. Ilmari Mannise raamatus "Kindad".

Varsti ilmus A.Praaklilt vihikute jätkuna mahukas kogumik "Eesti labakindad ilma laande laiali", millest leitud mustrite järgi on ema hea hulga paare kudunud, kas kellelegi kohe kingituseks või mõned ka niisama hasardi pärast. Nii tore on ju omada oma kodupaiga ajaloolise mustriga kindaid, vähemalt ma ise tunnen, et see on oluline. Eelmisel ja tänavusel talvel on need ka täiesti asjakohased.

Rannu muster

Nii võtsin ka mina sel talvel üle päris tüki aja ette kindakudumise ja mõne päevaga valmis kingituseks mõeldud Rannu kihelkonna mustriga paar. Minu meelest väga elegantne tõlgendus kaheksakannast. Kui proua M. neid teistele näitas ja kodanik V. kindaid igast küljest venitas, ise tõdedes, et nagu päris, siis oli tal õigus, UKU aeg õpetas mind käsitööd vähemalt korralikult viimistlema. Kinnaste jaoks on olemas venitusliistud, mille abil saab nad sobivasse mõõtu pressida.
Ja lõppude lõpuks, mulle on kunagi isegi punaste kaantega tunnistus antud, et ma kududa mõistan;).

2 kommentaari:

vernanda ütles ...

ma olin sõnatud siis, kui ma seda esimest korda nägin, ja praegu ka. ma tegin ka kooli ajal muhu pätid, so roosisin need, nii uskumatu kui see ka ei tundu, eriti praegu ja eriti mulle, aga et ma seda uuesti suudaks...

Ülle ütles ...

Oi kuidas mulle ei meeldi(nud) tikkimine, see nõudis kuidagi üle mõistuse aega ja kannatust. Huvitav on aga see, et kui hakkad uuesti mingeid asju tegema, tuleb kõik sekunditega meelde, nagu polekski vahepeal midagi juhtunud:).

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...