Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2011 postitused

Varsti...

Kujutis

Võileib kolis pokaali

Kujutis
Miks peab võileib välja nägema nagu ... noh ... võileib. Võib ju võtta samad asjad ja sättida väheke teistmoodi, ja keegi ei saagi aru, et sööb ... võileiba. Pigem meenutab ta vana head kasukasalatit ja arvan, et kiht peeti oleks ka täiesti omal kohal. Mhm, miks ma kohe selle peale ei tulnud!

Suvel sain seda trikki maitsta meie kassi eelmise perenaise Mare valmistatuna, suvisel soojal pärastlõunal maitses see klaasi külma veiniga üle ootuste hästi. Nüüd siis vabariigi aastapäeva puhul pitsi külma viinaga ja sama hästi.

4 viilu leiba
2 keedetud muna
1 sibul (Peipsi roosatriibuline sibul on tegija nr. 1*)
1 -1,5 soolaheeringa fileed
hapukoort

Leib lõigata väikesteks kuubikuteks, soovi korral võib kergelt röstida. Tükeldada ka ülejäänud toiduained. Tõsta pokaali või liuale kõigepealt leivakuubikud, seejärel muna, sibul ja heeringas. Valada üle rohke hapukoorega ja lasta jahedas seista vähemalt tund aega, et hapukoor jõuaks allapoole valguda. Kui salat teha portsjonnõudesse või suuremas…

Hapukapsastruudel

Kujutis
Olgem ausad, see kõlab esmapilgul nagu siga ja kägu või siis lambarasv ja vahukoor:). Tegelikult on see üllatavalt maitsev soolane pirukaline ning mis kõige tähtsam, aus ja ehe. Hoolimata esialgsest skeptilisest mõttest hapukapsa, seente ja veini kokkuklappimise pärast, võin tõdeda, et klapivad küll.

Algse tõuke selle struudli sünniks andsid hapukapsa-seenepirukad ajakirjast Toit & Trend, jaanuar-veebruar 2011.

300 g hapukapsast
1 sibul
1-2 sl fariinsuhkrut
umbes 3 dl punast veini
1 dl (loomaliha)puljongit
paar peotäit purgist võetud metsaseeni
3-4 sl hapukoort
mõnda ürdisoola
0,5 kg lehttainast
1 muna

Hapukapsas nõrutada (kui on väga hapu ja soolane, võib enne veel läbi loputada) ja panna potti hauduma koos hakitud sibula, fariinsuhkru, veini ja puljongiga. Hautada umbes 1 tund, kuni kapsas on parajalt pehme. Algul ei tasu kogu veini korraga potti valada (lisada osade kaupa nagu risotole), lisatava vedeliku hulk sõltub, kui hoogsalt keedus podiseb. Nii et vahepeal tuleb kontro…

Siga ja pohlad

Kujutis
Ükskord möödunud aasta lõpus Põltsamaalt läbi sõites ja Felixi tehasepoest sisse astudes tekkis kiusatus osta tehase uudistoodet - pudelisse villitud pohlamoosi. Ütle veel, et inimene ei lähe värvilise kila-kolaga kaasa:). Mitte nagu Sadamaturu Türgi kohvi letis, kus kohvipakke kaunistab jätkuvalt vanaemadeaegne tootearendus. See oli nüüd kõrvalepõige.
 Tegelikult tahtsingi kurta pideva udupeene "tootearenduse" üle, mille viljade kasutamiseks oleks tarvis enesekaitsevahendeid ja instruktsiooni. Jutt käib nüüd sellestsamast moosist.

Normaalsed inimesed panevad moosi purki. Kui taaraks valida aga pudel, siis peaks selle käsitlemine võrduma purgikaane lahtikeeramise ja lusika haaramise lihtsusega. Tingitud refleksid:). Paraku disainiti seesinane pudel üle või ei ulatu minu aru selle käsitsemise kõrgusele, mis väljendub selles, et moosi kulub liiga palju! Ei, see ei tähenda ärasöömist, vaid seda, et iga kord pärast pudelist moosi väljapigistamise alustamist lendab otsik minema, …

Tahaks lennata ... vaarikatega toorjuustukook on siiski etem

Kujutis
Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt,
tahan lennata - kuigi kindlam on vaadata lendamas tuvi või kurge.

Ma ütleks, et nelja ratta abiga ei ole lendamine eriti turvaline tegevus, kui enne pole harjutatud, filmide vaatamine siin ei aita. Kuigi ega ka Tallinna klaasjatel tänavatel piisab märksa lühemaks lennureisiks vaid kahest jalast. Nii et kui ilmutab end mõni lendutõusev või maanduv tuvi (kurgede aeg seisab veel ees), võiks temalt selle lendamise kohta veidike õppust võtta, kuigi ka siin tuleks jälgida reeglit, et kodus igaks juhuks mitte järele proovida.

Küll võib aga järele proovida ühte mõnusat toorjuustukooki, kus kreemja toorjuustuga haakub vaarikate veidike hapukas maitse. Tulemus on pehme ja siidine.

1 pk heledaid küpsiseid
75 g võid
600 g toorjuustu
5 muna
1,25 + 0,25 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
2 tl kakaod
2 dl vaarikaid

Küpsised purustada köögikombainis jämedamaks puruks, segada juurde sulatatud või ning suruda puru 24-cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale.
Toas…

Lambamaksapasteet, vol. 2

Kujutis
Lugesin mõni päev tagasi 1930-aastate kalendritest tollaseid vanarahva ilmaennustusi. Üks neist pidas eelmisel aastal paika ja praegu õues toimuva järgi toimib küllap ka tänavu. Nimelt, kui veebruar on külm, tulevat juuli palav. Ja katsugu siis kuu aega järjest vihma ladistada! Juulikuu on niikuinii parim puhkusekuu, kus inimesed suisa peaksid ennast uue talve eel laadima, valgusest ja päikesest energiat ammutama. Sestap on sellised tööandjad lausa kuritegelikud oma töötajate ja nende tervise suhtes, kui ei lase puht põhimõtte või kiusu pärast suvel puhata. Ei mingeid vihjeid!

Tulles tagasi siiski kärekülma veebruari, on õrn lambamaks üks tänuväärne kaaslane. Peekoni energia ja kaneeli vürtsikus annavad seekordsele pasteedile jõudu juurde, et nii ihu kui hing jaksaksid selle pakaselise nädala üle elada. Kui paljalt süüa, võib pasteet tunduda veidi magus. Rukkileiva ja paari rõnga Peipsi roosaka sibulaga (justnimelt roosaka, mitte valge:) ) maitseb just nii nagu peab. Hästi!.

500 g lam…

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Kujutis
Kaerahelbeküpsised on minu jaoks kõige nostalgilised küpsised. See puhas või-muna-kaerahelbekooslus on midagi äraütlemata võluvat. Krõbedad ja suussulavad... Ja niimoodi aastast aastasse ja igavesti...

Retsepti põhi pärineb raamatust "Tervislikud teraviljaroad".

250 g võid
2 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
3 muna
umbes 300 g jämedaid kaerahelbeid
3 sl jahu

Toasoe pehme või vahustada suhkrutega kohevaks, lisada edasi vahustades ükshaaval munad. Seeejärel segada tainasse jahu ja kaerahelbed. Helveste kogus võib oleneda sellest, kui pehmeks ja õhuliseks on võivaht õnnestunud eelnevalt vahustada. Mikseriga läheb see kergemini, puulusikaga vahustades võib vaht jääda tihkem. Tainas peab lõpuks jääma siiski pigem kõvapoolne.
Lasta tainal seista umbes veerand tundi (helbed paisuvad) ja tõsta teelusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile väikesed pätsikesed. Küpsetada 200 kraadi juures 8-10 minutit, kuni servad ja pealispind on parajalt kuldsed.
Antud kogusest saab 2 plaaditäit ime…

Kohukesed, mis meenutavad jäätist

Kujutis
Mõnda aega tagasi kusagil internetiavarustes kohatud jutt isetehtud kohukestest ei andnud kohe kuidagi asu. Kui hiljuti Oma Maitses neist samuti kirjutati, leidsin, et nüüd on aeg küps see kõik ka ise ette võtta. Ega ikka ei usu, mida teised kirjutavad, tuleb enda nahal järgi proovida. Huvitav, kui asi untsu läheb, leitakse kohe trobikord paslikku vanasõna, seda, et mõnikord ka kiidusõnu sajaks, vanarahvas ette ei näinud. Kes see ikka muu kiidab, kui mitte ise:).

Ja need kohukesed või kuidas-iganes-neid kutsuda-võiks olid ikka jube head. Kõik õpetused käsivad kohupiima ja sulatatud või kokku segada ning asi mutt. Ma võtsin kätte miksri ja selle asemel, et vaid korraks kõik ühtlaseks lasta, vahustasin ikka mõnuga. Või andis vahule veel vunki juurde, nii et kohupiim muutus minu köögis seninägematuks vahuseks kreemiks. No kuidas sa seda uuesti tahkeks muudad! Ei kuidagi, külmkapis seistes ta küll tahenes veidi, kuid mingit vormitavat kaubandusliku väljanägemisega massi oleks olnud palju…

Taaskohtumine Szegedi guljašiga

Kujutis
Lausa üle paarikümne aasta tagasi sattusin vaimustusse ühest tollal minu jaoks ennekuulmatust kombinatsioonist liha-kapsas-sibul-paprika-hapukoor. See maitses minu meelest taevalikult, kuigi ülejäänud perekond üritas mu vastu viisakas olla ja kandis toidu ilmselt kerge muigega lahtrisse "lapse järjekordne eksperiment". Nagu neid sel ajal vähe poleks olnud, ma mõtlen eksperimente:).

Alles hiljuti, kui kõndisin mõtlikult turuhoones lihalettide vahel, tuli see roog uuesti meelde. Mälestus suurepärasest maitsest lükkas tagant ja nii see kõik mälu järgi potti läks. Ma arvan, et retsept võis pärineda kusagilt ajakirjast-ajalehest.

Szegedi guljaši (székely gulyás) eripäraks on hapukapsas ja hapukoor. Loomaliha ei kasutata, sinna käib üldiselt sealiha, hea, kui ta oleks natuke rasvasem. Üks tore retsept leidub näiteks siin. Minu mälus olevas versioonis oli siiski ka loomaliha ja ebanormaalselt palju sibulat. Oluline, et hapukapsast ja liha oleks enam-vähem võrdselt ja et sibula-kü…

Šokolaadine kõrvitsakeeks

Kujutis
No ei saa ühtegi asja igavesti säilitada, isegi mitte kõrvitsat :( . Toanurgas ilutsev kollane ja veidi lapik "gloobus" osutus lähemal vaatlemisel pigem õhupalliks, mis kohe-kohe plahvatab, kui talle nõelaga auk sisse torgata. Ohtrate sajatuste saatel, peamiselt küll enda aadressil, ei jäänud muud üle, kui kõrvits lahti lõigata, suurem osa ohates kompostihunnikusse saata ja väikesest jupikesest kõrvitsapüree valmistada. Saab vähemalt kookigi.

Varude kogumise asjus olen ma teatavasti meister. Kui plaane saaks samamoodi pikalt ette koguda, oi kui tore see oleks. Plaanitud Tallinna-nädalavahetus läks seekord täiega untsu. Lisaks kohustuslikule osale ehk kooliloengute kuulamisele oleks tulnud läbi hüpata Solarise pop-up kohvikust, et tabada 2 x 5 = 9  toredat toidublogijat, kellest nii mõnegagi tunnen ennast siinse virtuaalmaailma vahendusel ühel lainel olevat; lisaks veel kaksikutest tädipoegade juubel. Aga mis sa teed, koogi ja kohvi asemel tuli nautida ravimtaimeteed ja köha…

Pelmeenid ja kodurahu

Ma ei tea, kas see on mingi märk või mis, aga jäädes neljapäeva õhtul poolunise peaga telekast ühte "Vanade ja kobedate" osa kordust vaatama, räägitakse isegi seal toidust. Mitte et ma selle seriaali fänn oleks, aga kuna palaviku ja köha-nohu tõttu "koduarestis" olles niikuinii midagi asjalikku teha ei jaksanud, kõlbas seegi. Ja ma naersin südamest :D . Naer on teatavasti üks parimaid ravimeid.
Eesseisvate sõbrapäeva, naistepäeva, emadepäeva, isadepäeva ja kõikvõimalike perekondlike tähtpäevade valguses on see väga õpetlik lugu...

Väike vihje sisu kohta: Naine otsustab, et tal on sügismasendus ja selle ravimiseks soovitab naise Sõbranna ahastuses Mehele üks kordki viiekümne nelja tuhande seitsmesaja viiekümnest korrast ise süüa teha, midagi pidulikku.
Seda, mis edasi juhtub, vaadake juba ise:).

Saade on TV3 videoportaalist:  "Vanad ja kobedad", 2007, 6.osa.

Muhviku kassiaasta toidumõtisklus

Kujutis
Tere!
Mina olen Mihkel, kuigi mõned inimesed kutsuvad mind Muhvikuks. Heakene küll, niikaua kui see neid rõõmsaks teeb, las ta siis olla.
Mitte oma nimest ei tahtnud ma rääkida. Täna algab nimelt kõikide jäneste ja kasside aasta ning tahaksin jagada teiega mõned tähelepanekud oma meelisteemast ehk söögist. Muud juttu ei lubataks mul siin ju ajada. Valget värvi ma küll ei ole ja ega taha ka, vöödiline on palju parem olla ja eks nende vöötide pärast lastaksegi mul ennast hästi tunda:).

Ühte ma ütlen, hiired ära ei kao, kuigi toidutrendid näitavad lihatarbimisele pöialt allapoole. Vahel heidetakse mulle küll ette, et jätan mahamurtud hiired sinna maha, kus neid taga ajasin. Aga no ega need inimesed unustavad ka vahel mõne porgandi või sibula sügisel peenrale. Ja siis veel süüdistavad mind lohakuses!
Need porgandid ja sibulad teevad mind küll murelikuks. Inimesed muudkui panevad neid seemneid kevadel maha ja tundub, et ikka rohkem kui mullu. Aga paneks nad vähemalt midagi, mis pikemaks ka…

Hapukapsasupp

Kujutis
Vahepalaks midagi lihtsat ja kodust. Lapsepõlves oli meil igal laupäevaõhtul pärast saunast tulekut laual hapukapsasupp. Ikka see korralik - läbikasvanud liha, kodutehtud hapukapsaste ja tangudega, sekka porgandirattaid ka. Justnimelt porgandirattaid, sest mu ema armastab supi sisse panna rattaid. Mhm, pole taibanud isegi küsida, miks mitte kuubikuid.

See kestis nii kaua, kui meil ise kapsast kasvatati ja hapendati. Nüüd päris mitu aastat enam mitte ning põhjus on kapsaussides. Kuna varem kasvas kapsas avatud põllul, siis huvitaval kombel kapsaliblikad korraldasid vaid väikeseid rünnakuid, mille tagajärgi oli võimalik tõrjuda. Niipea, kui enda jaoks kasutatavat maad kahandasime ja kapsapeenar ei saanud enam niipalju tuult, hõõrusid need elukad käsi ja korraldasid igal aastal turmtule, millele paraku inimene pidi alistuma. Mürki ei tahtnud ju ka pritsida ja nii olemegi loobunud, vaid paar pead varast kapsast jõuab enne peaaegu valmis saada, kui liblikaparv koos oma järglastega vaid ro…