Postitused

Kuvatud on kuupäeva märts, 2011 postitused

Arenguvestlus iseendaga

Kujutis
Nii, aasta on täis ja sel puhul on tänapäeva inimesel tavaks olla kutsutud arenguvestlusele. Olgugi, et kasvõi iseendaga.

See on enesegi jaoks uskumatu, et tervelt aasta olen jutelnud toidust, aiast ja mõnedest tähelepanekutest meid ümbritseva elu kohta. Ja kui nüüd afišeeriksin laia joone ja kõva häälega, et teen seda 100% iseendale, valetaksin täiega. Ükski valedetektor ka ei usuks seda! Algul üritavad kõk värisevi hääli ja kätt südamel hoides seletada, et teiste inimeste arvamus ei lähe neile korda. Tahes-tahtmata sünnib aga kõik, mida üks eraisik internetiavarustesse üles otsustab riputada, puhtalt edevusest.

Kõigepealt pean ära õiendama aga aastataguse blogi sünniloo.
Kõiges on süüdi Frieda!!! Natuke üle aasta tagasi polnud mul vähimatki aimu blogindusest, toidublogidest rääkimata. Kui mingit retsepti taga ajades või mõnel muul põhjusel sattusin mõnesse seesugusesse, pagesin kiiresti. Julm ülestunnistus ja palun kergemat karistust! Siiski, paari blogi kiikasin (seal ei kirjutatud…

Gnocchi pastinaagi või kõrvitsaga

Kujutis
Attenzione, attenzione! Tartus on nähtud tükikest muru! Olles siiski aus, on see tükike pea sama karva kui Uruguai-Eesti jalgpalli ajal hirmkallilt ülesköetud muruplats. Ainult selle vahega, et see väike lapp ei maksnud miljoneid,  nii lihtsalt juhtus.

Kui see kõik kõrvale jätta, siis ühel pärastlõunal saigi tibake Itaaliat mängitud. Tuju läks kohe paremaks ja polegi enam oluline, et kalender näitab praegu märtsikuu viimast nädalat ning lumi on maas nagu veebruaris. Niisiis gnocchi, no kuidas sa ütled klimbid:).

Nimelt hakkas mõni aeg tagasi silma üks mõnus retsept, milles oli mängitud minu suure lemmiku pastinaagiga. Tunnistan ausalt, isegi tainas oli hea. Igatahes meenutas köök väikest konveierit - tainas valmis (uskumatult suur ports valmis sellest kogusest), seejärel rullideks, siis jupikesteks ja lõpuks potti keema. Alles pärast tuleb pann, või ja salvei:). No salvei oli vahepeal tegelikult ka.

Retsept pärineb niisiis ajakirja Delicious selle aasta veebruarinumbrist, pisuke kohe…

Karamellkreem ja esimesed märtsikellukesed

Kujutis
Karamellkisselliga on selline lugu, et pidevalt ei taha teda, aga vahel tuleb selline nostalgiline ärevus peale, et hakka või keset ööd kisselli keetma. Huvitaval kombel juhtub see kõik talvisel ajal. Kui ma lugesin veel Liilia reportaaži ka, siis sai karikas täis (õnneks piltlikult ikka:) ) ja potitäis kisselli valmis välgukiirusel. Mustasõstramoosi polnud käepärast, aga pohla-jõhvikamoosiga läks alla niikui niuhti.

Sellest vaid üks samm edasi oli karamellkreem, see tähendab, et pigem karamelline brüleekattega kreem. Aus kraam! Kui seda ikka ühe portsu ära limpsid, siis isegi minusugune maiasmokk ohkab ja ei jaksa rohkem hävitada. Loomulikult ei pea nii palju suhkrut panema, aga koonerdamine ei ole siinkohal üldse mitte voorus.

0,75 + 0,5 dl suhkrut
0,5 dl keeva vett
2 dl vahukoort
2,5 dl piima
4 munakollast
2 sl maisitärklist

põletamiseks paar sl suhkrut
jõhvikaid või meelepärast moosi

0,75 dl suhkrut panna paksupõhjalisse laiemasse potti sulama, aeg-ajalt võib potti liigutada, et…

Muredad küpsised jõhvikate ja šokolaadiga

Kujutis
Naudin Tessa Kirose raamatuid. Neist õhkub sõnulseletamatut soojust ja kodusust läbi retseptide saateks kirjutatud isiklike emotsioonide. Ja juurdelisatud fotod! See on uskumatu, kuidas neid vaadates tekib tunne, et toit või mõni väike asjake oleks justkui minu nina ees laual ja üldse mitte paberi peal. See on nii imeline, mil viisil lihtsad ülesvõtted mõjuvad nii ehtsate ja vahetutena. Kõik tema raamatute leheküljed räägivad lugejaga, vaid vähesed valdavad sellist kunsti.

Kahjuks leiame eesti keeles vaid tema teise raamatu "Murakarabadest oliivisaludeni". Kindlasti on üks lahedamaid aga rõõmsalt lapsemeelne "Apples for Jam" ehk retsepte eluks endaks. Elu on värviline, värvidel on oma tähendus, värve tuleb otsida. Värv ei tähenda alati punast või kollast, värv kajastub maitses, mida me tunneme ja tajume. Vahel ei oska seda isegi sõnadesse panna, nii tugev on saadud emotsioon.

Niisugused on ka küpsised sellest raamatust - muredad, iga kristall on hammustades tunda…

Nähtamatud redised

Kujutis
Ma armastan rediseid oma punase koore ja rabeda valge sisuga. Ideaalne redis on õrn, isegi magus, õhuke viil kumab vastu valgust vaadates läbi ja näitab justkui aastarõngaid. Oo jaa, on ka selliseid sorte, mis seest punased (õigemini küll lillakad) ja pealt valged või hoopiski läbinisti siiruviirulised. Kuigi jah, võimaluse korral eelistan siiski seda klassikalist ja ikka kodumaist sorti.

Praegu on lumi veel täiega maas ja vanajumal ise teab, millal nende pontsakate redisteni ükskord jõuame. Seda enam läksin elevile, kui märkasin poes toorjuustude riiulil redisega toorjuustu. Ausõna, keegi ei ole mind ära ostnud ega isegi mitte püüdnud, aga see toorjuust oli niiiiii hea, värske redise õrnus oli imetabaselt sobitunud toorjuustu enda kergelt hapuka maitsega. Redisetükke küll näha polnud, segu tekstuur oli piisavalt ühtlane, kuid ma uskusin seda, mida pakendil kirjutati:). Ühe karbi pistsin koju jõudes joonelt pintslisse, teisega pidasin väheke hoogu.

Nii sündis üks kiire ja kerge võile…

Juursellerisupp

Kujutis
Täna peaks täiel rinnal hõiskama, et kevad on käes. Päike on väljas, kuid eilsest-üleeilsest lörtsist maha jäänud lödi on jäätunud ning vaata, et konarustel konte ei murra. Lisaks lubatakse kohe-kohe uusi sajupilvi.

Süda ihkas kevadeks rõõmsat torti, aga mis sa ikka teed. Rohkem läheb loosi üks soe tummine supp.

25 g võid
300 g juursellerit
300 g pastinaaki
300 g kartuleid
3 - 4 küüslauguküünt
vett
2 dl kohvi- või vahukoort
koriandripulbrit
soola, pipart
peekoniviile

Hakitud küüslauk, koriandripulber ja tükeldatud juurseller praadida võis läbi, lisada teised köögiviljad samuti tükeldatuna, valada peale vett ning lasta keema. Vee kogust on raske öelda, see peaks potis veidike üle juurikate ulatama. Kui köögiviljad on pehmed, suristada need püreeks, lisada koor, maitsestada soola-pipraga ning lasta korraks keema. Serveerida krõbedaks praetud peekoniribadega.

Kedgeree

Kujutis
Kedgeree on mõnus toit, mida sobib süüa nii tugevaks hommikueineks, kergeks lõunaks (rannahooaeg läheneb!) või kiireks õhtusöögiks. Seda on nimetatud ka ülejääkide toiduks, kuna väga edukalt saab ühendada varem keedetud riisi ja keedumunad. Igatahes peaks potti pandama riisi, muna, peenestatud suitsukala, karripulbrit ja peterselli. Mõned ütlevad ka, et õige kedgeree saab vaid tursaga ja teiste kaladega on niiöelda "piraat". Mine sa tea.

Niipalju on teada, et kedgeree on briti köögis Victoria ajastu roog. Ja nüüd läheb huvitavaks, seosega Suurbritannia - India on kõik nõus. Küsimus tekib aga, kas siit sinna või sealt siia. Ehk siis arvatakse, et briti kolonialistide kaudu jõudis see Indiast Suurbritanniasse. Oponeeriva seisukoha järgi on tegemist aga vana šoti toiduga, mis võeti hoopiski Indiasse kaasa ja jõudis sealt kaarega taas tagasi Suurbritanniasse.

Oli kuidas oli, igatahes on see ilus päikesekollane roog. Retsept seekord 2011.a. jaanuarikuu Good Food`i numbrist.

3 sl …

Ploomitort

Kujutis
Kõik on tore, aga ela kui pommiaugus. Kivid langevad ja seinad kukuvad. Tegelikult on see rohkem kujundlikult öeldud, aga vannitoa seina sisse tehti tõesti auk ja mõned kivitükid kukkusid torušahti, sedamoodi siis kõigil korrustel. Mis teha, kui torud on oma aja ära elanud ja tuleb uute vastu vahetada. 
Elu on ikka imeline - ühel päeval kaamera eest teisel päeval koduaresti torumehi valvama. Praegu sellest kaameraloost rohkem ei räägi, küllap kevade poole, eriti maikuus, kuuleb sellest küll ja veel;).

Mis sobikski selles kummalises kaoses enam kui ploomitort - veidi kirbe ja natuke äraolev. Idee sündis ühel tavalisel poeskäigul.

1 pakk heledaid küpsiseid
75 g võid
150 g kuivatatud ploome
1 + 0,5 dl magusamat veini (Põltsamaa Tõmmu sobib imehästi)
400 g sidrunimaitselist kohupiimakreemi
2 dl vahukoort
0,5 dl suhkrut
10 g želatiini

Küpsised purustada, segada sulatatud võiga ja suruda 24-cm läbimõõduga koogivormi põhjale.
Ploomid panna 1 dl veini sisse eelnevalt ligunema, hea oleks se…

Porgandisupiga kevadele vastu

Kujutis
Ja algaski talve viimane nädal! Päike kõditab nina ja põski, maanteeäärtes on juba suured basseinid, tänavatest ei taha siinkohal üldse rääkida.
Porgand on minu meelest selline hea tuju tekitaja, ma pole kunagi näinud ühtegi inimest paha tujuga porgandeid söömas. Ei tasu ka unustada, et porgand annab sööjale hea jume, nii et enne päevitama sättimist üks põhjalik porgandikuur ei tee sugugi paha. Kõlab nagu tohtri suust, eks ole;).

Niisiis, karustest porganditest on võimalik üsna lühikese ajaga võluda välja õrn ja siidine tulemus, justnagu lehviks kerge kevadtuul. Ei saa märkimata jätta, et suvel kasvanud koriandri seemnekuparde uhmerdamisest levis köögis aimatav mõrkjas aroom, mis neid emotsioone veelgi võimedas.

Retsept pärineb 99% ajakirja Delicious selle aasta märtsinumbrist.

1 sl toiduõli
1 suurem sibul
1 sellerivars
500 g porgandeid
1 sl koriandrit
1 tl vürtsköömneid
veidi üle 1 l köögivilja- või kanapuljongit
150 g mädarõikamaitselist toorjuustu

Köögiviljad tükeldada ja panna k…

Amerikaniseerunud piilud

Kujutis
Püha müristus, eesti keeles nimetatavat hunnikut praesaiu piiludeks, see tähendab pardipoegadeks!!! Aga mis teha, internet ja Wikipedia on kõikvõimsad, kui nemad ikka ütlevad, et see on nii, siis ei saa ükski eestlane, olenemata, kas ta on Sõnausel osalenud või mitte, seda mitte ümber lükata.

Praesai on ikka praesai, või siis vaesed rüütlid. Vähemalt eelmise Eesti Vabariigi ajal tavatseti niimoodi öelda, äkki kummardus brittidele?
Kui täpsustada, siis see meie moodi tegemine kattub pigem ameeriklaste French Toast´i "tehnoloogiaga", kus muna ja piim klopitakse koos läbi. Brittide Windsori vaeste rüütlitega on märksa keerulisemad lood - sai kastetakse algul piima, suhkru ja sherry segusse ning alles seejärel keeratakse lahtilöödud munakollastes (munavalgeid ei kasutata). Ja mida teevad kokkuvõttes eestlased - võtavad brittidelt üle nime, kuid teevad nii nagu ameeriklased:). Tüüpiline:).

Vaadates vastlakuklite hullusest üle jäänud kuklikesi, läks loosi veidi muhedam variant …

Rooskapsa-porruvorm

Kujutis
Rooskapsad on toredad ja armsad pallikesed. Aga näe, petliku välimuse taga peidab ennast kirbe, isegi veidi mõrkjas maitse. Rooskapsaga on nii, et ta kas meeldib või ei taha üldse. Eestis kasvatatakse teda vähe, olgem ausad, on ikka kaunis tüütu küll neid tutsakaid sealt varre küljest lahti nokkida ja siis veel pärast puhastada ka. Märksa lihtsam on haarata üks korralik suur kapsapea, varane või säilitamiseks mõeldud, ning lüüa potti:). Ühel aastal me isegi kasvatasime rooskapsast, väga lustlik oli see kapsakeste korjamine. Ja mis kõige toredam, rooskapsas annab nagu spargelkapsaski mitu saaki.

Talvel pole aga muud teha, kui üritada taltsutada külmutatud rooskapsast. Häda ja viletsus, ma ütlen! Ainus variant, millega mitmete eksperimentide järel võis rahule jääda, ongi seesama vormiroog. Külmutatud kapsaste omapärast kõrvalmaitset varjutab, aga ka täiendab muskaadine juustukaste. Mõnusalt pruuniks küpsenud vormiroog koos krõbeda saiaga on päris rõõmsalt rohekas vaheldus tavalistele a…

Ühed õiged vastlakuklid

Kujutis
Ühed õiged magusad kuklid peavad olema õhulised, õrna, kuid pehme koorikuga ning tulvil kardemoni. Ja ma söön neid täpselt ühe korra aastas - täna! See vastlakuklite fenomen on imeline, täiesti normaalsed inimesed pugivad kahe suupoolega ja valge ninaotsaga vahukoorega täidetud saiakesi. Ja niimoodi igal aastal! Mõni leidlikum poetab ka tilgakese moosi vahukoore alla või üritab erinevate jahudega neid põhjasid küpsetada.
Olen mõnel aastal proovinud ka täisterajahust kukleid teha, samuti erinevaid moose magusale vahukoorele tasakaaluks. Kokkuvõttes võin öelda, et kardemonine ja võist kohev valge kukkel koos vaarika- või pohlamoosiga on ikka üle kõige.

Jaan Koor on pakkunud üle saja aasta tagasi välja aga hoopis teistsugused küpsetised, nii rikkalikku kuklit annab lausa ette kujutada.

1132. Vastla kuklid.
Toop rõõska piima, näpu täis soola ja kolm söögilusika täit värsket võid tehakse kastrolli sees leigeks. Siis pandakse 5 kopika eest presspärmi kausi sisse, kallatakse see piim segades…

Kohupiimakook mustikate ja valge šokolaadiga

Kujutis
Juhtusin eile raamatupoes nägema raamatut pealkirjaga "Muuda oma elu 7 päevaga". Samuti on olemas kõikvõimalikku kosmeetikat, mis lubavad saada ilusaks loetud päevadega.
Kui see kanda üle oma kodukööki, siis sügavkülm on selline võlukoht, mida ei saa tühjaks isegi mitte 7 kuuga! Ma tean, olen rott ja see on minu isiklik probleem. Nüüd aga kalendrit vaadates tuleb hambad risti lüüa ja hävitada kasvõi nii palju varudest, et valmistuda jäätisemasina seinakapist külmkappi kolimiseks.
Nii et lähemal ajal tuleb tegemisele suur hulk marjakooke ja -magustoite:).

Seekord siis üks ääretult mõnus kohupiimakook, milles sametist täidist täiendavad valge šokolaad ja mustikad.

100 g võid
0,5 dl suhkrut
1 muna
2 - 2,5 dl jahu
terake soola
1 tl küpsetuspulbrit
200 g kohupiima
1 dl hapukoort
1 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
2 muna
1 sl jahu
2 dl mustikaid
100 g valget šokolaadi

Või vahustada suhkruga, lisada muna ja seejärel küpsetuspulbriga segatud jahu. Tainas peab jääma mõnusalt pehme. Sur…

Nuudlid kalkuni ja roheliste ubadega

Kujutis
Eile õhtul piki Emajõe kallast töölt koju minnes tundsin, et ka õhtune õhk on hoopis teise lõhnaga, et kõnniteede jää on muutunud karedaks, et Emajõgi tahaks kangesti jää alt lahti pääseda. Ja mis kõige tähtsam, süda ihkab värve. Päevane päike on küll soe ja värviline, kuid kangesti tahaks seda valgust säilitada. Ehk õnnestub see kasvõi natikenegi kiire argipäeva lihtsas söögis.

Väike katse selleks sündis lapates Good Foodi 2010.a. novembrinumbrit, retseptis antud kogused on kohandatud neljale ja tehtud väike vangerdus (originaalis tuleb teha hoisin-kastmega).

1 sl tavalist toiduõli + 1 sl seesamiõli
450 g kalkunihakkliha
4 küüslauguküünt
korralik sorts (ligi 0,5 dl) sojakastet
2-3 sl magusat tšillikastet
1-2 laimi mahl
200 g rohelisi ube
nuudleid või spagette
väike punt rohelist sibulat

Nuudlid või spagetid panna keema. Kui mulle muidu meeldivad sellistes toitudes just veidi lokilised munanuudlid, siis antud rooga sobivad spagetid isegi paremini või vähemalt sama hästi. Mõni minut …

Miks ma lisasin brüleekreemile burbooni

Kujutis
Restaureerimiskoolis õpetati, et isegi värvipurkide silte tuleb lugeda ja soovitavalt originaalkeeles, kui tahad aru saada, mis komponendid selles halitus- ja jumal-teab-mis kindlust pakkuvas potsikus üldse sees on. Ja et üsna tihti langetakse reklaami ohvriks, mis lubabki näiteks sedasama hallituskindlust. Ütlemata jäetakse aga, et see kehtib purgis püsiva värvi kohta, seinale pintseldatuna see garantii enam ei kehti, värvi omadused muutuvad.

Sama kehtib ka toidupoes. Eks me kõik ole lugenud eesti keelde tõlgitud tootekirjeldusi ja kõõksunud naerda kirja- ja sõnavigade üle. Õnn on, kui algne jutt on üle kleepimata või saad aru originaalkeelest, siis vähemalt tead, millega riskid. Kui seda õnne aga ei ole, siis võib ju suisa valele rajale keerata.

Kui mulle räägiti ehtsa burbooni maitsega vanillikepikestest, mõtlesin, et see on nali. Tuhkagi, suisa musta kirjaga valgel taustal! Firma Kotányi (muide, nende kodulehest läbimurdmine nõuab kõrgema matemaatika tundmist:) ) pakub tõesti tööde…