1. märts 2011

Miks ma lisasin brüleekreemile burbooni


Restaureerimiskoolis õpetati, et isegi värvipurkide silte tuleb lugeda ja soovitavalt originaalkeeles, kui tahad aru saada, mis komponendid selles halitus- ja jumal-teab-mis kindlust pakkuvas potsikus üldse sees on. Ja et üsna tihti langetakse reklaami ohvriks, mis lubabki näiteks sedasama hallituskindlust. Ütlemata jäetakse aga, et see kehtib purgis püsiva värvi kohta, seinale pintseldatuna see garantii enam ei kehti, värvi omadused muutuvad.

Sama kehtib ka toidupoes. Eks me kõik ole lugenud eesti keelde tõlgitud tootekirjeldusi ja kõõksunud naerda kirja- ja sõnavigade üle. Õnn on, kui algne jutt on üle kleepimata või saad aru originaalkeelest, siis vähemalt tead, millega riskid. Kui seda õnne aga ei ole, siis võib ju suisa valele rajale keerata.

Kui mulle räägiti ehtsa burbooni maitsega vanillikepikestest, mõtlesin, et see on nali. Tuhkagi, suisa musta kirjaga valgel taustal! Firma Kotányi (muide, nende kodulehest läbimurdmine nõuab kõrgema matemaatika tundmist:) ) pakub tõesti töödeldud vanillikaunu, mis pärit Madagaskarilt ning mida seetõttu nimetatakse ka Bourbon-Vanille (sks. keeles) või Bourbon vanilla (ingl. keeles). Kuidas see eestikeelsel sildil muutus äkki viskimaitseliseks - tule taevas appi! Selle peale tulemist, et va Bourbonil võiks olla seos hoopis Madagaskari lähistel asuva Prantsusmaa meretaguse piirkonna Réunioniga (varasema nimega Île Bourbon), oli vist palju tahta. Võib ka teisiti vaadata, seda, kuidas maitseb üks saar, no mitte ei ole proovinud. Liiv ja muld?
Kes tahab vanillist ja tema eri liikidest rohkem teada, võib lugeda siit või siit.

Nüüd, kui mind kui heauskset klienti oli ettekavatsetult alt tõmmatud, ei jäänudki muud üle kui brüleekreemile burbooni hulka kallata. Et oleks nagu sildi peal kirjas;).  Ja mis kõige huvitavam - pakendi peal pole ainsatki kontakti, kellega siinkandis arveid klaarida. Ainus võimalus on kirjutada peakorterisse Austrias! Jehhuuuuuu!


Ma ei hakka magustoidu retsepti siinkohal üles kirjutama, neid variatsioone leiab igalt poolt hulgi. Oluline on varuda munakollaseid, suhkrut, vahukoort ja ehtsat vanillikauna või vanillsuhkrut. Antud juhul siis sortsuke Ameerika viskit ka maitseks, aga see ei ole siiski kohustuslik. Lisaks veel väikeseid vormikesi ja ühte suuremat kõrgemate äärtega panni või vormi, millesse peavad mahtuma need eelpool mainitud väikesed vormid. Ja muidugi läheb tarvis kõigepealt pliiti, millel koore- ja munasegu mõnusalt paksemaks kuumutada ning seejärel ahju, kus need portsjonid peavad veevannil kreemiseks küpsema. Kõige lõpuks paneb i-tähele täpi muidugi ahju grillelement või leegiheitja, et pealeriputatav suhkur kenasti karamelliks kõrvetada.
Ajatu klassika!

2 kommentaari:

Liilia ütles ...

ma loen neid eesti keelseid silte siis kui igav on või muidu naerda tahaks :D
kord õnnestus mul osta Tartu Rimist sinihallitusjuutu, mille päritolumaaks oli Prantsusmaa rasvavaba osa :D

tiguteek ütles ...

Sai kohe peatäis naerda- viskimaitseline vaniljekepike! :)

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...