Liharullid vihmase ilma jaoks


Liharullid kuuluvad minu jaoks lapsepõlvetoitude hulka, mille maitse on justkui veel meeles, kuid mida enam kunagi ei teha täpselt nii nagu siis. Minu lapsepõlvemaitsete hulka kuulusid magusa porgandi ja tingimata seapekikangiga sealiharullid, eriti hõrgud tulid need mõistagi kodus kasvatatud sea lihast.
Omaette ooper oli rullide sidumine niidi või peenikese nööriga. Seetõttu imetlesin alati naabrimehest koka oskust valmistada liharulle ilma niidi või puutikuta, et kuidas tal alati ometi õnnestus saada perfektsed, ühesuguse suurusega rullid ja minul tulevad mingid vusserdised. Ega kõike saagi ju viieteistaastaselt samamoodi osata kui täiskasvanuna, kuigi hirmsasti oleks tahtnud:) .

Mõni aeg tagasi, samuti ühel vihmasel päeval, ei saanud ma teisiti kui marssisin turule, eesmärgiks leida ilus seljakarbonaaditükk traditsiooniliste sealiharullide tarbeks. Ikka porgandi ja sibulaga, kuid seekord ilma pekikangita, sest tõele au andes pole see osa rullidest mulle kunagi meeldinud. Koguseid on siin raske kirja panna, sest liharulle saab alati täpselt nii palju kui on liha. Loogiline ju:).

sealiha
porgandeid
sibulat
küüslauku
soola
pipart

või ja õli segu
vahukoort

Lihast (mulle meeldib enim kondita seljakarbonaad) lõigata sentimeetripaksused viilud ja haamerdada korralikult õhukeseks ning pehmeks. Porgandid lõigata kangideks, sibul ja küüslauk hakkida peeneks ning segada pipraga.
Asetada igale soola ja pipraga maitsestatud lihaviilule vähemalt supilusikatäiesuurune kuhi sibulat, sinna peale panna mõned porgandikangid ning rullida kokku. Kinnitada ots näiteks hambaorgiga.
Kuumutada pannil tükike võid ja paar lusikatäit õli ning praadida rullid kiiresti kuldseks. Tõsta nad potti (võib ka ahjuvormi), valada peale praadimisest pannile jäänud leem ja sorts vett, et rullid istuksid korralikult vedelikus. Hautada pliidil või ahjus pehmeks, valada peale väike pakk vahukoort, lasta veel mõni minut keeda, vajadusel timmida kastme maitset ja ongi valmis. Kõrvale pakkuda head muredat keedukartulit.

Kommentaarid

Olen Ülle.... ütles …
Ilmselt ma teen seda järele. Nii isuäratav ja kindlasti väga väga maitsev. Lambast küllastunud hing ihkab siga :)Muide, ma eelistan tavaliselt ka naturaalset, kuid Prisma poest avastasin Valio Ruoka 5% rapsiõlist toidukoore mida olen hakanud vahetevahel kasutama. See on selline kastmene ja mõnus. Isegi praetud vorst kartulitega ja see kooreke seljas on väga maitsev. Ahjus olen teinud kartulivormi sellega ja ka täitsa ok. Ma kujutan ette et lihapallidele või rullidele sobib ka. Tänud igatahes jagamast oma köögikunsti mis nii inspireerivad.
Ülle ütles …
Aitäh ilusate sõnade eest! Köögikunstini on veel päga pikk tee... Igasugune koor annab toidule head maitset, kaloreid muidugist ka, nii et katseta julgesti:).

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes