Põlvamaa - rohelisem elu

Just niimoodi kõlab Põlvamaa tunnuslause. Imeilus maastik, mitmekesine kultuur, eriline Setumaa, tõesti - Põlvamaa on roheline, seda just loodus- ja kultuuripärandi kaudu. Sinna juurde on püütud järjest liita teisi turismiga haakuvaid teemasid, kaasa arvatud toit.

Kultuuri- ja looduspärandis ei saa sa kunagi pettuda, see tagab etteaimatava, fikseeritud emotsiooni. Halvemal juhul võid vinguda pisiasjade üle, kõige halvemal juhul võib see mälestis olla vahepeal kas sisse vajunud, maha saetud või muul kombel maakaardilt pühitud. Seda viimast juhtub mõistagi harva.
.
Keerulisem lugu on aga toiduga, see kas tõmbab ligi või vastupidi peletab eemale. Võrokeste Uma mekk on minu meelest geniaalne ühendus ja kui palju häid emotsioone see tekitab. Mina olen sedasorti inimene, kellele istub stabiilsus. Seetõttu olen ma äärmiselt tänulik à la Säästumarketile ja McDonaldsile, kuna võhivõõras kohas toob sedasorti siltide nägemine tagasi kindlustunde. Sama on Uma mekiga, kui see plagu on kusagil laadal, messil, vm üles tõmmatud, tead täpselt, mida saad.

Põlvamaa pole veel sellist ühtset kaubamärki endale saanud, aga küllap see juhtub. Seetõttu ootasin pingsalt võimalust külastada äsjaavatud esimest Põlva talupoodi Talutoit ja ei pidanud pettuma. Lettidel oli nii toorest kui suitsuliha, rikkalik valik Pajumäe piimatooteid, jahusid, kuivatatud ürte, ja nii edasi, ja nii edasi. Kõike ei jõua siinkohal üleski lugeda. Kodutehtud leibadest ja pagaritoodetest ma üldse ei räägi.  Isegi jahutatud vutikesed vaatasid külmkapist vastu:). Poes on aga veel veidike vaba pinda, nii et kui peaks ilmuma sobiva kauba müüjaid, saab poepere kliente veelgi enam rõõmustada. Ainus miinus on ehk see, et pood asub linna servas, nii et sinna minek tuleb enamusel ette planeerida.

Eripära ja naeratavad kliendid tuleb aga välja teenida. Paari päeva eest tagasid ülimalt meeldiva üllatuse Pesa restorani šokolaaditäppidega väikesed keeksikesed, mis olid värsked, mahlased ja imelise maitsega.  Nii et õhtuse restoranikülastuse eel olid ootused täielikult üles köetud. Seda enam, et kodulehel olev restorani menüü tundus paljulubav (mis siis, et esmapilgul jäi mulle silma silt Peielauad, aga see on ehk minu viltuse silmavaate probleem:) ) ja sealse peakoka väljamõeldud tomatisupp oli meie maja hilissuve hitt.
Niisiis langes valik omakandi roogade erimenüü praadidele ja tavamenüü magustoitudele. Kus siis veel kui mitte Põlvas proovida kohalikust toorainest au ja uhkusega vürtsitatud roogi. Aga paraku ..., kas oli halb tähtede seis, eesootav suure peoseltskonna toitlustamine või miski muu põhjus, aga vau-efekti ei kaasnenud, kohe üldse mitte. Sama juhtus ka magustoitudega. Seltskond klõbistas nugade-kahvlitega üsna vaikselt ja ka pärast koduteel tuletasime meelde vaid maitsvaid keeksikesi. Siiski, minu jaoks ainus positiivne emotsioon kaasnes seafilee juurde pakutud kastmega - šokolaadist tummine kaste harmoneerus sealihaga üllatavalt hästi. Mitte ei ma oleks kahelnud šokolaadi ja sealiha sobivuses, vaid raske on leida tasakaalu, mis tagaks maitsva lõpptulemuse.

Sellest hoolimata on praegu aasta oodatuim aeg, äsjasadanud vihm lõi õhu kargeks ja tõi taevasse isegi vikerkaare. Toomingad avasid oma hullutava lõhnaga õied juba pühapäeval, nii et tänaseks on Lõuna-Eesti metsaservad valged, kirsid õitsevad ning nartsisside-tulpide õiemeri lisab rohelisele murule imelisi värvilaike. Kahju vaid, et see ilus aeg on nii üürike.

Kommentaarid

Liilia ütles …
Pesa toitudes olen mina ka korduvalt pettunud, eriti selle igavas maitses... no miks peab üks restoran maitsestamiseks mingeid valmis maitseainesegusid kasutama... aga kevad on meie kandis tõesti ilus ;)

Populaarsed postitused

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes

Kuidas peipsimaalased taas Hiiumaal käisid

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes