Õnnis tunne üsna vähesest

-
 

Päikeseloojangust pimestatud silmil võiks ära unustada kõik peenemad palad ning keskenduda suvise õhtu nautimisele. Lisaks tulikollasele kettale, mis vajub üha allapoole, kattes selle nautijate näod kuldse jumega, läheb tarvis värskelt küpsetatud, alles sooja leiba ning kausitäit äsja valmistatud päikesekarva munavõid. Õnnis tunne, mida ei saa mitte kusagil mujal, kui siin ja praegu. Isegi Eesti uus versioon anšoovisefileest (tootesari Briis) passib sellesse hetke justnagu valatult. See annab kokku maitse, mis on lihtne ja vana, kuid ometigi hurmav ning suisa ülev.

Ja veel, maasikaveerandikud, kurgiviilud, oksake piparmünti ja lapsepõlvelimps Kelluke täiendamas brittide Pimm`si on selle juures kohustuslikud.


On puhkus.

Kommentaarid

Pille ütles …
Ooooo. Just blogisin Pimm'sist ja siis avasin Google Readeri- et siit Sinu Pimm'si "retsept" leida.
Me jõime nädalavahetusel Pimmsi sajal erineval moel, aga Kellukese lisamise peale ei tulnudki :)
27. juuni 2011, kell 11:00
Ülle ütles …
No näe, taas see alateadvuse värk:):):). Tegime samamoodi erinevaid katsetusi, kuid tõesti-tõesti, Kelluke ruulis:).
27. juuni 2011, kell 11:44
Liina ütles …
Mul on ka munavõiga suur ja puhas armastus! Kui ikka hommikul munavõi laual on, on tegemist millegi erilisega, mida ei saa viie mintsaga pintslisse pista. Munavõi on päike, pühapäev ja heinamaa :-)
27. juuni 2011, kell 16:43
Ülle ütles …
Lilled ikka ka;). Tegelikult see näitabki, et õigupoolest nii vähe ongi õnneks tarvis:).
27. juuni 2011, kell 19:26
Postita kommentaar

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

-
Kujutis
Kaerahelbeküpsised on minu jaoks kõige nostalgilised küpsised. See puhas või-muna-kaerahelbekooslus on midagi äraütlemata võluvat. Krõbedad ja suussulavad... Ja niimoodi aastast aastasse ja igavesti... Retsepti põhi pärineb raamatust "Tervislikud teraviljaroad". 250 g võid 2 dl suhkrut 1 tl vanillsuhkrut 3 muna umbes 300 g jämedaid kaerahelbeid 3 sl jahu Toasoe pehme või vahustada suhkrutega kohevaks, lisada edasi vahustades ükshaaval munad. Seeejärel segada tainasse jahu ja kaerahelbed. Helveste kogus võib oleneda sellest, kui pehmeks ja õhuliseks on võivaht õnnestunud eelnevalt vahustada. Mikseriga läheb see kergemini, puulusikaga vahustades võib vaht jääda tihkem. Tainas peab lõpuks jääma siiski pigem kõvapoolne. Lasta tainal seista umbes veerand tundi (helbed paisuvad) ja tõsta teelusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile väikesed pätsikesed. Küpsetada 200 kraadi juures 8-10 minutit, kuni servad ja pealispind on parajalt kuldsed. Antud kogusest saab 2 pl
LOE EDASI

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

-
Kujutis
Kartuli-tangupuder on üks selline vana Eesti toit, millega mul pole erilist klappi. Kartuliputru jumaldan täiega, tangupudrul pole ka viga, kuid nende kahe ristand ei ole nagu see. Kusjuures mu vanemad ohkasid kergendatult, kui ma keskkooli lõpetasin, sest nüüd võis ema täielikus rahus nädala keskel mulgiputru keeta, varem ei tehtud seda aastaid:). Võib-olla on see trots ka sellest, et ma ei saa sellest toidust aru. Mulgid on uhked, et see on nende värk, samas teatakse seda toitu ka mujal Eestis. Allise Moora ütleb oma raamatus "Eesti talurahva vanem toit" nii: "Karulas, Helmes, Hallistes, Laiusel nimetati seda lätipudruks , Urvastes, Laiusel mulgipudruks ja Karusel oli see mulgi kämm , Järvamaal ja Harjumaal segadis- ehk segapudru , kohati poolvillane (Harju-Jaani), kannustiku pudru , Vastseliina suurmidõga kartohka , Urvastes ka laiskputr , sandiputr , Harglas sakõ silimiga putr ehk putr ubinõidõga , Helmes ja Jämajal kärutädi puder , Räpinas oli selle nimetuseks
LOE EDASI

Kartulitoidud kui ehe köögiteadus

-
Kujutis
Kõik sai alguse sellest, kui ühel kenal päeval arutasime kavandatava kartulitoitude õpitoa asju. Kartuliaretaja Terje Tähtjärv ütles, et me peame selle, millist sorti mingiks toiduks kuulajatele soovitada, omal nahal enne ära proovima. Kartuli keetmise ja friikartuliks sobivuse osas on võrreldavad andmed aastati olemas, kuid muude toitude osas mitte. Niisiis tegime ühe koosõppimise hommikupooliku ja loodetavasti ei ole see viimane. Täpsustan, et kõik katsed ning soovitused kehtivad mõistagi Eestis aretatud sortide kohta. Kartulirühma naised koorisid hommikul kartulid ära, nii et igast sordist sai vastava portsu jaoks 500 g kooritud mugulaid. Sorte oli kokku kuus: “Ando” , “Anti” , “Jõgeva kollane” , “Maret” , “Piret” ja “Tiina” . Alates 1920. aastast on Jõgeval aretatud 49 kartulisorti ja valitud kuuik esindab läbilõiget praegu saadaolevatest kasutustüüpidest ning ka teatud eelarvamustest. Inimene on oma harjumuste ori ning raske on ilma puust ette ja punaseks tegemata tõestada, et on
LOE EDASI