18. juuli 2011

Kogu tõde sibulatest, vol 2

Vasakult: tippsibul "Jõgeva 3", söögisibulad "Jõgeva 3", "Hercules" ja Peipsiäärne

Eelmise aasta kevadel kirjutasin siin blogis ühe loo sbulatest, ehk siis millist tippsibulat valida, mis maitseks hästi, annaks korralikku saaki ja seisaks ka ületalve. Peab ütlema, et pealtnäha valikut ju on, kes tahab panna maha tippsibulat, saab seda teha, kes tahab kasvatada seemnest üheaastased nupsikud, võib ka selle ette võtta. Küsimus on alati, kas need sordid on kõige sobivamad.

Kevadel kodumaistest köögiviljasortidest lugu kirjutades pidin möönma, et sel aastal sai siinse söögisibula "Jõgeva 3" seeme otsa juba väga varakult. Nii et poodidest vaatas vastu vaid tippsibulatest "Stuttgarten Riesen" ja "Hercules", mõnel pool veel midagi ning hulk mulle tundmatuid üheaastasi seemnest kohe suureks sibulaks kasvatatavaid sorte. Viimastega ei ole me ausalt öeldes katseid teinud, ehk peaks järgmisel aastal proovima.

Seemnest kasvab järgmiseks aastaks tippsibul ("Jõgeva 3")

Praegu on aga paras aeg vaadata sibulapeenrad üle, sest varred hakkavad peagi allapoole vajuma ja vähem kui kuu aja pärast tuleks juba sibulad kuivama panna.
Kuidas siis olukord on. Pakun välimäärajat, kuidas Peipsiäärset ära tunda. Nimelt olen kuulnud kõlakaid, kus müüakse suvalist sibulat Peipsiäärse pähe. Esiteks müüb see nimi edukamalt, teiseks saab enamasti rohkem raha küsida. Juba kuivatatud sibulal on raske vahet teha peale selle, et Peipsiäärsel esineb nii kollakaid, väheke roosakaid kui lausa lillakaid sibulaid üheskoos, lühidalt öeldes annab ta kirjuid vilju (see olevat kahe sordi segunemise tulemus, Piirissaarel kasvatatakse siiski vaid heledakoorelist sibulat).

Vasakul "Jõgeva 3", paremal Peipsiäärne

Kui vähegi võimalik, tuleks vaadata hoopis praegust põldu. Võrdluses on siis kolm sorti: Peipsiäärne, "Jõgeva 3" ja "Hercules". Välismaistel sortidel tuleb üldjuhul üks suur sibul alla ja nendega on asi lihtne. Kui nii võtta, siis on see raiskamine, on ju oluline vahe, kas saada ühest tillukesest mugulast neli uut või ainult üks:). Nii Peipsiäärsel kui "Jõgeva 3-l" moodustubki just mitmemugulane pesa, tavaliselt 3-4 sibulat. Nagu ma eelnevalt mainisin, on Peipsiäärse sordi mugulad ka eri värvitoonides, Jõgeva omad üldjuhul ainult ühte värvi ehk kollakad. Suurem vahe on aga varre kujus. Peipsiäärse omad meenutavad kahetahulist otra ehk varresoomused tulevad korrapäraselt välja nagu viljapeal kahest küljest. Jõgeva omal tulevad välja aga igast küljest ja moodustavad kahara varre, kuig mitte ka nii korrapärase nagu näiteks neljatahulisel odral. Kuna tegemist on lihtsalt järjest paljundatavate sortide, mitte hübriididega, siis esineb mõistagi ka väheke erineva varrekujuga eksemplare, kuid üldine pilt vastab eelkirjeldatule.

Meie eelmise aasta sibularest


Ja veel üks tähelepanek. Kevadel maha pandud tippsibulalt salati jaoks varsi murdes vähendame alla tulevate uute sibulate suurust ja kvaliteeti. Seepärast, kui kasvatada sibulaid ületalve hoidmiseks, tuleks peenral see osa jätta puutumata ja sibulavarte jaoks hoida oma jupike või külvata kevadel spetsiaalselt varsi kasvatava suvisibula seemet.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kaunis! Kas kasvatad vaid endale või müügiks ka? Lihtsalt fotolt tundub kogus hiiglasuur olema...samas on mu emal sügiseti kogu elamine kuivavaid sibulaid täis ja kõik kuluvad talve jooksul ära. ..

Kristel

Ülle ütles ...

Sama asi, algul tundub, et jagub tervele külale, aga tegelikult kulub kõik talvega ära, nii et uudse tulles on vanad ka otsas. Meil lihtalt kulub seda hüva kraami päris palju:).
Ja Kristel, pilt natuke petab ka:).

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...