13. juuli 2011

Pühapäev Tallinnas, 3. osa - Väikesed maised naudingud Põhjakal

Natuke imelik on kirjutada sündmusest, millest möödas üle nädala. Asjaosalistel on juba uued mõtted, lihtsalt lugejatel kõrini sama teema heietamisest. Aga kuna lubasin kolmeosalist järjejuttu, siis lubadust tuleb täita. Parem hilja kui mitte kunagi, ütleb vanasõna.

Tuletades meelde järjejutu teise osa lõppu, siis olime lõpetanud Liivimaa toidublogijatega oma peadpööritava pealinna restoranituuri restoranis Ö, kui vägisi tundus, et midagi jäi seal nagu puudu. Eelnevalt külastatud Tšaikovsky suursugusus oli ilmselt niivõrd muljetavaldav, et seda millegagi veel üle lüüa oleks olnud üsna võimatu. Enne lahkumist hakkas bussi juures mõttekene ühest kohvist ja koogist Põhjakal juba tasapisi veerema. Kui meie bussijuht Konstantin sõitu alustas, võtsime asja tõsisemalt käsile. Kuna minu ülesanne oli mängida selget grupijuhti koos volitustega korrale kutsuda sobimatult käituvaid blogardeid, siis antud juhul oleks sobimatuks käitumiseks kvalifitseerunud Põhjaka mõttele vastutöötamine:). Õnneks selliseid ei leidunud, bussijuht oli nõus selle kõrvalepõike tegema, helistasin kiiresti Põhjakale ja kaup oligi koos. Seda enam, et peale minu polnud teised selles imelises kohas käinud.

Mõisahoone erakordselt kaunis välisuks

Põhjaka võttis meid vastu õhtupäikese säras ja autosid täis parklaga. Söögikoha avamisest on möödas natuke üle aasta, kuid ometi püsib mingi eriline ja sõnulseletamatu fluidum sellest kohast rääkides, justnagu mingi meka. Ja seda mitte asjata.

Põhjaka pole kunagi oma senise ajaloo jooksul olnud suur mõis. Alles 19.saj. algul eraldati see koht Koordi mõisast, 1816. aastal ostis mõisa krahv Carl Gustav Mellin, kelle ajal rajati ka meile tuttav peahoone. Mõisa iseseisvus kestis kuni 19. saj lõpuni, kui mõisa omandas Palu mõisa omanik von Stackelberg (Põhjakast sai Palu kõrvalmõis) ja nende perekonna kätte jäi see kuni 1919. aastani. Elades üle vahepealsed segased ajad läks veel ligi 100 aastat, kui väikesest Põhjakast räägitakse kogu Eestis ja mitte ainult. Sõnulseletamatu saavutus Märdi, Joeli ja Oti poolt.

Tagakambris

Rikkalik seinamaaling keskmises toas ootab veel "lõpuni lugemist"

Uksest sisse astudes oli meie jaoks lauad kokku pandud tagumises toas, täiesti privaatselt. Kuna eelnevalt olime teada andnud koogi-kohvi soovist ja sulgemiseni jäänud alla tunni, võeti meid ometi sel hilisel tunnil vastu ääretult südamlikult. Niipea, kui soovid said üles kirjutatud, puhkes ootamatu blogardite tung ja torm. Välgukiirusel haarati kaamerad, igaüks valis sobivamaid positsioone, et teha arutul hulgal klõpse. Laud nägi välja hullem kui spordikuulsuste pressikonverentsil:). Vaid mikrofonid olid veel puudu! Mingil hetkel sai siiski üles tunnistatud, kes me oleme ja millest selline mustade fotokate hunnik keset lauda:).

Krõbe Napoleoni kook

Maasikad salapärase rabarberivahu ja leivakrõbulatega

Tüümianibrüleekreem maasikatega

Ja siis nad saabusid. Kes tahtis, see sai kuulsat Napoleoni kooki, kes tahtis, see sai maasikaid rabarberivahu ja leivakrõbulatega, kes tahtis, see sai tüümianibrüleekreemi maasikatega. Just nii nagu selle päeva menüüs kirjas oli.
Pettuma ei pidanud meist keegi. Ehk vaid koogitüki suurus oli see, mida ei oodatud. Rabarberivahuga magustoidu õhulisus võlus sööjaid oma erilise vahuga, brüleekreemi tüümianimaitse sobis sellesse madalamale vajuvasse päikesekulda justnagu valatult. Ma ei tea millest, aga päikeseloojang ja tüümian on minu jaoks justkui sünonüümid.
Jaanika küsis ka kohalikku leiba maitsta. Kuna oli õhtu, siis mõned viilud ikka leiti. Ei no mis, peaaegu terve laudkond tormas või ja leiva kallale, nii suur oli see päevast saadud inerts.

Põhjaka ootab

Veel viimased klõpsud, viimane pilguheit keskmise toa köögipoolse seina maalingutele, mis selles valguses ilusasti välja joonistusid, väike kirjake külalisteraamatusse, kiire hüpe varemete vahele ürdiaeda vaatama, muigel pilk bussijuhilt (ju ta pidas meid lõpuks ikka imelikeks küll:) ) ja läinud me olimegi. Ikka selleks, et taas tagasi tulla ...

Ja nii ongi ...

Rohkem pilte leiab Liisi blogist.

2 kommentaari:

Koopatibi ütles ...

Hoolimata sellest, et terve päev oli täis ägedaid ja veel ägedamaid maitseelamusi, oli kõige mõnusam, hubasem ja kodusem tunne just Põhjakas. Eks see päikeseloojang mängis selles ka oma rolli, aga see oli ikka nii armas lõpetus meie päevale.

Ülle ütles ...

Sinuga nõus, see oli tõesti armas ja südamlik.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...