28. august 2011

Järjekordne sibulajutt, seekord Kallaste ainetel

Sibul ja küüslauk - päeva tegijad

Kõrvaltvaatajale võib juba hakata tunduma, et ma olen mingi sibulafriik, muudkui kirjutan ja kirjutan ning üha kõrgematel tuuridel. Paraku ma armastan sibulat, õigemini head sibulat. Poes saadaolev Poola, Leedu või mis-iganes-muult-maalt pärit sibul ei kutsu mu`s esile ainsatki vaimustuspuhangut, üksnes kirumist, kui poolitatud sibulat väiksemaks hakkides lendab pool sellest sul noa alt kui väike rakett köögi teise otsa. SEE on raudne erinevus poest ostetud ja Peipsiäärse sibula vahel! Muide, selle lendamise kohta selline märkus, et toorel, äsja peenralt võetud sibulal on soomuste vaheline kilekiht tugev ja soomused ise veidi vintsked ja kuivad. Kui aga sibul on korralikult kuivatatud, muutub sibula soomus oluliselt mahlasemaks ja kilekiht peaaegu olematuks ja seda isegi väljamaa sortidel. Nii et kvaliteetse sibula mõõdupuuks on kindlasti korralik saagi kuivatamine.

Sibulat müüdi nii väikestelt lettidelt kui autofurgoonidest
Tänavune suvi on olnud sibulakasvatajatele meele järgi, vihma oli parasjagu ja õigel ajal, ja mis veelgi tähtsam, kuivatada sai õues päikese ja tuule käes. Mõnel aastal, kui suvelõpp on sajune, viiakse sibul näiteks sauna kuivama. Muidu mõistlik idee, kuid vahel võib temperatuuriga kogu saagi täiega tuksi keerata.
Sestap on ka neil inimestel, kes ise sibulat ei kasvata, kuid tahavad talvevarud nüüd ära soetada, hea ja kindel tunne seda teha. Võimalusi on oi kui palju: minna ise näiteks Varnja kanti (sealt pidi kõige paremat sibulat saama!) ja vaadata väravast väravasse oma silmaga, teha oma ostud laatadel, paluda kellegi sõbral või sugulasel seda teha, jne.

Patsid ringrajal

Eilne päev oli teise variandi kasuks otsustajate kuldpäev: küüslaugufestival Jõgeval, mee- ja sibulalaat Kallastel ning sibula- ja kalalaat Lüübnitsas. Pean ütlema, et Jõgeva laadale ei ole mind kõigi nende nelja aasta jooksul, kui seda festivali on peetud, tõmmanud mitte ükski vägi. Iga kord laupäeva hommikul minnes postkastist lehti võtma, vaatan seda kõrget aeda, rohelistes vestides justkui rahaautot valvavaid turvamehi väraval ja ... ei taha sinna vanglasse minna. Ega ausalt öeldes ka teised kohalikud inimesed ei käi seal. Minu meelest näide selle kohta, kuidas oskusliku reklaamiga on võimalik asi maha müüa ja paljud kaugemalt tulijad lähevadki õnge. Kindlasti on olemas ka selle ürituse tulihingelisi fanaatikuid, sest ega ilma nendeta sureks see ju välja, aga paistab, et hakkab suisa laienema ja liigub lähematel aastatel südalinna pargist hoopis avaramale alale. Muide, üks huvitav nüanss, olen kuulnud, kuidas inimesed, kes tulevad õhinal Jõgeva festivalile ja sõidavad edasi pettunult Kallastele ja/või Lüübnitsasse, on pärast äraütlemata rahul päeva teise poolega.

Järlepas valmistatakse imelisi triibukangaid (vt etno.ee), kõige popimaks müügiartikliks oli mõistagi kohalik triip Kodavere kihelkonnast

Kallaste poole keerasin autootsa ka mina. Peipsi äärde lähen alati sooja südamega, kuna seal elavad tõesti ühed äraütlemata kenad inimesed. Ja kenade inimeste juurde on alati tore minna. Veega ei ole mul just eriti sooje suhteid, teadagi, tule märk ja märg vesi:). Sestap jätab meri mind täiesti külmaks (külm on ta niikuinii), ka kodune Pedja jõgi on lihtsalt jõgi, kuid Peipsi on minu jaoks oluline. Õigemini on Peipsi värv see, mis räägib. Kord on ta sulnilt vaikne ja sinine, kord hall ja tujukas, kord keksivad seal jänkud, kord tuleb ta randa oma vankumatu väega. Peipsi on kodune, mis siis, et ma näen teda üsna harva.
Ja Kallaste on tuttav, lapsena sai pidevalt käidud isaga kaasas Kallaste legendaarsest kalaputkast kala ostmas, peamiselt küll suvel rääbist toomas, aga jahedamal ajal ka midagi muud. Isa suur hobi oli kalapüük ning Peipsi ahven, havi, sudakas (mu suurim lemmik), ka särg ja siig olid olenevalt hooajast meie toidulaual tavalised. Sellegipoolest käis ta aeg-ajalt Kallastelt lisa toomas.

Peened Avinurme korvid

Seekord siis Kallaste ja sibulad. Mee- ja sibulalaata on seal peetud juba hea mitu aastat, kuid arvasime, et autoga saab treppi ja kogu üritus mahub lahedasti keskväljakule ära. Jesver, kohale jõudes oli autodejoru maanteel väljas ja keskväljakule mahtus ära üksnes toitlustamine. Keskväljaku poole marssides tulid vastu mehed suurte sibulakottidega õlal (mõnedel isegi kaks:) ), naistel kaunid vanikud käes ja nägu vaimustusest äraolev. Laat teenis oma eesmärki täiega! Kogu ala oli kenasti tsoonideks jaotatud, keskel sibulad, mesi  ja muu söödav, seal läheduses käsitöö, peamise sissekäigutee poolses otsas taimed, kiirte otstes rõivad ja jalatsid. Keskpäevaks kaupa uudistama tulnud inimesed mahtusid rõõmsalt "liiklema", ei mingit trügimist ega küünarnukkidega võitlemist. Kõigil oli aega asju vaadata, endale meelepärast välja valida, uurida ja küsida, nosida laadasaia ning lahkuda tõesti rõõmsameelselt.
Mis mulle eriti meeldis, oli see, et kõrva ei kisanud eufoorilised hääled "laadaraadiost", mis reklaamivad üht või teist letti. Keskväljakul tuli kõlakoja kõlareist venekeelne estraad (õhtupoolikul pidid seal esinema erinevad koorid, mis ma usun, oli äärmiselt meeleolukas),  järve ääres sai aga segamatult kuulata reportaaži järvel toimuvast regatist, suurel staadionil mängiti jalgpalli Peipsi Cup, jne. Laat ei pea olema selline, kus sa saad müüjaga üksnes karjuda, kuna muidu ei kuuleks üksteist.

Peipsi regatt

Sibulat oli saada kõikvõimalikul kujul. Lahtiselt kiloga, valmiskaalutult suurte kottidega, väikeste ja suurte patsidena. Ja ka küüslauku oli piisavalt, justnagu festivalil:). Ühes telgis õpetati sibulatest palmikuid punuma, päris aeganõudev töö. Meest oleks võinud moodustada aga lausa omaette tänava. Ostsime kaasa ka ämbri Kallaste külje alt pärit meega, oli hea küll.
Laadal oli igaühe jaoks midagi. Sibul ja mesi mõistagi peateemadena, kuid ei puudunud ka kalapüügivahendid ja võrgud, kaunid punutud korvid, värvilised kaltsuvaibad ja isegi aiapäkapikud. Inimesed otsisid aga peamiselt kohalikku kaupa!

Luik, haug või vähk:D

Kui tavaliselt pannaks laadal hinnale veel jupike otsa (kui inimene tahab, ostab ta niikuinii:) ), siis Kallastel jäid silma väga mõistlikud hinnad. Käisime eelmisel nädalal Piirissaarel ja osadel meie seltskonnas tekkis soov kohalikku sibulat kaasa osta. Kui ühel mehel õnnestus otse perenaiselt osta oma ports hinnaga 1 euro kilo, siis teised pidid sadamas kokkuostjalt ostes leppima 2 euroga kilolt. Kallastel maksis lahtine sibul aga 1,5 eurot. Kes ostsid suurte kottidega (ma usun, et need olid nii 15-20 kilo rasked), võisid ehk veelgi soodsamalt saada.

Sibulatee tüdrukutelt sai osta taari ja koduseid küpsetisi

Niisugune laat teeb olemise rõõmsaks ja annab tükiks ajaks hingele toitu. Käsi südamel, et näinud ainsatki torisevat inimest lahkumas:).
Illos päiv - just a perfect day! Ja rohkem polegi vaja.


P.S. Laupäeval, 10. septembril tasub keerata autonina taas Peipsi poole, kui Varnjas peetakse sibula- ja jõhvikalaata. Kel sibulavarud veel nadivõitu, tasub minna parimat sibulat pakkuvasse külla.

Kommentaare ei ole:

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...