Postitused

Kuvatud on kuupäeva september, 2011 postitused

Peeditort

Kujutis
Sügis tekitab köögis turvalise tunde, kõike on ju palju. Kevad on selline oh ja ah aastaaeg, iga rohelist karva liblekest tahaks imetleda ning potti pista, suvel tahaks lihtsalt olla ning vahel üldse mitte varvast liigutada, talvel liiguvad jalad iseenesest vaid külmkapi ja ahju vahet. Aga sügisel? Hee, mitte ükski uus roheline libleke ei pane südant kiiremini lööma, sest on tekkinud mõnulev küllastunud tunne. Ja mis peamine - sisemine rahu. Sa ju tead, et varsti tuleb valge kaamos ja selle eest ei page kuhugi. Vahemärkusena, et meie kass muutub juba iga päevaga ümaramaks ja karv kohevamaks, ilmselge märk veelgi külmemast talvest kui mullu. Noh ja kuidas sa siis jätad selle külluse kasutamata. Punapeedid, mis on nii magusad ja mahlased, kohe kutsuvad endaga eksperimenteerima. Ja kui ei ütle, siis ei saa keegi pihta, et juurikad on koogi sisse aetud. Ja kui saavadki, ei usu sellegipoolest:). 200 g võid 1,5 dl suhkrut 4 muna 3 dl jahu 1 tl kaneeli 1,5 tl küpsetuspulbrit 3 dl r

Kitseke pärlivannis

Kujutis
Kui mõni aeg tagasi tekkis võimalus kodukitse liha osta, ei kiljunud ma esimesel hetkel üldsegi vaimustusest. Olin  päris nõutu, ei teadnud isegi, kumba poolt valida. Noh et kas jee-jeeee või mh-mh-mhhhh. Kits piimaandjana oleks mind märksa rohkem inspireerinud, kuid liha ... Õigupoolest ei tulnud pähe ainsatki revolutsioonilist ideed. Kui aga kuulutati välja demokraatlik lihajagamisvoor ehk et iga soovija saab valiku erinevatest tükkidest, hakkasid mul siiski sibajad jooksma. Tahaks ka - tahaks ka, üllatust noh! Kui lapata eestikeelseid kokaraamatuid, siis kodukitse jaoks trükimusta eriti ei jagu. S. Masso ja O. Relve "Lihatoidud" (1976) toob välja küll peatüki lamba- ja kitselihatoitudest, kuid kõik pealkirjad räägivad üksnes lambast. Ja nii ka mujal. Juba tekkis väike kahtlus, kas ma ikka tegin õigesti. Lihapakkuja L. seletas küll, et see õpetus, mis käib lamba kohta, kehtib ka kitsele, kuid ikka tahtnuks midagi ka üle lugeda. Onunaise kitsetall, kes kepsutab jätkuva

Sai, sai ja veelkord sai

Kujutis
Juttu tuleb nimisõnast "sai", mitte tegusõnast "saama". Ja päris pikalt:). Ise ma söön valget saia suhteliselt vähe, vahel röstsaia või siis, kui seda on tarvis näiteks supi või salati juurde krutoonideks teha. Aga häda ajab kõige vihasemagi härja kaevu ehk siis kolm erinevat saiategu sai ette võetud väga erinevatel, kuid piisavalt mõjuvatel põhjustel - suur uudishimu õllega tehtava saiataina vastu, kodutehtud soolalõhe sai valmis, aga saia netu ja poodi ei viitsinud minna ning lõpuks lihtsalt seepärast, et tomaticani juurde tundus isetehtud sai sobivat kõige enam. Kõigest järjekorras. Õllesai Kui sattusin ükskord lugema retsepti, milles vee või piima asemel pandi pärmitainasse vedelikuna hoopis õlut, jäi see mind täielikult kummitama.  Mõistagi tuli see läbi proovida. Sai kerkis väga hästi, kohe ahjulakke välja:). Võluv tüümainimekk koos minu lemmikute - seesamiseemnetega jättis suurepärase mulje, lisaks püsis sai mitu päeva pehmena. Mõnele ei sobi ehk ker

Ploomikook ja kogujad

Kujutis
Mälestus eelmisest Eesti Rahva Muuseumi majast Eile Raadil aset leidnud kaunis pühapäevaüritus kutsus mõtisklema kogumise teemal. Ehk et nii maakonnamuuseumid kui Eesti Rahva Muuseum ise tõid oma fondidest vahvaid asju välja, ikka koos nende juurde kuuluvate lugudega, aga lauade taha võisid end sättida ka niiöelda tavalised inimesed, kellele meeldib erinevad asju kollektsioneerida. Kogu ei pea ju suur olema, kuid kogu omanikule on see kindlasti põnev tegevus ja hobi. Kui meid, toidublogijaid, kutsuti ka sellele ettevõtmisele osalema enda kogutud maitsetega, käis mul peast läbi erinevaid mõtteid. Kas jääda etnograafiliste toitude juurde, mõelda midagi enda lapsepõlvest, otsida maitseid tänapäevast või ülistada kaunivärvilist aastaaega. Nii jõudsidki minu maitsed sügisesse. Kuna lettide taga ei jäänudki mahti pakutud toitude tagamaid selgitada, siis teen seda nüüd mõne sõnaga siin. Tsukiini-tomatipirukas kannab endas suvelõpu soojust, justkui öeldes, kui mahlakas on see aastaaeg

Tomatisupp lambalihapallidega

Kujutis
Vihm ja tugev tuul ihkavad enda seltsi juba tummisemat suutäit. Eilne käik ragisevate puudega seenemetsa tõestas, et Katia mõju ulatub isegi sinna. Teele mahalangenud kuused näitasid siiski pigem lollust, mis juhtub siis, kui kas tahetakse või kästakse alles jätta üksikud puud. Kuusk on hirmus õrn, olles oma juurtega kinnitunud vaid õhukesse mulda ja sedagi pigem horisontaalselt kui vertikaalselt. Kui nüüd kuuske või kuuski ümbritsev ja  kaitsev muu mets maha võetakse, jääb see õnnetu alasti kistud puu tugeva tuule meelevalda. Mõistagi võib juhtuda see, mis juhtuda võib ning õnn, kui ükski inimene või hoone kannatada ei saa. Saabuvad sügistormid tuletavad meelde, et tomat ja lammas on äraütlemata suured sõbrad, eriti kui kampa löövad sibul-küüslauk ning meeliülendav koriander. Ehh... 1 kg puhastatud tomateid 2 + 2 sl toiduõli 1 suurem sibul 3 küüslauguküünt 1 l vett peotäis niitnuudleid, vm väikesemõõdulist pastat soola 1 tl suhkrut 1 tl koriandriseemneid hakitud petersel

Pop-up muuseum Raadil - 18.septembril

Kujutis
Nii nagu aasta alguses kirjutati, muutuvad sel aastal eriti popiks kõikvõimalikud spontaansed kokkutulemised. Toidublogarditega oleme sellise pop-up kohviku õhustikku juba nuusutada saanud, nüüd võtavad sama asja ette ka muuseumiinimesed. Kus siis ikka mujal kui Raadil lüüakse pühapäeval 18. septembril üles tõeline Eesti rahva muuseum . Harukordne võimalus tuua endale kallis ese ka teistele vaatamiseks välja. Eks me kõik ole kogujad, kes kogub asju, kes kogub mõtteid, kes kogub veel midagi muud, mida võib-olla ei oska nimetadagi. Kasvõi pilvi võib koguda. Kogumisest järgmine etapp on aga muuseum, seda saavad endale lubada vaid vähesed. Asju 20. saj I poolest, sh vabatahtlikust tuletõrjujast vanaisa varustust See oli umbes põhikooli lõpus, kuid tahtsin endale ka muuseumi teha. Meil oli sauna otsas tuba, kuhu  kavandasin oma tulevase ekspositsiooni. Seda küll vaid mõtetes, kuna muuseum ei teki üleöö ja enne tuleb hulga eeltööd teha. Muuseumisse pidid minema meie talust pärit van

Tsukiini-tomatipirukas

Kujutis
Taas üks võimalus sügiseseks köögiviljainvasiooniks, tsukiinid on niikuinii ülekasvanud, tomateid valmib rohkem kui ära jaksab süüa (siiski, üks korralik laar tomatimahla päästab igasugusest uputusest) ja üldse on kuidagi tunne, et peaks nagu tervislikumalt sööma. Ja seda tänavune hea saagiaasta kindlasti lubab:). Tsukiini, tomat ja tüümian - neid ei ühenda üksnes t-täht sõna alguses, vaid nad moodustavad harmooniliselt kokkusobiva seltskonna. Kahetsusväärne oleks see võimalus kasutamata jätta, eriti kui kogu see kraam on praegu nii värske ja aromaatne. 100 g võid 2 dl täisterajahu 2 dl tavalist jahu soola, lusikaotsaga suhkrut 1 munakollane 2-3 sl jääkülma vett 2 sl toiduõli 400 g puhastatud tsukiinit 1 sibul soola, pipart 4 muna 2 dl vahukoort 1 dl piima 50 g parmesani peotäis värsket tüümiani veidi mingit tšillist maitseainesegu Külm või haki jahudega või lase köögikombainis ühtlaseks puruks, lisa munakollane ja vesi ning sega ühtlaseks tainaks. Paki tainapall

Bubert kuremarjakisselliga

Kujutis
Jõhvikahooaeg on alanud, seda kinnitab turule ilmunud hulk jõhvikamüüjaid. Niisiis võtsin laupäeval metsa seenele minnes kaasa lisaks suurele ka ühe väiksema ämbri, nii igaks juhuks, kui mõni jõhvikas peaks silma jääma. Päev lõppes aga täiesti vastupidiselt hommikul plaanitule - suur ämber sai hoopis priskeid jõhvikaid täis ja väiksesse eksisid mõned seened. Sestap oleks olnud patt jätta tegemata üks mõnus vanaemadeaegne magustoit. Bubert ja lumepallisupp on kaks tuntud ning hääd magustoitu, viimasel ajal on aga bubert jäänud kuidagi tahaplaanile. Ometi on tegemist ju "vääristatud" variatsiooniga mannapudru teemal, mida täiendab hapudest jõhvikatest kodukissell. Minu kodus tehakse seda putru mannaga, mõnel pool kasutatakse paksendajaks hoopiski jahu. Kui ma ema käest tema bubertiretsepti uurisin, ütles ta, et tema ämm ehk vanaema Roosi oli õpetanud, et mannaga jääb see õhulisem, jahuga aga tihkem. Niisiis tehakse meil seda mannapudruversiooni, mis on ka enam levinud. S

Punased sõstrad suvekookides

Kujutis
Väike tagasivaade augustisse:). Punased sõstrad on muidu hapud ja ei kutsu just põõsasse eriti maiustama, seevastu sobivad nad suvistesse kookidesse justnagu valatult. Magus ja õhuline besee, kihiline lehttainas, no mida veel tahta. Punaste sõstardega pavlovast kujunes meie tõeline suvehitt, mida sai valmistada nii kodus külalistele, kui võtta kaasa külakostiks. Valmistamine on ääretult lihtne, kui teha osad ettevalmistused eelmisel õhtul, besee küpsetab ju ennast ise:). Ühel korral ununes mul isegi ära, et munavalgepõhi ahjus. Madalal kuumusel pole ju sellest erilist lugu, kui põhi istub ahjus tunnikese kauem, valge asemel saame lihtsalt kreemikamat karva aluse. Beseepõhja valmistan maasikapavlova retsepti kohaselt ehk siis 4 munavalget 250 g suhkrut 2 tl maisitärklist 1 tl vanillsuhkrut 1 tl valge veini äädikat Vahusta munavalged üsna tugevaks vahuks, kuni kummulikeeratud kausist midagi välja ei valgu. Jätka mikserdamist, lisades järk-järgult suhkrut. Vaht peab jääma il

Nõukogude naise õunakook

Kujutis
Veel täpsemalt peaks see pealkiri kõlama "Nõukogude naise õunakook Nõukogude Naisest". Vot nii:). Ühel vihmasel puhkusepäeval hakkasin igavusest (vihma sadas ja miskit tarka ei saanud õues teha) oma vanu retseptivihikuid lappama. Kange isu oli õunakoogi järele ja ükski käeulatusesse jäänud retsept ei olnud päris see, mida hing sel hetkel ihaldanuks. Nii mõtlesin siis sukelduda oma lapsepõlve varasalve, äkki leian sealt lahenduse:). Ja leidsingi! Nii võluv, nii puhta maitsega ja niiiii lihtne:). Mõne sõnaga ka neist retseptivihikutest, milles kajastus minu lapsepõlve best of . Nimelt võis see juhtuda kusagil põhikooli teises pooles, kui kodus olevad kokaraamatud olid ennast ammendanud, internetist polnud siis veel keegi kuulnud ja endal polnud veel niipalju oidu, et oleks ise midagi teistsugust leiutanud. Aasta võis siis olla umbes 1986:). Isa ehitas pööningule uue mahuka riiuli, kuhu vanemate aastakäikude ajakirju-ajalehti panna, kuna ma ei lubanud neid lihtsalt minema v