12. september 2011

Pop-up muuseum Raadil - 18.septembril


Nii nagu aasta alguses kirjutati, muutuvad sel aastal eriti popiks kõikvõimalikud spontaansed kokkutulemised. Toidublogarditega oleme sellise pop-up kohviku õhustikku juba nuusutada saanud, nüüd võtavad sama asja ette ka muuseumiinimesed. Kus siis ikka mujal kui Raadil lüüakse pühapäeval 18. septembril üles tõeline Eesti rahva muuseum. Harukordne võimalus tuua endale kallis ese ka teistele vaatamiseks välja.

Eks me kõik ole kogujad, kes kogub asju, kes kogub mõtteid, kes kogub veel midagi muud, mida võib-olla ei oska nimetadagi. Kasvõi pilvi võib koguda. Kogumisest järgmine etapp on aga muuseum, seda saavad endale lubada vaid vähesed.

Asju 20. saj I poolest, sh vabatahtlikust tuletõrjujast vanaisa varustust

See oli umbes põhikooli lõpus, kuid tahtsin endale ka muuseumi teha. Meil oli sauna otsas tuba, kuhu  kavandasin oma tulevase ekspositsiooni. Seda küll vaid mõtetes, kuna muuseum ei teki üleöö ja enne tuleb hulga eeltööd teha. Muuseumisse pidid minema meie talust pärit vanad esemed, fotod, dokumendid ja muu säärane. Teadsin, et arvestada tuleb kahe olulise asjaga - asjade nimestik (= tulmeraamat) ja esemete korrektne säilitamine. Niisiis otsustasin suuremad asjad eelnevalt kastidesse pakkida, iga asi mõistagi kõigepealt eraldi paberisse, seejärel suuremasse kasti ja lõpuks kast ka veel paberisse. Otse loomulikult sai igale asjale ka number peale kleebitud ja vastavast vihikust läbi kantud, kastis olevate asjade nimekiri sai kirjutatud isegi kasti ümbrispaberile. Hoolikalt kokkupakitud kastid tõstsime aidas ülemistele riiulitele, kuhu nad jäid ligi kümneks aastaks. Vahepeal voolas hulk vett merre, elu läks edasi, lapselik muuseumimõte tundus tagantjärele mõeldes suisa muigamaajav, kuni tuli tahtmine vaadata oma toonast näputööd. Juhtunud oli aga see, et hiired pistsid nahka kogu pakkepaberi nii kastides sees kui väljas, ühte kasti oli tehtud isegi pesa. Nii ei jäänudki muud üle, kui kogu see krempel lahti võtta, osad asjad ümber pakkida, osad niisama lahtiselt jätta. Aga ilus oli see tookordne mõte ikkagi:).


Pühapäeval toimuvasse ühepäevamuuseumi kutsuti osalema ka toidublogijad. Ka meie kogume, seda küll enamasti maitsete näol, aga lisaks maitsele ja lõhnale kogume oma mälestusi ka toidunõudest. On see siis ülev tunne süüa mälestusväärselt vanalt taldrikult või püüda meenutada üht või teist rooga, mis mingi lauanõuga seostub. Vähemalt minuga on küll nii juhtunud, et mõnda kaunist lauanõud või -tarvikut silmates keeran ta otsemaid teistpidi, et põhja alt uurida, kus ja millal ta võiks valmistatud olla. Mhm, seda juhtub juba isegi külas käies või restoranis istudes:). Oma osa on sellises "nuhkimises" kindlasti professionaalses kretinismis, mis on kirikutest söögilauda üle kolinud, aga ma lohutan ennast silmaringi avardamise ettekäändega.


Mis aga puutub kogutud maitsete esitlemisse Raadil, siis teeme seda vähemalt seitsmekesi - esialgu Sille, Jaanika ja Signe, Kaare, Liilia, Dagris, Liisi ja mina, igaüks isemoodi. Minu valitud maitsed saavad alguse suvest ja jõuavad sügisesse - tihked tsukiinid, aromaatsed tomatid, suussulavad õunad, kirbed ploomid, jne.

Kohtumiseni Raadil, hingega asjade juures!

4 kommentaari:

Eva ütles ...

Nii armas lugu :)

Ülle ütles ...

Aitäh! Kahju, et Sul ei ole võimalik tulla oma väljakutsutud "kratti" vaatama.

Tibu ütles ...

Uudishimu on suur. Ülle, kas piltidel olevad keraamika on ka sinu aidariiulimuuseumist? Ettevõtmine on aga tunnustust väärt.

Ülle ütles ...

Aitäh! Muuseumikastidesse said küll mõned Kuznetsovid, aga mitte ükski neist, mis siinsetel märkidepiltidel (1.pilt). Aga püha üritus oli küll see muuseumi väljamõtlemine:).

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...