Postitused

Kuvatud on kuupäeva november, 2011 postitused

Sushist kaalikakoogini

Kujutis
Selleaastane PÖFF tundus algul käest libisevat, teadsin ju ette, et suurema osa ajast pean kusagil mujal olema. Valmistudes ohkamiseks ja veel suuremaks ohkamiseks, millest kõigest tuleb ilma jääda, juhtus hoopis vastupidine - need filmid, mida tahtsin kohe kindlasti näha, sattusid just käesolevasse nädalasse, PÖFF-i lõppu. Kas pole tore see:).

Sestap olen veel praegugi imeliselt südamliku Jaapani filmi "Jiro unistab sushist" meelevallas. Ühe lausega kokku võttes räägib dokumentaalfilm 85-aastasest perfektsionistist sushimeistrist, kes tahab jätkuvalt areneda, hoolimata sellest, et ta on oma ala tippude tipus. Saada kolm Michelini tärni jubedas maa all asuvas imetillukeses "putkas" pakutava maailma parima sushi eest - ütleme nii, et selline stsenaarium on jõukohane vaid ülivähestele.

Tegelikult ütleb film, et armastage oma tööd, tehke seda hingega, harige ennast pidevalt, viimistlege oma oskusi, vaid siis on lootust saada tõeliseks spetsialistiks, kes tunneb oma a…

Jõhvika-beseekook

Kujutis
Pigem sobiks selle suurepärase magusa-hapu balansiga küpsetise kohta öelda tort. Mitte et "kook" kõlaks halvasti, sõna "tort" omab lihtsalt tubli sammujagu pidulikkust enam. Kuigi sellistel puhkudel tuleb mulle alati meelde üks ammukuuldud lugu, kuidas mees läks naisele külla (=pimekohting), ontlikult nelgikimp ja kinninööritud tordikarp ühes, portfell teises käes. Kui aga uks avati, tabas külalist ehmatus, sest külastatav ei vastanud temast  kirjade läbi tekkinud ettekujutusele. Niisiis olevat härra oma külakosti kokku kraaminud ja tordi külgepidi portfelli toppinud. Kahju kohe teisest, tordist see tähendab:).


Kogu see lugu ei takista aga karvavõrdki küpsetamast üht mõnusat krõbeda põhja, hapuka ja samal ajal sametise täidise ning koheva beseemütsiga kooki. Rappa on juba hilja minna, aga kel kodus veepurgis või sügavkülmas mõni jõhvikas leidub, turutädide lettidest rääkimata, on just paras aeg ennast kostitada ühe maitsva suutäiega.
Retsept pärineb A.Kangi, L.Vir…

Hommikusöök - see väike päeva alguse nauding

Kujutis
Mireille Guiliano kirjeldab oma raamatus "Prantslannad ei lähe paksuks. Kokaraamat" ühte võluhommikusööki, mis on tervislik, maitsev ja mis kõige tähtsam, mõjuvat taevalikult hästi figuurile. No seda viimast tahab küll iga naisterahvas siin ilmas kuulda! Iseenesest on tegemist kõige lihtsama ja käepärasema hommikusöögiga, milles veidike helbeid, jogurtit, mett, sidrunimahla ja õli. Taevalik kooslus! Kogused on mõistagi igaühe südames, ehk siis näiteks minu jaoks oli pakutud kausike praktiliselt olematu. Nojah, eks see ole sööja pealt ka näha:).

Nii et löön oma võileivale jätkuvalt hambad sisse, kuid jätkan mõnusa jogurti-granolaportsuga, milles hullutavaid helbeid täiendab paks ja kreemjas Kreeka või Türgi jogurt ning lusikatäis vahtrasiirupit. Kui nii võtta, siis kõik võluhommikusöögi koostisained on ju esindatud:). Rõõmus algus kogu päevale on aga raudselt tagatud.

Seekord näiteks sellise granolaga:

6 dl täisterakaerahelbeid
1 dl kõrvitsa- või õunapüreed
0,5 dl toiduõli
1 …

Mis on ühist Murmanskil, pelmeenidel ja Ida Savil

Kujutis
Juhuse läbi sattus minu kätte paar huvitavat venekeelset kokaraamatut, aitäh siinkohal V.-le, ning mul tekkis sellest üks ootamatu mõte. Nimelt tahaksin aeg-ajalt tutvustada vähelevinud või natuke kiiksuga või unustustehõlma vajunud kokaraamatuid. Kindlasti ei tule siinkohal jutuks Jamie`d või Nigella`d või muud sinnakanti rihtivad tänapäevased toidusuunajad. Minu mõte kiskus pigem eesti-, vene- ja miks mitte ka mõne muu võõrkeelse raamatu suunas, mida meil pole võimalik iga päev riiulilt krabada.

Kokaraamatud moodustavad kindlasti ühe osa meie kultuuriloost.* Vaadates eestikeelsete kokaraamatute ajalugu, on see tegelikult hästi noor valdkond. Hoolimata sellest, et esimene eestikeelne kokaraamat ilmus juba 230 aastat tagasi, 1781. a, võime kokaraamatute laiema leviku alguseks lugeda alles 1880. aastaid. Alguses ilmunud kokaraamatud olid küll eesti keeles, kuid mõeldud pigem sakstele toidu valmistajatele, talurahvas ja lihtsamad linnainimesed ei kuulunud veel sellesse sihtgruppi. Kokar…

Üks lihtne pirukas

Kujutis
Üks lihtne pirukas, sobilik tänasesse päeva. Meenutab veidike pitsat (no milliseid asju me siis pitsa peale paneme:) ). Kokkupanek 1-2-3. Tulemus veidi karune, kuid sellest hoolimata suussulav. Tunda on sügist, toonid on sügavad, pigem tumedad. Aitab küll, rohkem ei räägi. Meestevärk;).

Maitseb kõige paremini soojalt.

0,5 kg pärmilehttainast
2 suuremat sibulat
2 sl toiduõli
2-3 eelnevalt röstitud punapeeti
peotäis kirsstomateid
kitsejuustu (halloumi juust on siia päris sobiv, kuna pruunistub kenasti)
värsket tüümiani

Lõika sibulad pooleks ja viiluta õhukeselt. Prae sibulaviile õli sees, kuni sibul pehmeneb ja hakkab pruunistuma, tõsta jahtuma. Kui kitsejuust on magedapoolne, lisa sibulatele väheke soola.
Kui kasutad külmutatud valmis lehttainast, sulata see eelnevalt ja rulli vajadusel veidi õhemaks. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga ja laota tainas plaadile. Tõsta peale sibulad, viska vaba käega laiali peediviilud (kui röstida ei viitsi, kõlbab ka keedupeet) ja poolitatud kirsstoma…

Arvutiekraanilt kulinaarsete kroonikute kokaraamatusse

Kujutis
Minu isa tavatses alati öelda, et 13. kuupäeva ei pea kartma, tavaliselt juhtuvad siis toredad, kui mitte suisa õnnelikult asjad. Varvast ära lüüa, tulise panniga sõrmi kõrvetada või reha otsa komistada jõuab ju kõigil ülejäänud päevadelgi:).

Niisiis potsatas juunikuu 13. kuupäeval postkasti üks esmapilgul uskumatu ettepanek osaleda kirjastuse "Pegasus" väljaantavas toidublogijate kokaraamatus. Ütlen kohe ära, et idee sellise kokaraamatu üllitamiseks tuli Tuuli sõnul kirjastuselt endalt. Esialgsed kahtlused, kui sa ei tea mitte midagi põhjalikumalt sellest ideest, tulevase raamatu formaadist, jne, jne, said üsna pea summutatud, kuna meist kümnest üks - Tuuli - oli valitud kirjastuse poolt raamatu koostajaks ning ühtlasi ülejäänud üheksa kädistava blogardi vahemeheks.

Lühidalt öeldes, asi peab olema fun ja nii see ka oli. Uskumatu, kuidas kümme erinevat karakterit ehk siis kroonikut -  Tuuli, Liina, Juta, Aet, Mari-Liis, Piret, Priit, Elis, Marju ja mina - olime kogu aeg ühel…

Brüleekreem kanamaksast - kes kannatab, see kaua elab:)

Kujutis
Mõni aeg tagasi lubasin juttu teha ühest katsetusest Heston Blumenthali õpetusi järgides. Käesoleva aasta septembrikuu FT Weekend Magazine, nr 24/25, heidab pilgu Heston Blumenthali nüüd juba ilmunud raamatule "Heston Blumenthal at Home". Kui Heston lubab oma raamatus, et kõik on teostatav ka kodustes tingimustes, siis nii ongi. Küsimus on vaid, kuidas ja millise aja- ning närvikuluga. Näiteks varasemast "hoiatavast" kogemusest, kuidas ühendada 24 tunniga vaid kana, kartul ja porgand, võib lugeda siit.

Valisin ajakirjas toodud retseptidest ühe enda meelest põnevama - kanamaksabrülee. Mõneti tuli meelde eelmise sügise searallist pärit ja hiljem laineid löönud sea grais. Sarnasus on olemas, kui pidada silmas, et tegemist on maksast valmistatud roaga ja lõplik valmimine toimub veevannis. Sinna vahele jäävad aga mõned totaalselt erinevad protseduurid.

Ütlen ette, et sellises koosluses jääb kanamaks õrn ja vahuline, paljalt seda kreemjat rooga aga ei ole võimalik tarbid…

Olen brüleekreemiga tülis ja katsun sidrunikoogi abil taas lepitust leida

Kujutis
Oi kui valus on seda välja öelda, aga ma ei oska enam brüleekreemi teha. Õigemini ei tule see välja nii nagu peab. Ja nii oma aastajagu aega vähemalt. Varem õnnestus portsjonvormides valmistatav õrn kergelt võbelev maius isegi siis, kui teoreetiliselt oleks pidanud untsu minema. Aga võtke või jätke, ... ah pigem jätke.

Seda enam tundsin töö juures puudutet, kui T. viskas ühel päeval õhku intriigitekitava küsimuse, kas keegi oskab teha järele Werneri kohviku brüleekreemi-kooki, jube hea pidavat olema. Ja kujutage ette, naistelt ei mingeid reaktsioone. Pobisesin vaid, et suvel üritasin ühte sarnase põhimõttega kooki teha, kuid see läks täiega aia taha. Omavahel öeldes, lõpp läks kanadele. Mitte et väljanägemine oleks kole olnud, vaid täidise konsistents polnud see, mida olin ette kujutanud. Sellele õnnetule koogile eelnesid ja ka järgnesid päris mitmed kõrvetatud suhkruga magustoidu katsetused, parem ei räägi neist täna.

Kui see Werneri-jutt ära lõpetada, lubasin rahvale linnupiimakooki…