31. jaanuar 2011

Sundkollektiviseerimine 21.sajandil

Sama hästi võinuks pealkiri olla ka "Geniaalsuse ja hullumeelsuse vahel on vaid üks samm" või "Agarus ehk ogarus". Päris ei saa öelda, et lahvatas vimm, mis kogunend salaja, aga natuke sinnapoole küll.
Kuulasin kolm päeva väga sümpaatseid lektoreid rääkimas puidu, tema omaduste, kahjustuste, restaureerimise ja puitarhitektuuri teemal. Seoses sellega, et  korduvalt mainiti, kui jaburalt ja loodusseadusi eirates pannakse inimene kasusaamise nimel käituma, hakkas vererõhk vaikselt tõusma küll.

Laupäeva õhtul telekast uudiseid vaadates hakkas silma lõik, milles Haanja inimesi tegi murelikuks Haanja looduspargis suure ala sihtkaitsevööndiks muutmine. Looduskaitsjate arvamuse järgi on tegemist väärtusliku alaga, seatavad kitsendused on aga ärritanud kohalikke elanikke.

Halleluuja ja kolm inglit! Kui vaadata viimast umbes neljasada aastat, ei ole eestlastel kerge olnud, igatsorti sõjad ja vallutajad on meist üle käinud. Aga ükski neist kuni Nõukogude Venemaani ei saanud jagu eestlaste elu- ja majanduskorraldusest. Iga võim pidi mõistagi ennast näitama, kuid taluühiskond säilis lolli järjekindlusega. Alles NSVL suutis hakkama saada sellega, et hävitas senise traditsioonilise elukeskkonna ja lõi asemele uue ning arusaamatu. Mis oli tulemus? Inimesed ei saanud enam aru, mis toimub. Järepidevus oli lõhutud, suurem osa endisi talusid kanti otseses mõttes laiali. Kui EV taastati, uskusid paljud meie talutraditsioonide taastamisse. Mis aga juhtus, need kes entusiastlikult alustasid, enamasti ka lõpetasid üsna kiiresti. Väiketalunik olla ei olnud enam võimalik - kuhu oma toodang turustada, lisaks kõikvõimalikud normid. Suurtootja on nagu jumal! Väiketalu pidada ei ole rentaabel, talu, mis oli elamisviis, muutus kiviks kaelas. Nii said paljudest senistest taludest lihtsalt elumajad või suvilad, heal juhul renditi maad suurettevõtjatele välja, raha annab palgatöö kusagil mujal.

Ja sellega seoses tulevadki mängu need "euronõuded". Sa ei tohiks oma surnud kanagi matta metsa äärde mulla sisse, vaid peaks saatma selle hävitamisele, kodus loomade tapmisest ja müümisest rääkimata. Toorest seaverd otsi nagu tikutulega taga, sest tapamajadest seda ei saa, tapmise tehnoloogia on teine. Kui tahad kasvõi hobi korras midagi toota, müüa ja seda seadusekuulekalt teha, on parem mitte torkida.
Nüüd see Haanja-mehe lugu. Ta peab loomi, maja tahab kütta ja loomadele toit teha, aga vot enda metsast ei või puid enam nii lihtsalt tegema minna. Kui tema soovid ei ühti kaitse-eeskirjaga ja ta peab näiteks need puud lihtsalt sellepärast mujalt ostma, ei ole enam normaalne. See ei ole tegelikult ainult Haanja-meeste küsimus, vaid märksa laiem (siia kuulub tegelikult ka Natura-alade temaatika, eurotoetused põllumeestele), see on elustiili lõhkumine. Paraku räägitakse sellest niisuguse vaatenurga all aga vähe.
Või kui meid ähvardab odavate Euroopas toodetud kanamunade uputus, sest Eesti tootjad ei suutvat uue eurodirektiivi järgi kanalaid nii ruttu valmis saada. Tarbija eelistab odavamat.

See meenutab mulle taas seda sundkollektiviseerimist, et sa jumala eest loobuks oma senisest eluviisist. Nii vaimsest kui materiaalsest kultuuripärandist saab sammaldunud pärandkultuur, loomulikust ahelast saab  tükeldatud vihmauss. Mis sellega kaasneb? Ei midagi erilist pealtnäha, eriti alguses. Mõne aja pärast võib see omandada aga väga veidrad uued ilmingud.

Hirmus popp on olla "öko" - ökotootmine, looduslik jalajälg, aus kaubandus ja mis kõik veel. Kui see toimib terve mõistuse piires, on see armas ja suuremeelne. Mis neil maast eemaldunud üdini linnalastel ikka muud teha:). Nali seisnebki ju selles, et maainimesed ei räägi ökost, nende jaoks on see normaalne. Olles katseviljakasvatust lapsest saati kõrvalt näinud (ka meie maa peal käivad juba mitmendat aastat teravilja mahekatsetused), võin talupojamõistusega öelda, et puhta mahepõllundusega hävitame praeguses hullumisstaadiumis oma põlluviljakuse täiesti ära (õigeid külvikordi suudavad vaid vähesed rakendada), muutume umbrohulaamaks ja lõpuks tuleb mängu tuua Roundup või mõni muu herbitsiid ning alustada uuesti, siis juba tavalist põllumajandust. 100% mahekasvatust ei ole enam võimalik, kui ei tule mürk maast, tuleb ta õhust või veest või sünteesib seda taim ise.

Kui aga mõtlemine viib välja selleni, et jäätmete vähendamise nimel sööme ära ka taimede juured ja lehed (puhtalt jäätmete vähendamise nimel, nagu ma ütlesin), või kui tõsimeeli kutsutakse briti koolilapsi üles vilja (nisu) kasvatama (1 ruutmeeter annab pätsi leiba), muutub see juba kummaliseks. Sellest, et brittidel on tõsimeelne küsimus, milline muusika mängib kanalates, ei taha ma enam üldse rääkida. Muide, professor Mihkel Zilmer ütleb, et vabalt ringijooksvate kanade munade kollane osa on küll parema kvaliteediga, kuid selliste munade kolesteroolitase on ka veidi kõrgem ning et linnuliha valgulisusel pole puuris ega vabalt ringijooksvatel kanadel vahet.
See tähendab, et mõtlemisel on tugev jõud ja mängu tulevad puhtalt emotsioonid. Inimkond, eriti valged inimesed, mõtlevad üle. Ega asjata öelda, et mugavus- või heaoluühiskond toodab asendustegevusi, millegagi peab ju enda päevakesi täitma.
 
Kui see 1940.aasta poleks vahele seganud, oleks ka mina arvatavasti rõõmsalt talupidaja. Mu vanemad ei saanud seda juba, aga vähemalt kaheksa põlve enne neid, nii isa- kui emaliinis, oldi põllumehed. 
Jah, üks mu tuttav ütles mõni aasta tagasi, et kasvatab ise porgandeid, et ta lapsed näeks, kust porgandid tulevad. Lehma nägemiseks peab ka juba meil slmi kissitama, no ei hakka silma.

Öko on müümise kunst, muud ei midagi.

28. jaanuar 2011

Toorjuustukreem moosi ja vahvlitega - magustoidu kiirabi talvisel ajal


Enam lihtsamaks minna mina ei oska, käsi südamel. Aga nii targaks olen juba saanud, et ei ütle siinkohal "ei iial". No kes teab, pärast hakka jälle sõnu sööma. Isegi selline kokaraamat, mille retseptides on kasutatud vaid 5 koostisainet, on välja antud. Mul aga neid siin tervelt 7! Järelikult võib veel olla arenguruumi:).

Ühel päeval öeldi mulle, et mu retseptid on natuke keerulised, liiga palju aineid tuleb kokku otsida ja siis kasutada tervet rida köögiarsenali. Tule taevas appi! Mina, kes ma ei ole suuteline martsipanist roose voolima või hullude kaunistusega torte nikerdama, kuna kannatust ei jagu. Ja nüüd äkki keeruline! Kui mingit imelikku vidinat ei ole, saab alati kuidagi teistmoodi. Näiteks pole mul kunagi olnud tainarulli, ilus sirge veini- või viinapudel ajab asja sama edukalt ära.

Ja üleüldse tekkis sisimas küsimus, milline siis on see lihtne toit. Kas see, mille jaoks on vaja vähe aineid, kuid mis tahab pikalt ja pidevalt järele passides keeda-küpseda või see, mis saab vudinal valmis. Tegelikult ühendaks need, ehk siis kiire ettevalmistus nagu sööklas, kuid toit valmistab ennast ise, näiteks praad või hautis puuahjus või supp. Seda kõike mõeldes hakkas suu vett jooksma, kui justkui vanast slaidimasinast jooksis järsku ekraanile (ehk siis silme ette) suvine lemmik - taldrikule kuhjatud grillitud tsukiini- või baklažaaniviilud, grillitud või praetud äsja kasvuhoonest toodud lõhnavad lihatomativiilud, kõrvale tõstetud suur lusikatäis hullutavat küüslaugust kastet ning tükk krõbedat saia, mida hammustada kõrvale ning millega riisuda taldrik pärast üle nagu kass, kes oleks selle üle lakkunud. Klaas külma valget veini sinna juurde muidugi ka, mmm. See on ju ka lihtne, eksju!
Olgem ausad, uuesti virgudes on sellised kujutluspildid lillede ja küpseva vilja lõhnalistest sumedatest suveõhtutest praegu liialt ärritavad. Sestap unustame need veel hea mitmeks kuuks ja keskendume sellele, mis meid praegu ümbritseb ehk siis külmale ja lumele.

Jutuks tulev magustoit on aga tõeline talvine kähkukas ja ma arvan, et kõik on seda omal kombel kunagi valmistanud. Paar minutit kulub ainete lauale ladumiseks, paar minutit vahustamiseks-hakkimiseks-segamiseks, minutikene kreemi maitsmiseks ja moosi limpsimiseks ning lõpuks veel minutikene kogu kupatuse kaussi või pokaali ladumiseks. 6 minutit, lugesin nüüd kokku. Ärahävitamine toimub sama kiiresti, kui mitte kiiremini:)

2 dl vahukoort
2 sl suhkrut
0,5 tl vanillsuhkrut
200 g toorjuustu
0,25 tl piparkoogimaitseainet
kirsimoosi
1,5-2 vanillivahvlit

Koor vahustada suhkrutega, lisada toorjuust ja piparkoogimaitseaine ning mikserdada edasi, kuni kreem on kohev ja õhuline. See muide on kõige aeganõudvam tegevus:). Hakkida vahvlid mõnusaks puruks, Kalevi Kooli vahvel on siinkohal parim.
Võtta nüüd sobivad nõud ja tõsta sinna kihiti moos, kreem ja vahvlipudi, pealmiseks kihiks jätta vahvlid. Asetada umbes veerandtunniks külmkappi, et kreem muutuks külmemaks. Toasoe toorjuustukreem ei ole minu meelest kõige parem asi.
Kui külmkapiuks on taas avatud, siis juhtub teadagi mis - oli ja enam ei ole ...

26. jaanuar 2011

Haugimarjast ja polkovniku lesest


Eesti vanasõna ütleb, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Ja mida teen mina, otse loomulikult risti vastupidi! Ja mitte esimest korda! Aga et see sel korral polkovniku lese sündroomini, ikka Smuuli omani, välja võiks viia... Nii et küsimus on vist enamas, kui lihtsalt juuksevärvis. Päriselus lesk ei ole, kõrget polkovnikut ka pole ja arstidega nii "professionaalseid" suhteid õnneks ei oma. Küll aga ühendab meid laiuss. Võib-olla...

No mis ma teha sain, kui laupäeval vaatas mulle turuhalli kalaletis nii ilus Peipsist püütud haug otsa, et kuidas sa saad vaid kassi räimedega leppida. Ja kala on seal aus (see tähendab värske), selgi korral tahtsid näiteks silmud mu ees kala ostnud proua kotist plehku pista ja see, et karp hüppab ühest vannist teise, ei ole ka mitte muinaslugu. See selleks, aga ühe haugi ma endaga kaasa võtsin.

Kuna kalalihaga tehakse seda mida ikka ja erilisi fopaasid see tavaliselt kaasa ei too (viimane kord küll, kui püüdsin teha karpkala punases veinis, nagu õpetas 1852.a. Moskvas välja antud kokaraamat), siis sellele ma rohkem aega ei pühenda. Hoopis teine lugu on aga haugimarjaga.

Marja on purakas paraja portsu jagu, K. küll väitis pärast, et see mari olla alles kribal. Huvitav, aga vanasti meil selle marjaga ei tehtud midagi, kõik läks koduloomadele. Sestap tuligi nüüd tugineda raamatute ja interneti kaudu endast targematele inimestele ning asuda marja kallale.

Marja kilejas ümbris tuleb näppudega katki teha ja mari kaussi pudistada. Seejärel valada peale kuum vesi (mitte keev), segada hästi läbi (tavaline elektrimikser on siinkohal väga hea abiline, lööb marja segi ja kelmed lahti) ning nokkida kelmed välja. Näppudega on seda kaunis tüütu teha, aga suuremate pintsettidega läheb kaunis käbedalt. Nüüd loputada allesjäänud kraam sõelal külma jooksva vee all, kuni mari on kenasti klaar ja jätta nõrguma.

Samal ajal võiks haarata mõne sobiva kausi või purgi, valada mari sinna nõusse, lisada maitse järgi soola ja segada korralikult läbi. Oi, see on ilus pilt, kui marjaterad muutuvad soola mõjul ahvatlevalt läbipaistvaks.
Ja vot nüüd tuleb see välk ja pauk ehk koolkondade lõhe. Ühed tormavad kohe saia ja muu järele, et värske mari joonelt nahka pista. Teised torkavad kogu kupatuse paariks päevaks sügavkülma (kas soolamata kui soolatud kujul) ja sulatavad siis uuesti hästi aeglaselt üles, et marjaterad ei lõhkeks. Vladislav Koržets oskab seda paremini seletada. Lühidalt on põhjus selles, et Peipsi haugist olevat võimalik saada endale laiuss, seesama, mis polkovniku lesel oli kolme peaga ja viidi instituuti teadlastele vaadata.

Kui rääkida vahepeal söömisvõimalustest, siis lihtsaim on kindlasti niisama saia või leivaga. Väheke hästi peeneks hakitud sibulat (ilus kergelt roosakas Peipsi sibul on siinkohal üle prahi) annab kohe teise ja veel parema meki. Võib ka koos sibula ja hapukoorega. Nami-namis olev retsept soovitab lisada juurde isegi törtsu konjakit. Aga sobib igal ajal ka täidetud munadega, kui on viitsimist nendega jännata.

Ettevaatus pole kunagi liiast, eriti muidugi siis, kui päris mitu võisaia koos vahepeal külmutamata haugimarjaga on pintslisse pistetud ja keel limpsab järgmiste järele. Aga kes käskis õpetustest lugeda vaid algust, lõppu tuleb ka ikka vaadata! Niisiis torkasin allejäänud marja sügavkülma, hoolimata sellest, et kolm inimest on juba potentsiaalsed laiussi kandjad. Kas kasutada vajadusel erimürki või veenmismeetodit, on esialgu veel lahtine...

24. jaanuar 2011

Sidrunimekiga mustikakeeks

See keeks kõlbab kellaviieteeks, aga ka kellaüheksakohviks (kas AM või PM, vahet pole), aga ka niisama nosimiseks, kui kella ei viitsi isegi vaadata. Ta on praktilise kujuga, küpseb ühtlaselt, ei seisa 2 aastat muutumatul kujul. Seisaks ehk ka, kui tast vahakuju teha:).

See on lugu kõigest ühest lihtsast sädelevalt sidrunisest ja mõnusalt mustikasest keeksist, mida küpsetan oma neljandat hooaega. Ja iga kord kukub välja erinevalt - vahel pehme ja saiane, vahel kore ja rabe, nii kuidas kunagi, x + y = z ei aita siin karvavõrdki.
Teda on hea just kevadtalvel (oi, milline sõna lipsas juba üle huulte) ahju pista, aitab sügavkülmast marjavarusid vähemaks saada. Ja-jaa, arvate, et ma ei tea, mis ilm väljas on, aga mõni päev tagasi ühel hommikul kuulsin esimest korda linnukesi säutsumas, kaugel see uus mustikahooaeg enam on. Mis siis, et vahepeale jäävad võililled, sparglid, redised ja mis kõik veel. Seda kinnitab fakt, et üleeile sätiti ühes suuremas poes juba lille- ja köögiviljaseemnete stendi üles. Jeeeee!

Retsept pärineb "Oma Maitsest", november 2007. Ainete koguseid on väheke ühtlustatud.

175 g võid
2 dl suhkrut
4 muna
1 sidruni koor
4 dl jahu
1,4 dl hapukoort
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola
2,5 dl mustikaid

100 g tuhksuhkrut
2-3 sl sidrunimahla

Pehme või mikserdada suhkruga kohevaks vahuks (vajadusel soojendada vahustamise ajal kaussi näiteks veevannil), lisada edasi vahustades ükshaaval munad. Munad peavad olema samuti toasoojad, vaid siis tekib õrn ja õhuline vaht, mis tagab hiljem keeksi kohevuse ja hea kerkimise.Kui mikserit pole käepärast, saab seda kõike väga edukalt ka puulusikaga korraldada.
Segada juurde riivitud sidrunikoor ja vaheldumisi jahuga hapukoor. Küpsetuspulber ja veidi soola tuleb eelnevalt jahuga segada. Lõpuks lisada mustikad.
Keeksivorm määrida võiga ning riputada üle jahuga. Valada tainas vormi ja küpsetada 175 kraadi juures umbes 45 minutit, kuni on pealt parajalt kuldne. Puutikuga proovimine annab teada, kas kõik on ühtlaselt läbiküpsenud. Pärast ahjustvõtmist lasta keeksil restil vormi sees veerand tundi jahtuda, seejärel kummutada vaagnale.
Glasuuri jaoks segada tuhksuhkur sidrunimahlaga ühtlaseks. Mahla tuleks suhkru hulka segada järk-järgult, glasuur peab jääma üsna paks. Võõp niristada leigele keeksile, nautida mahajahtunult samal, aga kõlbab ka  järgmisel päeval.

21. jaanuar 2011

Mustikamuffinid valge šokolaadiga


Ei andnud see Irish siirup ikka asu. Olgem ausad, pool pudelit on veel alles. No millal, no millal ometi! Huvitaval kombel ei teki inspireerivad mõtted mitte siis, kui selleks on aega ja mõtted priid, vaid siis, kui miski häirib neid priisid mõtteid. Sel korral hakkasid ideed silme ees jooksma ühes loengus. Ma ei taha midagi halvasti öelda, lihtsalt iga kord ei kandu vanemate geenid lastele edasi.

Niisiis Irish siirup ja mustikad. Kuna kapis oli tahvel Kalevi valget šokolaadi mustikatega, läks ka see loosi.

3 dl jahu
0,75 dl demerara suhkrut
1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit
100 g hakitud valget šokolaadi (eriti hea, kui koos mustikatega)
2 muna
1 dl toiduõli
0,5 dl Irish siirupit
1 dl piima
0,5 sidruni mahl
2 dl (külmutatud) mustikaid

Kuivained, sealhulgas hakitud šokolaad, segada omavahel. Teises kausis kloppida lahti munad ja segada õli, siirupi, piima ja sidrunimahlaga. Ühendada mõlemad kausisisud ning lisada lõpuks mustikad. Kui kasutada külmutatud marju, siis jätta eelnevalt lusikatäis jahu alles ning segada jahused mustikad taina sisse. Muffinitainast tuleb segada võimalikult vähe, muidu jäävad kuklid tuimad ja tihked.
Küpsetada 200 kraadi juures 20-25 minutit, kuni muffinid on kenasti kuldsed.

19. jaanuar 2011

Vanadest kindamustritest

Kirjatud kindad

Seekord ei tule juttu söögist, vaid hoopis käsitööst. Pikk ja keeruline lugu, miks ja kuidas kudusin üle paljude aastate taas paari kindaid.

Omal ajal, see tähendab keskkoolis, sai päris palju kootud-heegeldatud, hiljem jäi see kuidagi soiku.
Kuni üle-eelmisel aastal tegin enda jaoks "kohutava" avastuse, et mu rahvariiete triibuseelik on hoopis Äksi triipudega.
 
Äksi seelikutriibud minu seelikul

Laiuse seelikutriibud
Meie keskkooliskäimise ajal tuli ikka ka millelegi praktilisele spetsialiseeruda ning Jõgeva I keskkoolis asusime ühe pundi kahe paralleelklassi tüdrukutega käsitööd õppima (sai valida käsitöö, kondiitri ja autonduse vahel). Alguses harjutasime, siis aga hakkasime Rahvakunstimeistrite koondisele UKU vorpima kindaid, mütse, toppide jaoks heegeldatud detaile, kinnastele tikitud kaunistusi, jne. Nikerdustega esmaabikappideni me siiski ei jõudnud:). Lisaks oskuste omandamisele maksti ka tehtu eest raha, tagantjärele täitsa vahva.

Kuna parasjagu oli laulva revolutsiooni aeg ja rahvariided uuesti ausse tõstetud, tegid umbes pooled sellest grupist endale lõputööks rahvariided. H. ja K.-ga tegime endale Laiuse kostüümid, kusjuures K. oli nii vapper, et kudus ise ka seelikukanga. Käisime enne Eesti Rahva Muuseumis ja uurisime kirjandust, et võimalikult tõene kostüüm valmis nikerdada. Ja ära tegime, paar detaili ei saanud küll päris need õiged, aga sellegipoolest on praegugi hirmus uhke tunne selle üle:).

Kuna paar aastat tagasi hakkas hinge peal kripeldama  Torma vanem komplekt (teadupärast tuleb rahvariided valida ema järgi, Laiuse oli mul kodukoha järgi), aga ka see, et tahaks Laiuse kostüümi täiendada (paar asja oli siiski puudu, vöö polnud päris õige kirjaga, jne.), avastasingi kogemata, et uups. Jagasin muidugi seda ka H. ja K.-ga, kes olid seni samuti kindlad, et meil on ikka Laiuse seelikud. Oli mul vaja hakata selle Torma asja peale mõtlema! Leidsin muidugi üles ka selle segaduse arvatava algallika - Helmi Kurrik oma raamatus "Eesti rahvarõivad" (1938) lubab täiega kasutada Äksi seelikut Laiuse särgi juurde. Seoses sellega uurisin edasi, milliseid Laiuse mustritega esemeid veel leida on ning eelmisel talvel avastasin Rotibori blogist kindad, mis piltlikult öeldes murdsid südame. Vahemärkusena, et tema blogis on antud täielik õpetus tegija kannatuste ja läbielamiste kaudu Laiuse rahvariiete valmistamiseks. Fantastiline!!!

Laiuse muster

Laenutasin otsemaid raamatukogust Aino Praakli raamatukesed ja vau!!! See oli jalustrabavalt võluv - Aino Praakli oli valinud ERMist mustreid, iga mustri ise või keegi teine läbi kudunud ning seetõttu kirjutatud pikk lugu ERMi originaalist, juures uue kinda kudumise õpetus ja pilt. Milline allikmaterjal minusugusele!

Kuna mu emal oli möödunud talvel vaja rohkem tegevust, siis asuski ta õhinaga neid Laiuse kindaid mulle kuduma. Värvid ja muster on õiged, vaid randmeosa erineb originaalist selle poolest, et pitsi asemel on tavaline 2+2 soonik.
Laiuse kindad on ääretult huvitavad oma mustri poolest. Sellist marjadega kirja ei kohta lähemas ümbruses, üldiselt on ikka kassikäpa-, kaheksakanna-, veskiratta-, vms. levinud kirjad. Marjade ja lilledega mustreid kohtab palju Setumaa kandis, mujal on need pigem haruldased. Nii et päris huvitav, mis ajendas 19.saj. lõpus või 20.saj. algul Laiuselt veidike põhja poole sellise mustriga kindaid kuduma. Eeldusel muidugi, et kinnaste ERMile müüja oli ka nende kuduja. Muide, see kindakiri oli publitseeritud juba 1927.a. Ilmari Mannise raamatus "Kindad".

Varsti ilmus A.Praaklilt vihikute jätkuna mahukas kogumik "Eesti labakindad ilma laande laiali", millest leitud mustrite järgi on ema hea hulga paare kudunud, kas kellelegi kohe kingituseks või mõned ka niisama hasardi pärast. Nii tore on ju omada oma kodupaiga ajaloolise mustriga kindaid, vähemalt ma ise tunnen, et see on oluline. Eelmisel ja tänavusel talvel on need ka täiesti asjakohased.

Rannu muster

Nii võtsin ka mina sel talvel üle päris tüki aja ette kindakudumise ja mõne päevaga valmis kingituseks mõeldud Rannu kihelkonna mustriga paar. Minu meelest väga elegantne tõlgendus kaheksakannast. Kui proua M. neid teistele näitas ja kodanik V. kindaid igast küljest venitas, ise tõdedes, et nagu päris, siis oli tal õigus, UKU aeg õpetas mind käsitööd vähemalt korralikult viimistlema. Kinnaste jaoks on olemas venitusliistud, mille abil saab nad sobivasse mõõtu pressida.
Ja lõppude lõpuks, mulle on kunagi isegi punaste kaantega tunnistus antud, et ma kududa mõistan;).

17. jaanuar 2011

Hartšoo-laadne supp lambasabadest


See oli peaaegu aasta tagasi, kui kindlalt plaani võetud hartšoo tegemine oleks peaaegu ära jäänud. Ja seda täiesti labasel põhjusel - jõudsin turuhoonesse lõuna paiku, kui ilusam lambaliha juba otsas. Ainsad, mis letile veel jäänud, olid lambasabad. Nina kirtsutades ja kurvalt ohates ostsin need ära ja ... parim supitooraine oli avastatud!

Kõige tähtsam on seal see kont, see tähendab sabalülid. Peaaegu sama kui küpsetada seda va kaheksa tunni liha - rikkalik magus maitse on see, mis jalust niidab. Kuigi ega ka suppi saa teha tunniga, ikka  oma paar tundi vähemalt tuleb aega varuda, et liha luude küljest lahti lööks.
Nüüd siis tean, mida tahan, ehk siis sirgel sammul lambaleti juurde ja kuna sabad ei ole enamiku ostjate unistus, võin seda vabalt teha ka pärastlõunal:).

Kuna õigest hartšoost seisab minu supp mõne valgusaasta kaugusel, tuleks siin kasutada pigem toidupoeväljendit "hartšoo-laadne supp", mis on selline eestipärane pehmem versioon grusiinide omast. Õigemast hartšoost on kirjutanud näiteks Mari-Liis ja kokaraamatute kullafondi raamatus toodud retseptist vanaolevi.

1 kg lambasabasid (= umbes 2 suuremat)
3l vett
3 porgandit
3 sibulat
4-5 küüslauguküünt
100 g tomatipastat
3-4 sl adžikat või
100 g teravamat ketšupit + Santa Maria Chili Explosioni maitsesegu
80-100 g riisi (1 kotike)
3-4 loorberilehte
koriandrit
soola

Sabad raiuda juppideks, liigne rasv lõigata ära ning pista tükid potti keema. Soovi korral võib esimese vee, kui see on keema hakanud, ka ära kallata ning kondid uue veega keema lasta. Lisada sool ja loorber ning keeta tasasel tulel oma paar tundi vähemalt, kuni liha luude küljest lahti tuleb. Umbes pool tundi enne liha väljavõtmist lisada tükeldatud porgand, sibul ja küüslauk, tomatipasta ja adžika ning koriander. Kui adžikat pole käepärast, võib selle asendada ka paraja törtsu vähe kangema ketšupiga. Kui liha ja muu kraam on pehmed, tõsta liha potist välja ning tükeldada suupärasteks tükkideks. Samal ajal lisada keedusele riis ja keeta, kuni ka see on pehme. Tagastada vedelikule tema liha ning timmida maitset, saputades juurde koriandrit, Chili Explosionit või muid maitseaineid, mis antud olukorras tunduvad õiged olevat.
Serveerida niisama, aga ka tutsakas hakitud peterselli on omal kohal.

Lõpuks pean mainima siiski ühte veidi ebameeldivat nüanssi nende sabadega seoses. Nimelt olenemata dieedigurude palvetest või sajatustest katab seda suppi paks ja läikiv rasvakiht. No ei saa seda va üdist maitset ikka niisama vee ja leiva pealt!!! See tähendab, et liigse rasvakihi (olgem ausad, ta on tõesti natuke liiga paks) võiks eemaldada näiteks kulbi abil, aga veel parem - supp maha jahutada ja siis see "kaas" lihtsalt pealt ära koorida. Soojendamine mõjub hartšoole sama hästi kui kapsasupile;).

15. jaanuar 2011

Kookosmakroonid, vol. 2


Minu varasemad kookosmakroonid olid tulimagusad, paar küpsist ning magusaisu kaob tükiks ajaks. Sellegipoolest peab olema mingi võimalus, kuidas saada niiöelda normaalseid küpsiseid. Ma ei taha nüüd avalikult propageerida magusapugimist (niigi teen süüa puhta või ja searasvaga ning nüüd suhkur veel ka:) ), kuid vahel ju võib natuke rohkem patustada;).
Olles selle kookoseküpsiste mõtte vahepeal rõõmsalt ära unustanud, komistasin ühel päeval täiesti juhuslikult just täpselt selle otsa, mida olingi otsinud.

Algne retspet pärineb toredast blogist Honey and Butter, minupoolses muganduses on kogused arvestatud ühele plaaditäiele ehk 20 küpsisele.

150 g kookoshelbeid
200 g suhkruga kondenspiima
1 tl vanillsuhkrut
2 väikest või 1 suur munavalge
näpuotsaga soola

50 g tumedat šokolaadi

Kookoshelbed segada kondenspiima ja vanillsuhkruga ning jätta mõneks minutiks seisma. Soovi korral võib kondenspiima ka enne kuumutada, siis jäävad kookoshelbed küpsedes pehmemad ja siidisemad. Munavalge(d) vahustada terakese soolaga pehmeks vahuks, kummulikeeratud kausist ei tohi vaht siiski välja kukkuda. Segada munavaht õrnalt kookosesegusse ning tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile üsna suurte vahedega peaaegu teelusikatäiesuurused pätsikesed. Arvestada, et küpsised kerkivad kahekordseks nii laiusesse kui kõrgusse!
Küpsetada 175 kraadi juures 15 kuni 20 minutit, kuni on pealt ja servadest parajalt pruunikad. Tõsta pann restile jahtuma ja eemaldada spaatli või pannilabida abil leigelt pannilt küpsised. Kui seda teha kohe kuumalt, ei õnnestu see hästi, kuna küpsiste põhjad on veel kaunis kleepuvad.
Sulatada šokolaad ning triibutada küpsised üle. Šokolaad ei ole muidugi kohustuslik, kuid maitse muutub sellest veelgi paremaks.

13. jaanuar 2011

Nagu sõõrikud, aga nagu ei ole ka


Sõõrik on minu jaoks üks naljakas sõna, ikka kisub ütlema pontšik:). Et asi oleks kohe algusest peale klaar, tuleb jutt ikka neist ümmargustest ja keskelt auguga rasvas küpsetatud pirukatest. Ameerikamaalt on see doonitsitehullus (vahepeal püüdis meil levida selline eestindus sõnast doughnut) alguse saanud ja vaatad sa kuhu riiki iganes tahad, midagi sellelaadset küpsetatakse igal pool. Siiski, tingimata mitte Ameerika eeskujul.
Meil on mõistagi kõige tuntumad vanad head pärmitainast sõõrikud ja kohupiimased kohupiimapallid. Berliini pannkoogid, millel pole tüüpilise pannkoogiga suurt midagi pistmist, on ehk vähem levinud, tüütumad ju ka valmistada, kuidas sa ikka tainast moosi ümber sätid;) .

Tartu turuhoones asub Rõuge Pagari müügilett, kust käin aeg-ajalt nende tõeliselt koduse maitsega küpsetisi ostmas. Minu meelest saab käesoleval ajal sealt ka kõige paremaid sõõrikuid. Remargi korras, et nende vanilliküpsised šokolaaditriipudega on jalustrabavalt head. Ainsad niiöelda poeküpsised, mille puhul olen võimeline 300 g joonelt nahka pistma, nii et silm ka ei pilgu.

Ühel päeval ei andnud see sõõrikuteema enam kuidagi asu. Ise nende valmistamine on suure koguse õli pärast suhteliselt tüütu tegevus. Sestap otsisklesin ideed, kuidas saaks neid teha ilma õlis uputamiseta. Ja leidsingi:). Olgem ausad, ÕS-is defineeritud sõõrikutega ühendab neid vaid kuju ja taina tüüp. Tegelikult on tegemist mõnusate muskaatpähkliste saiakestega. Minu meelest olid need isegi väheke võlusaiade moodi, sest sööjatel muutus tuju otsemaid heaks ja naerulohud tulid põske:). Äkki oligi asi saiade kujus;).

Algne retsept pärineb blogist Piece of Cake, kohandasin vaid koguseid, nii et kõik ringid ja pallikesed mahtusid kahele ahjuplaadile.

Tainast väljalõigatud rõngad
1 tass (2,4 dl) piima
2/3 tassi (1,6 dl) suhkrut

25 g pärmi
50 g võid
2 muna
0,5 tl riivitud muskaatpähklit
0,5 tl jahvatatud meresoola
4 tassi (9,6 dl) jahu

50 g võid
(tuhk)suhkrut
kaneeli

Pärm sulatada suhkruga parajalt soojas piimas, lisada sulatatud või, lahtiklopitud munad ja maitseained. Kallata juurde osadekaupa jahu ning sõtkuda pehme elastne tainas. Jahu kogus sõltub vedeliku soojusest, jahu omadustest, jne, sestap on see 4 tassi suhteliselt tinglik kogus. Igatahes ei tohi tainas olla tihke, olgu pigem kleepuvam. Valmis tainas asetada toidukilega kaetult sooja kohta kerkima. Kui silmad näevad kausis olevat murumuna topelt suuremana (see võtab umbes tund aega), võib hakata edasi tegutsema.
Rullida tainas jahusel laual veidi vähem kui sentimeetripaksuseks. Võtta kaks erineva läbimõõduga vormi (minul olid käepärast morsiklaas ja viinapits) ning lõigata välja rõngad. Tõsta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja lasta veel nii paarkümmend minutit kerkida.
Küpsetada 190 kraadi juures umbes 10 minutit, kuni on pealt ilusad kuldsed. Võtta ahjust, pintseldada heldelt sulavõiga (võib ka pea alaspidi või sisse kasta) ning puistata peale kaneelist tuhksuhkrut.
Maitsevad kõige paremini soojalt koos klaasikese piimaga.

Sõõrikute "südamikud" on eriti vahvad nupsikud:).

11. jaanuar 2011

Moonikook


Ühel kenal päeval sain oma Irish-siirupi pudeliga õnnelikult ühele poole ja kuulutasin seda töö juures kohe valju häälega.
Õnn ei kestnud aga kaua, sest veidi hiljem lammutas R. eestoas oma pakki, marssis siirupipudel käes sirgjooneliselt minu laua juurde ning lausus: "Tee sellega midagi, keeks oli ju hea!". Olin oma peakeses äsja ju diliitinud kõik mõtteidukesedki, mis selle siirupiga seoses võisid veel kusagil peidus olla. Hakka nüüd jälle otsast peale!
No ja ma siis hakkasin uuesti otsast peale:).

Mõnusad kohevad moonisaiad on sellised küpsetised, millele on raske vastu seista. No mis siis, et hambavahed on pärast mustatäpilised. Sellest johtuvalt leidsin, et ega lumi lumele liiga tee ehk siis ka järgmine kook olgu pealt lumise efektiga. Nii sündiski üks tore must-valge kook, mille söömist sobib lõpetama fraas "... naerata nüüd jälle sa, naerata, nagu eile, armas ...".

200 g võid
200 g kohupiima
200 g jahu
1 muna
1 tl soola
1 sl suhkrut

3 munakollast
1 dl vahukoort
1 dl Irish siirupit
0,5 sidruni mahl
50 g võid
100 g mooniseemneid

3 munavalget
0,9 dl suhkrut

Koogi põhjaks võib kasutada kohupiima-muretainast, mida kasutasin ka selle piruka juures, retsept pärineb nami-namist.Valmissegatud tainas (tegelikult poolest kogusest täiesti piisab selle koogi jaoks, teise poole võib panna toidukilesse mähituna külmkappi mingi teise küpsetise jaoks) suruda lusika abil 24-cm lahtikäiva vormi põhjale ja külgedele ning tõsta vorm külma. Põhja katsin eelnevalt küpsetuspaberiga ning külje määrisin pehme võiga.
Täidise jaoks segada kastrulis munakollased siirupi, sidrunimahla ja vahukoorega ning asuda vaiksel tulel  pidevalt segades kuumutama, kuni segu hakkab paksenema. Lisada või ning kuumutada edasi, kuni kreem muutub siidiseks, aega võtab see vähemalt 5 minutit. Valada juurde mooniseemned ning kuumutada madalal tulel veel vähemalt 5 minutit, kuni seemned paisuvad ja segu on hapukoorepaksune. Vältida kreemi põhjakõrbemist! Tõsta pott tulelt ning lasta veidi jahtuda.
Kallata täidis külmkapist võetud tainapõhjale ja küpsetada 200 kraadi juures umbes 15 -20 minutit, kuni tainaservad on parajalt pruunikad. Küpsemise ajal vahustada munavalged suhkruga tugevaks vahuks. Võtta peaaegu valmis kook ahjust, katta pehme munavalgevahuga, alandada ahju kuumus 160 kraadini ning küpsetada veel umbes 7-10 minutit, kuni besee on pealt parajalt kuldne. Beseed võib küpsetada ka veidi kõrgema temperatuuri juures (175 kraadi), pole hullu, kuid väga kuumas ahjus kerkib ta jõudsalt küll taevasse, st ahjulakke, kuid ahjust välja võttes vajub kokku nagu ämmatoss.
Kook on parim järgmisel päeval, kui kõik maitsed on ühtlustunud.

9. jaanuar 2011

Pühapäevane granola


Isetehtud granola on nii mõnus, et seda võib lihtsalt niisama telekat vaadates nahistada ja ups ... kauss ongi tühi. Veelgi õrritavam on eelnev helbesegu küpsetamise lõhn, oleneb muidugi, mida kaerale lisatud on:). Ja ma ütleks, et see on isegi parem kui saialõhn. Ei saa sinna midagi parata, aga heade toidulõhnadega olen äraostetav:).

Üks mõnus ja parajalt värviline krõbuskisegu annab kindlasti päevale rõõmsama alguse. Eriti hea on minu meelest alles soe granola, kõik maitsed on siis just avanenud.

7 dl Heleni jämedaid täisterakaerahelbeid
100 g seemnesegu (päevalille-, kõrvitsa- ja seedermänniseemned)
1 dl nisukliisid
2 sl Demerara suhkrut
1 tl kaneeli
1 dl Irish siirupit
0,5 dl toiduõli
3 sl vett
100 g kuivatatud jõhvikaid
100 g kuivatatud aprikoose

Segada suuremas kausis omavahel helbed, seemned, kliid, kaneel ja suhkur. Teises kausis segada ühtlaseks siirup, õli ja vesi. Ühendada kausisisud, laotada segu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpsetada 175 kraadi juures 15 minutit. Küpsemise poole peal tuleks segu ringi segada, muidu võib küpseda ebaühtlaselt.
Sel ajal, kui helbed ahjus istuvad, hakkida aprikoosid peenemaks. Kuum helbesegu tõsta kaussi, lisada jõhvikad ja aprikoosid ning segada läbi. Lasta granolal lahtises nõus maha jahtuda.

Proovisin sama retsepti järgi teha ka rummi ja rosinatega, ehk siis vedeliku hulka lisasin paraja sortsu rummi ning aprikooside asemel võtsin väikeseid kuldseid rosinaid. Jälle uus maitse!

7. jaanuar 2011

Poirot`likult kartulivorstile lähenedes


Esimest korda elus tundsin kartulivorste sõlmides, et teen vale asja. See söök ei ole minu kandi jaoks ju tüüpiline!!! Süda puperdas ja hinges kriipis, justnagu oleks rebane ja läheks kanavargile. Aga nii ju tegelikult tegingi, katsudes näpata endale ühte tükikest Märjamaa kandi identiteedist.

Meie perel pole mitte tuhkagi pistmist Märjamaa ega tänase Raplamaaga üldse, seepärast ma nii tundsingi. Kui muidu võin teha kerge südamega mingit itaalia, vene või kasvõi läti toitu, mõtlemata, kas teen seda täpselt nii nagu kohalikud, sest õigest keskkonnast lahutab mind piisav kilometraaž ja kultuuriline distants, siis nüüd valdasid mind süümepiinad. Ma rikkusin selle toidu traditsiooni, kujundades kusagil teises Eestimaa otsas oma versiooni või õigemini oma ettekujutuse (ma vihkan sõna "nägemus", kuid siinkohal oleks see isegi kohane) neist vorstidest. Mis see on, arendus kindlasti mitte, pigem on see plagiaat või autentsuse solkimine käpardi poolt. Justnimelt autentsuse, mis on mulle igapäevatöös üks olulisemaid märksõnu. Ja justnimelt käpardi, sest leiutasin ise jalgratast, omamata selle juures kedagi, kes osanuks anda edasi autentseid kogemusi ehk mälu. Ma usun ise, et sain päris talutavalt hakkama, kuid ikkagi jäi midagi hingele kripeldama.

Kui minna ajas umbes kuu aega tagasi, siis kuulsin, õigemini lugesin esimest korda kartulivorstidest. Minu jaoks täielik müstika - pole varem kuulnud, nägemisest rääkimata. Isegi mu mitmed sõbrad-tuttavad, kelle käest oli meeles küsida, kehitasid õlgu. Veelgi sügavam müstika. Tallinnasse Sadama turule aasta lõpus kahjuks ka ei jõudnud, oleks muidu saanud sealt mekkida. Elevus täitis mu hinge, nii kangesti tahtsin proovida neid vorste valmistada, koostisainedki kogusin kokku - ostsin Tallinna Keskturult soolikapaki, Tartu turult sobiva liha, enda keldrist valisime kuldkollased kartulid, kööginurgast kastist suvelkasvatatud prisked sibulad ja  vürtsipoest sain täiesti kogemata isegi Märjamaa kandist korjatud majoraani (pärast lugesin pakilt silti:) ).

Kuna see Tartumaa kätelaiutamine, kuhu pikitud ka Pärnu- ja Saaremaa teadmatust, ei andnud mitte rahu, otsustasin väheke kartulivorsti jälgi uurida. Tegemist on äärmiselt huvitava toidufenomeniga - Eestis on selle kants eelpool mainitud praegusel Raplamaal ehk siis varasematel Lääne- ja Harjumaa aladel suhteliselt väike territoorium, kuid inimeste mälestustes kohtab selle jälgi täiesti juhuslikult ka mujal üksikute lugudega. On siis kartulivorsti idee näiteks Mulgimaale kandnud Raplamaalt pärit inimesed või on see muul moel suust suhu liikunud juttude najal üle võetud, oleks kindlasti uurimist väärt. Teisalt on põnev ikkagi, miks Raplamaal tehti selliseid, mitte aga tanguvorste.
Aliise Moora ütleb oma raamatus "Eesti talurahva vanem toit", et algul olid meil levinud valged tanguvorstid, kartulivorstidest pole tal sõnakestki, kuigi ta jõuab toidutraditsioonide kirjeldamisel 1930-ndatesse välja. Kui verikäkkide sees oli veri täiesti normaalne koostisosa, suhtuti verivorstidesse hoopis teisiti. Sinna hulka peljati varasemal ajal vere lisamist, kuna kardeti looma hinge minemist toidu sisse, vere kasutamine vorstides levis alles 20.saj. ja on rohkem lõuna-eestlaste teema. Mõnel pool kaasnesidki verivorstide valmistamisega teatud rituaalid, et paluda andestust looma hinge eest. Õigustatult tekib küsimus, kas Raplamaal polnud mitte tegemist usust tingitud põhimõttega, kartulivorstid on ju verivorstide kõrval täiesti süütu toit. Nii et küsimusi on palju.
Võib-olla polnud usuga aga hoopiski mitte pistmist, äkki tuleb põhjuseid otsida hoopiski majanduslikest võimalustest, kasvõi loomataudidest kuni 1905.a. talupoegade mässamise ja selle eest karistamiseni välja. Täitsa teistmoodi vorstidel peab ju mingi põhjus olema, sellele, et keegi eksperimenteeris, kellelegi maitses ja uudis levis kulutulena, ma eriti ei panustaks. Ma otsiks pigem ratsionaalsemat lokaalset põhjust.
Ei saa mitte unustada ka fakti, et üsna sarnaseid kartulivorste (sisaldavad erinevalt meie retseptidest muna) tuntakse kui Leedu rahvustoitu. Äkki kuidagimoodi tekkinud seosed Leeduga? Sõdade ajal on ju kõik võimalik. Samuti on teada, et kartulivorsti tehti ka Rootsis. Needki kontaktid oleks loogilised.

Toored kartulivorstid
Nii jõudsin ma sama targalt tagasi algusesse, olles vaid suuremas segaduses kui enne. Töötanud läbi Märjamaa valla kodulehe, Pokumehe blogipostituse ja juhuslikult leitud teised retseptid internetiavarustest, koostasin oma retsepti, mis vastas inimlikumale kogusele. Kümme kilo kartuleid oli ikka liig mis liig:).
Palun minu retsepti suhtuda kui mitteoriginaali!

seasooli
2 kg kartuleid
0,5 kg läbikasvanud pekisemat sealiha
0,5 kg sibulaid
4 küüslauguküünt
soola
pipart
majoraani ja/või köömneid
tüümiani
rosmariini

Liha ajada läbi hakklihamasina või hakkida väikesteks kuubikuteks; kartulid, küüslauk ja sibulad töödelda köögikombainis peenemaks, aga mitte pudruks. Segada kõik ained omavahel, lasta pool tundi kuni tund maitsestuda ning toppida vorstid.
Selle viimasega sai lausa nalja. Meil on olemas vähemalt vanaema ajast kui mitte vanemad verivorstivalmistamise tarvikud, ehk siis veresegamise vispel, vorstitrehter ja vorstitoppimise pulk. Ei viitsinud aidast neid otsima minna, sestap läksime kergema vastupanu teed ning lõikasime plastikpudelist sobiva lehtri. Aga võta näpust, vorstisegu ei kavatsenudki soolikasse minna. Ei jäänud muud üle, kui ikka õiged riistad välja otsida ja vorstitegu läks nagu ludinal. Õige vorstipulk aga jäigi kadunuks, sestap toppisime vispli teise otsaga:). Otsad sidusin jämeda niidiga, vanasti pandi meil verivorstid kokku aga puust orkidega. Mäletan lapsepõlvest, kuidas vanatädi neid puupakust terava noaga kohe mitu päeva voolis.
Osad allikad soovitavad vorste enne küpsetamist keeta, osad lubavad kohe ahju pista. Läksin seekord kergema vastupanu teed ning küpsetasin ahjus poolvalmis, nii et kergelt pruunikad, pärast praadisin pannil või ja hanerasva segus päris kuldseks ja krõbedaks.
Juurde passis muide kõige paremini mahe ja õrna aimatava palsamiäädika maitsega hapukoorekaste, milles segasin hapukoorele juurde suvel valmistatud tomatimöksi (palsamiäädikas on ikka tomati truu sõber:) ) ning Tamme talu "Hea supi ürdisoola".

Täiendatud 8.jaanuaril:
See esimene vorstitegu ei andnud rahu, proovisin uuesti. Esiteks - lisasin hullupööra suures koguses majoraani, natuke ka tüümiani ja veidike veel rosmasiini. Teiseks - liha ei lasknud enam läbi hakklihamasina, vaid pistsin köögikombaini, nii et jäid suuremad tükid. Ja kolmandaks ehk tegelikult kõige tähtsamana - toored vorstid keetsin, õigemini hoidsin keemistemperatuuri kandis (vedelik õige natuke võbeles) 20 minutit. Ja alles siis praadisin.
Ning nüüd tuleb tõesti krõbedate vorstikestega maiustades tunnistada, et selliseid kartulivorste kassid ostaksid:). Nurr;).

Ülal vasakul sinepiga ja all vasakul ketšupiga toorvorstid, paremal kartulivorstid.

Epiloog
Lisaks kartulivorstidele valmis ka hunnik sealihast toorvorste. Kui juba, siis juba, soolikaid oli ju 15 jooksvat meetrit:).

Ülal sinepiga, all ketšupiga vorstid.
seasooli
1,5 kg sealiha, milles ka pekki
0,5 kg loomaliha
100 g suitsupekki
3 sibulat
4 küüslauguküünt
soola
pipart

sinepit
teravamat ketšupit

Liha ja suitsupekk ajada läbi hakklihamasina, sibul ja küüslauk hakkida peeneks. Sibula võib kergelt õlis või rasvas läbi praadida. Maitsestada segu soola ja pipraga.
Jagasin selle "vorstitaina" kaheks, ühele osale lisasin sinepit, teisele Felixi Barbeque ketšupit.
Toppida vorstid ja keerata parajateks juppideks.
Mõistlikum oleks neid pannil praadida või grillil küpsetada, ahjus voolab rasv pigem välja ja vorstid jäävad veidi kuivaks.

Epiloogi epiloog
Et lõpetada pisut rõõmsamas võtmes, üks väga kelmikalt švipsis praevorstide retsept Jaan Koorilt:

816. Praad-vorstid.
Kümme naela mitte väga rasvast sea liha jahvatakse mitu korda läbi liha masina, pandakse siis kausi sisse. Nüüd lisatakse sinna juurde kaks naela õige peenikeseks lõigatud seapekki, soola, peenikest pipart, peenikest Inglis vürtsi, noa otsa täis muskaat õiekese pulbrit, suur õlle klaasi täis hääd õlut ja pool õlle klaasi piiritust, segatakse nüüd hoolega segi ja topitakse peenikeste selle jaoks puhastatud sea soolikate sisse, seotakse nüüd valge niidiga arvata nelja tolli pikkused vorstid.
Kui neid tarvis on, siis keedetakse neid esiteks veega ja pärast praetakse või sees panni pääl pruuniks. Sinna juurde antakse kartohvli puder ehk hapud kapstad.

Lõpumärkus.
Kui keegi on selle kartulivorsti tekke fenomeni lahendanud, oleks väga kena, kui seda teadmist ka teistega jagaks. Kasvõi siin.

5. jaanuar 2011

Jaanuarikuu toidusedelist

Lappasin ühel päeval vanu "Taluperenaisi". 1938.a. jaanuarinumbris kirjutas Hilda Ottenson hästi põhjalikult, mida ja mismoodi jaanuarikuus süüa ning millele tähelepanu pöörata.
Kõik on õige, kui arvestada kirjutamise aega. Selge on see, et tollal puudusid võimalused osade toiduainete pikaajalisemaks värskena säilitamiseks, samuti polnud ju pidevalt värsket liha ega talvel ka kala laual.  Põhitoiduaineteks oli talvel ikkagi (soola)liha, keldris olevad kartul ja juurikad, õunad ja jõhvikad, piim ja piimatooted (piima kästigi värske kraami kompenseerijana rohkem tarvitada), kuivatatud herned-oad ning tangud-jahud. Nii muretsebki autor, et talvine toidulaud kipub olema liialt ühekülgne, värsket kraami on vähe saada ning kutsub üles valmistama vähemasti keldrijuurikatest toorsalateid ning tarbima suvistest marjadest tehtud vesihoidiseid. Ja et ei unustaks esimesel võimalusel panna aknalauale sibulat ja peterselli rohelisi võrseid ajama:).

Märksa intrigeerivamaks läks aga artikli lõpp, kus oli tabelis kirjas toiduainete vajadus jaanuarikuus ühe täiskasvanud tööeas inimese kohta nädalas.
Palun pöörata tähelepanu kogustele. Järeldused jäävad igaühe enda teha, kuidas 70 aastaga on meie toitumisharjumused muutunud:):

Toiduaine nimetus      Kaal (g)   Valke   Rasvu   Tärklissuhkuraineid  

Täispiim                     3500       122      105      147
Kooritud piim            700          21        5          34
Kohupiim                   200         36        -           -
Leib, sepik, sai           2450       126      -          1092
Tangud, jahud            700         49        -           490
Või (vähemalt)           150          -          126       -
Rasv, pekk                250          -          225       -
Kartulid                     4200       42        -           840
Aedvili, seened          3000       30        -           300
Õunad, jõhvikad - nii palju kui võimalik.
Liha, maks, veri         2100       300      200       -
Kala                          200         20        14         -
Suhkur                      350          -          -           344
Munad                      0,5 tk      3         3           -
Herned, oad, läätsed 150         37       -            75

Päevane vajadus:                  113     97          475,       kaloreid 3303.

3. jaanuar 2011

Trühvlitegu


Kui ma ühel vana aasta viimastest päevadest lõpetasin poole öö ajal trühvlite pakkimise, tundsin ennast kui kommivabriku liinitööline. Hunnik komme valmis meisterdatud, karbid kokku volditud, trühvlid karpidesse pakitud, lipsud kinni sõlmitud ning sildid valmis lõigatud, oehh... Ja nii juba vähemalt viiendat aastat järjest, täpselt enam ei mäletagi seda algust. Kuna mulle kohe mitte ei istu see kingituste otsimine, otsustasin toona teha midagi üsna uudset ehk siis ise komme ning seda kombeid trotsides mitte jõulude ajal, vaid uue aasta esimesetel päevadel. Siis oli selline mökerdamine tõesti üsna vähe levinud, nüüd aga teevad komme kõik. Sellegipoolest on see äraütlemata armas teguviis, sest iga komm on ju eriline, sinna on pandud tegija soojust ja häid soove.

Seda, et isetehtud kommid on erilised, kinnitas üks selleaastane koomiline seik. Muidu pealtnäha vägivaldsusele mittekalduv kodanik V. seletas leegitseval pilgul ja vastuvaidlemist mittekannataval häälel äraehmunud ning seetõttu tükk aega sõnatule proua M.-ile, et isetehtud trühvleid ei pakuta võõrastele, need ei ole (mõlemas kohas rõhk sõnal "ei") lahkelt jagamiseks!!!

Kui nüüd trühvlite hingeelu juurde minna, kasutan tavaliselt Kalevi Bitterit ja Fazeri valget küpsetamisšokolaadi, kuna need on kõige lollikindlamad. Teisel või kolmandal aastal suutsin peaaegu kogu laari siiski tuksi keerata, kui langesin Laima tumeda šoklaadi sooduspakkumise lõksu ja lõpetasin pisarate ning prügikastiga. See šokolaad käitus kuidagi väga veidralt ja otsustas sulatamisel klimpi minna. See tähendab, et kui siin ilmas on midagi kindlat, tuleb selle juurde jääda.


Võtsin selle kirjatüki ette ka põhjusel, et panna enda jaoks kirja senised leiutised. Viimase kolme aasta "menüüd" on olemas, varasematel kas polnud neid silte või pole enam alles. Vot see on see tänapäeva digiinimese lühike mälu:(. Arvan, et panustasin alguses tavalisele põhjale šokolaad-või-koor või siis šokolaad-koor ja lisasin kas pähkleid, alkoholi või kuivatatud kraami. Nii et päris klassikalised variandid.

Igast aastast kooruvad välja ka sööjate lemmikud, 2009 oli selleks lehmakommidega komm, eelmine kord krõmpsuvate Dajmi-tükkidega trühvlid (kuigi endale jätsid sügavama mulje ploomidega pallid) ja sel korral rummi-rosinakiusatused (ise küll kõhklen nende ja vale-Rafaellode vahel).


Niisiis kroonika:

2009:
Trühvel india pähklite ja tilgakese aplesinilikööriga. Trühvlipõhjale lisasin hakitud india pähkleid ja apelsinilikööri, veeretasin pähklipurus.
Trühvel mandlite ja piisakese brändiga. Sama põhimõte mis eelmisel, veeretasin ilmselt mandlipurus.
Trühvel lehmakommidega. Põhjale lisasin hakitud lehmakomme.
Pehme iiris pistaatsiapähklitega. Kondenspiimast, suhkrust ja võist keedetud iirisesegule lisasin šokolaadi ja hakitud pistaatsiapähkleid. Retsept pärines M.Suitsu, L.Virkuse ja A.Kangi "Šokolaadiraamatust".

2010 (jaanuar):
Trühvel apelsini ja apelsinilikööriga. Šokolaadi-kooresegule lisasin riivitud apelsinikoort ja brändit, veeretasin kakaos.
Nougatitrühvel pähklipurus. Põhjale segasin juurde pehmet nougatimassi ja veeretasin pähklipurus.
Kandiline dajmi-konjakitrühvel. Põhjale lisasin toorjuustu, konjakit ja hakitud Dajmi šokolaadi, pealt katsin valge ja tumeda šokolaadiga. Retsept pärineb Toidutarest.
Ploomi-bränditrühvel kakaos. Neist kommidest olen juba varem kirjutanud siin.
Valge kamakomm. Enam ei mäleta, kust retsepti või idee leidsin. Igatahes läks sinna sulatatud valget šokolaadi, vahukoort, mascarpone-toorjuustu, kamajahu ja Vana Tallinna likööri, veeretatud siis kamajahus.

Eestipärane Rafaello

2010 (detsember):
Rummi-rosinatrühvel kõrvitsakuues.
Eesti versioon Rafaellost. Mari-Liisilt laenatud selle hooaja hitt:).
Iiri kohvi trühvel tilgakese brändiga.
Cointreau`ga õilistatud aprikoos martsipani ja šokolaadi sees. Nende kommide tegemine on retseptivaba ja loominguline: võtta aprikoose, leotada neid alkoholis, siis mässida martsipani ning kasta lõpuks tumeda sulašokolaadi sisse. Peale riputada peenemaks pudistatud mandlilaaste, et ilusam oleks:).

Rummi-rosinatrühvlid
(algne retsept ajakirjast Toit&Trend, september-oktoober 2010)

1,5 dl rosinaid
4 sl tumedat rummi
150 g tumedat šokolaadi
100 g võid
1 dl tuhksuhkrut
1 tl vanillsuhkrut
100 g toorjuustu
1 munakollane
hakitud kõrvitsaseemneid

Rosinad jätta rummi sisse vähemalt 4 tunniks ligunema, mida kauem seda parem:). Või vahustada suhkrutega kohevaks, lisada edasi vahustades toorjuust ja munakollane. Šokolaad sulatada veevannis ning segada koos rosinatega võivahu hulka. Lasta massil külmkapis kõveneda ja veeretada hakitud kõrvitsaseemnete sees kommideks.

Iiri kohvi trühvlid

5 sl vahukoort
100 g võid
200 g tumedat šokolaadi
3 sl Irish siirupit
2 sl brändit
2 (umbes 50 g) hakitud Kalevi "Kooli" vahvlit
kakaopulbrit

Koor ja või kuumutada, lisada tükeldatud šokolaad, tõsta nõu tulelt ning segada, kuni šokolaad on sulanud. Lisada siirup ja brändi, jahutada. Kergelt tahkuma hakkavale segule lisada peenestatud vanillimaitselised vahvlid ning lasta massil külmkapis kõveneda. Vormida trühvlid ja veeretada kakaopulbris.

Ja ongi käes uus aasta, järgmise trühvliteoni on aega piisavalt;). Küllap mahub sinna vahele palju uusi katsetusi, hardaid hetki noa ja kahvliga, innustavaid lugemiselamusi teiste tegemistest ning lihtsat rõõmu argipäevastest tegemistest-toimetamistest.


Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...