25. veebruar 2011

Võileib kolis pokaali


Miks peab võileib välja nägema nagu ... noh ... võileib. Võib ju võtta samad asjad ja sättida väheke teistmoodi, ja keegi ei saagi aru, et sööb ... võileiba. Pigem meenutab ta vana head kasukasalatit ja arvan, et kiht peeti oleks ka täiesti omal kohal. Mhm, miks ma kohe selle peale ei tulnud!

Suvel sain seda trikki maitsta meie kassi eelmise perenaise Mare valmistatuna, suvisel soojal pärastlõunal maitses see klaasi külma veiniga üle ootuste hästi. Nüüd siis vabariigi aastapäeva puhul pitsi külma viinaga ja sama hästi.

4 viilu leiba
2 keedetud muna
1 sibul (Peipsi roosatriibuline sibul on tegija nr. 1*)
1 -1,5 soolaheeringa fileed
hapukoort

Leib lõigata väikesteks kuubikuteks, soovi korral võib kergelt röstida. Tükeldada ka ülejäänud toiduained. Tõsta pokaali või liuale kõigepealt leivakuubikud, seejärel muna, sibul ja heeringas. Valada üle rohke hapukoorega ja lasta jahedas seista vähemalt tund aega, et hapukoor jõuaks allapoole valguda. Kui salat teha portsjonnõudesse või suuremasse kaussi, võib nõu käte vahel raputada, et kihid paremini ühtlustuksid.

* - ka mitmel eelmisel korral olen kiitnud vana head kohalikku sorti "Peipsiäärne" (nii teda ametlikult nimetatakse). Osad mugulad on sellel valged, osad pealt kergelt roosakad või lillakad (fotol on need sibularõngad näha). Minu hinnangul on neil maitsevahe täiesti olemas. Mahlased ja aromaatsed on nad mõlemad, kuid valge sibul on veidike kirbem kui roosa. Seetõttu kasutan valget sibulat üldiselt kuumtöötlemiseks ja roosakat siis, kui on vaja sibulat toorelt tarbida.

23. veebruar 2011

Hapukapsastruudel


Olgem ausad, see kõlab esmapilgul nagu siga ja kägu või siis lambarasv ja vahukoor:). Tegelikult on see üllatavalt maitsev soolane pirukaline ning mis kõige tähtsam, aus ja ehe. Hoolimata esialgsest skeptilisest mõttest hapukapsa, seente ja veini kokkuklappimise pärast, võin tõdeda, et klapivad küll.

Algse tõuke selle struudli sünniks andsid hapukapsa-seenepirukad ajakirjast Toit & Trend, jaanuar-veebruar 2011.

300 g hapukapsast
1 sibul
1-2 sl fariinsuhkrut
umbes 3 dl punast veini
1 dl (loomaliha)puljongit
paar peotäit purgist võetud metsaseeni
3-4 sl hapukoort
mõnda ürdisoola
0,5 kg lehttainast
1 muna

Hapukapsas nõrutada (kui on väga hapu ja soolane, võib enne veel läbi loputada) ja panna potti hauduma koos hakitud sibula, fariinsuhkru, veini ja puljongiga. Hautada umbes 1 tund, kuni kapsas on parajalt pehme. Algul ei tasu kogu veini korraga potti valada (lisada osade kaupa nagu risotole), lisatava vedeliku hulk sõltub, kui hoogsalt keedus podiseb. Nii et vahepeal tuleb kontrollida, ega kapsas kuivale jää. Ja veel, vein võiks olla sutsu magusam, päris kuiv vein siia ei passi.
Valmis kapsas tõsta jahtuma. Samal ajal hakkida üsna jämedalt soola- või muul kombel hoidistatud metsaseened, segada nõrutatud kapsaste, hapukoore ja ürdisoolaga. Kõige paremini sobivad pirukasse tugevamaitselised riisikad, minul olid seekord tõmmuriisikad.
Rullida tainas õhemaks (neist kogustest saab kaks parajat struudlit), tõsta peale kapsasegu ja keerata rulli. Tainalehe servast võib lõigata veel ribakesi, lilli või muid kujundeid ning kaunistada rullid. Määrida pealt lahtiklopitud munaga.
Küpsetada 200 kraadi juures umbes pool tundi, kuni struudel on kenasti pruun ja krõbe. Kõige paremini maitseb soojalt.

20. veebruar 2011

Siga ja pohlad

Ükskord möödunud aasta lõpus Põltsamaalt läbi sõites ja Felixi tehasepoest sisse astudes tekkis kiusatus osta tehase uudistoodet - pudelisse villitud pohlamoosi. Ütle veel, et inimene ei lähe värvilise kila-kolaga kaasa:). Mitte nagu Sadamaturu Türgi kohvi letis, kus kohvipakke kaunistab jätkuvalt vanaemadeaegne tootearendus. See oli nüüd kõrvalepõige.
 Tegelikult tahtsingi kurta pideva udupeene "tootearenduse" üle, mille viljade kasutamiseks oleks tarvis enesekaitsevahendeid ja instruktsiooni. Jutt käib nüüd sellestsamast moosist.

Normaalsed inimesed panevad moosi purki. Kui taaraks valida aga pudel, siis peaks selle käsitlemine võrduma purgikaane lahtikeeramise ja lusika haaramise lihtsusega. Tingitud refleksid:). Paraku disainiti seesinane pudel üle või ei ulatu minu aru selle käsitsemise kõrgusele, mis väljendub selles, et moosi kulub liiga palju! Ei, see ei tähenda ärasöömist, vaid seda, et iga kord pärast pudelist moosi väljapigistamise alustamist lendab otsik minema, kas koos törtsu moosiga või suure törtsu moosiga, oleneb käe survest:) Ja kui püüad seda korki uuesti peale keerata ja seejärel otsast alustada, juhtub kindlasti sama jama uuesti. Õnneks on senised moosidraamad lõppenud tööpinnal või suisa kraanikausis. Ma saan aru küll, et tegemist on psühholoogilise efektiga, mille puhul tugevamanärvilised suunduvad poodi uue pudeli järgi, nõrgemanärvilised aga jätkavad oma keldri moosidega. Nagu ka mina, kes sattus värviliste ahvatluste võrku vaid tänu kaubanduslikule reklaamile. Vaenlast tuleb ju tunda;).

1 kg sealiha
2 sl jahu
25 g võid
2 sibulat
5 küüslauguküünt
(3 porgandit)
4 -5 sl pohlamoosi
0,5 l puljongit
soola
pipart
chillihelbeid

Sealiha (näiteks kaelakarbonaad, kindlasti aga mitte fileeliha) lõigata kuubikuteks, veeretada jahus. Viimast võib teha kausis lusika või kahvli abiga, kuid miks mitte ka kilekotiga žongleerida.
Lihatükid pruunistada kergelt kuumas võis ja tõsta hautamispotti. Samal pannil praadida kergelt üle ka sibul-küüslauk-porgand ning valada lihale juurde. Lisada kuum puljong, pohlamoos ja maitseained ning hautada kõik pehmeks ja muredaks. Oma 2 tunniga tuleks vast küll arvestada, seda pole sugugi palju.
Serveerida keedukartuli ja krõmpsu hapukurgiga.

18. veebruar 2011

Tahaks lennata ... vaarikatega toorjuustukook on siiski etem


Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt,
tahan lennata - kuigi kindlam on vaadata lendamas tuvi või kurge.

Ma ütleks, et nelja ratta abiga ei ole lendamine eriti turvaline tegevus, kui enne pole harjutatud, filmide vaatamine siin ei aita. Kuigi ega ka Tallinna klaasjatel tänavatel piisab märksa lühemaks lennureisiks vaid kahest jalast. Nii et kui ilmutab end mõni lendutõusev või maanduv tuvi (kurgede aeg seisab veel ees), võiks temalt selle lendamise kohta veidike õppust võtta, kuigi ka siin tuleks jälgida reeglit, et kodus igaks juhuks mitte järele proovida.

Küll võib aga järele proovida ühte mõnusat toorjuustukooki, kus kreemja toorjuustuga haakub vaarikate veidike hapukas maitse. Tulemus on pehme ja siidine.

1 pk heledaid küpsiseid
75 g võid
600 g toorjuustu
5 muna
1,25 + 0,25 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
2 tl kakaod
2 dl vaarikaid

Küpsised purustada köögikombainis jämedamaks puruks, segada juurde sulatatud või ning suruda puru 24-cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale.
Toasoe toorjuust mikserdada esimese osa suhkru, vanillsuhkru ja toasoojade munadega ühtlaseks. Jagada kreem kaheks - 2/3 ja 1/3. Suuremale osale segada juurde vaarikad (talvel külmutatud vaarikad, suvel mõistagi põõsalt nopitud), väiksemale 0,25 dl suhkrut koos kakaopulbriga. Valada hele kreem küpsisepõhjale ning tõsta ettevaatlikult lusika abil pruun kreem sinna peale.
Küpsetada 150 kraadi juures umbes 1 tund, kuni täidis on hüübinud. Kui kook kipub juhtumisi pealt liiga pruuniks minema, alandada lõpupoole kuumust või katta fooliumiga.
Ahjust võttes lasta jahutuda üleöö, kook on parim järgmisel päeval.

16. veebruar 2011

Lambamaksapasteet, vol. 2



Lugesin mõni päev tagasi 1930-aastate kalendritest tollaseid vanarahva ilmaennustusi. Üks neist pidas eelmisel aastal paika ja praegu õues toimuva järgi toimib küllap ka tänavu. Nimelt, kui veebruar on külm, tulevat juuli palav. Ja katsugu siis kuu aega järjest vihma ladistada! Juulikuu on niikuinii parim puhkusekuu, kus inimesed suisa peaksid ennast uue talve eel laadima, valgusest ja päikesest energiat ammutama. Sestap on sellised tööandjad lausa kuritegelikud oma töötajate ja nende tervise suhtes, kui ei lase puht põhimõtte või kiusu pärast suvel puhata. Ei mingeid vihjeid!

Tulles tagasi siiski kärekülma veebruari, on õrn lambamaks üks tänuväärne kaaslane. Peekoni energia ja kaneeli vürtsikus annavad seekordsele pasteedile jõudu juurde, et nii ihu kui hing jaksaksid selle pakaselise nädala üle elada. Kui paljalt süüa, võib pasteet tunduda veidi magus. Rukkileiva ja paari rõnga Peipsi roosaka sibulaga (justnimelt roosaka, mitte valge:) ) maitseb just nii nagu peab. Hästi!.

500 g lambamaksa
100 g mahedamat suitsupeekonit
2 keskmist porgandit
2 sibulat
4 küüslauguküünt
1 dl valget veini
0,5 dl brändit
soola
pipart
0,5 tl suhkrut
kuni 0,5 tl kaneeli
25 + 100 g võid

Kelmetest puhastatud maks lõigata kuubikuteks, peekon tükeldada ribadeks. Sulatada pannil 25 g võid ja pruunistada kiiresti kõrgemal kuumusel maksatükid ja peekon. Lisada viilutatud sibul, küüslauk ja porgand ning praadida koos kergelt üle. Valada juurde vein, maitsestada suhkru, soola ja pipraga ning hautada kogu kraam madalamal tulel peaaegu pehmeks. Lisada nüüd brändi ja kaneel (maitse järgi, 0,5 tl võib isegi palju olla) ning lasta veel korraks keema. Jahutada mõni minut, kallata köögikombaini, lisada kuubikuteks lõigatud pehme või ning suristada rahulikult pasteediks. Vajadusel timmida veel maitset.
Uskuge, rahulolu on garanteeritud.

14. veebruar 2011

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika


Kaerahelbeküpsised on minu jaoks kõige nostalgilised küpsised. See puhas või-muna-kaerahelbekooslus on midagi äraütlemata võluvat. Krõbedad ja suussulavad... Ja niimoodi aastast aastasse ja igavesti...

Retsepti põhi pärineb raamatust "Tervislikud teraviljaroad".

250 g võid
2 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
3 muna
umbes 300 g jämedaid kaerahelbeid
3 sl jahu

Toasoe pehme või vahustada suhkrutega kohevaks, lisada edasi vahustades ükshaaval munad. Seeejärel segada tainasse jahu ja kaerahelbed. Helveste kogus võib oleneda sellest, kui pehmeks ja õhuliseks on võivaht õnnestunud eelnevalt vahustada. Mikseriga läheb see kergemini, puulusikaga vahustades võib vaht jääda tihkem. Tainas peab lõpuks jääma siiski pigem kõvapoolne.
Lasta tainal seista umbes veerand tundi (helbed paisuvad) ja tõsta teelusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile väikesed pätsikesed. Küpsetada 200 kraadi juures 8-10 minutit, kuni servad ja pealispind on parajalt kuldsed.
Antud kogusest saab 2 plaaditäit imehästi lõhnavaid küpsiseid. Nosida võib mõistagi ise, veel parem on pakkuda sõpradelegi.

11. veebruar 2011

Kohukesed, mis meenutavad jäätist


Mõnda aega tagasi kusagil internetiavarustes kohatud jutt isetehtud kohukestest ei andnud kohe kuidagi asu. Kui hiljuti Oma Maitses neist samuti kirjutati, leidsin, et nüüd on aeg küps see kõik ka ise ette võtta. Ega ikka ei usu, mida teised kirjutavad, tuleb enda nahal järgi proovida. Huvitav, kui asi untsu läheb, leitakse kohe trobikord paslikku vanasõna, seda, et mõnikord ka kiidusõnu sajaks, vanarahvas ette ei näinud. Kes see ikka muu kiidab, kui mitte ise:).

Ja need kohukesed või kuidas-iganes-neid kutsuda-võiks olid ikka jube head. Kõik õpetused käsivad kohupiima ja sulatatud või kokku segada ning asi mutt. Ma võtsin kätte miksri ja selle asemel, et vaid korraks kõik ühtlaseks lasta, vahustasin ikka mõnuga. Või andis vahule veel vunki juurde, nii et kohupiim muutus minu köögis seninägematuks vahuseks kreemiks. No kuidas sa seda uuesti tahkeks muudad! Ei kuidagi, külmkapis seistes ta küll tahenes veidi, kuid mingit vormitavat kaubandusliku väljanägemisega massi oleks olnud palju tahta. Kuidagimoodi suutsin siiski miskised portsjonid moodustada ja need vähemalt osaliselt sulatatud šokolaadi sisse kasta.
Kohupiimajuustu järgi ei maitsenud see kõik üldse, magus õhuline kreem moodustas tumeda rabeda šokolaadiga ääretult hurmava koosluse. Mmmm, nagu oleks söönud jäätist, aga ohoo - see polnudki külmutatud.

200 g kohupiima (rasvavaba ei sobi)
2 sl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
50 g võid
100 g tumedat šokolaadi

Kophupiim segada suhkrute ja sulatatud võiga ning mikserdada vahuseks kreemiks. Toidukilest lõigata piisavalt suur tükk, tõsta kreem kilele ja keerata kile abil rulliks. Rulli läbimõõt võiks olla umbes 3-4 cm. Tõsta rull külmkappi vähemalt paariks tunniks tahenema.
Šokolaad sulatada veevannil, jahutada pisut ning proovida kasta kohupiimarullist lõigatud jupikesi šokolaadi sisse. Kui see õnnestub nagu poekohukeste juures, olete meister. Kui mitte, siis lihtsalt inimene. Oluline on siiski vähemalt natukene šokolaadi kohupiima ümber saada.
Tõsta kakukesed veel külmkappi tahenema ja peagi võibki maiustama hakata.

9. veebruar 2011

Taaskohtumine Szegedi guljašiga


Lausa üle paarikümne aasta tagasi sattusin vaimustusse ühest tollal minu jaoks ennekuulmatust kombinatsioonist liha-kapsas-sibul-paprika-hapukoor. See maitses minu meelest taevalikult, kuigi ülejäänud perekond üritas mu vastu viisakas olla ja kandis toidu ilmselt kerge muigega lahtrisse "lapse järjekordne eksperiment". Nagu neid sel ajal vähe poleks olnud, ma mõtlen eksperimente:).

Alles hiljuti, kui kõndisin mõtlikult turuhoones lihalettide vahel, tuli see roog uuesti meelde. Mälestus suurepärasest maitsest lükkas tagant ja nii see kõik mälu järgi potti läks. Ma arvan, et retsept võis pärineda kusagilt ajakirjast-ajalehest.

Szegedi guljaši (székely gulyás) eripäraks on hapukapsas ja hapukoor. Loomaliha ei kasutata, sinna käib üldiselt sealiha, hea, kui ta oleks natuke rasvasem. Üks tore retsept leidub näiteks siin. Minu mälus olevas versioonis oli siiski ka loomaliha ja ebanormaalselt palju sibulat. Oluline, et hapukapsast ja liha oleks enam-vähem võrdselt ja et sibula-küüslaugu-paprikaga ei koonerdataks. Ai milline isuäratav aroom!

25 g võid
0,5 kg sealiha (kaelakarbonaad ja/või läbikasvanud küljeliha)
0,5 kg loomaliha
0,5 kg sibulaid
5-6 küüslauguküünt
1 kg hapukapsast
soola
paprikapulbrit
1 tl köömneid
150 g hapukoort

Liha lõigata parajateks kuubikuteks (umbes 4 x 4 cm) ja pruunistada kergelt võis. Praadida ka jämedalt viilutatud sibul. Valada liha ja sibulad hautamispotti, lisada kapsas, hakitud küüslauk, sool, paprika. Valada pannile sorts vett, kraapida kõik praadimise jäänused sinna hulka ning valada potti, et kogu kraam oleks vaevu kaetud. Paprikapulbrit võib puistata julgesti, selle koguse kohta 3 sl on täiesti ok, võib isegi rohkem panna. Lasta oma poolteist kuni kaks tundi madalamal kuumusel podiseda, kuni liha on mõnusalt mure.
Lisada nüüd köömned (võib enne uhmris kergelt pehmeks muljuda) ja hapukoor, lasta veel mõni minut keeda.
Serveerida keedukartuliga.

7. veebruar 2011

Šokolaadine kõrvitsakeeks


No ei saa ühtegi asja igavesti säilitada, isegi mitte kõrvitsat :( . Toanurgas ilutsev kollane ja veidi lapik "gloobus" osutus lähemal vaatlemisel pigem õhupalliks, mis kohe-kohe plahvatab, kui talle nõelaga auk sisse torgata. Ohtrate sajatuste saatel, peamiselt küll enda aadressil, ei jäänud muud üle, kui kõrvits lahti lõigata, suurem osa ohates kompostihunnikusse saata ja väikesest jupikesest kõrvitsapüree valmistada. Saab vähemalt kookigi.

Varude kogumise asjus olen ma teatavasti meister. Kui plaane saaks samamoodi pikalt ette koguda, oi kui tore see oleks. Plaanitud Tallinna-nädalavahetus läks seekord täiega untsu. Lisaks kohustuslikule osale ehk kooliloengute kuulamisele oleks tulnud läbi hüpata Solarise pop-up kohvikust, et tabada 2 x 5 = 9  toredat toidublogijat, kellest nii mõnegagi tunnen ennast siinse virtuaalmaailma vahendusel ühel lainel olevat; lisaks veel kaksikutest tädipoegade juubel. Aga mis sa teed, koogi ja kohvi asemel tuli nautida ravimtaimeteed ja köharohtu. Ju pidi siis niimoodi minema.

150 g võid
2 dl suhkrut
4 muna
2 dl kõrvitsapüreed
0,5 dl kõrvitsaseemneõli
4 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
50 g hakitud tumedat šokolaadi
tuhksuhkrut

Toasoe pehme või vahustada suhkruga, lisada ükshaaval munad. Seejärel segada juurde kõrvitsapüree ja õli ning küpsetuspulbriga segatud jahu. Lõpuks lisada hakitud šokolaad.
Valada tainas võiga määritud keeksivormi ja küpsetada 200 kraadi juures 35-45 minutit, kuni tikuga proovides jääb see puhtaks. Tõsta vorm restile ja lasta 15 minutit jahtuda, seejärel kummutada keeks vaagnale ja lasta päriselt maha jahtuda. Jahtunud koogile sõeluda peale tuhksuhkrut.
Keeks on parim samal päeval.

5. veebruar 2011

Pelmeenid ja kodurahu

Ma ei tea, kas see on mingi märk või mis, aga jäädes neljapäeva õhtul poolunise peaga telekast ühte "Vanade ja kobedate" osa kordust vaatama, räägitakse isegi seal toidust. Mitte et ma selle seriaali fänn oleks, aga kuna palaviku ja köha-nohu tõttu "koduarestis" olles niikuinii midagi asjalikku teha ei jaksanud, kõlbas seegi. Ja ma naersin südamest :D . Naer on teatavasti üks parimaid ravimeid.
Eesseisvate sõbrapäeva, naistepäeva, emadepäeva, isadepäeva ja kõikvõimalike perekondlike tähtpäevade valguses on see väga õpetlik lugu...

Väike vihje sisu kohta: Naine otsustab, et tal on sügismasendus ja selle ravimiseks soovitab naise Sõbranna ahastuses Mehele üks kordki viiekümne nelja tuhande seitsmesaja viiekümnest korrast ise süüa teha, midagi pidulikku.
Seda, mis edasi juhtub, vaadake juba ise:).

Saade on TV3 videoportaalist:  "Vanad ja kobedad", 2007, 6.osa.

3. veebruar 2011

Muhviku kassiaasta toidumõtisklus

Tere!
Mina olen Mihkel, kuigi mõned inimesed kutsuvad mind Muhvikuks. Heakene küll, niikaua kui see neid rõõmsaks teeb, las ta siis olla.
Mitte oma nimest ei tahtnud ma rääkida. Täna algab nimelt kõikide jäneste ja kasside aasta ning tahaksin jagada teiega mõned tähelepanekud oma meelisteemast ehk söögist. Muud juttu ei lubataks mul siin ju ajada. Valget värvi ma küll ei ole ja ega taha ka, vöödiline on palju parem olla ja eks nende vöötide pärast lastaksegi mul ennast hästi tunda:).

Ühte ma ütlen, hiired ära ei kao, kuigi toidutrendid näitavad lihatarbimisele pöialt allapoole. Vahel heidetakse mulle küll ette, et jätan mahamurtud hiired sinna maha, kus neid taga ajasin. Aga no ega need inimesed unustavad ka vahel mõne porgandi või sibula sügisel peenrale. Ja siis veel süüdistavad mind lohakuses!
Need porgandid ja sibulad teevad mind küll murelikuks. Inimesed muudkui panevad neid seemneid kevadel maha ja tundub, et ikka rohkem kui mullu. Aga paneks nad vähemalt midagi, mis pikemaks kasvab, näiteks rohkem maisi, ka petersell, basiilik ja pastinaak pole pahad. Siis oleks hea suvel varte vahel kerges varjus lesida. Nii mõnus - õrn tuuleke sahistamas kui unelaul ja päike ei küta otse lagipähe, kasukas ju niigi tihe.
Mis aga veelgi hullem, kuuldavasti on minu sparglitest suvemaja ohus. Inimesed on nimelt taasavastanud, et spargel kõlbab süüa ning kaksavad kevadel minu suvemaja karkassilt kõik tipud ära. Nii võib ju katus hõredaks jääda!

Lisaks aias müttamisele nad muudkui vaaritavad ja vaaritavad. Ma kohe tunnen seda oma kehakaalust, vahel antakse mulle nimelt omatehtud kraami maitsta ka. No milleks neid kooke ja pirukaid vorbitakse, andke parem toorest kanafileed ja värske Liivi lahe räim kulub ka asja ette. Pasteedist muidugi ära ei ütleks, seda võiks tõesti rohkem olla. Ja veel üks asi, endal kanad laudas, aga toorest muna ei raatsita mulle anda, ütlevad, et ei ole mulle ega koerale hea. Ainult vahel, kui kusagilt üle jääb. See on karjuv ülekohus ma ütlen, karjuv ülekohus!

Niisiis head pehmete loomade aastat, ma lähen jälle hiirejahti! Näu!

1. veebruar 2011

Hapukapsasupp


Vahepalaks midagi lihtsat ja kodust. Lapsepõlves oli meil igal laupäevaõhtul pärast saunast tulekut laual hapukapsasupp. Ikka see korralik - läbikasvanud liha, kodutehtud hapukapsaste ja tangudega, sekka porgandirattaid ka. Justnimelt porgandirattaid, sest mu ema armastab supi sisse panna rattaid. Mhm, pole taibanud isegi küsida, miks mitte kuubikuid.

See kestis nii kaua, kui meil ise kapsast kasvatati ja hapendati. Nüüd päris mitu aastat enam mitte ning põhjus on kapsaussides. Kuna varem kasvas kapsas avatud põllul, siis huvitaval kombel kapsaliblikad korraldasid vaid väikeseid rünnakuid, mille tagajärgi oli võimalik tõrjuda. Niipea, kui enda jaoks kasutatavat maad kahandasime ja kapsapeenar ei saanud enam niipalju tuult, hõõrusid need elukad käsi ja korraldasid igal aastal turmtule, millele paraku inimene pidi alistuma. Mürki ei tahtnud ju ka pritsida ja nii olemegi loobunud, vaid paar pead varast kapsast jõuab enne peaaegu valmis saada, kui liblikaparv koos oma järglastega vaid rootsud alles jätab. Turg ja pood tulevad siis appi.

Nüüd nägin aga kahte märki, mis käskisid hapukapsasupi ette võtta. Esiteks toodi mulle otse Moskvast väga vahva vene kokaraamat "Russkoje zastolje - ljubimõje retseptõ, proverennõje vremenem", milles otse loomulikult vaatas vastu hapukapsasupi retsept ja teiseks - Tartu Prismas avastasin, et ka Lõuna-Eestisse on jõudnud Uus-Kongo talu mõnus hapukapsas.
Kahte nii head juhust ei saanud ju kasutamata jätta:).

2 l vett
500 g loomaliha
600 g hapukapsast
2 sl toiduõli
1 suur porgand
2 sibulat
2 kartulit
soola
musta pipart
paar loorberilehte
hakitud petersellilehti

Liha tükeldada söömiskõlbulikeks kuubikuteks (umbes 2 x 2 cm) ja keeta koos soola, loorberilehtede ning piprateradega peaaegu pehmeks. Vähemalt tunniga tuleb arvestada, aga kõik oleneb muidugi lihast.
Porgandi- ja sibulakuubikud pruunistada õlis ja valada supi hulka, lisada ka kapsas. Hautada edasi, kuni kõik on enamvähem pehme ehk umbes pool tundi. Lõpuks lisada kartulikuubikud ning keeta, kuni ka need on valmis. Maitsta, kas on piisavalt soola-pipart (vajadusel pöörata paar keerdu pipraveskist) ja ongi kõik. Serveerimisel võib puistata peale hakitud petersellilehti, aga see on juba maitse asi.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...