31. märts 2011

Arenguvestlus iseendaga

Nii, aasta on täis ja sel puhul on tänapäeva inimesel tavaks olla kutsutud arenguvestlusele. Olgugi, et kasvõi iseendaga.

See on enesegi jaoks uskumatu, et tervelt aasta olen jutelnud toidust, aiast ja mõnedest tähelepanekutest meid ümbritseva elu kohta. Ja kui nüüd afišeeriksin laia joone ja kõva häälega, et teen seda 100% iseendale, valetaksin täiega. Ükski valedetektor ka ei usuks seda! Algul üritavad kõk värisevi hääli ja kätt südamel hoides seletada, et teiste inimeste arvamus ei lähe neile korda. Tahes-tahtmata sünnib aga kõik, mida üks eraisik internetiavarustesse üles otsustab riputada, puhtalt edevusest.

Kõigepealt pean ära õiendama aga aastataguse blogi sünniloo.
Kõiges on süüdi Frieda!!! Natuke üle aasta tagasi polnud mul vähimatki aimu blogindusest, toidublogidest rääkimata. Kui mingit retsepti taga ajades või mõnel muul põhjusel sattusin mõnesse seesugusesse, pagesin kiiresti. Julm ülestunnistus ja palun kergemat karistust! Siiski, paari blogi kiikasin (seal ei kirjutatud toidust:) ), aga puhtalt seepärast, et teadsin nende autoreid.
Ühel kaunil päeval lugesin Postimehest nupukest, et toimus Nami-nami isamaaliste tortide võistlus, mille ühe auhinnalise koha sai Frieda. Kuna ma tean Friedat aastatetagant, aga vahepeal olen tema tegemistega vaid vilksamisi kursis, kontrollisin kohe lehes olnud blogi aadressilt järele, kas see on ikka seesama Frieda. Õu mai gaad ja halleluuja!!! See vapustuselaks, mis mind tabas, oli ikka üle mõistuse! Kammisin Frieda blogi lugu-loohaaval läbi, pluss kõik teised ka, mille lingid ma sealt ja sealt edasi leidsin. Oma paar nädalat nägin välja justnagu äratehtud. Ja siis saabus äratundmine, et see ongi see, mida mul vaja on. Kaua sa jõuad lipikute, järjehoidjate, kritseldustega paberitükkide ja muu seesuguse seas mingitki mälu talletada. Vot selles osas ei ole ma sugugi mitte originaalne.

Nii et kõigepealt oli siis kana ehk siis mõte ehk siis ülekantud tähenduses mina, kellel tekkis mõte ...


Kana mõtles, et see kõik on imelihtne.
Muudkui muned, see tähendab vaaritad, klõpsid paar pilti, paned loo üles ja oledki happy. Tegelikkus oli väga kaugel sellest! Need inimesed, kes blogivad (minu meelest kaunis tobe sõna, aga see selleks) toidust, on nagu üks suur õnnelik perekond. Hinge ja südamega kirjutatud lood panevad ennast ka pidevalt pingutama ning uusi radu avastama. Sest ega vihasena pole köögis ju midagi teha:).


Üks teine põhjus blogi valimiseks oli ka see, et pikaaegse ametnikutöö juures tundsin puudust ... kirjutamisest. Üks asi on erialaste tekstide, ettekannete ja kirjade koostamine, mille juures tuleb kasutada siiski teatud piirangutega sõnavara, teine asi on aga kirjutada ilma sunnita. Ja mis kõige kummalisem, ma tundsin, et ei oska enam kirjutada. See oli õõvastav tunne tegelikult.

"... At their worst, blogs are the self-obsessed ramblings
of people who haven´t yet mastered
the art of the written world. ..."
ajakiri Delicious, aprill 2011

Teatud mõttes jooksis juhe kokku veel ka pildistamise osas. Olen pidanud tegema tuhandete kaupa töiseid fotosid, mille ülesanne on jäädvustada hetke seisukorda ühe või teise objekti juures. Enamasti on tegemist ruumis paiknevate suhteliselt väikeste staatiliste objektidega, mille pildistamine on niikuinii ebameeldivam kui õues loomulikus valguses. Muide, suurima hasardiga pildistan tillukesi meistrimärke metallesemetel (märkide läbimõõt 3-5 mm:) ), need on nii kihvtid! Objektipiltide juures ei ole oluline kunstiline tase, vaid pigem see, kas kujutis jääb selge, kas detailid või eritunnused on loetavad, jms. Lisaks et tasu sealt ka kompositsiooni otsida. Nii et toidule pihtasaamine on osutunud ääretult keeruliseks trikiks ning seetõttu meeldib mulle piltidesse lisada väikeseid kiikse või vahel suisa reegleid rikkuda.

Lõvid Luke mõisa pargis
Ma armastan kodumaist toorainet ja hooajalisust. Otse loomulikult on toitudes kasutatud traditsioonilised juurikad, sibulad, kurgid-tomatid, õunad, marjad ja maitsetaimed suuremalt jaolt pärit oma aiast. Kui vähegi võimalik, eelistame kasvatada Eestis aretatud meie tingimustele sobivaid sorte. Ja munad muidugi oma kanadelt. Liha pärineb erinevatelt kasvatajatelt, piim kas poest või Jõgeval olles meie küla ainsalt lehmalt.
Vahel tundub, et ma pean ennast justkui õigustama, et kasvatan siin aretatud tomatit, kartulit ja sibulat. Bolognade, Laurade ja Stuttgarten Riesenite reklaamist pimestatuna kiputakse tihtipeale unustama, et ka meil on needsamad asjad olemas. Ja palju kvaliteetsemal kujul. Kui piltlikult selgitada, siis niiöelda universaalset kartulit ei ole olemas, on salati-, pudru- ja lauakartuli sordid. Ja kui inimene pahandab, et talle müüdi vale kartulit, siis pole küsimus mitte kartulis, vaid sellessamas küsijas või veelgi hullem, müüjas. Ehk siis põhjus ja tagajärg peavad olema seotud, mitte paralleelselt kulgema. Asjal on ka teine pool, ehk siis sissetoodavate kultuuride mõju meie tavapärasele floorale, GMOd, võimalikud ebasobivad risttolmlemised, uute kahjurkultuuride levik (näiteks tuulekaer kui teraviljakasvataja õudusunenägu), jne. Oehh, jätan hetkel selle teema, aga põllumajandus on see, mis mind alati hellaks teeb.

"Sangaste" rukis
Üks teema, mis mind paelub pigem ajaloolase vaatevinklist, on meie esivanemate söögilaud. Ääretult huvitav on jälgida, kuidas erinevate roogade puhul saame rääkida nende geograafiliselt levikust ja valmistamise traditsioonidest. Samuti on põnev näha-kuulda-lugeda, kuidas need traditsioonid omavad erinevaid varjundeid kasvõi naaberkülades. Toit on kahtlemata üks meie rahvakultuuri osi, millesse tuleb austusega suhtuda.


Ja edasi? Kolm tilka verd on antud ja seda nii lihtsalt enam veeni tagasi ei topi. Kindlasti jätkan kodumaise tooraine kasutamise lainel, kindlasti võtan ette uusi otsinguid vanaemade retseptiraamatutes, vahel sekka ka muid jutte - isegi nuttu ja hala ning kindlasti räägin aiast. Hooaeg ju algamas! Ehk siis niikaua kuni hasarti jätkub.

Vanad head härjasilmad koos lusikatäie pestoga
Kindlasti ei pretendeeri blogid mingi ainsa tõe kriteeriumile. Ma arvan, et meiesuguste "ullikeste" ülesanne on vahendada ideid, emotsioone ja isiklikke läbielamisi selles karmis maailmas. Ja kui mõnele sellised mõtted meeldivad ja ta leiab inspiratsiooni, on päike jälle kõrgemal, taevas sinisem ja rohi rohelisem;).

29. märts 2011

Gnocchi pastinaagi või kõrvitsaga


Attenzione, attenzione! Tartus on nähtud tükikest muru! Olles siiski aus, on see tükike pea sama karva kui Uruguai-Eesti jalgpalli ajal hirmkallilt ülesköetud muruplats. Ainult selle vahega, et see väike lapp ei maksnud miljoneid,  nii lihtsalt juhtus.

Kui see kõik kõrvale jätta, siis ühel pärastlõunal saigi tibake Itaaliat mängitud. Tuju läks kohe paremaks ja polegi enam oluline, et kalender näitab praegu märtsikuu viimast nädalat ning lumi on maas nagu veebruaris. Niisiis gnocchi, no kuidas sa ütled klimbid:).

Nimelt hakkas mõni aeg tagasi silma üks mõnus retsept, milles oli mängitud minu suure lemmiku pastinaagiga. Tunnistan ausalt, isegi tainas oli hea. Igatahes meenutas köök väikest konveierit - tainas valmis (uskumatult suur ports valmis sellest kogusest), seejärel rullideks, siis jupikesteks ja lõpuks potti keema. Alles pärast tuleb pann, või ja salvei:). No salvei oli vahepeal tegelikult ka.

Retsept pärineb niisiis ajakirja Delicious selle aasta veebruarinumbrist, pisuke kohendatult.

500 g  kartuleid
500 g pastinaaki
paar sl oliiviõli
50 g riivitud parmesani
umbes 3 dl jahu
1 munakollane
soola
salveid

võid
veelkord salveid
sinihallitusjuustu
soovi korral röstitud seedermänniseemneid

Kartulid ja pastinaagid koorida, lõigata  vastavalt neljaks ja juppideks ning keeta pliidil umbes 5 minutit. Kurnata, segada oliiviõli ja terakese soolaga ning röstida ahjus 180 kraadi juures umbes pool tundi, kuni köögiviljad on pehmed ja mõnusalt jahused. Keeta võib ju ka kohe lõpuni, kuid röstimine annab sobivama ja vähemvesise lõpptulemuse.
Köögiviljad suruda läbi kartulipressi või kasutada mõnda käsitsi ringiaetavat riivi. Köögikombain ei ole siinkohal parim abiline, kuna see jätab massi tänkjaks, mitte aga õhuliseks. Lisada peenelt riivitud parmesan, jahu, munakollane ning maitseks salveid ja soola. Segada tainas hästi läbi, ta peab jääma nii tahe, et kannatab vormida. Vajadusel saab jahuga asja timmida.
Valmis tainast vormida jahusel laual vorstikesed, lõigata neist jupikesed ning suruda kahvli abil (kunsti peab ju ka olema;) ) pealt triibumustriliseks. Õrnalt muidugi.
Panna nüüd parajalt lai pott veega keema ja potsatada need jumpsikud sinna sisse. Algul vajuvad nad põhja, kuid tõusevad valminuna tagasi pinnale. Nüüd ei jää üle muud, kui võtta pann, tõsta sinna süümepiinadeta tükk võid (parem kui suurem tükk:) ) ja salveilehti või talvisel ajal kuivatatud ürdipuru ning lasta võil kergelt pruunistudes levitada hurmavat salveiaroomi. Praadida gnocchid või sees mõlemalt poolt kuldseks ning serveerida koos pealepudistatud sinihallitusjuustuga. Kui on eriti palju viitsimist, võib lausa juustukastme valmis meisterdada.

Ah jaa, lubatud kõrvitsajutt unus peaaegu ära. Kui pastinaaki pole käepärast, siis väga mõnusad gnocchi saab sama retsepti järgi, aga köögiviljade puhul võtta samas vahekorras kartulit ja kõrvitsat, kõrvitsat võiks isegi rohkem olla (600 g kõrvitsat ja 400 g kartuleid). Puhas kõrvits kipub minu maitsele natuke liiga läilaks jääma. Lisasin salvei kõrvale ka veidike tüümiani, ei teinud paha. Edasi talitada nagu eelpool räägitud. Pärast võib peale puistata isegi peterselli.
Tõe huvides pean ütlema, et pildid ongi tehtud kõrvitsaga variandist, sest pastinaagiga laarist jäid vaated lihtsalt klõpsutamata.

Aimatav rohelus botaanikaaias

27. märts 2011

Karamellkreem ja esimesed märtsikellukesed

 
Karamellkisselliga on selline lugu, et pidevalt ei taha teda, aga vahel tuleb selline nostalgiline ärevus peale, et hakka või keset ööd kisselli keetma. Huvitaval kombel juhtub see kõik talvisel ajal. Kui ma lugesin veel Liilia reportaaži ka, siis sai karikas täis (õnneks piltlikult ikka:) ) ja potitäis kisselli valmis välgukiirusel. Mustasõstramoosi polnud käepärast, aga pohla-jõhvikamoosiga läks alla niikui niuhti.

Sellest vaid üks samm edasi oli karamellkreem, see tähendab, et pigem karamelline brüleekattega kreem. Aus kraam! Kui seda ikka ühe portsu ära limpsid, siis isegi minusugune maiasmokk ohkab ja ei jaksa rohkem hävitada. Loomulikult ei pea nii palju suhkrut panema, aga koonerdamine ei ole siinkohal üldse mitte voorus.

0,75 + 0,5 dl suhkrut
0,5 dl keeva vett
2 dl vahukoort
2,5 dl piima
4 munakollast
2 sl maisitärklist

põletamiseks paar sl suhkrut
jõhvikaid või meelepärast moosi

0,75 dl suhkrut panna paksupõhjalisse laiemasse potti sulama, aeg-ajalt võib potti liigutada, et suhkur ühtlasemalt sulaks. Kui siirup on piisavalt tume, tõsta tulelt ja valada juurde keev vesi. Ettevaatust, tuline suhkur võib pritsida ja see on väga valus! Kastrul tõsta tagasi tulele ja lasta mõni minut keeda, kuni karamell on lahustunud. Lisada nüüd koor ja piim (ei pea olema tulised, aga võiks olla vähemalt toasoojad) ja kuumutada peaaegu keemiseni.
Samal ajal vahustada munakollased 0,5 dl suhkruga tihkeks heledaks vahuks. Segada juurde tärklis ja kuum karamellisegu ning vispeldada ühtlaseks. Kuumutada nüüd ettevaatlikult pliidil pidevalt segades, kuni kreem muutub paksuks. Taas tuleb olla ettevaatlik, kuna liiga tugeva tule korral läheb kreem tükki ja siis on kõik mokas (ise kasutan elektripliidil 6-astmelise skaala peal taset 2). Kui toores maitse on kadunud ja kreem piisavalt tihke (nagu paks poepuding, kui keegi on juhtunud sellist asja tarbima), tõsta see vormidesse jahtuma.
Jahtunud portsudele puistata peale suhkrut ja põletada see leeklambiga või ahjus grilli all mõnusalt klaasjaks. Serveerida hapude jõhvikate või törtsukese sobiva moosiga.



P.S. Ja nüüd siis märtsikellukestest ka. Meil Jõgeval on aias lumi jätkuvalt põlve ja puusa vahele, kuid maja otsa juures on lõunapäike teinud kõvasti tööd ning märtsikellukesed otsustasid nädalalõpu purgaad trotsides ennast mulla seest välja pressida. Konkurentsis lumikellukestega on märtsi omad sulaselged võitjad, sest lume omadest pole veel õhkagi. Ja mitte niipea ...

25. märts 2011

Muredad küpsised jõhvikate ja šokolaadiga


Naudin Tessa Kirose raamatuid. Neist õhkub sõnulseletamatut soojust ja kodusust läbi retseptide saateks kirjutatud isiklike emotsioonide. Ja juurdelisatud fotod! See on uskumatu, kuidas neid vaadates tekib tunne, et toit või mõni väike asjake oleks justkui minu nina ees laual ja üldse mitte paberi peal. See on nii imeline, mil viisil lihtsad ülesvõtted mõjuvad nii ehtsate ja vahetutena. Kõik tema raamatute leheküljed räägivad lugejaga, vaid vähesed valdavad sellist kunsti.

Kahjuks leiame eesti keeles vaid tema teise raamatu "Murakarabadest oliivisaludeni". Kindlasti on üks lahedamaid aga rõõmsalt lapsemeelne "Apples for Jam" ehk retsepte eluks endaks. Elu on värviline, värvidel on oma tähendus, värve tuleb otsida. Värv ei tähenda alati punast või kollast, värv kajastub maitses, mida me tunneme ja tajume. Vahel ei oska seda isegi sõnadesse panna, nii tugev on saadud emotsioon.

Niisugused on ka küpsised sellest raamatust - muredad, iga kristall on hammustades tunda. Jõhvikas ja šokolaad on seatud üksteist tasakaalustama ja täiendama justkui apteegikaalul.
Algses retseptis on soovitatud teha kaunis kõva tainas, millest vormida pihus väikesed pallikesed ja suruda ahjuplaadil vähe madalamaks. See ei ole aga kõige parem mõte (järgi proovitud:( ), kuna surume õhulise taina liiga tihkeks. Märksa suussulavam tulemus jääb, kui panna vähem jahu ning teha pehmem tainas, millest tõsta teelusika(te) abil needsamad pätsikesed.

100 g võid
1/4 tassi (1 tass = ~240 ml) pruuni suhkrut
1/4 tassi tavalist suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
1 muna
1 1/4 tassi jahu
1 tl küpsetuspulbrit
terake soola
3/4 tassi hakitud tumedat šokolaadi
1/2 tassi kuivatatud jõhvikaid

Pehme või vahustada suhkrutega, lisada muna ja hõõruda ühtlaseks. Lisada küpsetuspulbriga segatud jahu ning lõpuks jämedalt hakitud šokolaad ja kuivatatud jõhvikad.

Tõsta teelusika abil väikesed pätsikesed küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja vormida teise lusika abil pealt ühtlasemaks. Antud kogusest saab umbes 25 mõnusat ampsu:). Küpsetada 200 kraadi juures 12 - 15 minutit, kuni on pealt jumekamad. Küpsetamisaja lõpus tuleb olla ettevaatlik, et viimaste minutitega maiustused kõrbema ei läheks.
Nautida piimaga.

22. märts 2011

Nähtamatud redised


Ma armastan rediseid oma punase koore ja rabeda valge sisuga. Ideaalne redis on õrn, isegi magus, õhuke viil kumab vastu valgust vaadates läbi ja näitab justkui aastarõngaid. Oo jaa, on ka selliseid sorte, mis seest punased (õigemini küll lillakad) ja pealt valged või hoopiski läbinisti siiruviirulised. Kuigi jah, võimaluse korral eelistan siiski seda klassikalist ja ikka kodumaist sorti.

Praegu on lumi veel täiega maas ja vanajumal ise teab, millal nende pontsakate redisteni ükskord jõuame. Seda enam läksin elevile, kui märkasin poes toorjuustude riiulil redisega toorjuustu. Ausõna, keegi ei ole mind ära ostnud ega isegi mitte püüdnud, aga see toorjuust oli niiiiii hea, värske redise õrnus oli imetabaselt sobitunud toorjuustu enda kergelt hapuka maitsega. Redisetükke küll näha polnud, segu tekstuur oli piisavalt ühtlane, kuid ma uskusin seda, mida pakendil kirjutati:). Ühe karbi pistsin koju jõudes joonelt pintslisse, teisega pidasin väheke hoogu.

Nii sündis üks kiire ja kerge võileivakate, milles talv annab rõõmsalt teatepulga kevadele üle:).

100 g lumekrabi või krabipulkasid
100 g redisemaitselist toorjuustu
30 g mahedamat pudistatavat sinihallitusjuustu
paar vart rohelist sibulat või väike punt murulauku
vajadusel väheke hapukoort või majoneesi

Krabipulgad hakkida peenemaks, lisada näppude vahel lahtimurendatud sinihallitusjuust, toasoe toorjuust ja hakitud roheline. Kui segu kipub jääma liiga "tahkeks", võib lisada veidike hapukoort või majoneesi.
Lasta veerand tundi maitsestuda ning pakkuda röstitud saiaga. Aga miks mitte ka võileivatordis ...

21. märts 2011

Juursellerisupp


Täna peaks täiel rinnal hõiskama, et kevad on käes. Päike on väljas, kuid eilsest-üleeilsest lörtsist maha jäänud lödi on jäätunud ning vaata, et konarustel konte ei murra. Lisaks lubatakse kohe-kohe uusi sajupilvi.

Süda ihkas kevadeks rõõmsat torti, aga mis sa ikka teed. Rohkem läheb loosi üks soe tummine supp.

25 g võid
300 g juursellerit
300 g pastinaaki
300 g kartuleid
3 - 4 küüslauguküünt
vett
2 dl kohvi- või vahukoort
koriandripulbrit
soola, pipart
peekoniviile

Hakitud küüslauk, koriandripulber ja tükeldatud juurseller praadida võis läbi, lisada teised köögiviljad samuti tükeldatuna, valada peale vett ning lasta keema. Vee kogust on raske öelda, see peaks potis veidike üle juurikate ulatama. Kui köögiviljad on pehmed, suristada need püreeks, lisada koor, maitsestada soola-pipraga ning lasta korraks keema. Serveerida krõbedaks praetud peekoniribadega.

18. märts 2011

Kedgeree


Kedgeree on mõnus toit, mida sobib süüa nii tugevaks hommikueineks, kergeks lõunaks (rannahooaeg läheneb!) või kiireks õhtusöögiks. Seda on nimetatud ka ülejääkide toiduks, kuna väga edukalt saab ühendada varem keedetud riisi ja keedumunad. Igatahes peaks potti pandama riisi, muna, peenestatud suitsukala, karripulbrit ja peterselli. Mõned ütlevad ka, et õige kedgeree saab vaid tursaga ja teiste kaladega on niiöelda "piraat". Mine sa tea.

Niipalju on teada, et kedgeree on briti köögis Victoria ajastu roog. Ja nüüd läheb huvitavaks, seosega Suurbritannia - India on kõik nõus. Küsimus tekib aga, kas siit sinna või sealt siia. Ehk siis arvatakse, et briti kolonialistide kaudu jõudis see Indiast Suurbritanniasse. Oponeeriva seisukoha järgi on tegemist aga vana šoti toiduga, mis võeti hoopiski Indiasse kaasa ja jõudis sealt kaarega taas tagasi Suurbritanniasse.

Oli kuidas oli, igatahes on see ilus päikesekollane roog. Retsept seekord 2011.a. jaanuarikuu Good Food`i numbrist.

3 sl toiduõli
1 suur sibul
1 tl koriandrit
1 sl karrit
200 g riisi
umbes 4 dl puljongit
1 loorberileht
6 - 8 muna
300 - 400 g suitsukala
hakitud peterselli ja/või koriandrit

Sibul hakkida peeneks ja panna koos vürtsidega õli sisse keskmisel kuumusel praadima. Kui sibul on muutunud klaasjaks ja äärtest pruunikaks ning köök on tulvil lõhnadest, lisada riis. Praadida segades mõni minut, kuni riis hakkab samuti kergelt läbipaistvaks muutuma (nagu risottot tehes). Lisada nüüd loorberileht ja puljong ja hautada, kuni riis on pehme. Puljongit ei tasu algul kohe korraga sisse kallata, vaadata keeduse konsistentsi ja lisada pigem osade kaupa.
Keeta munad ja puhastada kala (mida värskem ja pehmem see suitsukala on, seda parem). Kui kala juhtub veidi sitkem olema, võib seda enne ka piimas veidi aega keeta.
Valmis riisipudrule lisada tükeldatud kala, segada läbi, tõsta peale munasektorid ja puistata üle rohke maitserohelisega. Süüa niimoodi soojalt, aga võib ka külmalt salatina.

16. märts 2011

Ploomitort


Kõik on tore, aga ela kui pommiaugus. Kivid langevad ja seinad kukuvad. Tegelikult on see rohkem kujundlikult öeldud, aga vannitoa seina sisse tehti tõesti auk ja mõned kivitükid kukkusid torušahti, sedamoodi siis kõigil korrustel. Mis teha, kui torud on oma aja ära elanud ja tuleb uute vastu vahetada. 
Elu on ikka imeline - ühel päeval kaamera eest teisel päeval koduaresti torumehi valvama. Praegu sellest kaameraloost rohkem ei räägi, küllap kevade poole, eriti maikuus, kuuleb sellest küll ja veel;).

Mis sobikski selles kummalises kaoses enam kui ploomitort - veidi kirbe ja natuke äraolev. Idee sündis ühel tavalisel poeskäigul.

1 pakk heledaid küpsiseid
75 g võid
150 g kuivatatud ploome
1 + 0,5 dl magusamat veini (Põltsamaa Tõmmu sobib imehästi)
400 g sidrunimaitselist kohupiimakreemi
2 dl vahukoort
0,5 dl suhkrut
10 g želatiini

Küpsised purustada, segada sulatatud võiga ja suruda 24-cm läbimõõduga koogivormi põhjale.
Ploomid panna 1 dl veini sisse eelnevalt ligunema, hea oleks seda teha juba eelmisel päeval. Kooki tegema hakates tuleks need ploomid koos vedelikuga köögikombainis sodiks lasta.
Koor vahustada suhkruga, lisada kohupiimakreem (võib kasutada ka tavalist varianti või lisada maitsestamata kohupiimale 0,5 sidruni mahl), ploomimass ja 0,5 dl veinis sulatatud želatiin. Valada segu küpsisepõhjale ning tõsta külma tarduma.

14. märts 2011

Porgandisupiga kevadele vastu


Ja algaski talve viimane nädal! Päike kõditab nina ja põski, maanteeäärtes on juba suured basseinid, tänavatest ei taha siinkohal üldse rääkida.
Porgand on minu meelest selline hea tuju tekitaja, ma pole kunagi näinud ühtegi inimest paha tujuga porgandeid söömas. Ei tasu ka unustada, et porgand annab sööjale hea jume, nii et enne päevitama sättimist üks põhjalik porgandikuur ei tee sugugi paha. Kõlab nagu tohtri suust, eks ole;).

Niisiis, karustest porganditest on võimalik üsna lühikese ajaga võluda välja õrn ja siidine tulemus, justnagu lehviks kerge kevadtuul. Ei saa märkimata jätta, et suvel kasvanud koriandri seemnekuparde uhmerdamisest levis köögis aimatav mõrkjas aroom, mis neid emotsioone veelgi võimedas.

Retsept pärineb 99% ajakirja Delicious selle aasta märtsinumbrist.

1 sl toiduõli
1 suurem sibul
1 sellerivars
500 g porgandeid
1 sl koriandrit
1 tl vürtsköömneid
veidi üle 1 l köögivilja- või kanapuljongit
150 g mädarõikamaitselist toorjuustu

Köögiviljad tükeldada ja panna koos koriandri ning vürtsköömnetega õli sisse praadima. Kui porgand hakkab juba pruunistuma, valada juurde puljong ning keeta keskmisel kuumusel kuni köögiviljad on pehmed. Lasta sauseguriga sodiks, lisada toorjuust ja segada ühtlaseks. Uuesti kuumutada ei ole enam vaja.
Serveerimisel puistata peale hakitud petersellilehti.

12. märts 2011

Amerikaniseerunud piilud


Püha müristus, eesti keeles nimetatavat hunnikut praesaiu piiludeks, see tähendab pardipoegadeks!!! Aga mis teha, internet ja Wikipedia on kõikvõimsad, kui nemad ikka ütlevad, et see on nii, siis ei saa ükski eestlane, olenemata, kas ta on Sõnausel osalenud või mitte, seda mitte ümber lükata.

Praesai on ikka praesai, või siis vaesed rüütlid. Vähemalt eelmise Eesti Vabariigi ajal tavatseti niimoodi öelda, äkki kummardus brittidele?
Kui täpsustada, siis see meie moodi tegemine kattub pigem ameeriklaste French Toast´i "tehnoloogiaga", kus muna ja piim klopitakse koos läbi. Brittide Windsori vaeste rüütlitega on märksa keerulisemad lood - sai kastetakse algul piima, suhkru ja sherry segusse ning alles seejärel keeratakse lahtilöödud munakollastes (munavalgeid ei kasutata). Ja mida teevad kokkuvõttes eestlased - võtavad brittidelt üle nime, kuid teevad nii nagu ameeriklased:). Tüüpiline:).

Vaadates vastlakuklite hullusest üle jäänud kuklikesi, läks loosi veidi muhedam variant vanadest headest praesaiadest. Ei mingeid piilusid, rohkem nagu hamburgerid:).

4 kuklit
1 muna
1 tl suhkrut
1 dl kohvikoort või rammusamat piima
kardemoni
25 g võid
1 dl vahukoort
1 dl kohupiimakreemi
soovi korral vanillsuhkrut või veidi sidrunimahla
värskeid või külmutatud marju

Kuklid lõigata lapiti pooleks. Muna kloppida suhkru, koore ja kardemoniga lahti. Tõsta saiad munasegusse ning lasta veidike imbuda ja praadida kuumas võis kuldseks. Koor lüüa vahtu, lisada kohupiimakreem ja maitsestada meelepäraselt.
Serveerimisel tõsta saiadele koorevahtu ja puistata peale marju.

10. märts 2011

Rooskapsa-porruvorm


Rooskapsad on toredad ja armsad pallikesed. Aga näe, petliku välimuse taga peidab ennast kirbe, isegi veidi mõrkjas maitse. Rooskapsaga on nii, et ta kas meeldib või ei taha üldse. Eestis kasvatatakse teda vähe, olgem ausad, on ikka kaunis tüütu küll neid tutsakaid sealt varre küljest lahti nokkida ja siis veel pärast puhastada ka. Märksa lihtsam on haarata üks korralik suur kapsapea, varane või säilitamiseks mõeldud, ning lüüa potti:). Ühel aastal me isegi kasvatasime rooskapsast, väga lustlik oli see kapsakeste korjamine. Ja mis kõige toredam, rooskapsas annab nagu spargelkapsaski mitu saaki.

Talvel pole aga muud teha, kui üritada taltsutada külmutatud rooskapsast. Häda ja viletsus, ma ütlen! Ainus variant, millega mitmete eksperimentide järel võis rahule jääda, ongi seesama vormiroog. Külmutatud kapsaste omapärast kõrvalmaitset varjutab, aga ka täiendab muskaadine juustukaste. Mõnusalt pruuniks küpsenud vormiroog koos krõbeda saiaga on päris rõõmsalt rohekas vaheldus tavalistele ahjutoitudele. Kevad ju paistab juba;).

50 g võid
250 g (külmutatud) rooskapsast
1 priskem porru
100 g meelepärast sinki
1 sl jahu
2 dl piima
150 g riivitud juustu
riivitud muskaatpähklit
soola (vajadusel)
pipart

Kui kasutada külmutatud kapsakesi, siis tuleb need enne poolenisti sulatada. Pool võist sulatada pannil, panna praadima ribadeks lõigatud sink ja viilutatud porru, vähekese aja pärast ka kapsakesed. Pruunistada kõik läbi, köögivili peaks olema peaaegu pehme, kuid veel krõmps.
Teine pool võist panna väikesesse potti sulama, lisada jahu ja kuumutada läbi, lisada piim ning lasta keema. Siin ei ole keerulist midagi, jahukastet oskab igaüks teha. Kui soust on paksenenud, lisada riivitud juust (ikka seda, mida külmkapis leidub ja mille säilivustähtaja vaatamine muudab murelikuks) ning maitsestada ohtra muskaatpähliga. Viimasega ei tasu koonerdada, kapsad ainult võidavad teie heldusest:).
Köögivilja-singisegu kallata ahjuvormi ja valada üle paksu juustukastmega. Natuke võib lusikaga alt ülespoole tõsta, siis valgub juustusegu ühtlasemalt põhjani.
Küpsetada 200 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni pealispind on kenasti jumekas.

8. märts 2011

Ühed õiged vastlakuklid


Ühed õiged magusad kuklid peavad olema õhulised, õrna, kuid pehme koorikuga ning tulvil kardemoni. Ja ma söön neid täpselt ühe korra aastas - täna! See vastlakuklite fenomen on imeline, täiesti normaalsed inimesed pugivad kahe suupoolega ja valge ninaotsaga vahukoorega täidetud saiakesi. Ja niimoodi igal aastal! Mõni leidlikum poetab ka tilgakese moosi vahukoore alla või üritab erinevate jahudega neid põhjasid küpsetada.
Olen mõnel aastal proovinud ka täisterajahust kukleid teha, samuti erinevaid moose magusale vahukoorele tasakaaluks. Kokkuvõttes võin öelda, et kardemonine ja võist kohev valge kukkel koos vaarika- või pohlamoosiga on ikka üle kõige.

Jaan Koor on pakkunud üle saja aasta tagasi välja aga hoopis teistsugused küpsetised, nii rikkalikku kuklit annab lausa ette kujutada.

1132. Vastla kuklid.
Toop rõõska piima, näpu täis soola ja kolm söögilusika täit värsket võid tehakse kastrolli sees leigeks. Siis pandakse 5 kopika eest presspärmi kausi sisse, kallatakse see piim segades sinna juurde, nii et pärm ära sulab. Lisatakse veel sinna juurde: korten roosivett, üks riivitud tsitroni koor, teelusika täis kardemoni pulbrit, paar lusika täit peenikest suhkrut ja arvata kolm ja veerand naela Moskva jahu, nii et pehmlane tainas on. Klopitakse puumõlaga, kuni kausi ja mõla küljest tainas lahti lööb ja lastakse sooja koha pääl ülesse kerkida. Kallatakse siis see tainas jahuga üleraputatud laua pääle ja lõigatakse säält küljest hanemuna suurused tükid, veeretakse ümmarguseks, pandakse võiga määritud saia plaadi pääle, lastakse veel kord soojas kohas ülesse kerkida ja määritakse päält toore munaga. Neid praetakse ahjus helepruuniks ja küpseks. 
Kui ära jahtub, siis lõigatakse iga kukli päält ümmargune koorikese rattakene maha, uuristakse siis sisu välja, pandakse kastrolli sisse ja lisatakse sinna juurde veerand naela puhastatud rosinaid, veerand naela koortest puhastatud ja peenikeseks raiutud magusaid mandleid, üks riivitud tsitroni koor, natukene peenikest suhkrut, paar toorest muna, paar lusika täit sulavõid ja niipalju rõõska koort, et see tainas kaunis pehme saab. 
Siis täidetakse need kukli augud selle pudruga täis, pandakse need koorukese rattad tagasi pääle, määritakse veelkord päält toore munaga, raputakse peenikeseks raiutud mandlid üle ja küpsetakse veel kord ahjus läbi.
Neid võib ka järgmiselt täita: toop vahukoort löödakse kangeks vahuks, segatakse sinna juurde paar lusika täit roosivett, üks kang pulbriks tambitud vaniljet ja paar lusika täit peenikest suhkrut ja täidetakse sellega need kuklid. Teist korda ei ole siis vaja küpsetada. Seda sisu võib siis saiapudingi tarvis pruukida.

Nii eelmisel kui sel aastal valmisid minu kuklid hoopiski Oma Maitse 2010.a. veebruarikuu retsepti järgi. Just sellised, et isegi ettekujutusvõime saab rahulolevalt nohiseda:).

150 g võid
2 tl kardemoni
1,5 dl suhkrut
0,5 - 1 tl soola
5 dl piima
50 g pärmi
1 muna
jahu (sel aastal umbes 13 dl )

1 muna kuklite määrimiseks

vahukoort
suhkrut ja vanillsuhkrut
meelepärast moosi

Või sulatada, lisada suhkur ja kardemon. Piim soojendada leigeks, lisada pärm ja hõõruda ühtlaseks. Lisada piimasegule jahu (esialgu ei peaks kogu jahu kasutama) ja kloppida puulusikaga või keerutada köögikombaini abil elastne pehme tainas. Valada juurde võisegu ja kloppida uuesti ühtlaseks, vajadusel lisada veel jahu. Tainas peab jääma sitke ja pehme. Katta tainakausss toidukilega ning lasta soojas kohas 30-45 minutit kerkida. Kui kogus on tõusnud kahekordseks, kallata tainas jahuga kaetud töölauale ning vormida parajad kuklid (mul tuli 27 tükki). Tõsta kuklid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja lasta veel 15 minutit kerkida. Määrida nüüd pealt lahtilöödud munaga ja küpsetada 200 kraadi juures 18-20 minutit.
Jahtunud kuklitel lõigata kaas maha, tõsta saiakesele veidi moosi (minu selle aasta katse sisaldas tegelikult vaarikamoosi ja lemon curdi korraga, et olemine liiga läilaks ei muutuks), teha peale vahukooretups ning asetada kaas poolviltu taas peale.
Head liulaskmist!

6. märts 2011

Kohupiimakook mustikate ja valge šokolaadiga

Juhtusin eile raamatupoes nägema raamatut pealkirjaga "Muuda oma elu 7 päevaga". Samuti on olemas kõikvõimalikku kosmeetikat, mis lubavad saada ilusaks loetud päevadega.
Kui see kanda üle oma kodukööki, siis sügavkülm on selline võlukoht, mida ei saa tühjaks isegi mitte 7 kuuga! Ma tean, olen rott ja see on minu isiklik probleem. Nüüd aga kalendrit vaadates tuleb hambad risti lüüa ja hävitada kasvõi nii palju varudest, et valmistuda jäätisemasina seinakapist külmkappi kolimiseks.
Nii et lähemal ajal tuleb tegemisele suur hulk marjakooke ja -magustoite:).

Seekord siis üks ääretult mõnus kohupiimakook, milles sametist täidist täiendavad valge šokolaad ja mustikad.

100 g võid
0,5 dl suhkrut
1 muna
2 - 2,5 dl jahu
terake soola
1 tl küpsetuspulbrit
200 g kohupiima
1 dl hapukoort
1 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
2 muna
1 sl jahu
2 dl mustikaid
100 g valget šokolaadi

Või vahustada suhkruga, lisada muna ja seejärel küpsetuspulbriga segatud jahu. Tainas peab jääma mõnusalt pehme. Suruda tainas jahuse lusikakahaga 24-cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale ja külgedele.
Kohupiim ja hapukoor mikserdada suhkrute ja munadega ühtlaseks, lisada jahuga segatud mustikad ja hakitud šokolaad.
Valada täidis ettevalmistatud põhjale ja küpsetada 175 kraadi juures umbes 50 minutit, kuni kohupiimasegu  on hüübinud. Vajadusel võib küpsemise lõpupoole temperatuuri veidi vähendada või katta pealt fooliumiga, et servad kõrbema ei läheks.
Erinevalt toorjuustukookidest on kohupiimakoogid parimad samal päeval leigelt. Vähemasti minu maitse järgi. Kuigi kui aus olla, siis ega järgmiseks päevaks seda naljalt ei jätkugi. Kui aga nii peaks imekombel juhtuma, siis tasub võrrelda - šokolaadimaitse muutub isegi intensiivsemaks.

3. märts 2011

Nuudlid kalkuni ja roheliste ubadega


Eile õhtul piki Emajõe kallast töölt koju minnes tundsin, et ka õhtune õhk on hoopis teise lõhnaga, et kõnniteede jää on muutunud karedaks, et Emajõgi tahaks kangesti jää alt lahti pääseda. Ja mis kõige tähtsam, süda ihkab värve. Päevane päike on küll soe ja värviline, kuid kangesti tahaks seda valgust säilitada. Ehk õnnestub see kasvõi natikenegi kiire argipäeva lihtsas söögis.

Väike katse selleks sündis lapates Good Foodi 2010.a. novembrinumbrit, retseptis antud kogused on kohandatud neljale ja tehtud väike vangerdus (originaalis tuleb teha hoisin-kastmega).

1 sl tavalist toiduõli + 1 sl seesamiõli
450 g kalkunihakkliha
4 küüslauguküünt
korralik sorts (ligi 0,5 dl) sojakastet
2-3 sl magusat tšillikastet
1-2 laimi mahl
200 g rohelisi ube
nuudleid või spagette
väike punt rohelist sibulat

Nuudlid või spagetid panna keema. Kui mulle muidu meeldivad sellistes toitudes just veidi lokilised munanuudlid, siis antud rooga sobivad spagetid isegi paremini või vähemalt sama hästi. Mõni minut enne keemisaja lõppu lisada oad (talvel on kõige parem kasutada külmutatud ubasid), mitte mingil juhul ei tohi mõlemaid lödiks keeta. Kurnata ja tõsta kõrvale.
Nuudlite keemise ajal panna õli sisse praadima hakkliha, pruunistumise järel lisada hakitud küüslauk, praadida veel veidi. Lisada nüüd omavahel segatud vedelikud, lasta minutikene podiseda ning tõsta juurde nuudlid koos ubadega. Kuumutada kõik korraks koos läbi, puistata peale rohkelt hakitud rohelist sibulat ning serveerida rõõmsal taldrikul:).

1. märts 2011

Miks ma lisasin brüleekreemile burbooni


Restaureerimiskoolis õpetati, et isegi värvipurkide silte tuleb lugeda ja soovitavalt originaalkeeles, kui tahad aru saada, mis komponendid selles halitus- ja jumal-teab-mis kindlust pakkuvas potsikus üldse sees on. Ja et üsna tihti langetakse reklaami ohvriks, mis lubabki näiteks sedasama hallituskindlust. Ütlemata jäetakse aga, et see kehtib purgis püsiva värvi kohta, seinale pintseldatuna see garantii enam ei kehti, värvi omadused muutuvad.

Sama kehtib ka toidupoes. Eks me kõik ole lugenud eesti keelde tõlgitud tootekirjeldusi ja kõõksunud naerda kirja- ja sõnavigade üle. Õnn on, kui algne jutt on üle kleepimata või saad aru originaalkeelest, siis vähemalt tead, millega riskid. Kui seda õnne aga ei ole, siis võib ju suisa valele rajale keerata.

Kui mulle räägiti ehtsa burbooni maitsega vanillikepikestest, mõtlesin, et see on nali. Tuhkagi, suisa musta kirjaga valgel taustal! Firma Kotányi (muide, nende kodulehest läbimurdmine nõuab kõrgema matemaatika tundmist:) ) pakub tõesti töödeldud vanillikaunu, mis pärit Madagaskarilt ning mida seetõttu nimetatakse ka Bourbon-Vanille (sks. keeles) või Bourbon vanilla (ingl. keeles). Kuidas see eestikeelsel sildil muutus äkki viskimaitseliseks - tule taevas appi! Selle peale tulemist, et va Bourbonil võiks olla seos hoopis Madagaskari lähistel asuva Prantsusmaa meretaguse piirkonna Réunioniga (varasema nimega Île Bourbon), oli vist palju tahta. Võib ka teisiti vaadata, seda, kuidas maitseb üks saar, no mitte ei ole proovinud. Liiv ja muld?
Kes tahab vanillist ja tema eri liikidest rohkem teada, võib lugeda siit või siit.

Nüüd, kui mind kui heauskset klienti oli ettekavatsetult alt tõmmatud, ei jäänudki muud üle kui brüleekreemile burbooni hulka kallata. Et oleks nagu sildi peal kirjas;).  Ja mis kõige huvitavam - pakendi peal pole ainsatki kontakti, kellega siinkandis arveid klaarida. Ainus võimalus on kirjutada peakorterisse Austrias! Jehhuuuuuu!


Ma ei hakka magustoidu retsepti siinkohal üles kirjutama, neid variatsioone leiab igalt poolt hulgi. Oluline on varuda munakollaseid, suhkrut, vahukoort ja ehtsat vanillikauna või vanillsuhkrut. Antud juhul siis sortsuke Ameerika viskit ka maitseks, aga see ei ole siiski kohustuslik. Lisaks veel väikeseid vormikesi ja ühte suuremat kõrgemate äärtega panni või vormi, millesse peavad mahtuma need eelpool mainitud väikesed vormid. Ja muidugi läheb tarvis kõigepealt pliiti, millel koore- ja munasegu mõnusalt paksemaks kuumutada ning seejärel ahju, kus need portsjonid peavad veevannil kreemiseks küpsema. Kõige lõpuks paneb i-tähele täpi muidugi ahju grillelement või leegiheitja, et pealeriputatav suhkur kenasti karamelliks kõrvetada.
Ajatu klassika!

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...