30. mai 2011

Soe salat spargliga


Tuletades meelde meie au ja uhkust - kartulisalatit ning suvist veidi nostalgilist tomati-kurgisalatit, võib öelda, et eestlaste traditsioonis valmistatakse salateid tavaliselt pigem hapukoorekastmega ja pakutakse eelistatult külmal kujul. Naaberrahvastelt pärinevad toredad värvilised köögiviljavinegretid ja särtsakad lehtsalatilehtedega isutõstjad üritavad siiski pakkuda vaheldust ja mõnusaid maitsekombinatsioone, nii et salatisõbrad leiavad alati midagi uut ja põnevat. 

Õli baasil kastmega annab meisterdada imepäraseid sooje salateid, mis eriti suvisel ajal sobivad suurepäraselt lõunapraadi asendama, aga passivad hästi ka tugevamaks kaaslaseks grilli kõrvale.
Praegusel hooajal, kui värske spargel ja redised, lopsakas till ning murulauk on vabalt võtta, oleks patt jätta nad ühte salatisse kokku ladumata. Kui kastmesse panna sidrunimahla asemel hoopis törts rabarberimahla, oleme veelgi enam kohalikku vurfi andnud:).

Kaste:
0,5 dl toorest rabarberimahla
1 tl teralist sinepit (näiteks Felixi Inglise sinep)
0,5 dl toiduõli
1 tl suhkrut
4-5 tilka Worcestershire`i kastet
soola

Salatiks:
veidi võid
keedetud kartuleid
keedetud mune
tomateid
sparglivõrseid
rediseid
spinatit või muid rohelisi lehti
tilli
murulauku

Kõigepealt valmistada kaste. Koostisained panna kaanega suletavasse purki ja loksutada korralikult läbi, soola lisada maitse järgi.
Keedukartulid lõigata paksemateks viiludeks, spargel paarisentimeetristeks juppideks ning praadida võis läbi, kuni kartul on parajalt krõbe ja spargel pehme. Maitse järgi riputada soola peale, nagu ikka praekartuleid tehes.
Tomat tükeldada, redised viilutada, lisada kuumad praekartulid ja spargel, hakkida peale hulgaliselt rohelist ning valada juurde kaste. Segada kõik õrnalt läbi, tõsta peale munasektorid ning pakkuda näljastele sööjatele. Tükk ciabattat kastme taldrikupõhjast kokkuriisumiseks on samuti omal kohal.

27. mai 2011

Rediserisoto


Kevadel ei saa ilma krõmpsude redisteta. Ajast aega on nad tundunud kõige maitsvamatena just äsja peenralt kaksatutena, veidike mulda veel küljes. Samuti on ületamatud kevadine värske salat rohelisest kraamist, redistest, keedumunadest ja hapukoorekastmest. Ehk siis redis sobib külmadesse toitudesse justnagu valatult, aga kuidas toimivad koos redis ja pliit?

Otsustasin seda järele proovida risotos. Oluline, et redist ei kuumutataks liiga kaua, muidu kaob talle iseloomulik maitse ja tekstuur. Redis peab hamba all ikka praksuma:).

50 g võid
1 sibul
3 dl risotoriisi
1 dl valget veini
umbes 0,5 l kanapuljongit
100 g rediseid
50 g riivitud parmesani
2 sl redisemaitselist toorjuustu
punt murulauku
soovi korral 100 g krevette

Hakitud sibul praadida võis klaasjaks, lisada riis ja praadida edasi, kuni riisiterad muutuvad peaaegu läbipaistvaks. Valada juurde vein ja lasta vedelikul aurustuda. Alandada kuumust ning osade kaupa puljongit lisades hautada riis pehmeks. Puljongi kogus on siin suhteline ja oleneb mitmetest teguritest, vahel saab hakkama poole liitriga, vahel kulub ligi kolmveerand.
Kui riis on peaaegu valmis, segada juurde toorjuust, riivitud parmesan ja hakitud redised. Lõpuks lisada hakitud murulauk ja soovi korral krevetid. Timmida maitset, vajadusel lisada mõnda tšillist maitseainet.

25. mai 2011

Rabarberikook apelsini ja beseemütsiga


Seda küpsetist võib nimetada ka aastaaegade koogiks, sest kokku saavad talv, kevad, suvi ja sügis ehk siis alustades pealt: kohev valge besee, karamellise tooniga krapsakas rabarber, apelsinidest tulvil kollane toorjuustutäidis ning põhjaks pruunikas küpsisekiht. Mhm, vaadates retsepti, tulin nii keerulise mõttekonstruktsiooni peale alles täna:).

Tegelikult on see mõnus ja kevadisest värskusest pakatav rabarberihooajale kohane kook, mida pakkusin ka laupäevases blogikohvikus. Viimasega kaasnes lõbus vahejuhtum, kus koogileti ääres küsis üks külastaja pikalt lauasilti uurides, et kus see rabarber seal koogis ikka on. Seletasin kõik kihid rõõmsalt ära, teiselpool letti seisja tegi ikka umbusklikke nägusid. Kodus vaatasin siis esimest korda kaasahaaratud silti (kohapeal oli ju muudki tegemist, kui enda lauasilti uurida:) ) ja sinna oli eksikombel jäänud algne trükiveakuradi poolt sassiaetud nimetus. Ehk siis seekord oli laual karamelline rabarberikook beseekattega, karamelline beseekook rabarberikattega jääb mõneks teiseks korraks;).
Algne retseptiidee pärineb ajakirja Delicious käesoleva aasta märtsinumbrist.

1 pakk küpsiseid
100 g võid
Niisugusena nägi ta välja blogikohvikus.

3 rabarberivart
0,75 dl tavalist suhkrut
0,75 dl demerara suhkrut
0,5 apelsini riivitud koor

400 g toorjuustu
1 dl suhkrut
3 munakollast
veidi riivitud apelsinikoort
1 apelsini mahl
200 g hapukoort
2 sl maisitärklist

3 munavalget
1 dl suhkrut

Rabarber viilutada, segada suhkrute ja riivitud apelsinikoorega ning laotada ahjuvormi või -plaadile. Küpsetada 180 kraadi juures, paar korda segades, kuni rabarber on pehme ja vedelik mullitab. Jahutada segu maha (jahtumise käigus muutub ta ka paksemaks).
Küpsised purustada köögikombainis ja segada sulatatud võiga. Suruda puru küpsetuspaberiga kaetud 24-cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Toasoe toorjuust mikserdada suhkruga õhuliseks, lisada ükshaaval ja samal ajal edasi vahustades munakollased ning seejärel ülejäänud ained. Valada täidis küpsisepõhjale ja küpsetada 160 kraadi juures 30 - 45 minut, kuni on puutikuga proovides kenasti hüübinud. Võtta ahjust ja lasta umbes 10 minutit jahtuda, et järgmised kihid ei vajutaks täidist lössi. Tõsta siis peale jahtunud rabarberisegu ja kõige lõpuks katta suhkruga tugevaks vahuks löödud munavalgetega. Küpsetada veel 180 - 200 kraadi juures 5 - 10 minutit, kuni beseetipud on pealt kuldsed.
Asetada ahjust võetud kook restile jahtuma ja lasta jahedas seista kuni järgmise päevani. Siis on kõik maitsed tasakaalustunud ja kook mekib kõige paremini.

22. mai 2011

Tartu blogikohvik - töö kiire ja korralik

Tõesti, tõesti, tund aega pärast kohviku avamist koristati luba laudlinu ja pakiti laudu kokku. Ja mis siis enne seda toimus? Hullumaja, ütleks ma. 360 portsu head ja paremat kadus laudadelt 40 minutiga, osa kraami isegi poole tunniga, nii et sellist turmtuld ei osanud meist keegi isegi mitte unes näha. Meie vaimne juht Aivar Hanson raputas pead ja ütles, et tema enam ei oska, tee mis sa teed, aga tunniga on ikka kõik läbi. Nii jäidki mitmed toredad inimesed tühjade kätega, aga eks tuleb kunagi edaspidi mõnes teises formaadis püüda uuesti meie sõpru ja pöidlahoidjaid rõõmustada. Kohe kindlasti:).

Kui mõelda laupäevale kainema pilguga, siis oli tegemist Tartu kontekstis enneolematu üritusega. Ometi elame linnas, kus on lisaks legendaarsele Werneri kohvikule hulk söögikohti oma suurepäraste küpsetistega. Järelikult on aga midagi puudu selles organiseeritud keskkonnas, et keset päikeselist puhkepäeva, kui oleks märksa ahvatevamaid võimalusi, tuldi Taskusse vaid üheks päevaks kokku pandud kohvikusse. Ja seda tegid enamjaolt meile võhivõõrad inimesed! Kas on inimestel vaja rohkem spontaansust või taheti näha neid "hulle", keda reklaamiti Tasku suurel ekraanil Turu-Riia ristil. Kas huvitab inimesi see, et meie pakutav on puhtast toorainest valmistatud käsitöö või on toidublogid muutunud tõesti nii popiks, et tulebki aeg-ajalt "kapist" välja tulla. Või oli tegemist lihtsalt puhtinimliku uudishimuga. Vast igast pakutud mõttest natukene, toit on ju meile eluliselt igapäevane teema, nii et vaadata ja proovida kasvõi korraks midagi erinevat Pere Leivast (see on mõeldud siinkohal üldiselt kondiitritööstuse tähenduses) võis olla põnev.
Märkasin mõni aeg tagasi mõtet, et toidublogid ei ole mitte ainult kohad, kust lugeda retsepte ja õpetusi, vaid need on ka peegeldused konkreetsete inimeste toidulauast, maitsest ja elustiilist. Mul on hea meel, et saime näidata meile iseloomulikku käekirja, iga väljapandud ports oli ju osake meist endist. Ja kindlasti on igaühel pikk lugu sellest, miks just seda või teist rooga sai pakutud.

Mõeldes tagasi veebruarikuule, kui alustasime selle ürituse jaoks kamraadide otsimist, jäi mulle hingele kriipima üks asi. Teada oli, et Tartus tuleb blogikohvik ühel päeval ja umbes kümne inimesega (Tallinnas toimus see kahel päeval, à viis blogardit), mis tähendas, et tuli välja otsida terve hulk inimesi, kellele Aivar Hanson edastas kutse osalemiseks. Algne nimekiri tuli muidugi pikem kui laupäeval nähtu, sest osa ei soovinud või ei saanud erinevatel põhjustel kampa lüüa. Kõige suuremaks probleemiks kujuneski blogijate kontaktide leidmine, sest osad kirjutavad varjunimede all ning blogis puudub isegi e-posti aadress. Aastate jooksul on mul kujunenud oskus leida kadunud ikoone või mööblitükke, kuid inimesi ... Guugeldamine siin muide ei aita, tuli kasutada muid võtteid. Lisaks käisid käest kätte küsimused, et kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi ... ja ma ei ole kindel, et suutsime kõik välja peilida.

Sestap olgem avatud, mitte anonüümsed! Toidublogijatel on Eesti toidumaailmas oma kindel koht (vähemalt tundub nii), pakkugem siis lugejatele ja nüüd ka vaatajatele julgemalt väikeseid tükikesi oma maailmast! Rõõm sellest on mitmekordne.

Kohvik töötab täie hooga.

Kaare oma kuulsate "rukkileivakestega".

 Sille Portugali sidrunikooke karpi ladumas.

Martiina kaupleb väikeste võileivatordikestega.
Laivi kama-metsapähkli trühvleid sättimas.
Merrit mustsõstardega valge šokolaadi-toorjuustukooki lõikamas.
Liisi võluvat muraka-juustukooki pakkumas.

Püsimatu Liilia on hiilinud köögivilja-juustupirukate juurest Jaanika ja Signe porgandi-vaarikarulli uurima.
Ja mina beseekattega rabarberikoogi juures kohvikumelu jälgimas.
Lõpp - viimane hetk enne laudlinade kokkukorjamist.

Aitäh kõigile kohvikukülastajatele, MTÜ Maitseklubile eesotsas Aivar Hansoniga, Tasku keskusele ja Dorpat Cateringile ning  mõistagi oma julgestustiimile - Karmenile, Maarjale ja Kallele (tema tegi ka suurema osa siin nähaolevatest piltidest).

20. mai 2011

Lihtne sparglipirukas


Tahtsin ära õiendada ühe terminoloogilise segaduse, mis kipub tavaliselt tekkima. Vanemad inimesed nimetavad seda taime asparaaguseks, õige nimi on tal tegelikult harilik aspar, kuid niipea, kui varred lõigatakse kevadel maha ja kantakse kandikul lõunalauale, muutub ta köögiviljana spargliks. Ei tule kohe meelde ühtegi teist taime, mida nimetatakse peenral ja potis nii erineval moel.

Sparglihooajal ei saa ilma pirukata. Sedasorti küpsetise juures on eriti oluline, et varred oleksid ühepikkused. ja seda mitte Euroopa norme silmas pidades, vaid ikka oma ahjuvormi mõõte vaadates:).

Lisaks meie vanale sparglipeenrale, millel vanust vähenalt 40 aastat, külvasin eelmisel aastal mulda uued seemned, millest tärganud taimed talvitusid kenasti ja jätkavad hambatikujämeduste  ritvadena kenasti kosumist. Nii et paari aasta pärast saab juba suuremat saaki ja ei pea lilleklumbis turritavate varrejuppide pärast niipalju mursetsema.

Pirukas ise on küllalt klassikaline. Spargli magusat maitset vürtsitab soolakas juust, muna ja koor kui enesestmõistetavad kompanjonid kõike seda koos hoidmas. Ka mõni tomatikild ei teeks paha, õigemini teeks suisa head:).

250 g pärmi-lehttainast
1 punane sibul
100 g pehmema maitsega sinihallitusjuustu
3 muna
2 dl kohvikoort
soola või meelepärast ürdisoola
sparglivõrseid

Lehttainas sulatada ja rullida õhukeseks. Kasutasin ahjuvormi suurusega 30 x 20 cm ja see tainakogus oli täpselt paras. Vormi jaoks sobiv kogus sparglivarsi lõigata ühepikkusteks ja keeta paar minutit, et nad jääks poolpehmeks.
Sibul lõigata õhukesteks viiludeks ja pudistada sõrmede vahel lahti. Valada peale keev vesi, lasta seista paarkümmend sekundit ja kurnata. Nii muutub sibul parajalt pehmeks ja pääseb praadimisest:).
Laotada pirukapõhjale sibul, pudistada peale juust (sinihallitusjuustu asemel võib kasutada vabalt ka mõnda kõvemat meelepärase maitsega juustu), valada üle segiklopitud ja maitsestatud muna-kohvikooreseguga
Lõpuks sättida peale spargivarred ja küpsetada 200 kraadi juures umbes pool tundi, kuni munasegu on hüübinud ja tainaääred kuldset karva.
Pirukas maitseb kõige paremini paari tunni pärast, kui spargel on jahtudes muutunud ühtlaselt pehmeks ja magusaks.

Homme aga kõik Taskusse ühepäevakohvikusse! Ootame teid kell 12 naeratavate nägude ja lookas liudadega. Minu panus kohvikumenüüsse on vastavalt hooajale rabarberikook, milles rabarberile tuleb seekord seltsiks apelsin.
Kohtumiseni!

18. mai 2011

Liharullid vihmase ilma jaoks


Liharullid kuuluvad minu jaoks lapsepõlvetoitude hulka, mille maitse on justkui veel meeles, kuid mida enam kunagi ei teha täpselt nii nagu siis. Minu lapsepõlvemaitsete hulka kuulusid magusa porgandi ja tingimata seapekikangiga sealiharullid, eriti hõrgud tulid need mõistagi kodus kasvatatud sea lihast.
Omaette ooper oli rullide sidumine niidi või peenikese nööriga. Seetõttu imetlesin alati naabrimehest koka oskust valmistada liharulle ilma niidi või puutikuta, et kuidas tal alati ometi õnnestus saada perfektsed, ühesuguse suurusega rullid ja minul tulevad mingid vusserdised. Ega kõike saagi ju viieteistaastaselt samamoodi osata kui täiskasvanuna, kuigi hirmsasti oleks tahtnud:) .

Mõni aeg tagasi, samuti ühel vihmasel päeval, ei saanud ma teisiti kui marssisin turule, eesmärgiks leida ilus seljakarbonaaditükk traditsiooniliste sealiharullide tarbeks. Ikka porgandi ja sibulaga, kuid seekord ilma pekikangita, sest tõele au andes pole see osa rullidest mulle kunagi meeldinud. Koguseid on siin raske kirja panna, sest liharulle saab alati täpselt nii palju kui on liha. Loogiline ju:).

sealiha
porgandeid
sibulat
küüslauku
soola
pipart

või ja õli segu
vahukoort

Lihast (mulle meeldib enim kondita seljakarbonaad) lõigata sentimeetripaksused viilud ja haamerdada korralikult õhukeseks ning pehmeks. Porgandid lõigata kangideks, sibul ja küüslauk hakkida peeneks ning segada pipraga.
Asetada igale soola ja pipraga maitsestatud lihaviilule vähemalt supilusikatäiesuurune kuhi sibulat, sinna peale panna mõned porgandikangid ning rullida kokku. Kinnitada ots näiteks hambaorgiga.
Kuumutada pannil tükike võid ja paar lusikatäit õli ning praadida rullid kiiresti kuldseks. Tõsta nad potti (võib ka ahjuvormi), valada peale praadimisest pannile jäänud leem ja sorts vett, et rullid istuksid korralikult vedelikus. Hautada pliidil või ahjus pehmeks, valada peale väike pakk vahukoort, lasta veel mõni minut keeda, vajadusel timmida kastme maitset ja ongi valmis. Kõrvale pakkuda head muredat keedukartulit.

16. mai 2011

Kodune Spargelfest


Hea meel on tõdeda, et spargel on meil viimasel paaril aastal tõusnud rabarberi kõrvale kui alati elevust ja ootust tähendav kevadekuulutaja. Ja mis siis muud, kui tuleb pühitseda seda imelist aastaaega ja suurepäraseid ande, mida loodus pakkuda suudab. Nagu näiteks Saksamaal, Spargelfestiga, olgugi et koduses võtmes.

Niisiis spargel, kui üks õrnemaid köögivilju, sakslased on ta ristinud suisa kuninglikuks köögiviljaks. Mul on toidupoe köögiviljaletis alati valus vaadata ärakuivanud sparglivarsi, mida ei taha enam keegi, kuigi loodetakse veel. Vanaemast saati on meil kasvatatud sparglit ühes kindlas kohas, ikka ilutaimena, nagu me oleme siin rohkem harjunud. Kuid juba hea mitu aastat on sealt rännanud  paras käputäis ka söögilauale. Mulle meeldib see heli, mida tekitab nuga sparglivart läbi lõigates, väike krõks ja mahlast tilkuv delikatess ongi sul pihus... Värskele, äsja tuppa toodud ja minutitega lauale jõudnud spargliportsule on raske vastu seista.

Nädalavahetus kulgeski täielikult spargli taktikepi all. Alustuseks ajatu klassika ehk taldrikutäis sparglit Hollandi kastme ja tomatisalatiga. Kui eelmisel aastal valmis kaste sajanditaguse õpetuse järgi, siis nüüd tekkis kihk proovida järele ajakirja Delicious selle aasta maikuises numbris pakutud varianti. Mhm, peab ütlema, et see uus meeldis rohkem ... Rammusa kastme ja õrnalt küüslauguse tomatisalati õnnis harmoonia rohelistel sparglivartel maitseb nii luksuslikult, et ei usu isegi, et oled kodus, mitte peenes restoranis. Ja seda ilma suurema vaevata ju:).

3 sl valge veini äädikat
1 loorberileht
4 pipratera
2 hästi värsket munakollast
125 g võid
soola

2 suurt (liha)tomatit
1 küüslauguküüs
soola
musta pipart
hakitud murulauku

sparglivarsi
vett
soola

Äädikas valada väikesesse keedunõusse ja keeta koos loorberilehe ja piprateradega kokku, nii et umbes 1,5 sl jääb järele. Hästi värsked munakollased (kasutasin äsjamunetud, veel sooje mune:) ) panna kuumuskindlasse kaussi, lisada redutseeritud äädikas ja vispeldada lahti. Tõsta kauss kuumaveevanni (parem, kui vesi ei ulatu päris kausi põhjani) ja vispeldada edasi, lisada tükkhaaval või, nii et enne uue lisamist on eelmine võinööp kastmesse jõudnud seguneda. Kui tekib oht kastme kokkuminekuks, võib lisada segu rahustamiseks tilga külma vett. Lõpptulemusena peab kaste meenutama oma konsistentsilt majoneesi - paks ja kreemjas. Lõpuks maitsestada soolaga, vajadusel lisada veel veidike sidrunimahla. Kastet hoida kuni serveerimiseni soojas, aeg-ajalt segades, et ta ei kaotaks oma konsistentsi.
Tomatid viilutada (Intsu talu omad on praegu juba tõesti maitsvad ja päris tomati lõhnaga), eemaldada seemnekojad ning lõigata puhas viljaliha väikesteks kuubikuteks. Küüslauk hakkida hästi peeneks ja segada kokku tomatikuubikutega. Maitsestada soola ning musta pipraga, lisada veel värviks hakitud murulauku.
Sparglivarred keeta mõni minut soolaga maitsestatud vees, kurnata ja soovi korral valada üle külma veega, et kaunist rohelist värvi säilitada. Keetmise asemel sobib väga hästi ka aurutamine.
Ja nüüd ei jäägi üle muud kui serveerida - Spargelfest alaku!

14. mai 2011

Põlvamaa - rohelisem elu

Just niimoodi kõlab Põlvamaa tunnuslause. Imeilus maastik, mitmekesine kultuur, eriline Setumaa, tõesti - Põlvamaa on roheline, seda just loodus- ja kultuuripärandi kaudu. Sinna juurde on püütud järjest liita teisi turismiga haakuvaid teemasid, kaasa arvatud toit.

Kultuuri- ja looduspärandis ei saa sa kunagi pettuda, see tagab etteaimatava, fikseeritud emotsiooni. Halvemal juhul võid vinguda pisiasjade üle, kõige halvemal juhul võib see mälestis olla vahepeal kas sisse vajunud, maha saetud või muul kombel maakaardilt pühitud. Seda viimast juhtub mõistagi harva.
.
Keerulisem lugu on aga toiduga, see kas tõmbab ligi või vastupidi peletab eemale. Võrokeste Uma mekk on minu meelest geniaalne ühendus ja kui palju häid emotsioone see tekitab. Mina olen sedasorti inimene, kellele istub stabiilsus. Seetõttu olen ma äärmiselt tänulik à la Säästumarketile ja McDonaldsile, kuna võhivõõras kohas toob sedasorti siltide nägemine tagasi kindlustunde. Sama on Uma mekiga, kui see plagu on kusagil laadal, messil, vm üles tõmmatud, tead täpselt, mida saad.

Põlvamaa pole veel sellist ühtset kaubamärki endale saanud, aga küllap see juhtub. Seetõttu ootasin pingsalt võimalust külastada äsjaavatud esimest Põlva talupoodi Talutoit ja ei pidanud pettuma. Lettidel oli nii toorest kui suitsuliha, rikkalik valik Pajumäe piimatooteid, jahusid, kuivatatud ürte, ja nii edasi, ja nii edasi. Kõike ei jõua siinkohal üleski lugeda. Kodutehtud leibadest ja pagaritoodetest ma üldse ei räägi.  Isegi jahutatud vutikesed vaatasid külmkapist vastu:). Poes on aga veel veidike vaba pinda, nii et kui peaks ilmuma sobiva kauba müüjaid, saab poepere kliente veelgi enam rõõmustada. Ainus miinus on ehk see, et pood asub linna servas, nii et sinna minek tuleb enamusel ette planeerida.

Eripära ja naeratavad kliendid tuleb aga välja teenida. Paari päeva eest tagasid ülimalt meeldiva üllatuse Pesa restorani šokolaaditäppidega väikesed keeksikesed, mis olid värsked, mahlased ja imelise maitsega.  Nii et õhtuse restoranikülastuse eel olid ootused täielikult üles köetud. Seda enam, et kodulehel olev restorani menüü tundus paljulubav (mis siis, et esmapilgul jäi mulle silma silt Peielauad, aga see on ehk minu viltuse silmavaate probleem:) ) ja sealse peakoka väljamõeldud tomatisupp oli meie maja hilissuve hitt.
Niisiis langes valik omakandi roogade erimenüü praadidele ja tavamenüü magustoitudele. Kus siis veel kui mitte Põlvas proovida kohalikust toorainest au ja uhkusega vürtsitatud roogi. Aga paraku ..., kas oli halb tähtede seis, eesootav suure peoseltskonna toitlustamine või miski muu põhjus, aga vau-efekti ei kaasnenud, kohe üldse mitte. Sama juhtus ka magustoitudega. Seltskond klõbistas nugade-kahvlitega üsna vaikselt ja ka pärast koduteel tuletasime meelde vaid maitsvaid keeksikesi. Siiski, minu jaoks ainus positiivne emotsioon kaasnes seafilee juurde pakutud kastmega - šokolaadist tummine kaste harmoneerus sealihaga üllatavalt hästi. Mitte ei ma oleks kahelnud šokolaadi ja sealiha sobivuses, vaid raske on leida tasakaalu, mis tagaks maitsva lõpptulemuse.

Sellest hoolimata on praegu aasta oodatuim aeg, äsjasadanud vihm lõi õhu kargeks ja tõi taevasse isegi vikerkaare. Toomingad avasid oma hullutava lõhnaga õied juba pühapäeval, nii et tänaseks on Lõuna-Eesti metsaservad valged, kirsid õitsevad ning nartsisside-tulpide õiemeri lisab rohelisele murule imelisi värvilaike. Kahju vaid, et see ilus aeg on nii üürike.

11. mai 2011

Nõgesemuffinid ilma Toskaana juuksenõelata


Paljud minu toidud sünnivad mingist emotsioonist, on see siis esmapilgul mõttetu ost toidupoes, kapinurka jäänud purk või karp või vahel ka lihtsalt niiöelda lambist.

Mul oli kindel plaan võtta ette nõgesemuffinid, teadmata seejuures, mida sinna peale nõgeste veel sisse panna. Ok, jahu ja muna ka, aga veel? Turule minnes silmasin suitsujuustu, mhm, äkki seda? Paar letti edasi nägin aga lõpuks oma silmaga Läti juustumüüjat. Asi selles, et Tartu turuhoones on üks veidi müstiline lett, milles müüakse Lätist Apest pärit juustusid, sealhulgas ka kitsejuustu. Kunagi pole ma trehvanud turule siis, kui see lett on mehitatud, aga nüüd see ime lõpuks juhtus. Küsisin kõigepealt tükikese kitsejuustu, siis aga peatus pilk Toskaana juustul. Ka seda ostsin tükikese kaasa. Nagu te arvata võite, kummagi juustu puhul puudus vähimgi idee, mida nendega peale hakata. Tüüpiline rott, kühveldab varud kokku ja siis ...

Kodus juustusid degusteerides hakkas lambike vaikselt põlema, kui nõgesekotti jõllitasin. Ja nii need muffinid sündisidki, veidike Vahemerd, veidike Eestit, veidike kevadist ärevust, veidike varjatud ilu. Justnagu selle nähtamatu Toskaana juuksenõelaga. Oleks peaaegu unustanud, Toskaana juustuks nimetab tootja oma veidi vürtsikat juustu ilmselt seepärast, et juustukera katab tihke ürdikiht.

3 dl jahu
2 dl täisterajahu
kuni 0,5 tl soola
1 tl küpsetuspulbrit
(veidi kuivatatud tüümiani)
2 muna
2 dl piima
1 dl toiduõli
suur peotäis nõgeselehti
100 g tugevamamaitselist juustu
3 sl kodust tomatihoidist või purustatud tomateid

Kuivained segada omavahel. Nõgesed valada üle keeva veega (võib ka minutikese kupatada), nõrutada korralikult ja suruda käte vahel viimnegi vesi välja. Teises kausis kloppida munad piima ja õliga lahti, lisada hakitud nõgesed, riivitud juust ja tomatihoidis. Segada mõlema kausi sisud kiiresti kokku ja täita muffinivormid. Sellest kogusest saab nagu ikka 12 prisket kakukest.
Küpsetada 200 kraadi juures kuni pool tundi. Muffinid maitsevad kõige paremini samal päeval.

9. mai 2011

Rabarberikook ingveri ja mustade ploomidega


Rabarber ruulib! Alles ta nina välja pistis ja nüüd on oma kuu aega hooletu, kook see-ja-see, kook too-ja-too. Sekka mõni jäätis, lihamarinaad või miskit veel. Ideid leiab edasimõtlemiseks igalt poolt.

Et rabarber ja ingver saavad hästi läbi, ei ole üldse üllatus. Kuidas saavad omavahel läbi rabarber ja kuivatatud ploomid. Mnjaa, see küsimus hakkas mind vaevama poes, kui ma ei leidnud kuivatatud suhkurdatud ingverit. Tuleb aga tunnistada, et suurepärane paar, miks ma küll varem polnud selle peale tulnud:). Et kolm on kohtuseadus, sokutasin sekka ikkagi ka ingverit, mis lisab rabarberi hapususele ja ploomide tummisusele veel parajat vürtsi, nii et igati harmooniline tulemus.
Koos pehme põhja ja õhulise valge katusega osutus see täiesti sobivaks emadepäevakoogiks:).

100 g võid
0,5 dl suhkrut
2 munakollast
2 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 dl hapukoort

300 g rabarberit
jupike ingverit
100 g kuivatatud ploome
1 dl suhkrut (võib teha nii valge kui pruuni suhkruga)
0,5 dl jahu

3 munavalget
1 dl suhkrut

Toasoe pehme või (parem on, kui saaks pliidi peal natuke veel pehmemaks sulatada) vahustada suhkruga. Lisada ükshaaval munakollased ja hõõruda puulusikaga ühtlaseks. Lisada küpsetuspulbriga segatud jahu ja hapukoor ning segada kiiresti tainaks. Suruda see jahuse lusikakahaga võiga määritud ja jahuga üleriputatud 26-cm läbimõõduga koogivormi põhjale ning küljele.
Rabarberivarred lõigata seibideks, segada peeneks hakitud ingverijuure, tükeldatud kuivatatud ploomide, suhkru ja jahuga läbi ning kallata tainapõhjale. Küpsetada 180 - 200 kraadi juures umbes pool tundi. See tähendab nii kaua, kuni kook on peaaegu valmis. 
Vahustada munavalged kõvaks vahuks, lisada edasi mikserdades vähehaaval suhkur. Tõsta vaht ahjust võetud koogile, alandada kuumus 160 kraadini ja küpsetada 10 - 15 minutit, kuni besee on pealt kuldne.
Kook maitseb kõige paremini poolsoojalt.

P. S. Ei saa mitte mainimata jätta, et kanad on juba hea mitu nädalat hommikust õhtuni õuerežiimil olnud (koos mõõduka umbrohudieediga), mis avaldab mõju ka munakollaste värvile. See avaldab aga omakorda mõju koogi värvile. Ausõna, ma ei ole arvutis kollast värvi lisanud:) .

Või, suhkur ja munakollased - milline värv!

6. mai 2011

80 portsu soolast ja 280 portsu magusat ning seda kõike üheks päevaks!

Just nimelt! Koos heade abilistega lööme üheksakesi Tartus Tasku kaubanduskeskuses enam-vähem kahe nädala pärast, 21.mail laagri üles ja pakume möödakäijatele ning ekstra kohaletulnutele seda kõike maitsta. Muidugi mitte niisama möödaminnes püstijalu ja jooksu pealt, vaid ikka nagu päris, kohvikus nimega "Blogi 2".

Aasta algul kirjutati, et 2011.a. üheks toidutrendiks on impulsiivsed pop-up söögikohad, kus tullakse kokku vaid üheks päevaks, ollakse rõõmus ja nauditakse häid maitseid. Ja ega Eestigi saa kehvem olla:) . Veebruari alguses paiskas õhku elevust MTÜ Maitseklubi poolt ettevõetud ja Tallinnas Solarise keskuse aatriumis ülesseatud esimene blogipidajate kohvik. Kahel päeval pakkusid Mari-Liis, Liina, Tuuli, Piret, Ragne, Priit, Elis, Kätrin ning Katrin head ja paremat, mis kadusid kui sabaga tähed karges taevas. Ühesõnaga oli see üks äraütlemata menukas ettevõtmine. Ise sinna kahjuks kiibitsema ei jõudnud, sest talvine külmetushaigus otsustas just sellel nädalavahetusel jalust maha niita, sama juhtus ka ühe kohvikus üles astuma pidanud blogija Aedaga.

Kohe pärast seda läks Tartuski sahisema-kahisema, et kas ja kus ja kas meil ka. Aivar Hansonil MTÜ Maitseklubi poolt oli idee täiesti olemas, natuke sai kaasa mõeldud ja nii see kõik nüüd reaalsuseks saabki.
Vahepeal tuli suisa hirm peale, et oli nüüd tarvis torkida. Aga praeguseks on see ahastusefaas õnneks seljataga, aru saadud, et kaamera taga on märksa mugavam toimetada kui selle ees ning ootan juba ülejärgmist laupäeva, põnevusega.

Tartu blogikohvik ei ole üksnes Tartu-keskne, kaasatud on need Liivimaa toidublogide pidajad, kes mõistagi nõustusid selles avantüüris kaasa lööma, pluss abijõud Eestimaalt. Nii et välja astub sõbralik seltskond, kes pakub ehtsaid, ilma igasuguste säilitusainete, jahuparandajate ja transrasvadeta ampse. Hea võimalus maiustada kohapeal, osta koju või küllaminekuks endavalitud sisuga karbike kaasa, või minna selle karbiga hoopis aeda või piknikule. Valik on teie!

Kuna ülekordamine on tarkuse ema, siis loen üles need, kes blogikohvikus end laua taha sätivad:
Sille Vadi, blogi Toidutegu
Martiina Anni, blogi Tegemisi-toimetusi
Kaare Kangro, blogi Koopatibi küpsetab
Liilia Raik, blogi Köögitoimkond
Liisi Luukas, blogi Liisi blogi
Jaanika ja Signe Anton, blogi Maitse asi
Laivi Mesikäpp, blogi Seto Külakost - loomise lugu
Merrit Kiho, blogi Abikelner Hummer
ja mina ka:) . 

Ettevõtmist korraldab MTÜ Maitseklubi ja toetab DanSukker.

Kohviku menüü on järgmine:

Selleks, et külastajad jõuaks meid eelnevalt tundma õppida, võib kodus vaadata lühivideosid, et kes need toidublogijad küll on ja millest mõtlevad:). Mina mõtlesin (kui Internet Explorer ei näita veidi allpool avanevat videot, kasutada seda linki) seekord traditsioonilisele odrajahukaraskile.



Nii et märkige kalendrisse, mobiiltelefoni, rüperaali või kõrva taha suurelt ja punaselt:
21.mail kell 12 avab Tartus Tasku keskuse I korrusel uksed Tartu ja Liivimaa esimene toidublogipidajate kohvik "Blogi 2".
Kiirustage seltsimehed, kiirustage!

4. mai 2011

Ühest raamatust ja keedetud suhkrust


 Selleks, et jõuda keedetud suhkruni, tuleb alustada algusest. Tahaksin nimelt jagada oma viimase aja suurimat vau-efektiga lugemiselamust. Ma arvan, et mõistatada pole väga raske, niimoodi alustades peab see olema  kulinaaria valdkonnast:) .

Kõik algas sellest, kuidas aprillis pidas Marju Kõivupuu Eesti Rahva Muuseumis toimunud toidukultuuri konverentsi programmis Marina Kuvaitsevaga kahasse ettevalmistatud ettekande Eesti vanausuliste toidukultuurist. Kuulasin põnevusega, sest aastaid Peipsiäärsete vanausulistega kokku puutununa olid paljud märkused ja tähelepanekud mulle tuttavad. Küll aga kuulsin esimest korda, et vanausulised ei jäta õhtul kunagi musti nõusid pesemata. Vähe sellest, need tuleb ka kuivatada ja kinnisesse kappi kummuli panna, muidu on vanakuri platsis ja poeb sisse. Nii et ei mingeid ööseks vedelema jäetud nõusid enam!

Ettekande lõpus tutvustas Marju Kõivupuu kahte raamatut. Esimene neist, nüüdseks juba ilmunud "Peipsi veerel. Vanausulised paluvad lauda" on minu teine vau-efektiga viimase aja raamat. Nautisin igat fotot sellest, nii ehtsalt ja siiralt on fotograafid suutnud edasi anda põliseid peipsiveerlasi. Tunnistan, et raamatu lõppu jõudes tõusis klomp kurku, niivõrd tugevad emotsioonid kaasnesid loetu ja nähtuga. Aga see pole ikka veel see:) .

Juttu tuleb hoopis sellest teisest raamatust, mille autoriks Marina Kuvaitseva. Pealkirjaks siis "Застолица. Кухня староверов Эстонии." Tegemist on juba aasta tagasi ilmunud venekeelse raamatuga (pidavat olema plaan ka eesti keelde tõlkimiseks), millesse on kogutud autentsed vanemate inimeste mälestused ja kirjeldused eri toitudest ning pühade ja kommetega seotud söögilauast, lisaks Pavel Varunini muhedad illustratsioonid. Kõige lihtsam on tuua paralleeliks, et Marina Kuvaitseva võrdub eestlaste toidulauast kirjutanud Aliise Mooraga. Siiski, Mooral kaasneb oma megauurimusega analüüs ja üldistus, kuid Marinal on veel küllalt aega sellega tegeleda, oluline on kõigepealt koguda inimeste mälestusi, varsti võib selleks liiga hilja olla.
Nii et see ei ole üldse mitte retseptiraamat, tõsi, mõni jutustab nii põhjalikult mingist toidust ja selle valmistamisest, et toob sealjuures ka koostisained ning kogused. Ja see kõik on nii vahetult trükisõnasse pandud, nagu oleks justkui ise kuulaja rollis. Tõsi, ka selles raamatus on palju mulle tuttavat, mitmed jutustajad sealhulgas. Kasutades klišeelikku väljendust, see raamat kõneles minuga ja kuidas veel.

Olin just mõni aeg enne mõelnud, et miks ma ei ole küll kunagi Varnjas Zoja Kutkina juures teed juues uurinud, kuidas ta tee juurde hammustatavat keedetud suhkrut täpselt valmistab. Tal kukub see alati välja nii õrn ja rabe, vastu valgust vaadates paistab justkui läbi, Kolkja sibularestoranis pakutav ei saa sinna lähedalegi. Ja nüüd - leheküljelt 70 vaatab mulle vastu Zoja detailne õpetus, kuidas tema suhkrut keedab, kuidas seda tegi tema ema ja mismoodi Zoja on seda käepärasemaks "tuuninud". Ja ma ei saanud seda enesestmõistetavalt proovimata jätta:) .

Vanausuliste traditsioonilise keedetud suhkru näol on tegemist meie mõistes iirisega. Vahe on vaid selles, et niisugune iiris ei tohi olla veniv ega kleepuv. Ta peab jääma rabe (murtav), kuid hamba all parajalt pehme, samuti peab ta koos teega sulama suus. Kõvaks ja klaasjaks muutunud mass pole ka õige. Keedetud suhkur on tegelikult jumaliku maitsega!
Võtsin siis Zoja õpetuse ette ja tegin läbi. Töötas!

0,5 kg suhkrut
1,25 - 1,5 dl täispiima
25 g võid

Suhkur kallata paksupõhjalisse keedupotti, valides mõnevõrra suurema poti, kuna keedus mullitab päris kõrgele. Valada suhkru peale piim. Kasutasin Nopri toorpiima, mille rasvasisalduseks märgitud 4,6 %, tavalise poepiimaga ei tasu siin minu arvates mängida. Ka Zoja ise ütles ükskord, et ta teeb muidu piimaga, kuid vahel kasutab piima ja koort pooleks.
Kui piim on suhkrusse imendunud, lisada ka võitükk ja lasta kogu kupatus keema. Seejärel keerata tuli üsna madalaks ning lasta vaikselt muliseda. Ettevaatust, tuline suhkrumass võib üle ääre pritsida! Aeg-ajalt tuleb massi segada, et vältida põhjakõrbemist, kuigi või lisamine peaks seda ohtu vähendama. Mul õnnestus tuli hoida nii parajana (elektripliidil kuuese jaotuse puhul number 2 juures), et ei pritsinud ega keenud põhja.

Piim, suhkur ja või on alles keema läinud, mullitamine algab.

Iirisesegu on podisenud umbes 20 minutit, mass on muutunud läikivaks ja pakseneb iga minutiga.
 Suhkrut tuleb keeta 40 - 45 minutit, kuni segu on ilusat poeiirise karva ja peaaegu hapukoorepaksune, kuid veel läikiv ja voolav. Mul läkski asi veidike untsu, kuna mõtlesin kriitilist piiri aimates, et võib veel mõne minuti hoida, kuid mass hakkas sekunditega juba potis kergelt püdelaks muutuma. Maitseomadused sellest ei kannata, rabedus ka eriti mitte, ta ei jää lihtsalt nii õrn ja habras.
Valmis keedus valada veega üleloputatud vormi ja lasta pool tundi kuni tund tahkuda. Murda sõrmedega või lõigata noaga sobiva suurusega tükkideks ning asuda teed jooma - ikka nii, et tükk suhkrut põske ja lonks teed peale. Aga ei saa salata, paljalt maitseb veel paremini. See on aga väike saladus;).

Täiendatud 9.06.2011:
Kogumikus "Narva Muuseumi toimetised 11, 2011" ilmus Marina Kuvaitseva  sulest põhjalik ülevaateartikkel "Peipsi lääneranniku vanausuliste toidukultuur".

2. mai 2011

Rabarberikeeks martsipaniträpsudega


Pärast tänavutalvist lumeuputust ei julenud vist keegi loota, et lumi võiks enne jaanipäeva kadunud olla, mai algusest rääkimata. Aga vat loodus otsustas hoopis, et töö tuleb kiire ja korralik ning aia- ja põllukevad saab alata isegi varem. Isegi rabarberikooki sai paar päeva varem kui mullu! Ja rabarber oli juba päris rabarber, mitte rohumaitseline mõruhapu kraam.

Aga et ühe tordi tegemisest jäi alles maasikamaitselist partsipani (sellist Taani martsipani müüakse poes, vähemasti Selverites), otsustasin alustada rabarberihooaega ühe rikkaliku ja lõhnava keeksiga. Maasikamartsipani asendab edukalt tavaline valge, aga et värvi oleks sutsu rohkem, võib tainasse tükeldada mõned punapõsksed ehtsad maasikad.

200 g võid
2 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
4 muna
0,5 tl kardemoni
4 dl jahu
1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit
80 - 100 g maasikamaitselist martsipani või sama kogus tavalist martsipani + 3-4 maasikat
2 -3 keskmist rabarberivart

Pehme või vahustada suhkrutega kohevaks, lisada ükshaaval munad ja mikserdada õhuliseks. Lisada kuivained ning segada puulusikaga läbi. Lõpuks kallata juurde tükeldatud rabarber ja külmkapis hoitud ning riivitud martsipan. Segada tainas kiiresti ja võimalikult väheste liigutustega ühtlaseks ning valada võitatud ja jahuga üleriputatud keeksivormi.
Küpsetada 160 - 180 kraadi juures umbes 45 minutit, kuni tainasse torgatud puutikk jääb puhtaks. Keeks maitseb kõige paremini ahjusoojalt.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...