29. juuni 2011

Kui šašlõkihullus on maad võtnud


Aeg-ajalt juhtub ikka, et lihaküpsetamishoog muudkui kasvab ja kasvab ning grillija tunneb ennast kui muistne kütt mitte ühe loomaga, vaid neid oleks justkui terve kari lõkketule äärde marinaadipotti sätitud. Noh et igaks juhuks, et ikka jätkuks. Mõnikord jätkub parasjagu, mõnikord jääb üle. Kes see ikka seda va jahtunud liha enam tahab.

Niisiis vahtisingi jaanipäeva järel tõtt alles jäänud lihatükkidega. Muide, jalustrabavalt hea šašlõkk oli, see Tuuli sealiha ja veini triumf maitses ikka tõesti taevalikult. Kuid seda sai lihtsalt ülemäära palju:).
Kuna sügavkülm vajas uute marjade eel sulatamist, siis ühe külmutatud tainapaki realiseerimine oli just see õige tegu. Nii need pirukad sündisidki, idee pärineb Good Food`i juulinumbrist.


500 g (külmutatud) pärmi-lehttainast
suur peotäis (umbes 5-dl karbitäis) eelmisest õhtust ülejäänud šašlõkki või muud grillilt tulnut
punt rohelist sibulat
100 g riivitud juustu (võiks kasutada erinevaid)
150-200 g kohupiima või toorjuustu
soola, pipart
1 muna

Lihatükid peenestada noaga või köögikombainis. Hakklihamasin ei ole nii hea mõte, kuna segu puutub liiga tihkeks. Lihale lisada ülejänud ained ja segada hästi läbi, maitsestada soovikohaselt.
Tainas rullida õhukeseks (külmutatud tainas eelnevalt sulatada), lõigata nelinurkadeks, vajaduse korral rullida neid veel laiemaks ning tõsta muffinipanni süvenditesse. Igasse pessa panna suur lusikatäis täidist ja tõsta nurgad keskele kokku, neid kergelt voltides, justnagu üritaks lilleõit vormida. Määrida pealt munaga ja küpsetada 200 kraadi juures 15-20 minutit, kuni on pealt kuldsed. Antud kogustest saab 18 toredat pirukat.
Maitsevad kõige paremini just ahjust tulnutena, ikka klaasi piimaga.

27. juuni 2011

Õnnis tunne üsna vähesest


Päikeseloojangust pimestatud silmil võiks ära unustada kõik peenemad palad ning keskenduda suvise õhtu nautimisele. Lisaks tulikollasele kettale, mis vajub üha allapoole, kattes selle nautijate näod kuldse jumega, läheb tarvis värskelt küpsetatud, alles sooja leiba ning kausitäit äsja valmistatud päikesekarva munavõid. Õnnis tunne, mida ei saa mitte kusagil mujal, kui siin ja praegu. Isegi Eesti uus versioon anšoovisefileest (tootesari Briis) passib sellesse hetke justnagu valatult. See annab kokku maitse, mis on lihtne ja vana, kuid ometigi hurmav ning suisa ülev.

Ja veel, maasikaveerandikud, kurgiviilud, oksake piparmünti ja lapsepõlvelimps Kelluke täiendamas brittide Pimm`si on selle juures kohustuslikud.


On puhkus.

22. juuni 2011

Ikka grillime, ikka grillime ...

Ja millal siis veel mitte kui jaanipäeval. Peaaegu et kohustuslikus korras sätib kogu Eesti rahvas end tossavate grillide manu ja loodab algul silmadega näha ja pärast maitsemeeltega (kui need selleks ajaks veel alles on ja pole tossust ära ummistunud) kompida liha ja vorstikesi, sekka aedvilju või mõnda puuviljalist magustoiduks ka.

Mõned päevad tagasi valgustas Tuuli oma blogis ehtsa ja hea sealihašaslõki valmistamise köögipoolt. Ausalt öeldes hakkas see kirjatükk niivõrd peas kummitama, et jaanipäevaks lähevad üle tüki aja grillile raudselt ühed mõnusad paksude sibularatastega sealihavardad.

Jaanipäeva eelmänguna panin nädalavahetusel grillile aga teised alternatiivid, seda juhuks, kui siga ei passi või ootab näljane seltskond kiiresti paremaid palasid. Kalkun ja lambamaks on selleks päris head kompanjonid, leides endale kaaslased vastavalt tüümiani ning koriandri näol. Tartu turul on minu jaoks õnnepäevad nädala lõpupoole, kui tapetakse taas lambaid ning letis on lisaks erinevatele lihatükkidele ka maksa. Ja tuleb välja, et mina pole ainus hull, kes seda viimast jahib:).

Kõigepealt kalkun:




















1 kg kalkuni kintsuliha
0,75 dl toiduõli
1 dl valget veini
peotäis hakitud värsket tüümiani
soola
mõnda tšillist maitseainesegu (näiteks Santa Maria Chilli Explosion)

Segada marinaadiained kokku, tükeldada liha parajateks paladeks, mudida käte abil kõik rõõmsalt segi ja jätta jahedasse vähemalt paariks tunniks maitsestuma (parem oleks muidugi nii 12 tunniks).
Nagu kana on ka kalkun kiire küpseja, nii et liha valmib loetud minutitega. Olen viimasel ajal harjunud liha grillima varraste asemel hoopis suletaval restil, märksa mugavam ja valmis tükid ei jää "auklikud":).

Seejärel lambamaks:




















1 kg lambamaksa
0,5 dl toiduõli
1 dl valget veini
3-4 purustatud küüslauguküünt
soola
punt värsket koriandrit

Tegevuskäik sarnaneb täielikult kalkunile, maks puhastada kelmetest ja soontest ning tükeldada, segada marinaadiga, lasta maitsestuda ja lõpuks asetada süte kohale küpsema. Ääremärkusena, et maksa ettevalmistamisel tasuks maksatükid veega üle loputada ja seejärel näiteks köögipaberiga kuivaks patsutada.
Lambamaks küpseb samuti kiiresti. Kui eralduv mahl ei ole enam verine, vaid kergelt läbipaistev, on maks valmis. Hea oleks sütelt võetud maks tõsta mõneks minutiks sooja kohta fooliumi alla, siis muutub ka vahepeal pisut kuivanud tükkide pealiskiht taas õrnaks ja mahlaseks. Kuivamise põhjus on selles, et maksas pole ju rasva, mis teda seesmiselt "õlitaks".

Grillitud kraami juurde passib oivaliselt tüüpiline suvine salat erinevatest salatilehtedest, tomatist, kurgist, hunnikust sibulast ja tillist ning meelepärasest kastmest. Kellele maitseb hapukoorega, kellele õlikastmega, siin on kõik teed valla. Ise eelistaksin maksa juurde vana head hapukoorega tomatisalatit, nii et tomat, koriander ja lambamaks moodustavad sellise koostööalti trio.

Kindlasti pean hoitama, et mõlemad variandid ei ole mõeldud tulise maitse austajatele. Muidugi võib tšillit või pipart lisada hulgi, kuid see pole minu meelest eesmärk omaette. Eesmärk on tunda ja nautida head toorainet.

Grill-liha ja salatiga on asi ühel pool, aga edasi? Kindlasti võiks proovida oma aiamaalt (selle puudumisel seada sammud lähimale turule) esimesi värskeid kartuleid. Meie selle aasta esimesed mugulad said mulda 25.  aprillil ja esimesed pesakonnad läksid lõunalauale nüüd pühapäeval 19. juunil. Ma arvan, et mul ema peaks suisa patentima oma talaaiameetodi:).


Aga midagi magusat ka. Ühe märja (lubatakse ju vihma!) ja sääsese õuepeo jaoks ei pea nikerdama udupeent roosidega torti, sööjate rahulolu ja kestvad ovatsioonid saab garanteerida ka märksa vähema vaevaga. Näiteks rullbiskviidiga. Seekordse rulli juures ei kasutanud ma täidise jaoks grammigi suhkrut, magusat maitset annab kondenspiim. Ja otse loomulikult suure hulga maasikatega!

4 muna
4 sl suhkrut
2 kuhjaga sl jahu
2 kuhjaga sl kartulijahu

2 dl vahukoort
umbes 100 g magusat kondenspiima
2 sl Vana Tallinna likööri
1 tl želatiini
paar peotäit maasikaid ehk nii nagu endale paras tundub

Biskviidi jaoks vahustada munad koos suhkruga tihedaks vahuks, lisada õrnalt puulusikaga tõstes sõelutud jahud. Muide, munavaht on siis õige tugevusega, kui sinna peale sõelutud jahud ei vaju kohe põhja, vaid jäävad kergelt lohku ja peaaegu pinnale. Tainas kallata võitatud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpsetada 180-200 kraadi juures umbes 10-15 minutit, kuni pealispind hakkab kergelt pruunistuma. Biskviidi kõige suurem häda ongi õige küpsetusaja väljaraalimine, põhi jäägu pigem heledam kui tumedam, sest üleküpsenud põhja ei anna enam kokku rullida, samuti kaob ära õhuline tekstuur ja õrn maitse. Tordipõhjade puhul ei ole see nii suur probleem, pigem kummitab see rullbiskviidi puhul.
Kui põhi on õigel ajal ahjust välja võetud, kummutada ta uuele küsetuspaberile, vana koorida lahti ja visata ära ning rullida uue paberiga koos kokku. Jätta jahtuma.
Samal ajal valmistada täidis. Želatiin panna tilga vee ja likööriga (lastele pakkudes mõistagi ilma liköörita:) ) paisuma, maasikad tükeldada. Vahukoor lüüa vahtu, lisada kondenspiim (selle täpne kogus oleneb valmistaja maitsest)  ja mikserdada ühtlaseks. Lisada nüüd sulatatud želatiin ning segada ühtlaseks. Kui mass hakkab juba veidike tarduma, valada juurde maasikad.
Keerata jahtunud biskviit rullist lahti, määrida peale maasikakreem ja keerata uuesti rulli. Lasta jahedas vähemalt tunnike seista, et kreem taheneks täielikult. Serveerimisel sõeluda peale tuhksuhkrut.

Nii et häid jaanipäeva ettevalmistusi, sest

Kes ei tule tulele,
Selle odrad ohakased,
Kaerad kasteheinased!

20. juuni 2011

Suvel samovare kaema ja Varvaraga tutvust sobitama


Kujutage ette - terve tuba samovare täis! Aga täpselt selline vaatepilt avaneb Tiheda vanas koolimajas Peipsi ääres, kus maja üks pool on eeloleval suvel teed armastavate ja paikkonna elu-olu uudistavate inimeste päralt.

Veronika oma kogu uusimat asukat tutvustamas

Õieti on see pigem elustiilinäitus. Peipsiäärsete, isa poolt vanausuliste juurtega Veronika Kookmaa võttis kätte ja pani ilmarahvale näitamiseks välja oma samovarikogu, mille vanim eksponaat on 19. saj algusest, uusim alles vähem kui kuu uue perenaise omanduses olnud. Samovare täiendavad kõikvõimalikud teejoomiseks vajalikud lauanõud ja muud tarvikud.

Vasakul on näha kogu vanim eksponaat

Näitust aitasid kujundada ka ümbruskonna naised, tuues välja toredaid tikitud vanu tekstiile ja rõivaidki. Nii kajastab väljapaneku tagumine tuba vanausuliste kombeid ja elulaadi. Ruumide seintelt vaatavad vastu aga raamatuga "Peipsi veerel. Vanausulised paluvad lauda" tuttavaks saanud Annika Haasa ja Birgit Püve imelised fotoportreed.

Samovarid ja teelaud

Kõige esimene tuba on aga Varvara ja tema nobenäppudest abliste päralt. Mõni aeg tagasi leides oma postkastist teate selle näituse avamise kohta, kirjutati seal ka minu jaoks tundmatust kaubamärgist "Varvara Gourmet". Jesver, minu esimene mõte oli, et jälle on keegi vindi üle keeranud. Seda enam, et möödunud nädalal tuletati just meelde keeleseaduse nõudeid siltide kirjutamise kohta:). Nii ei saanudki uudishimu muud moodi võitu, kui tuli kohale minna:).

Keedusuhkur ja teesegud

Ja mis selgus, Varvara kaubamärk sai alguse vägagi elulisest vajadusest hankida Kükita vanausuliste palvela remondiprojektide jaoks nõutavat omaosaluse summat. Nagu Veronika ütles, tuli teha midagi. Ajud ja käed pandi tööle ning nii sündisidki kolm toodetesarja, Varvara Gourmet all pakutakse sigurimett, erinevaid teesid, keedetud suhkrut ja muud söödavat kraami; Varvara Spa suunab vanni- ja saunamõnude nautimisele ning Varvara Design tegeleb käsitööga. Varvara oli muide Veronika tädi ja kõik tooted kannavad kellegi sugulase nime. Peaks ütlema, et geniaalne viis oma suguvõsa jäädvustamiseks! Toodete ideed ja pakendid võlusid mind kohemaid oma elegantsusega, ainsa okkana jäid need gourmet`d ja design`id torkima. Peipsi ja vanausuliste eripära rõhutamiseks oleks sobinud vast mõni kohalikus murdes või venekeelne sõna enam.

Vahvad vannisoolad

Siiski tasub ise vaatama minna, tore ohhoo-efekt on näitusel kindlustatud. Lisaks tasub küsida erilist mõrkja maitsega sigurileiba, mida püütakse jõudumööda ka müügiks küpsetada.

Sigurimesi

Tiheda vana koolimaja leiab Jõgeva maakonnast Tiheda külast aadressil Sõpruse tn 86 (6521134.7, 671026.5 või 58°47΄44.59˝, 26°57΄33.48˝).

Endine Tiheda koolimaja

17. juuni 2011

Sparglipirukad


Saksamaal kestab sparglihooaeg jüripäevast jaanipäevani, eriti meeldis mulle üks nende ütlemine selle viimase otsa kohta, et "Kirschen rot, Spargel tot“. Õige ta on, sest koduaia sparglipeenar on juba võtnud kassi suvila kuju ja katus on varsti täielikult peal. Ütleme nii, et juba juuni alguseks sai see pidu läbi. Külmkapis niiske köögipaberi sees õnnestus seda aega veidike pikendada, kuigi nüüd võib üksnes kurbdusest ohata. Kuni järgmise kevadeni:).

Hooaja lõpetasid ühed mõnusad pirukad, mida on lihtne valmistada muffinipanniga (12 pesaga). Muidugi võib selle kõik mahutada ka suuremasse, näiteks 24-cm läbimõõduga vormi, kuid väiksemad on head näiteks piknikule või väljasõidule kaasa võtta.

250 g pärmi-lehttainast
12 sparglivart
2 muna
100 g hapukoort
200 g kodujuustu
meelepärast ürdisoola
3-4 sl röstitud sibulalaaste või -helbeid
soovi korral veidike mõnda tšilliga maitseainesegu

Lehttainas rullida õhukeseks, lõigata sellest vormiga ringid ja suruda muffinipanni süvenditesse, nii et jäävad ka kõrgemad ääred.
Sparglitel lõigata ülemisest tipust umbes 5-cm jupid ära ja ülejäänud varred viilutada. Keeta kogu see kupatus mõni minut soolaga maitsestatud vees ja tõsta nõrguma. Munad kloppida maitseainete ja hapukoore ning kodujuustuga lahti. Jagada sparglid (v.a tipud) pirukapesade vahel, valada üle munaseguga ning tõsta igale pirukale see tipujupp peale. Küpsetada 200 kraadi juures kuni pool tundi ehk kuni munasegu on hüübinud ja pirukad kuldset nägu.
Maitsevad hästi kas soojalt piimaga või jahtunult järgmisel päeval klaasi külma veiniga.

15. juuni 2011

Lihtsalt ilus, vol 6

Ilus õiteaeg läheb nii kiiresti, et ei jõua isegi kirjutada sellest. Hea, et vähemalt natuke klõpsida märkasin:). Muidu ei mäletakski sügisel, milliseid tulbisibulaid juurde hankida või kuhu istutada. Lisaks on plaan otsida juurde iiriseid, enelaid, ka üks ebajasmiin on veel puudu. Oeh, tahtmine on taevariik ...

Siin aga sellekevadised uued tulbid, millest tahaks tõsta esile roosat kreemitorti "Christo Elite". Väga lahe nägi välja, pealegi, kuna ta oli hilisem sort, siis ta oligi  viimane, mina oodata.



 
 
 
Väga salapärasena mõjus must tulp. Kahjuks kadus ära mu varasem lemmikmust roosaka äärega, kuid asendus oli kohe olemas, aitäh Ilonale.


Hoolimata uute sortide virr-varrist on mu kõige-kõige lemmik hoopis üks vana täidisõieline tumepunane sort, mis lahtilöönuna meenutab roosi. Kui uutel tulpidel enamasti lõhn puudub, siis pistes nina selle õiesse ja pigistades silmad kinni, võib ennast vabalt pilvedele mõelda. Kuni järgmise kevadeni:).


13. juuni 2011

Welfenspeise - autor välja, autor välja!


Ütlen kohe ette, et selle magustoidu valmistamine ei olnud niiöelda programmiline ettevõtmine, vaid täiesti juhuslik. Õigemini andis selleks ajendi mingit töös vajalikku märksõna guugeldades juhuslikult leitud veebilehe artikkel. Lugesin retsepti ja mõtlesin, et oo, kui lahe magustoit, peaks proovima. Kuri kiri retsepti all teatas, et retsept on selle naisseltsi autoriõigusega kaitstud. Teisiti väljenduses, kui teeotsa on pandud suur silt "ERAMAA, LÄBIPÄÄS OMANIKU LOAL" ja omaniku ning tema telefoninumbri tuvastamine on kohapeal võimatu, on see lihtsalt üks "geniaalne" silt. Ehk siis enne kaaskondsete ette keelamisega lehvitamaminekut tuleks selgeks teha, et keelamine eeldab ka endale esitatatavate tingimuste täitmist.

Hoolimata paralleelist teise valdkonda, tagasi põhiteemasse. Autoriõiguse vallas ilmus hiljuti üks põnev asjakohane uudis, kuidas kohus tunnistas ühe andmebaasi sisu autorikaitse objektiks.  Olgem aus, enamus kaaskodanikke, kes pole autoriõiguse seadust tudeerinud (palju neid vabatahtlikke ikka on, kes kõiki seadusi jõuaks lugeda:) ), ei tule selle pealegi, et andmebaaside puhul otsustab selle kasutamise andmebaasi koostaja ja näiteks konkurentide poolt nende andmete loata kopeerimine on karistatav. Jääb ju mulje, et kui asi on avalik, siis ta on ka kõigile vabaks kasutamiseks.Tegelikult ei ole see nii.

Blogide või muude sarnase mõtteviisi alusel kokkupandud veebilehtede kohta ei ütle autoriõiguse seadus praegu otse ühtki sõna. Kuidas meie loominguline tegevus siis välja näeb? Kindlasti avaldame arvamust, kohandame või tõlgime algseid retsepte, jagame valmistamisõpetusi, paneme üles hoole ja vaevaga tehtud fotosid. Kindlasti on iga selline enda loodud sõnaline või visuaalne väljendus mõeldud isiklikuks, mitte äriliseks otstarbeks, kuigi tegemist on enamasti üldsusele suunatud "teosega" nagu avalik internet seda paratamatult võimaldab (kui blogi on parooli all, siis laiem üldsus sellest lihtsalt ei kuule). Tulles tagasi selle magustoidu retsepti ja valmistamisõpetuse juurde, siis karm kiri on täiesti asjakohane, tõlge või tuletus loobki aluse uueks autoriõiguseks, küll tuleb aga sealjuures näidata algse retsepti autor või päritoluallikas. Ehk siis üheksa korda mõõda, üks kord lõika, seekord jäi väheke puudu:).

Aga nüüd magustoidust. Pärit on see Alam-Saksimaalt ja seosub vana ning võimsa Welfenite suguvõsaga, mida on võimalik jälgida Euroopa võimuladvikus alates 9. sajandist.. Desserti olevat serveeritud Welfenite võimuloleku 200. aastapäeva puhul Alam-Saksimaal, autoriks üks Hannoveri kokk. Valge ja kollane  kannavad endas piirkonna värve ning dessert olla väga maitsenud Braunschweigi ja Lüneburgi hertsogile Ernst Augustile (1629-1698). Roa nimetuse võiks ju tõlkida ka eesti keelde, kuid öelda "Welfenite roog" ei kõla kohe kuidagi. Nii et las ta siis jääb nagu on.

Tiitlitest hoolimata on tegemist lihtsa ja mõnusa magustoiduga, milles õhuline piimakisselli-munavalgevaht koos intensiivsema veinivahuga moodustavad võluva ja täiusliku koosluse. Natuke pliidiäärset sehkendamist küll on, kuid tulemus tasub vaeva täielikult. Allpool toodud kogusest jätkub kuni 8 maiasmokale.
Retsept pärineb siit.

5 dl piima
3 sl suhkrut
3 sl maisitärklist
vanillsuhkrut või vanillikauna või -ekstrakti
4 munavalget

4 munakollast
0,75 dl suhkrut
2,5 dl valget magusamat veini
0,5 sidruni mahl
1 sl maisitärklist

Kõigepealt valmistada valge kreem. Piim ja suhkur lasta keema, lisada väheses vees lahustatud maisitärklis ja lasta uuesti keema. Tõsta tulelt ja maitsestada vanillsuhkruga. Segada juurde teises kausis tugevaks vahuks löödud munavalged ja jätta jahtuma.
Veinivahu jaoks mikserdada munakollased kergelt suhkruga lahti, valada juurde vein (kasutasin seekord Põltsamaa Kuldset ja tulemus jäi külluslik ning aromaatne) ja sidrunimahl ning segada juurde maisitärklis. Madalal kuumusel otse pliidil või veevannil kuumutada segu pidevalt vispeldades, kuni hakkab vahtu minema. Kogu segu peab muutuma tihkeks vahuks, kuid ei tohi kokku minna. Nii et väheke passimist on kohustuslik. Seejärel tõsta nõu hästi külma vette, seda vajadusel vahetades ja vispeldada kreemi kuni selle jahtumiseni.
Serveerida jahedalt ja tingimata kihiliselt.

10. juuni 2011

Siidine rabarberikreem


Selle peale küsis üks mu sõber, kuidas saab rabarber siidine olla, ta ju tulihapu! Aga vat seekord on, õrn ja paitab siidiselt maitsemeeli (see viimane on muidugi täielik klišee, aga ilus ikkagi:) ). Koor mahendab rabarberi haput maitset, vanill lisab veidi salapära. Praeguste üsna ebatavaliselt tuliste ilmadega mõnusalt jahutav magustoit. Enamvähem samasuguse segu võib vabalt panna ka jäätisemasinasse pöörlema, tulemus jääks kindlasti hästi õhuline ja kreemjas. 

Vabandan juba ette, kui teen reklaami, aga on paar kasutuskohta, kus ei saa läbi ilma korraliku kooreta. Üks on seesama magustoit, mille õnnestumise tagab puhas vanakooli vahukoor, nagu seda toodab näiteks Nopri Talumeierei. Samamoodi on koorel ja koorel vahe, kui teha vahukooretorti. Mujal, kus kooremaitse seguneb muude tugevamate maitsetega või teda kuumutatakse, pole see nii oluline.

Niisiis rabarberikreem, mis on seekord ristand possetist ja panna cottast. Seda seepärast, et esimest peaks tegema ilma želatiinita ja teine peaks olema mõnevõrra tahkem. Aga tulemus on võluv.

360 ml vahukoort (Nopri)
1,5 dl suhkrut
2 dl toorest rabarberimahla
2 sl sidrunimahla
0,5 tl vanillsuhkrut või pool vanillikauna
2 - 3 lehte želatiini

Tegemiskäik on ääretult lihtne. Koor kuumutada koos suhkruga (ja vanillikaunaga) peaaegu keemiseni, lisada rabarberi- ning sidrunimahl, vajadusel timmida veel magusust. Kuumutada veel vähemalt 5 minutit (keema mitte lasta), kuni rabarberi toores maitse on kadunud. Maitsestada vanillsuhkruga, kui vanillikauna ei kasuta. Lisada külmas vees leotatud ja kuivaks pigistatud želatiinilehed. Kui on plaanis magustoitu kiiremini süüa, siis tuleks kasutada 3 lehte, kui ta saab seista külmkapis järgmise päevani, võib ka 2-ga piirduda. See kreem on maitsvam, kui ta on pigem pehme kui tahke.

8. juuni 2011

Kõige kiirem õhtueine


Väljas on ebanormaalselt palav ja kui õhtupoolikul tõuseb kontoris termomeetrinäit 30 kraadini, algab vaikne ülessulamine. Kohe tunned, kuidas nahk kleepub ja tahaks muudkui rohkem vett juua, õhust rääkimata. Õhtul ei viitsi enam isegi süüa teha. Sestap jaksad pomiseda vaid: "Lauake, kata end!", kuni selgub, et selleks tuleb ikka peadpidi külmkappi pugeda. Niipalju siis muinasjuttudest:).

Niisiis üks kerge ja värviline taldrikutäis, milles ei puudu kevadine kuningas spargel. Seekord läks ta pannile koos oma vana armastuse - küüslauguga. Olgem ausad, retseptist on asi kaugel, pigem on tegemist kaunis emotsionaalse taldrikutäitmisega, võtke või jätke.

õli
5-6 küüslauguküünt
punt sparglit
meresoola

Hakitud küüslauguküüned panna õli sisse praadima, lisada minutikese pärast sparglivõrsed, alandada kuumust ja praadida, kuni spargel on parajalt pehme, kuid veel krõmps. Vahepeal võiks sparglit ka pöörata, siis küpsevad varred ühtlasemalt. Küüslauk pruunistub küpsemise käigusning muutub mõnusaks tšipsilaadseks. Lõpuks maitsestada soolaga.

Tõsta kuumad sparglid taldrikule, sinna juurde kõlbab hästi hapukoorega kodujuust (kui Hollandi kastme tegemine osutub liiga väsitavaks:) ) ja mõned tükid punast soolakala koos paari tera uhmerdatud värvilise pipraseguga, rediski ei tee paha. Viil musta leiba ja klaas külma valget veini - idüll missugune.

6. juuni 2011

Kaerahelbesed rabarberimuffinid


Samahästi võinuks pealkirjaks panna "ellujäämisvõitlus sääskedega". Sest seda need paar viimast päeva Värska kandis olid. Lisaks lugematule hulgale tigedatele sääskedele tegid kiiret eesliinitööd kihulased, nii et ei aidanud siin mingid tõrjeefekti lubavad odöörid. Vaid Ameerika kosmoseagentuur suutvat neid tõrjuda.

Vastukaaluks sääskede põhjustatud füüsilistele kannatustele sain aga äraütlemata positiivse elamuse õdede Visselite kokakunstist. Ja mitte ainult mina, kiitvaid sõnu või lihtsalt rahulolevat mõminat väljendas kokku umbes kolm bussitäit inimesi. Nimelt olid kolm sõsarat sättinud Saatse Seto Muuseumi õuel korraldatud suuremat sorti pikniku jaoks üles lookas lauad, alustades leivast koos munavõi ja muu leivapealsega, edasi seenesalat, praetud kalad, erinevad lahtised pirukad, lõpuks pannkoogid erinevate moosidega ning suussulavad plaadikoogid. Kõike ei jõua siinkohal üleski lugeda. Pean tunnistama, et suurima elamuse pakkus mulle kodune seenesalat, milles seened ja sibulad moodustasid parima võimaliku tasakaalu. Kuna õdede kokandushaare muudkui laieneb, küsisin Triinult (muide, Triin töötas mõni aeg tagasi samuti muinsuskaitses), kuidas nad on sellega kohanenud. Triin vastas talle omasel toonil, et pole hullu, niikaua, kui see ei muutu rutiinseks tegevuseks, on see puhas rõõm ja ei käi üle jõu. Toitlustusteenuse pakkumine suurele seltskonnale on kahtlemata väljakutse, mis eeldab lisaks vaaritamisele täpset logistikat, sobivat transpordivõimalust, toidu säilitamise tingimusi, ilmaoludega arvestamist, jne.  Igatahes jõudu ja edu neile ehtsate, kohalikust toorainest valmistatud hõrgutiste valmistamiseks.

Kuna rabarberihooaeg kestab veel täiega, võib vahelduseks kookidele küpsetada ka muffineid. Pannitäis kohevaid kaneeliseid ja pärlsuhkrust krõbisevaid rabarberimuffineid, milles kaerahelbed annavad juurde portsu tervislikkust, võiksid uue nädala uue hooga sisse juhatada küll.
Sama retsept ilmus ka laupävases Õhtulehes.

2,5 dl jahu
1,5 dl kiirkaerahelbeid
2 dl pruuni suhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl kaneeli
2 muna
100 g sulatatud võid
1 dl hapukoort
3 dl peeneks hakitud rabarberit
pealeriputamiseks pärlsuhkrut

Kuivained segada omavahel. Munad kloppida lahti, lisada sulatatud või ja hapukoor ning segada ühtlaseks. Valada see kuivainete sekka ja segada kiiresti ning võimalikult väheste liigutustega tainaks. Lõpuks lisada rabarberitükid ja segada veelkord õrnalt läbi.
Tõsta tainas muffinivormidesse, riputada üle pärlsuhkruga ja küpsetada 200 kraadi juures 20 - 25 minutit, kuni on pealt kenasti kuldsed ja keeksikesse torgatud puutikk jääb puhtaks. Nagu ikka, saab sellest kogusest 12 korralikku muffinit.
Maitsevad paremini mahajahtunult koos klaasi piimaga.

3. juuni 2011

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes


Moskva saiad, oi pardoon, nüüdsel ajal kreemisaiad, on minu raudsed lemmikud kõikvõimalike kuklite-saiade valikus. Nüüd võib üles tunnistada, aga lapsepõlves armastasin neilt ära limpsida just selle kollase kreemi ja jätta saiaosa kus see ja teine. Vahel sain riielda ka, kuid mulle ei tahtnud kuidagi pähe mahtuda, miks seda kreemi vaid näpuotsaga saianurkades vastu vaatab.

Maailma parimaid Moskva saiu sai kooli ajal osta Jõe baarist. Jõgeva inimesed teavad kindlasti seda imetillukest pimedat baari Jõe kaupluse nurgas. Väikesena tundus see tohutult müstilise paigana, sest lapsi ju ei lastud sinna, kus müüdi kangemaid napse. Siltki oli väljas, mis seda keelas :(. Neil vähestel kordadel, kui sinna õnnetus sisse astuda tellitud tordi, vms äratoomise eesmärgil, mõjus paksude puunide kardinatega ruumi sisenemine nagu nõiakoopasse minek. Siis aga hakkasid ajad muutuma, kardinadki läksid vist õhemaks või tõmmati nad vahel aknast kaugemale ja keskkooli ajal võisime ka meie sealt juba saiakesi ostma minna. Olgem aus, ega seal meiesugustel suurt midagi muud teha olnudki, ruum oli nii väike, et leti ees mahtus parajasti ümber keerama ja nurgas seisis paar miniatuurset lauda. Aga sealsed kondiitritöökoja tooted olid imelised, Moskva saiad ja võiroosid suisa ületamatud.

Kui hiljuti läks nii mitmeski blogis liikvele nostalgiliste saiade küpsetamislaine, jäi õhku küsimus, millised need õiged Moskva saiad siis olema peavad. Ja miks nad on just Moskva saiad. Ja mis ajast see sort pärineb.
Sattusin otsingutel väga elavale teemakäsitlusele, mis mind tublisti edasi aitas. Esimest korda elus põdesin suisa kolm sekundit, et keskkoolis valisin õpitavaks lisaerialaks käsitöö ja mitte kondiitri oma (see oli see kord nädalas omandav tarkus, mille eest anti isegi paber:) ).


Igatahes on kuidas on, korralikud Moskva saiad tuleb teha mannaga täidisega (kui mannat ei kasuta, siis peab neil ka mingi teine nimetus olema) ning kogu see värk tundub olevat 1970-80. aastate teema. Mõistagi nõuaks see põhjalikumat kaevamist ja töötamist allikatega, kuid ehk mõni teine kord. Leidsin viite Moskva saiadele siiski juba 1967. a Tallinnas välja antud kogumikust "Täiendavaid retsepte ETKVL-i toitlustusettevõtetele" (toimetaja V. Pillau)*. Sisulisest standardiga võrreldavad retseptid olid mõeldud kasutamiseks ETKVL süsteemi toitlustusettevõtetes. Taina koostises hakkab silma kardemon, kreem on mõistagi mannaga. Ja veel, Moskva saiade eripäraks lisaks mannakreemile on ka taina võiga kihitamine. 

Kontrollisin igaks juhuks üle, mida räägivad kodukatsetajatele mõeldud kokaraamatud. "Valik toiduretsepte" (M. Eesmaa, A. Küüsvek, S. Masso) ütleb nii 1965. kui 1980. a trükis, et kihilisest pärmitainast tuleb lõigata 5 x 5 cm ruut, panna keskele paksu vanillikreemi (jahuga tehtud) ja vajutada vastasotsad teineteisele peale. Kuna see õpetus on vaid üks punkt pikemast seeriast kuidas teha erinevaid saiu, pole neile antud ka omaette nimetust. Pigem siis kreemisaiad.
I. Savi räägib oma legendaarses raamatus "Saiad, pirukad, koogid" küll kreemisaiadest, kuid mille vormimine meenutab pigem povidloga pirukat: 8 x 8 cm tainaruudule tõstetakse jahuga valmistatud piimakreemi, vormitakse kolmnurgaks ja lõpuks lõigatakse servadesse veel sämbudki sisse.

Aga kus on siis need Moskva saiad?
Juhhaidii, lõpuks päästab hädast välja 1984. a välja antud "Kokaraamat", koostajaks S. Masso. Need kannavad samuti kreemisaiade nime, kuid olen sinna pealkirja alla kirjutanud püüdlikult ja siis veel ilusas käekirjas :) "Moskva saiakesed". Tõesti-tõesti, viimati neid saiu tehes olin vist tõesti oma poole noorem:).

Praegune retsept pärinebki sellest viimatimainitud raamatust, kreemi tegin muide kolmekordse koguse, vähemaga polnud mõtet saiategu alustadagi.

20 g pärmi
2 dl piima
1 dl suhkrut
näpuotsatäis soola
2 muna
100 g võid
jahu
vahelerullimiseks 90 g võid
saide määrimiseks 1 muna
vormimiseks jahu

4,5 dl piima
6 sl suhkrut
näpuotsatäis soola
30 g võid
3 väikese kuhjaga sl mannat
3 väikese kuhjaga sl jahu
3 muna
vanillsuhkrut

Kõige õigem oleks valmistada eelkergitusega pärmitainas. Kui aga ei viitsi niipalju aega kulutada, võib teha ka tavalisel kombel, paar korda võiks kerkinud tainapalli vaid alla sõtkuda.
Kui teha tavalisel viisil, siis pärm lahustada leiges piimas, lisada suhkur ja näpuotsatäis soola ning lahtiklopitud munad. Hakata lisama jahu, kuni tainas on veel puulusikaga segatav. Lisada nüüd toasoe pehme või ja silma järgi veel jahu ning sõtkuda, kuni tainas on elastne ja lööb käte küljest lahti. Tainas võiks jääda pigem pehme kui liiga kõva. Kui ta on piisavalt kerkinud, sõtkuda korralikult läbi, et õhumullid välja saaks, rullida ristkülikukujuliselt õhukeseks ja katta 2/3 ulatuses pehme võiga (pagar-kondiitritel soovitatakse kasutada või asemel hoopis spetsiaalset kihistusmargariini, kodus oleks parem siiski võiga toimetada) ning lapata kolmeks kokku. Tõsta tainas jahedasse, näiteks külmkappi. Jahutamise mõtes on selles, et kihtidevaheline või taheneks ja ei voolaks vormimise ajal välja.
Samal ajal valmistada kreem. Piim lasta suhkru, soola ja võiga keema, lisada omavahel segatud jahu ja manna ning keeta tasasel tulel, kuni puder on valmis. Tõsta tulelt, valada juurde lahtiklopitud munad, maitsestada vanillsuhkruga ja kloppida ühtlaseks.
Tainas rullida õhukeseks ja lõigata ruutudeks (sellest kogusest sain mina 30 ruutu ehk saia). Igale ruudule panna lusikaga täidist, tõsta kaks nurka keskele kokku ja vajutada sõrmega kinni. Asetada saiad ahjuplaadile, lasta kerkida, määrida lahtiklopitud munaga ning küpsetada 200 kraadi juures 10 - 15 minutit, kuni on pealt kenasti kuldsed.
Jahtunud saiadele sõeluda tuhksuhkrut ja maiustada koos klaasi piimaga.
----------------------------------------
* - Postitust täiendatud 8.01.2017 ETKVLi kogumiku infoga.

1. juuni 2011

Rabarberivõie, vol 2


Sidrunivõie kuulub mu talviste lemmikute hulka, peletab külmetust (ma ise vähemasti usun nii:) ) ja maitseb jumalikult. Sestap ei saanud ma eelmisel kevadel proovimata jätta sama asja, kuid rabarberi ja veidikese piparmündiga. Maitses samuti oivaliselt nagu minu tollases ettekujutuses üks rabarberivõie maitsema pidigi. Samas jäi nagu midagi hingele kriipima. Kui Elis tegi sel talvel "loomkatseid" tsitruseliste ja nüüd hiljuti rabarberiga, tuli see kripeldus taas meelde.

Koondasin vahepeal selginenud mõtted ja siin see tulemus ongi - õrn ja siidine. Üksnes rabarberimahla kasutamine garanteeribki just selle pehme ning sametise maitse. Meliss annab hapule rabarberile nõksu värskust juurde, jäädes siiski parajalt aimatavaks.

3 muna
2 dl suhkrut
2 - 2,5 dl rabarberimahla
paar vart sidrunmelissi
75 g võid

Munad mikserdada koos suhkuga tihedaks vahuks. Lisada toores rabarberimahl, melissivarred ja või ning kuumutada madalal kuumusel pidevalt segades umbes 10 minutit, kuni mass muutub tihkemaks ja kaob ära toores rabarberimaitse. Eemaldada melissivarred ja tõsta võie kaanega suletavasse purki, mahajahtununa pakseneb ta veelgi. Säilitada (või vähemalt püüda seda teha, enne kui purk tühjaks saab:) ) külmkapis.

Kuna rabarberiga variant jääb sutsu vedelamaks kui sidruniga, sobib ta jäätisele kastmeks või kookidele täidiseks (eriti hea beseepõhjal koos vahukoorega), aga ka saiaga või lihtsalt niisama limpsimiseks. Viimane on muidugi elementaarne:).

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...