Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuni, 2011 postitused

Kui šašlõkihullus on maad võtnud

Kujutis
Aeg-ajalt juhtub ikka, et lihaküpsetamishoog muudkui kasvab ja kasvab ning grillija tunneb ennast kui muistne kütt mitte ühe loomaga, vaid neid oleks justkui terve kari lõkketule äärde marinaadipotti sätitud. Noh et igaks juhuks, et ikka jätkuks. Mõnikord jätkub parasjagu, mõnikord jääb üle. Kes see ikka seda va jahtunud liha enam tahab.

Niisiis vahtisingi jaanipäeva järel tõtt alles jäänud lihatükkidega. Muide, jalustrabavalt hea šašlõkk oli, see Tuuli sealiha ja veini triumf maitses ikka tõesti taevalikult. Kuid seda sai lihtsalt ülemäära palju:).
Kuna sügavkülm vajas uute marjade eel sulatamist, siis ühe külmutatud tainapaki realiseerimine oli just see õige tegu. Nii need pirukad sündisidki, idee pärineb Good Food`i juulinumbrist.


500 g (külmutatud) pärmi-lehttainast
suur peotäis (umbes 5-dl karbitäis) eelmisest õhtust ülejäänud šašlõkki või muud grillilt tulnut
punt rohelist sibulat
100 g riivitud juustu (võiks kasutada erinevaid)
150-200 g kohupiima või toorjuustu
soola, pipart

Õnnis tunne üsna vähesest

Kujutis
Päikeseloojangust pimestatud silmil võiks ära unustada kõik peenemad palad ning keskenduda suvise õhtu nautimisele. Lisaks tulikollasele kettale, mis vajub üha allapoole, kattes selle nautijate näod kuldse jumega, läheb tarvis värskelt küpsetatud, alles sooja leiba ning kausitäit äsja valmistatud päikesekarva munavõid. Õnnis tunne, mida ei saa mitte kusagil mujal, kui siin ja praegu. Isegi Eesti uus versioon anšoovisefileest (tootesari Briis) passib sellesse hetke justnagu valatult. See annab kokku maitse, mis on lihtne ja vana, kuid ometigi hurmav ning suisa ülev.

Ja veel, maasikaveerandikud, kurgiviilud, oksake piparmünti ja lapsepõlvelimps Kelluke täiendamas brittide Pimm`si on selle juures kohustuslikud.


On puhkus.

Ikka grillime, ikka grillime ...

Kujutis
Ja millal siis veel mitte kui jaanipäeval. Peaaegu et kohustuslikus korras sätib kogu Eesti rahvas end tossavate grillide manu ja loodab algul silmadega näha ja pärast maitsemeeltega (kui need selleks ajaks veel alles on ja pole tossust ära ummistunud) kompida liha ja vorstikesi, sekka aedvilju või mõnda puuviljalist magustoiduks ka.

Mõned päevad tagasi valgustas Tuuli oma blogis ehtsa ja hea sealihašaslõki valmistamise köögipoolt. Ausalt öeldes hakkas see kirjatükk niivõrd peas kummitama, et jaanipäevaks lähevad üle tüki aja grillile raudselt ühed mõnusad paksude sibularatastega sealihavardad.

Jaanipäeva eelmänguna panin nädalavahetusel grillile aga teised alternatiivid, seda juhuks, kui siga ei passi või ootab näljane seltskond kiiresti paremaid palasid. Kalkun ja lambamaks on selleks päris head kompanjonid, leides endale kaaslased vastavalt tüümiani ning koriandri näol. Tartu turul on minu jaoks õnnepäevad nädala lõpupoole, kui tapetakse taas lambaid ning letis on lisaks erinevatel…

Suvel samovare kaema ja Varvaraga tutvust sobitama

Kujutis
Kujutage ette - terve tuba samovare täis! Aga täpselt selline vaatepilt avaneb Tiheda vanas koolimajas Peipsi ääres, kus maja üks pool on eeloleval suvel teed armastavate ja paikkonna elu-olu uudistavate inimeste päralt.


Õieti on see pigem elustiilinäitus. Peipsiäärsete, isa poolt vanausuliste juurtega Veronika Kookmaa võttis kätte ja pani ilmarahvale näitamiseks välja oma samovarikogu, mille vanim eksponaat on 19. saj algusest, uusim alles vähem kui kuu uue perenaise omanduses olnud. Samovare täiendavad kõikvõimalikud teejoomiseks vajalikud lauanõud ja muud tarvikud.


Näitust aitasid kujundada ka ümbruskonna naised, tuues välja toredaid tikitud vanu tekstiile ja rõivaidki. Nii kajastab väljapaneku tagumine tuba vanausuliste kombeid ja elulaadi. Ruumide seintelt vaatavad vastu aga raamatuga "Peipsi veerel. Vanausulised paluvad lauda" tuttavaks saanud Annika Haasa ja Birgit Püve imelised fotoportreed.


Kõige esimene tuba on aga Varvara ja tema nobenäppudest abliste päralt. Mõn…

Sparglipirukad

Kujutis
Saksamaal kestab sparglihooaeg jüripäevast jaanipäevani, eriti meeldis mulle üks nende ütlemine selle viimase otsa kohta, et "Kirschen rot, Spargel tot“. Õige ta on, sest koduaia sparglipeenar on juba võtnud kassi suvila kuju ja katus on varsti täielikult peal. Ütleme nii, et juba juuni alguseks sai see pidu läbi. Külmkapis niiske köögipaberi sees õnnestus seda aega veidike pikendada, kuigi nüüd võib üksnes kurbdusest ohata. Kuni järgmise kevadeni:).

Hooaja lõpetasid ühed mõnusad pirukad, mida on lihtne valmistada muffinipanniga (12 pesaga). Muidugi võib selle kõik mahutada ka suuremasse, näiteks 24-cm läbimõõduga vormi, kuid väiksemad on head näiteks piknikule või väljasõidule kaasa võtta.

250 g pärmi-lehttainast
12 sparglivart
2 muna
100 g hapukoort
200 g kodujuustu
meelepärast ürdisoola
3-4 sl röstitud sibulalaaste või -helbeid
soovi korral veidike mõnda tšilliga maitseainesegu

Lehttainas rullida õhukeseks, lõigata sellest vormiga ringid ja suruda muffinipanni süvenditesse, …

Lihtsalt ilus, vol 6

Kujutis
Ilus õiteaeg läheb nii kiiresti, et ei jõua isegi kirjutada sellest. Hea, et vähemalt natuke klõpsida märkasin:). Muidu ei mäletakski sügisel, milliseid tulbisibulaid juurde hankida või kuhu istutada. Lisaks on plaan otsida juurde iiriseid, enelaid, ka üks ebajasmiin on veel puudu. Oeh, tahtmine on taevariik ...

Siin aga sellekevadised uued tulbid, millest tahaks tõsta esile roosat kreemitorti "Christo Elite". Väga lahe nägi välja, pealegi, kuna ta oli hilisem sort, siis ta oligi  viimane, mina oodata.






Väga salapärasena mõjus must tulp. Kahjuks kadus ära mu varasem lemmikmust roosaka äärega, kuid asendus oli kohe olemas, aitäh Ilonale.

Hoolimata uute sortide virr-varrist on mu kõige-kõige lemmik hoopis üks vana täidisõieline tumepunane sort, mis lahtilöönuna meenutab roosi. Kui uutel tulpidel enamasti lõhn puudub, siis pistes nina selle õiesse ja pigistades silmad kinni, võib ennast vabalt pilvedele mõelda. Kuni järgmise kevadeni:).

Welfenspeise - autor välja, autor välja!

Kujutis
Ütlen kohe ette, et selle magustoidu valmistamine ei olnud niiöelda programmiline ettevõtmine, vaid täiesti juhuslik. Õigemini andis selleks ajendi mingit töös vajalikku märksõna guugeldades juhuslikult leitud veebilehe artikkel. Lugesin retsepti ja mõtlesin, et oo, kui lahe magustoit, peaks proovima. Kuri kiri retsepti all teatas, et retsept on selle naisseltsi autoriõigusega kaitstud. Teisiti väljenduses, kui teeotsa on pandud suur silt "ERAMAA, LÄBIPÄÄS OMANIKU LOAL" ja omaniku ning tema telefoninumbri tuvastamine on kohapeal võimatu, on see lihtsalt üks "geniaalne" silt. Ehk siis enne kaaskondsete ette keelamisega lehvitamaminekut tuleks selgeks teha, et keelamine eeldab ka endale esitatatavate tingimuste täitmist.

Hoolimata paralleelist teise valdkonda, tagasi põhiteemasse. Autoriõiguse vallas ilmus hiljuti üks põnev asjakohane uudis, kuidas kohus tunnistas ühe andmebaasi sisu autorikaitse objektiks.  Olgem aus, enamus kaaskodanikke, kes pole autoriõiguse sea…

Siidine rabarberikreem

Kujutis
Selle peale küsis üks mu sõber, kuidas saab rabarber siidine olla, ta ju tulihapu! Aga vat seekord on, õrn ja paitab siidiselt maitsemeeli (see viimane on muidugi täielik klišee, aga ilus ikkagi:) ). Koor mahendab rabarberi haput maitset, vanill lisab veidi salapära. Praeguste üsna ebatavaliselt tuliste ilmadega mõnusalt jahutav magustoit. Enamvähem samasuguse segu võib vabalt panna ka jäätisemasinasse pöörlema, tulemus jääks kindlasti hästi õhuline ja kreemjas. 

Vabandan juba ette, kui teen reklaami, aga on paar kasutuskohta, kus ei saa läbi ilma korraliku kooreta. Üks on seesama magustoit, mille õnnestumise tagab puhas vanakooli vahukoor, nagu seda toodab näiteks Nopri Talumeierei. Samamoodi on koorel ja koorel vahe, kui teha vahukooretorti. Mujal, kus kooremaitse seguneb muude tugevamate maitsetega või teda kuumutatakse, pole see nii oluline.

Niisiis rabarberikreem, mis on seekord ristand possetist ja panna cottast. Seda seepärast, et esimest peaks tegema ilma želatiinita ja teine…

Kõige kiirem õhtueine

Kujutis
Väljas on ebanormaalselt palav ja kui õhtupoolikul tõuseb kontoris termomeetrinäit 30 kraadini, algab vaikne ülessulamine. Kohe tunned, kuidas nahk kleepub ja tahaks muudkui rohkem vett juua, õhust rääkimata. Õhtul ei viitsi enam isegi süüa teha. Sestap jaksad pomiseda vaid: "Lauake, kata end!", kuni selgub, et selleks tuleb ikka peadpidi külmkappi pugeda. Niipalju siis muinasjuttudest:).

Niisiis üks kerge ja värviline taldrikutäis, milles ei puudu kevadine kuningas spargel. Seekord läks ta pannile koos oma vana armastuse - küüslauguga. Olgem ausad, retseptist on asi kaugel, pigem on tegemist kaunis emotsionaalse taldrikutäitmisega, võtke või jätke.

õli
5-6 küüslauguküünt
punt sparglit
meresoola

Hakitud küüslauguküüned panna õli sisse praadima, lisada minutikese pärast sparglivõrsed, alandada kuumust ja praadida, kuni spargel on parajalt pehme, kuid veel krõmps. Vahepeal võiks sparglit ka pöörata, siis küpsevad varred ühtlasemalt. Küüslauk pruunistub küpsemise käigusning m…

Kaerahelbesed rabarberimuffinid

Kujutis
Samahästi võinuks pealkirjaks panna "ellujäämisvõitlus sääskedega". Sest seda need paar viimast päeva Värska kandis olid. Lisaks lugematule hulgale tigedatele sääskedele tegid kiiret eesliinitööd kihulased, nii et ei aidanud siin mingid tõrjeefekti lubavad odöörid. Vaid Ameerika kosmoseagentuur suutvat neid tõrjuda.

Vastukaaluks sääskede põhjustatud füüsilistele kannatustele sain aga äraütlemata positiivse elamuse õdede Visselite kokakunstist. Ja mitte ainult mina, kiitvaid sõnu või lihtsalt rahulolevat mõminat väljendas kokku umbes kolm bussitäit inimesi. Nimelt olid kolm sõsarat sättinud Saatse Seto Muuseumi õuel korraldatud suuremat sorti pikniku jaoks üles lookas lauad, alustades leivast koos munavõi ja muu leivapealsega, edasi seenesalat, praetud kalad, erinevad lahtised pirukad, lõpuks pannkoogid erinevate moosidega ning suussulavad plaadikoogid. Kõike ei jõua siinkohal üleski lugeda. Pean tunnistama, et suurima elamuse pakkus mulle kodune seenesalat, milles seened ja…

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes

Kujutis
Moskva saiad, oi pardoon, nüüdsel ajal kreemisaiad, on minu raudsed lemmikud kõikvõimalike kuklite-saiade valikus. Nüüd võib üles tunnistada, aga lapsepõlves armastasin neilt ära limpsida just selle kollase kreemi ja jätta saiaosa kus see ja teine. Vahel sain riielda ka, kuid mulle ei tahtnud kuidagi pähe mahtuda, miks seda kreemi vaid näpuotsaga saianurkades vastu vaatab.

Maailma parimaid Moskva saiu sai kooli ajal osta Jõe baarist. Jõgeva inimesed teavad kindlasti seda imetillukest pimedat baari Jõe kaupluse nurgas. Väikesena tundus see tohutult müstilise paigana, sest lapsi ju ei lastud sinna, kus müüdi kangemaid napse. Siltki oli väljas, mis seda keelas :(. Neil vähestel kordadel, kui sinna õnnetus sisse astuda tellitud tordi, vms äratoomise eesmärgil, mõjus paksude puunide kardinatega ruumi sisenemine nagu nõiakoopasse minek. Siis aga hakkasid ajad muutuma, kardinadki läksid vist õhemaks või tõmmati nad vahel aknast kaugemale ja keskkooli ajal võisime ka meie sealt juba saiakesi…

Rabarberivõie, vol 2

Kujutis
Sidrunivõie kuulub mu talviste lemmikute hulka, peletab külmetust (ma ise vähemasti usun nii:) ) ja maitseb jumalikult. Sestap ei saanud ma eelmisel kevadel proovimata jätta sama asja, kuid rabarberi ja veidikese piparmündiga. Maitses samuti oivaliselt nagu minu tollases ettekujutuses üks rabarberivõie maitsema pidigi. Samas jäi nagu midagi hingele kriipima. Kui Elis tegi sel talvel "loomkatseid" tsitruseliste ja nüüd hiljuti rabarberiga, tuli see kripeldus taas meelde.

Koondasin vahepeal selginenud mõtted ja siin see tulemus ongi - õrn ja siidine. Üksnes rabarberimahla kasutamine garanteeribki just selle pehme ning sametise maitse. Meliss annab hapule rabarberile nõksu värskust juurde, jäädes siiski parajalt aimatavaks.

3 muna
2 dl suhkrut
2 - 2,5 dl rabarberimahla
paar vart sidrunmelissi
75 g võid

Munad mikserdada koos suhkuga tihedaks vahuks. Lisada toores rabarberimahl, melissivarred ja või ning kuumutada madalal kuumusel pidevalt segades umbes 10 minutit, kuni mass …