31. juuli 2011

Mootorratastest, üks kord aastas

Paraadi pea 2010.a.

Üks kord aastas, juulikuu lõpus, vaatan mootorrattaid heldinud, kui mitte härdal pilgul. Ikka seepärast, et siis toimub  motomatkajate ja motofanaatikute Eesti ning kogu Baltikumi suurim  kokkutulek Jõgevatreff. Sel aastal muide suur juubel - 20, kujutage ette, seda on sama palju kui uut Eesti Vabariiki. Algusest peale on seda üritust vedanud Igor Ellisson, nüüd jätkavad tema kõrval ka juba tema pojad ja teised mehed.


Tõsised tegijad  (2011)

Ja ka sellised (2011)

Ja uskuge, selline üritus tutvustab ühte riiki märksa enam kui ükski "Welcome to Estonia" stiilis loosung. Need vaprad mehed ja naised tulevad siia ikka uuesti ja uuesti, algul noorte ja ilusatena, mõned nüüd juba hallipäiste, kuigi jätkuvalt hingelt noortena. See olevat haigus, millele ravi ei leidu.

Hea mitu aastat on näha ühte ja sedasama lõbusat seltskonda (2011)

Vasakpoolsetel neidudel on maskotina kaasas ka mootorratturiprillidega mängukaru (2011)

Jõgevatreffi maiuspalaks on mõistagi suur mootorrataste paraad Kuremaalt Jõgevale, seda umbes pool sellest 20 aastast. Meilt on väga mugav minna külatee otsa ja kogu see rivi ongi lillekimbu kaugusel. Päris südamealt kõhedaks võttev tunne tuleb, kui veidi enne keskpäeva hakkab Kuremaa metsa tagant kostma umbes tuhande mootorratta kõme mürin. Treffil on osalejaid viimastel aastatel olnud kusagil kahe tuhande kandis, mõned jäävad mõistagi laupäeva hommikul laagrisse puhkama (neil on väravas promillikontroll:) ), nii et paraadil päris täislaager ei osale.

2008.a. seisis terve kolonn Mutso käänust kuni Jõgevani. Võimas vaatepilt.

Paraad suundub Jõgevale (2010)

Aga see algus on ilus, politsei eskordi saatel nad tulevad: eesotsas tsiklitel korraldaja Jõgeva MC pealikud, maavanem ja vallavanem, seejärel motoklubid, sõpruskonnad, üksiküritajad, pullivennad, stiilsed kutid nahkpükstes, rõõmsameelsed naised kiivri alt lehvivate kiharatega, hallide habemetega vanahärrad, terved perekonnad, paraadiga liitunud kohalikud võrrimehed, sekka ka mõni neljarattaline imesõiduk, õudusfilmiku maskiga tüübid, jne, jne.

Kaks, kolm või neli ratast, kõik sobivad (2011)
Seda masinat sel aastal rivis polnudki (2009)

See on uhke vaatepilt, rõõmus lehvitamine ja vilistamine on vastastikune, mitmel aastal on mul ema ja täditütar jaganud külatee otsas möödasõitvatele lemmikutele isegi lillekimpe, pälvides sellega eelmisel korral isegi kohalikus lehes äramainimist (" ... soliidses eas daamid Mutso käänus motorahvast lilledega üle külvamas"). Sel aastal sõideti paraku liiga kiiresti, et kimpe üle anda, niisiis lehvitati nendega niisama.

Minu kõigi aastate lemmik - härra punasel tsiklil, lehviva valge salliga (2007)
Et see üritus ikka korduks ja korduks. See on justkui laulupidu, milleks tullakse kokku, tervitatakse vanu tuttavaid, sõidetakse säravate silmadega rongkäigus, ollake koos ja kui see läbi saab, oodatakse uut pidu.

29. juuli 2011

Külmsupp tsukiinist ja punapeedist


Niisiis, jälle midagi tsukiinist. Algses retseptis nimetati seda lausa gazpachoks, kuid kuna sõime seda lihtsatest kaussidest, mitte läbipaistvatest klaasnõudest, ei passi suppi ehk nii uhkelt nimetada. Minu jaoks seondub gazpacho millegipärast alati klaasnõudega, mis lasevad supi võrratul olemusel kõige atraktiivsemalt välja tulla.

Tühja sest nimest, palju olulisem on märkida, et tegemist on klassikaliste okroškade ja svekolnikute kandadele astuva supiga, mis nõuab palava ilma kohta küll neetult palju ettevalmistusi, kuid asi on seda väärt, kuna kogu tooraine on praegu oma parimas värskuses saadaval. Rabedad tsukiinid, mahlased sibulad, esimesed noored magusad punapeedid, karged rohelised petersellilehed, isegi suvised kanamunad on ju silmipimestavalt kollased. Jätkuvalt ei väsi ma mainimast seda poole tunni reeglit, et toit on kõige väärtuslikum siis, kui tooraine on selle aja sees jõudnud niiöelda peenralt potti.

Retsept pärineb Mireille Guiliano raamatust "Prantslannad ei lähe paksuks. Kokaraamat", korrigeerisin veidike ainete koguseid. Supipõhi on mõistlik valmistada eelmisel päeval, siis saab ta korralikult maha jahtuda. Samuti on õigem peedid ja munad eelnevalt valmis keeta. Kui need tööd tehtud, läheb supi "kokkupanek" juba mõne minutiga.

1 sl toiduõli
2 + 1 sibulat
600 g tükeldatud (vajadusel seemnetest puhastatud ning kooritud) tsukiinit
1 sellerivars või väike punt lehtpeterselli varsi
1 l vett
1 tl kardemonipulbrit
1 sidruni mahl
soola, pipart
4 keedetud punapeeti
4 keedetud muna
hakitud petersellilehti

2 hakitud sibulat praadida õlis klaasjaks ja poolpehmeks, lisada tsukiinikuubikud (600 g = 2 keskmist vilja, mis on kooritud ja seemnesisu eemaldatud, väiksemad viljad võib niisama tükeldada), viilutatud sellerivars või juppideks lõigatud petersellivarred ja kardemon ning praadida vahetevahel segades veel mõni minut. Valada juurde keev vesi, segada hästi läbi ja lasta madalamal tulel haududa, kuni köögiviljad on täiesti pehmed. Seejärel püreestada mass sau- või kannmikseri abil ja jahutada maha.
Peedid keeta pehmeks, koorida ja viilutada või lõigata kangideks või kuubikuteks, oleneb peetide suurusest ja sööjate eelistustest. Ei saa märkimata jätta, et ümaraviljaline "Bordoo" maitseb praegu nagu oleks talle suhkrut peale raputatud, nii õrn ja magus.
Munad keeta samuti, koorida ja hakkida peeneks. Üks sibul hakkida samuti hästi peeneks.
Kui tsukiinipõhi on sobivalt jahe, lisada sidrunimahl ja maitsestada soola-pipraga. Kallata sisse keedupeedi tükid ja segada hästi läbi, supp muutub nüüd lillakaspunaseks, nii et algsest kollakast või rohekast värvitoonist ei jää miskit järele. Tõsta supp kaussidesse, puistata peale rohkesti muna- ja sibulapudi, samuti hakitud petersellilehti.

27. juuli 2011

Tsukiinist ühepuupaadid


Küll on tsukiinist lihtne ühepuupaati teha, muudkui uuristad parajalt väikestel viljadel tugeva jäätiselusikaga seemnesisu välja ja ongi haabjas valmis:). Pärast läheb muidugi uus sisu sisse ja paat saab hea ja paremaga korralikult üle koormatud, kuni ta ... karlõmps põhja läheb ehk siis lihtsalt ära süüakse. Nii nende söödavate asjade saatus paraku välja näeb.

Tsukiinid kasvavad aga nagu noored lepad, muudkui vinnavad üleöö pikkust juurde, jämedust muidugi ka. Ja väsimatult. Naersin juba, et uue Nahkro talu dieedi järgi toitume 7 päeva nädalas sellest köögiviljast. Iseenesest võiks ju vähemalt nädalakese vastu pidada, kuigi ma kardan, et rohkem ei suuda. Iga hea asi on siis hea, kui teda tarbida mõõdukalt.


Ah jaa, sel aastal on lisaks meie tavapärasele rohelisekoorelisele maas ka kollasekoorelise viljaga taimed. Kollased tsukiinid paistavad põllul silma justkui väikesed päikesed, väga vahva.

Enne ahjupanemist
4 parajat tsukiinit (umbes 20-cm pikkused viljad)
300 g lambahakkliha
2 sl toiduõli
2 sibulat
2 küüslauguküünt
5-6 õlist võetud päikesekuivatatud tomatit
1,5 dl hakitud soolaseeni
väike punt koriandrit
soola
näpuotsaga kaneeli
2 dl riivitud juustu või 8 juustuviilu

Tsukiinid poolitada pikuti ja uuristada lusika abil sisu välja, eriti hea on seda teha tugeva jäätiselusikaga.  Raputada peale veidi soola ja jätta seisma.
Hakkliha panna õli sisse pruunistuma, lisada hakitud sibul ja küüslauk ning praadida, kuni sibul pehme. Lisada peenemaks lõigatud tomatid, seened ja hakitud koriander ning maitse järgi soola ja pisut kaneeli. Kuumutada pannitäis veelkord läbi.
Nõrutada tsukiinilaevukesed (soovi korral patsutada köögipaberiga seest kuivaks), täita hakklihaseguga, tõsta ahjuvormi  ja küpsetada 200 kraadi juures umbes pool tundi, kuni paadid ise on parajalt läbi küpsenud. Vajadusel katta vahepeal vorm pealt fooliumiga. 5 minutit enne ahjust väljavõtmist panna peale juust, siis jõuab ka see mõnusalt ära sulada.

25. juuli 2011

Punasesõstravõie koos jogurtijäätisega


Ütlen ausalt, punaste sõstarde peale ei ole ma kunagi tormi jooksnud. Pigem kirunud nende korjamist, kuna see on mari, mida ämbrisse noppides ei teki mingit kiusatust igast pihutäiest osa põske pista. Algul saab paar marja suhu pistetud ja sellest piisab. Võrreldes maasikate-vaarikate korjamisega märksa kasumlikum äri (nende puhul läheb liiga suur protsent kuludesse:) ).

Punastest sõstardest saab mahla ja veelkord mahla. Aga nüüd või ja munadega punasesõstravõiet ka. Kui Marju ja Eva oma katsetega välja tulid, siis ei jätnud see mind mitte külmaks. Rabarberivõidega käe valgeks saanuna leidsin, et lemon curd`i tüüpi võide jaoks võib kasutada mistahes hapukamat mahla või marjapüreed, uued põnevad ja samas suussulavad maitsed on kindlustatud.

Niisiis punasesõstravõie. Pean tunnistama, et kaunist roosast värvist on minu versioon kaugel, pigem on tegemist oranži, parimal juhul lõheroosa kraamiga. Üksainus kord, kui õrn roosa tundus nii ahvatleva värvina ja ei miskit. Põhjus on teadagi kodukanamunades - punastest marjadest ja tumekollastest munarebudest ei saa miski valemiga õrnroosat kombinatsiooni, seda ei luba mitte ükski värviraamat.
Võiet on muidugi hea niisama limpsida, kuid olles südamest rõõmus selle üle, et Tartus on nüüd mitmes poes võimalik paksu Kreeka või Türgi jogurtit osta, ei saanud jätta proovimata mõnusat vanillijäätist ja mõistagi koos punasesõstravõidest vöötidega. Vahele puistasin veel katkipudistatud beseeküpsiseid, mis andsid kergust ja kohevust veelgi juurde.

Punasesõstravõie:
3,5 dl toorest punasesõstrapüreed
2 - 2,5 dl suhkrut
2 muna ja 2 munakollast
100 g võid
oksake estragoni
0,5 tl vanillsuhkrut


Vanillijäätis:
2 dl vahukoort
1 -1,5 dl suhkrut
1 vanillikaun
500 g paksu Kreeka jogurtit
1 sl viina või mõnda muud kanget napsi

beseeküpsiseid

Võide jaoks valmistada marjapüree. Selleks purustada punased sõstrad saumikseri, köögikomabini või pudrunuia abil ja suruda saadud segu läbi sõela, et seemned jääksid sõela peale (kanad on nende peale õnnelikud:) ). Marju kulub umbes 0,5 kg kanti.
Marjapüree segada suhkru ja lahtiklopitud munadega ning asuda madalal tulel pidevalt segades massi kuumutama. Kui segu on juba kuum, lisada väikesteks tükkideks lõigatud või ja estragonivars ning jätkata segades kuumutamist. Nagu ikka, keema ei tohi minna, siis on asi mokas.
Pean tõdema, et punasesõstramass paksenes isegi paremini kui rabarberitest tehtu. Aga sellegipoolest, kui võie on parajalt tummine ja paks, tõsta pott tulelt, eemaldada estragonioks ja lahtitulnud lehekesed, lisada vanillsuhkur, segada läbi ja valada purki(desse). Säilitada pärast mahajahtumist külmkapis.

Jäätise jaoks kuumutada rõõsk koor koos suhkru ja vanillikaunaga keemiseni, eemaldada vanillikaun ja kaapida seemned koore hulka. Jahutada täielikult maha külmkapikülmaks. Segada koor ja jogurt kokku (võib ka veidi mikseriga õhulisemaks vahustada), lisada törts kanget alkoholi jäätumise takistamiseks ning valmistada jäätisemasina abil jäätis.
Tõsta poolpehme jäätis kihiti punasesõstravõidetriipude ja pealepudistatud beseeküpsistega karpi (selle jäätisekoguse jaoks piisab 7-8 küpsisest ja 2-3 detsiliitrist võidest) ja panna sügavkülma veel mõneks tunniks kõvenema.

22. juuli 2011

Salveivõis praetud täidetud tsukiiniõied

Hommikune idüll, kui sammuda läbi veel niiske rohu tsukiinipeenrani, lugeda üle sel päeval juba kõrgele tõusnud päikeses lahtilöönud õied, murda kaasa pihutäis imelisi tumekollaseid tuutusid ja ongi ilus algus päevale tehtud. Ja kiiret pole kuhugi. See kõlab nii toskaanalikult, kust olevatki pärit komme praadida tainasse kastetud tsukiiniõisi.

Siin aga üllatate selle söögiga enamust oma külalisi. Seda kahel viisil, ehk siis stiilis "issver, ma ei teadnudki, et need õied kõlbavad süüa" või "oo, kas SIINSED tsukiiniõied ka kõlbavad süüa". Mhm, huvitav, mille pärast siinsed tsukiinid siis kehvemad on, tekib trots.
Aga vat ei ole.

8 tsukiiniõit
1 pall mozarellat
8 vart murulauku
100 g võid
10 salveilehte
1 suur või 2 väiksemat muna
jahu
soola, pipart

Tsukiiniõied puhastada sitikatest ja vajadusel loputada külma veega. Juust lõigata 8-ks sektoriks ja toppida tükike juustu iga õie sisse. Ülevalt siduda kokku elastse murulauguvarrega.
Või sulatada pannil, lisada salveilehed ja lasta võil praadida, kuni salveilehed on kenad krõbedad. Võid pole vaja eriti pruunistada.
Kasta õiepakikesed lahtiklopitud munasse, seejärel keerata taldrikule valatud jahus ning praadida rohkes võis mõlemalt poolt, kuni kuldsed ja krõbedad. Juust ei tohiks selle ajaga välja valguda. Tõsta taldrikule, keerata veskist mõned keerud soola ja pipart peale ning nautida klaasikese külma valge veiniga.

20. juuli 2011

Vanillikreemiga vaarikakook


Selle aasta kodune vaarikahooaeg osutus lühikeseks ja õnnetuks, kuna alustuseks maandusid põõsastesse näljased linnud ja seejärel kõikvõimalikud väikesed sitikad. Ehk siis inimene suruti tahaplaanile ja mis sest, et vaarikad on mu lemmikmarjad. Nii ei saanud isegi sügavkülmavarusid täiendada, sest polnud piisavalt ilusaid marju, süüa siiski sai ja ühe vaarikakoogi ka.

Ühel päeval avasin juhuslikult Gordon Ramsay "Maailma köögi" raamatu sellelt lehelt, kus juttu vaarikatordist. Just täpselt see, mis mul tarvis oli:). Mõnusalt krõbe muretainas põhjaks, õhuline ja siidine vanillikreem täidiseks ning punased äsja korjatud vaarikad peal. Lihtne, kuid luksuslik lõpetus suviseks õhtuks.
Kook valmis veidike mugandatud retsepti alusel, kuna kasutasin tainaks oma lemmikuks kujunenud retsepti.

100 g võid
2 tl suhkrut
4 dl jahu
näpuotsaga soola
1 munakollane
2-3 sl külma vett

2,5 dl piima
0,5 vanillikauna või 0,5 tl vanillipastat või 1 tl vanillsuhkrut
3 munakollast
3 sl suhkrut
3 sl maisitärklist
2 dl vahukoort

vaarikaid

Taina jaoks panna tükkideks lõigatud külm või, suhkur, sool ja jahu köögikombaini ja suristada ühtlaseks puruks. Lisada munakollane ja külm vesi (vett panna algul 2 sl, hiljem võib vajadusel juurde lisada) ning töödelda ühtlaseks palliks. Pakkida tainas toidukilesse ja tõsta pooleks tunniks külmkappi.
Kreemi jaoks kuumutada piim keemiseni. Vanillikauna kasutamisel panna see kohe piima sisse, muude vanillivariantide puhul kasutada nii nagu sobib.Munakollased kloppida suhkruga lahti, segada juurde maisitärklis. Valada kuum piim ettevaatlikult ja pidevalt segades munavahu hulka ning kuumutada seejärel madalal tulel, kuni kreem pakseneb ja kaob toores tärklisemaitse. Nagu ikka tuleb kuumutamise juures olla ettevaatlik, et kreem tükki ei läheks. Jahutada kreem täielikult maha, segada seejärel vahustatud rõõsa koorega ja tõsta külmkappi.
Tainas rullida hästi õhukeseks ja katta sellega 26-cm või ka 28-cm lahtikäiva koogivormi põhi ja serv, katta äär fooliumiga või täita põhi kuivatatud herneste-ubadega või kasutada muid nippe tainaserva allavajumise vältimiseks, torgata kahvliga põhja mõned augud ning küpsetada 220 kraadi juures 5-7 minutit, kuni tainas on kergelt tahkunud. Eemaldada foolium, herned, jms ning küpsetada veel 5 minutit, kuni põhi on ühtlaselt küps, kuid ei ole märkimisväärselt värvi muutnud. Valmis põhi võtta ahjust, jahutada restil vormi sees, eemaldada vormist ja jahutada täielikult maha.
Tõsta põhi serveerimisalusele, täita vanillikreemiga ja laduda peale vaarikad. Lasta koogil jahedas veel vähemalt pool tundi seista.
Märkusena, et kuna kreem jääb ikkagi kaunis pehme, siis lõigates võib natuke seda üle lõikeääre vajuda. Kes tahab perfektsete servadega koogilõike, võib enne koogile laotamist kreemi hulka väheke želatiini lisada.

18. juuli 2011

Kogu tõde sibulatest, vol 2

Vasakult: tippsibul "Jõgeva 3", söögisibulad "Jõgeva 3", "Hercules" ja Peipsiäärne

Eelmise aasta kevadel kirjutasin siin blogis ühe loo sbulatest, ehk siis millist tippsibulat valida, mis maitseks hästi, annaks korralikku saaki ja seisaks ka ületalve. Peab ütlema, et pealtnäha valikut ju on, kes tahab panna maha tippsibulat, saab seda teha, kes tahab kasvatada seemnest üheaastased nupsikud, võib ka selle ette võtta. Küsimus on alati, kas need sordid on kõige sobivamad.

Kevadel kodumaistest köögiviljasortidest lugu kirjutades pidin möönma, et sel aastal sai siinse söögisibula "Jõgeva 3" seeme otsa juba väga varakult. Nii et poodidest vaatas vastu vaid tippsibulatest "Stuttgarten Riesen" ja "Hercules", mõnel pool veel midagi ning hulk mulle tundmatuid üheaastasi seemnest kohe suureks sibulaks kasvatatavaid sorte. Viimastega ei ole me ausalt öeldes katseid teinud, ehk peaks järgmisel aastal proovima.

Seemnest kasvab järgmiseks aastaks tippsibul ("Jõgeva 3")

Praegu on aga paras aeg vaadata sibulapeenrad üle, sest varred hakkavad peagi allapoole vajuma ja vähem kui kuu aja pärast tuleks juba sibulad kuivama panna.
Kuidas siis olukord on. Pakun välimäärajat, kuidas Peipsiäärset ära tunda. Nimelt olen kuulnud kõlakaid, kus müüakse suvalist sibulat Peipsiäärse pähe. Esiteks müüb see nimi edukamalt, teiseks saab enamasti rohkem raha küsida. Juba kuivatatud sibulal on raske vahet teha peale selle, et Peipsiäärsel esineb nii kollakaid, väheke roosakaid kui lausa lillakaid sibulaid üheskoos, lühidalt öeldes annab ta kirjuid vilju (see olevat kahe sordi segunemise tulemus, Piirissaarel kasvatatakse siiski vaid heledakoorelist sibulat).

Vasakul "Jõgeva 3", paremal Peipsiäärne

Kui vähegi võimalik, tuleks vaadata hoopis praegust põldu. Võrdluses on siis kolm sorti: Peipsiäärne, "Jõgeva 3" ja "Hercules". Välismaistel sortidel tuleb üldjuhul üks suur sibul alla ja nendega on asi lihtne. Kui nii võtta, siis on see raiskamine, on ju oluline vahe, kas saada ühest tillukesest mugulast neli uut või ainult üks:). Nii Peipsiäärsel kui "Jõgeva 3-l" moodustubki just mitmemugulane pesa, tavaliselt 3-4 sibulat. Nagu ma eelnevalt mainisin, on Peipsiäärse sordi mugulad ka eri värvitoonides, Jõgeva omad üldjuhul ainult ühte värvi ehk kollakad. Suurem vahe on aga varre kujus. Peipsiäärse omad meenutavad kahetahulist otra ehk varresoomused tulevad korrapäraselt välja nagu viljapeal kahest küljest. Jõgeva omal tulevad välja aga igast küljest ja moodustavad kahara varre, kuig mitte ka nii korrapärase nagu näiteks neljatahulisel odral. Kuna tegemist on lihtsalt järjest paljundatavate sortide, mitte hübriididega, siis esineb mõistagi ka väheke erineva varrekujuga eksemplare, kuid üldine pilt vastab eelkirjeldatule.

Meie eelmise aasta sibularest


Ja veel üks tähelepanek. Kevadel maha pandud tippsibulalt salati jaoks varsi murdes vähendame alla tulevate uute sibulate suurust ja kvaliteeti. Seepärast, kui kasvatada sibulaid ületalve hoidmiseks, tuleks peenral see osa jätta puutumata ja sibulavarte jaoks hoida oma jupike või külvata kevadel spetsiaalselt varsi kasvatava suvisibula seemet.

15. juuli 2011

Mustika-vanillijäätis


Sel suvel on jäätisetegemine täiesti andestamatult tahaplaanile jäänud. Maasikatega sai paari varianti proovitud, üks pistaatsiapähklitega katse samuti. Siis aga avastasin, et mustikatega pole ma ju teinudki. Kuidas küll nii, võiks endalt küsida.

Viga sai kiiresti parandatud ja mõnus mustika- ning vanillimaitseline maius valmis keerutatud. Seekordses variandis ei ole muna, kõik baseerub mustikate ja paksu jogurti koostööl.

5 dl mustikaid
1,5 dl suhkrut
2 dl vahukoort
1 vanillikaun
400 g paksu rasvasemat jogurtit (Türgi, Kreeka, kõlbab ka tavaline paksemaks nõrutatud suurema rasvaprotsendiga maitsestamata jogurt)
1 sl kanget alkoholi, nt Cointreau`d

Vahukoor lasta suhkru ja vanillikaunaga keema, eemaldada kaun ja kaapida seemned keeduse hulka. Tõsta jahtuma. Mustikad purustada kannmikseris hästi peeneks massiks, lisada jahtunud koor, külmkapikülm jogurt ja alkohol ning vahustada veel mõned törtsud. Kui kasutada külmutatud marju, võib marjad ja veel sooja kooresegu koos ära purustada, hoiab jahtumisaega kokku:).
Vahune segu panna jäätisemasinasse ja valmistada jäätis. Lõpuks veel mõneks tunniks sügavkülma ja südasuvine maius ongi valmis.

Märkusena, et kui endal pole aega jäätist valmistada ja hirmus jäätiseisu tuleb peale, aitab välja ka tavaline poest ostetud vanillijäätis. Panna kannmikserisse mustikaid, vaarikaid, jäätist ja piima ning mõne minutiga valmib vana hea jäätisekokteil. Alati abiks!

13. juuli 2011

Pühapäev Tallinnas, 3. osa - Väikesed maised naudingud Põhjakal

Natuke imelik on kirjutada sündmusest, millest möödas üle nädala. Asjaosalistel on juba uued mõtted, lihtsalt lugejatel kõrini sama teema heietamisest. Aga kuna lubasin kolmeosalist järjejuttu, siis lubadust tuleb täita. Parem hilja kui mitte kunagi, ütleb vanasõna.

Tuletades meelde järjejutu teise osa lõppu, siis olime lõpetanud Liivimaa toidublogijatega oma peadpööritava pealinna restoranituuri restoranis Ö, kui vägisi tundus, et midagi jäi seal nagu puudu. Eelnevalt külastatud Tšaikovsky suursugusus oli ilmselt niivõrd muljetavaldav, et seda millegagi veel üle lüüa oleks olnud üsna võimatu. Enne lahkumist hakkas bussi juures mõttekene ühest kohvist ja koogist Põhjakal juba tasapisi veerema. Kui meie bussijuht Konstantin sõitu alustas, võtsime asja tõsisemalt käsile. Kuna minu ülesanne oli mängida selget grupijuhti koos volitustega korrale kutsuda sobimatult käituvaid blogardeid, siis antud juhul oleks sobimatuks käitumiseks kvalifitseerunud Põhjaka mõttele vastutöötamine:). Õnneks selliseid ei leidunud, bussijuht oli nõus selle kõrvalepõike tegema, helistasin kiiresti Põhjakale ja kaup oligi koos. Seda enam, et peale minu polnud teised selles imelises kohas käinud.

Mõisahoone erakordselt kaunis välisuks

Põhjaka võttis meid vastu õhtupäikese säras ja autosid täis parklaga. Söögikoha avamisest on möödas natuke üle aasta, kuid ometi püsib mingi eriline ja sõnulseletamatu fluidum sellest kohast rääkides, justnagu mingi meka. Ja seda mitte asjata.

Põhjaka pole kunagi oma senise ajaloo jooksul olnud suur mõis. Alles 19.saj. algul eraldati see koht Koordi mõisast, 1816. aastal ostis mõisa krahv Carl Gustav Mellin, kelle ajal rajati ka meile tuttav peahoone. Mõisa iseseisvus kestis kuni 19. saj lõpuni, kui mõisa omandas Palu mõisa omanik von Stackelberg (Põhjakast sai Palu kõrvalmõis) ja nende perekonna kätte jäi see kuni 1919. aastani. Elades üle vahepealsed segased ajad läks veel ligi 100 aastat, kui väikesest Põhjakast räägitakse kogu Eestis ja mitte ainult. Sõnulseletamatu saavutus Märdi, Joeli ja Oti poolt.

Tagakambris

Rikkalik seinamaaling keskmises toas ootab veel "lõpuni lugemist"

Uksest sisse astudes oli meie jaoks lauad kokku pandud tagumises toas, täiesti privaatselt. Kuna eelnevalt olime teada andnud koogi-kohvi soovist ja sulgemiseni jäänud alla tunni, võeti meid ometi sel hilisel tunnil vastu ääretult südamlikult. Niipea, kui soovid said üles kirjutatud, puhkes ootamatu blogardite tung ja torm. Välgukiirusel haarati kaamerad, igaüks valis sobivamaid positsioone, et teha arutul hulgal klõpse. Laud nägi välja hullem kui spordikuulsuste pressikonverentsil:). Vaid mikrofonid olid veel puudu! Mingil hetkel sai siiski üles tunnistatud, kes me oleme ja millest selline mustade fotokate hunnik keset lauda:).

Krõbe Napoleoni kook

Maasikad salapärase rabarberivahu ja leivakrõbulatega

Tüümianibrüleekreem maasikatega

Ja siis nad saabusid. Kes tahtis, see sai kuulsat Napoleoni kooki, kes tahtis, see sai maasikaid rabarberivahu ja leivakrõbulatega, kes tahtis, see sai tüümianibrüleekreemi maasikatega. Just nii nagu selle päeva menüüs kirjas oli.
Pettuma ei pidanud meist keegi. Ehk vaid koogitüki suurus oli see, mida ei oodatud. Rabarberivahuga magustoidu õhulisus võlus sööjaid oma erilise vahuga, brüleekreemi tüümianimaitse sobis sellesse madalamale vajuvasse päikesekulda justnagu valatult. Ma ei tea millest, aga päikeseloojang ja tüümian on minu jaoks justkui sünonüümid.
Jaanika küsis ka kohalikku leiba maitsta. Kuna oli õhtu, siis mõned viilud ikka leiti. Ei no mis, peaaegu terve laudkond tormas või ja leiva kallale, nii suur oli see päevast saadud inerts.

Põhjaka ootab

Veel viimased klõpsud, viimane pilguheit keskmise toa köögipoolse seina maalingutele, mis selles valguses ilusasti välja joonistusid, väike kirjake külalisteraamatusse, kiire hüpe varemete vahele ürdiaeda vaatama, muigel pilk bussijuhilt (ju ta pidas meid lõpuks ikka imelikeks küll:) ) ja läinud me olimegi. Ikka selleks, et taas tagasi tulla ...

Ja nii ongi ...

Rohkem pilte leiab Liisi blogist.

11. juuli 2011

Kõik asjad siin ilmas on omavahel seotud ehk pošeeritud munade hulluses


Just täpselt seda viimast. Paar nädalat tagasi langesin nende lõksu, alates soojast vinegrettkastmega köögiviljasalatist kuni kotletisaiadeni välja. Vahele mahtus veel salveiga möllamine, mida sai laupäeval pakutud ka Sadama turu blogikohvikus. Lühidalt öedes olen ma söönud nii umbes poole aasta normi keedumune ära mõne nädala jooksul. Õnneks väidavad viimased toitumisnõuanded, et muna ei olegi enam selline tabu nagu vahepeal arvati. Ainuke lohutus ja kergendus ning põhjus järgmine muna põske pista:D.

Olen püüdnud kooreta keedetud muna teha ka varem, kuid ilma suurema eufooriata. Muna nagu muna ikka, igavene rist ja viletsus on teda vormi saada ja üldse. Märksa lihtsam on tegeleda klassikalise keedumuna või  omletiga, vähemalt närvid jäävad alles ja taldriku esteetika samuti..
Aga nagu ma alustasin, iga asja jaoks on oma aeg. Põhjuse andis viimases Good Foodi numbris nähtud reklaam, millest sain teada, et brittidel on olemas teepakikest meenutavast materjalist abivahendid, muudkui lööd muna ümbrikku lahti ja koos ümbrikuga supsti keema. Pärast võid uhkelt varvast keerutada ning ennast tõelise profina tunda:). Kuna mul neid ümbrikke pole momendil võtta, siis tulid uuesti tuurid peale proovida seda koduperenaiste varianti lihtsalt poti ja vee ning äädikaga. Ütleme nii, et hakkama saab.

Silmitsedes ühel õhtul murelikult oma ürdipeenart, milles eelmise aasta pisitillukestest kuhjakestest olid saanud korralikud mäed, tuli hakata otsima ideid, milles kasutada rohkelt mahedamat tüümiani ja harilikku roheliste lehtedega salveid. Need olid nimelt kõige rohkem oma naabreid ohustavad tegelased, teiste tüümiani- ja salveisortidega on veel aega..

Minu salveid: ülal "Icterina", paremal harilik salvei, all "Tricolor"

Kuni ... Sain kätte varase sünnipäevakingi - Niki Segniti raamatu "The Flavour Thesaurus", otse Londonist. Olin selle raamatu peale just mõni aeg tagasi mõelnud ja nüüd kingiti see ilma igasuguste verbaalsete vihjeteta. Karmen, aitäh veelkord!
Ja siis ma leidsin salvei ja muna kombinatsiooni kiitva lõigu alt SELLE - pošeeritud munad küüslaugujogurti ja salveivõiga!
Tegemist on väga kaugelt pärit toiduga, mille õpetus pärinevat tuntud Austraalia kokalt Neil Perrylt ja mis on omakorda Türgi mõjudega. Sobivat muide hommikusöögiks.

Tallinna versioon
1,5 dl Kreeka jogurtit*
2 küüslauguküünt
maitse järgi soola ja pipart
4 muna
vett ja veidi valgeveiniäädikat
soola
pipart
tšillipulbrit või mõnda tšillit sisaldavat maitseainesegu
50 g võid
8 salveilehte

Kõigepealt tuleb valmistada küüslaugujogurt ehk küüslauguküüned pressida jogurti hulka, segada juurde maitse järgi soola ja keerata mõned keerud musta pipart. Tõsta külmkappi maitsestuma.
Nüüd pošeerida munad. Lasta vesi väiksemas potis keema, lisada sutike veiniäädikat (kindlasti mitte üle 1 tl 1 l vee kohta, muidu võib äädikamaitse munale külge jääda), oodata kuni vesi keeb väikese mulliga, tekitada lusika abil veekeeris ja kallata väiksesse tassi või muuse sobivasse topsi löödud muna ühekorraga vette. Keeris aitab algul mõnevõrra laialivalguva munavalge uuesti kollase ümber kerida. Keeta minut-poolteist-kaks, kuni alumine munavalgepool on kalgendunud ja kollane heledamaks muutunud. Keerata muna vahukulbi ja/või lusika abil ümber nagu pannkook ja keeta ka teiselt poolt. Õige muna peab jääma seest vedel ehk siis vahukulbiga veest välja võttes peab munakollasega osa sõrme all vetruma. Tegelikult on muna küpsemisaeg iseenda valik, kõik ei söögi ju pooltoorest muna.
Igatahes, kui munad on ükshaaval keedetud, tõsta nad taldrikule ja hakata tegelema salveivõiga. Vapramad nobenäpud võivad selle ette võtta ka paralleelselt munade keetmisega:). Või sulatada pannil või laiemas keedupotis, visata juurde salveilehed ja lasta võil keskmisel kuumusel pruunistuma hakata. Või on siis valmis, kui salveilehed muutuvad krõbedaks. Vahepeal võib muidugi salveilehti natuke või sees sättida, et nad saaks ühtlaselt võiseks.
Ja nüüd ongi ettevalmistused tehtud ning edasi käib kõik imekähku: tõsta taldrikule lusikatäis küüslaugujogurtit, sinna peale muna, riputada peale soola, pipart ja tšillipulbrit või tšilliga maitsesegu ning kõige lõpuks niristada üle salveivõiga, sättides peale ka mõned krõbedad salveilehed.

Päevakava:). Foto: Karmen Laus

Viimased ettevalmistused. Foto: Karmen Laus

Kui tulla tagasi laupäevase blogikohviku juurde, siis meil oli lõbus. Rahvast ei olnud küll sellisel määral nagu varasemates blogikohvikutes, ja mida õhtu poole, seda hõredamaks neidki jäi. Ehk hirmutas ka ootamatult merele laskunud tihe piimjas udu, mis muutis endagi olemise kõhedaks. Sisemaaelukana on ikka imelik tunne küll, kui maa pool paistab päike ja mere pool tuleb valge müür vastu. Kuigi hakkas vaikselt ka vihma tibutama, nautisime oma toredat seltskonda täiega ja ei olekski tahtnud veel nii vara koju minna. Seda enam, et Liina poolt planeeritud väike merereis jäi ju selle udu pärast olemata.

Hirmutav udu. Foto: Karmen Laus

“Intelligentse napsusõbra suvine amps”

Lauad olid lookas, erinevaid küpsetisi, külmsuppe, müslisid, bruschettasid, hoidiseid, jne, jne. Suvele kohaselt ei puudunud ka jäätis;). Kõige leidlikum oli seekord Triinu "kompositsioon", jube vahva mõte! Pikemalt on meie kolmandast blogikohvikust lugeda-vaadata siin, siin ja siin. Tegelikult tasub aga kõigi tegemistel silma peal hoida.

Liinagi sai lõpuks mahti ennast laua taha sättida

Tänud sulle Liina korraldamise ja meie kantseldamise eest! Järgmiseks korraks saime juba juhtnöörid pihku ja purke varuma!

P.S. Kommentaarina selle munaroa juurde pean ära kirjeldama, kuidas seda sõi meie koer (seda siiski õnneks paljalt, ilma piparde, küüslaugu ja salveita). Tõe huvides tuleb märkida, et tegemist oli ülejääkidega, mis sai pahaaimamatult asetatud koera koonuulatusse.
Lugupeetud Reks lakkus oma kareda keelega nii kaua, kuni muna pealiskiht läks katki ja vedel kollane hakkas välja valguma. Seejärel limpsis ta ettevaatlikult selle kollase ära ning lõpuks võttis allesjäänud valge osa lõugade vahele, tegi amps-amps ja oligi otsas. Niimoodi õnnestus tal ära konsumeerida kolm muna, enne kui ma jaole sain.

* paksu Kreeka jogurti asendamiseks sobib väga hästi näiteks öö otsa marlil või kohvifiltris nõrgunud  maitsestamata jogurt. Ise olen kasutanud Farmi oma, kuigi mõned päevad tagasi trehvasin Tartus Rimis nägema ka paksu Türgi jogurtit.

8. juuli 2011

Hullult mandlised kirsimuffinid ja 9. juulil Sadama turule!


Kui ma mõni aeg tagasi nägin ilusaid tumedaid kirsse Tartu turul, hakkas suu vett jooksma ja silme ees alustasid vuramist igatmasti kirsikoogid, üks parem kui teine. Marjadega õnnelikult koju jõudnud, formeerusid need nägemused hoopiski kirsimuffiniteks ja mis sobib alati sinna juurde, on mõistagi mandlid.

Nojah, aga kirsikivid. Kellel on selline vidin nagu kirsikivieemaldaja, on õnneseened. Sellest iroonilise alatooniga öelnud lausest tuleb välja lugeda, et mul pole. Iga aasta luban selle osta, aga enamasti meenub see siis, kui oled kirsikausiga silmitsi ja mõistagi ilma selle vidinata. Siiski, kui kirsid on piisavalt valmis, saab hakkama ka teravaotsalise noaga. Tuleb lihtsalt piisavalt ettevaatlikult vastavaid torkeid ja lõikeid teha, et kivi või veelgi hullem, pooleks lõigatud mahlast tilkuv kirss, ei maanduks sinna kuhu pole vaja. Näiteks vastu kardinat, vastu heledaid riideid või muude ebasobivasse kohta. Vilumus omandatakse mõistagi töö käigus, kuigi meistriks saamisele eelneb õpipoisi ja selli staatus:).

75 g võid
2 muna
2 dl hapukoort
3,5 dl jahu
2 dl suhkrut (kogus oleneb kirsside hapususest)
1 tl vanillsuhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
70 g + 30 g mandlilaaste
3 dl veerandikeks lõigatud kirsse

Või sulatada, munad kloppida hapukoorega lahti ja segada omavahel kokku. Teises kausis segada kuivained, kaasa arvatud käte vahel peenemaks pudistatud 70 g mandlilaaste. Ühendada mõlemad kausisisud ja segada kiiresti tainaks. Lõpuks valada juurde neljaks lõigatud kirsid ja segada veelkord kiiresti läbi. 
Tõsta tainas muffinivormidesse ja puistata ülejääänud 30 g mandlilaaste paksult peale. Küpsetada nagu ikka 200 kraadi juures 20 - 25 minutit, kuni keeksikesse torgatud puutikk jääb puhtaks.
Kui tahta küpsetist veel pidulikumaks muuta, ei tee paha asetada peale varrega kirss. Minu kurb kogemus näitas, et targem on seda trikki teha juba poolenisti küpsenud muffini peal. Kohe algul kirsi pealesättimine lõpeb kirsi kerkiva taina sisse ärauppumisega, nii et "pinnale" jääb vaid üksildane kirsivars. See ei kahanda aga mõistagi küpsetise head maitset.
Nosida näiteks niisama aias vedeledes või mõnes muus rohelises ja päikesele avatud paigas:).


Viimaste hulka kvalifitseerub peaaegu ka Tallinna Sadama turg. Ehk siis homme, 9. juulil, on kurikaval plaan ahvatleda linnakodanikke ja sõpru astuma sealt läbi ja proovima, mida seekord siis 15 blogijat laudadele laovad. Liina mõtles välja uue stardikorralduse ehk siis igal täistunnil alates kella 12.00-st täidavad letid 5 inimest. Kes ja millal, vaata siit:).Mind sätiti viimasesse vahetusse ehk siis alates kella 14.00-st.
Lisaks neile muffinitele leiab minu lauajupilt ka midagi soolast. Mis täpsemalt, näete homme.
Kohtumiseni!

6. juuli 2011

Pühapäev Tallinnas, 2. osa - gastronoomiline suvetuur


Hoiatan ette, järgneva kirjatüki lugemiseks varuge aega. Aga lühemalt ei saanud ka kuidagi:).

Maasikafestivali jätkuks pakuti lõunaosariikide toidublogarditele vastupandamatut võimalust põigata sisse Tallinna parimatesse restoranidesse. Parimatesse selles mõttes, et kevadel toimunud Eesti 50 parima restorani valimisel jõudsid need söögikohad absoluutsesse tippu. Selleks, et saada aimu restorani headusest, ei pea kogu menüüd läbi proovima, piisab mõnest või kasvõi ühest roast. Kindlasti peab nägema ka teenindust, kas külastajaga viitsitakse tegeleda või mitte, samuti maja erinevaid ruume. Kuna esmamulje tavaliselt ei peta, siis head asjad on lihtsalt head, vähemhead annab alati aga paremaks vormida.

"Vett ja leiba" F-hoones

Alustasime oma ringkäiku F-hoonest. Muide, see on üks väheseid söögikohti, millel puudub järjekindlalt oma internetilehekülg, kogu elu käib FB-s, aga ka sööjate muljetes, nagu ka minul ühest  varakevadisest hilisõhtusest külaskäigust. Nüüd palaval juulipäeval jättis see mulle sama hea mulje, lohakas elegants jätkuvalt esimesest kuni viimase ukseni. Peakokk Maia Smõslova tutvustas söögikoha kujunemist ja sisustamislugu ning menüü koostamise põhimõtteid. Nende menüü juures võlubki selle vaheldus, iga kolme kuu tagant on võimalik proovida midagi uut, kuigi jah, hitt-toidud on mõistagi püsivad.

Läätse-salsa grillitud lõhega

F-hoones armastatakse läätsi. Nagu näiteks meile pakutud grillitud lõhega läätse-salsas punaste läätsede näol, kus kala õrn tekstuur ja hapukasvürtsine krõmps läätsepadi töötasid uskumatult efektiivselt. Ja muidugi F-hoone leib, ainult eri sorti leivast võiks kõhu täis süüa!

Sfääri peakokk Toomas Lääts

Järgmisena viis tee meid Sfääri, millesse armusime otsemaid kogu seltskonnaga. Palju valgust ja skandinaavialikku valget värvi, samas seisid kapi peal meie rahvariides nukud ja ilutsesid laual  vaasikesed värskete rukkililledega. Kui see oleks kodu, siis ma tahaks sellises elada! Tõele au andes, tundus, et ma pole ainule, see oli neist restoranidest ainus, milles elu kees täiega. Peaks olema piisav vihje;).
Ka Sfääris võttis meid vastu peakokk isiklikult. Mind paelus tema põhjalik ja südamesttulev selgitus toitude kohta, samuti rääkis ta oma põhimõtetest tooraine hankimisel. Aus jutt, kui sa oma tööd armastad, siis nii ongi!

Küpsetatud siiafilee värskete kartulite ja porgandite ning basiilikuemulsiooniga

Kõigepealt pakuti küpsetatud siiafileed värskete kartulite ja porgandite ning basiilikuemulsiooniga. Õrn ja mahlane kala koos võrratu basiilikuemulsiooniga võib tunduda esmapilgul küll mõnevõrra ehmatava kooslusena, kuid tegelikult on vastupidi. Mõte jooksis rahulolevalt mõmisedes tuntud eesti filmi radadele tuletama heldinult meelde fraasi "ma armastan sind nagu siiakala".

Hapukoore panna cotta rabarberi-maasikakompotiga

Magustoitu esitledes särasid Toomase silmad kohe erilisel kombel. Nimelt võib nende suvemenüüs kohata hapukoore panna cottat rabarberi-maasikakompotiga ja see ei meenuta klassikalist tihket panna cottat mitte mingil kombel. Põhirolli mängib siin hoopis vahustatud hapukoor, mida täiendab siiski ka vahukoor ja üllatus-üllatus - grappa. Ka kompott ei ole valmistatud tavakombel keetes, kuna rabarberiviilud läheksid lödiks ja kaotaksid oma kauni kuju. Mahedat ja vahust desserti tasuks nüüd suvel seal proovida, sest kes teab, võib-olla osutub keegi nii geniaalseks ja pakub välja eestipärase versiooni sellele valge kooretarretise nimele. Toomas ootab igatahes pakkumisi.

La Bottegas diele matelkorsten koos sambaga

Ladina kvartalisse jõudes astusime sisse itaaliapärast toitu pakkuvasse La Bottegasse. Kui see söögikoht omal ajal avati, tekitas minus võõristust Itaalia toidukoha "pakkimine" meie keskaegsesse, 15. sajandist pärinevasse klassikalise diele ja dornsega hoonesse. Suhteliselt naljakana mõjub selles kontekstis diele mantelkorsten (muide, koos algupärase sambaga), samuti hilisem klassitsistlik trepp ja välisuks, ainus pluss tuleks ehk ohtrate raidkividetailide arvelt.

Nimeline menüü

Kuid restoran seal siiski tegutseb. La Bottega koos järgneva kolme restoraniga kuulub Sparkling Group`i alla, nii et oh üllatust ja elevust, meid ootasid laual lausa nimelised menüüd kõigi nelja söögikoha kohta.

Antipasti ja bruschetta

La Bottegas oli valmis pandud valik suupisteid ja bruschettasid. Viimaste seas osutus minu lemmikuks baklažaanikattega variant, mis oli parasjagu õrnalt vürtsine, et tuua esile köögivilja enda maitse. Tomatiga variandi puhul jäi puudu tomatist, ehk siis kasutatud tomat oleks pidanud olema ise aromaatsem ja tugevam. Ilmselt tooraine küsimus, hooaeg on ju käes.
Kui Sfääri puhul niutsusime uksest väljudes, miks Tartus ei ole sellist söögikohta, siis siin teen võib-olla ülekohtuse ja liiga kiire järelduse, kuid Tartu La Dolce Vita suudab kogu oma olemusega rohkem Itaaliat pakkuda.

Tee ootab

Järgmiseks restoran Chedi. Teades nende positsiooni Tallinna söögikohtade tipus, oli pinge mõistagi üles kruvitud.

Dim Sum`i valik kreveti-bambuse- ja kreveti-kammkarbitäidisega

Meile pakuti kahte toitu nende suupistetevalikust: Dim Sum´i valikut kreveti-kammkarbi ja kreveti-bambuse täidisega ning krõbedat pardilihasalatit pomeli, seedermänniseemnete ja šalottsibulaga. Mõistagi kuulub aasia laua juurde kannuke aromaatset rohelist teed.

Krõbe pardilihasalat pomeli, seedermänniseemnete ja šalottsibulaga

Pean kohe ütlema, et mu tunded selle restorani suhtes on väga kahetised. Toidu suhtes ei ainsatki kriilist nooti, vastupidi, minu lemmikus pardilihasalatis haakusid paberõhukesed ja eripärasel moel hästi krõbedaks vokitud pardilihaliistud õhkõrna salatikraamiga vägagi imelisel kombel, lastes igal suutäiel aimata magusa ja hapuka maitse harmooniat. Soovitan soojalt, paljulubav menüü.
Nüüd aga sellest teisest poolest. Restoraniruumide sisekujundus jätab mulje õdusast, isegi salapärasest  kaasaegsest Aasia söögikohast, mida tahaks kindlasti edasi avastada. Seda enam mõjusid kontrastina tualettruumid. Jaa, te lugesite õigesti. Ma ei ole kindel, kas külastaja peaks oma turvalisuse huvides sammuma sinna rada pidi, mis meenutab katkendit ulmefilmist. Isegi kui see kõrvale jätta, pani rohkem imestama hoone seisukorra aspektist ulatuslik soolade väljapressimine seinast (maitsev toit ja kehv valgustus ei suuda siiski halvata mu professionaalset kretinismi:) ). Mis teha, kui ventilatsioon ei tööta, ma loodan, et on vähemalt olemas, igatahes oli see silmariivav.

Kummardus Tšaikovskile

Ja nüüd  - pea püsti, lõug üles ja selg sirgeks! Siseneme esmapilgul tagasihoidlikust trepikäigust heledasse valgete salvrätiluikede ja lummavate kunstiteoste sümfooniasse, või ka balletti, kui nii kõlab paremini. See on restoran Tchaikovsky, sümbioos luksusest ja kummardusest ilule ning kunstile. Rõõmsale meeleolule aitas kõvasti kaasa ääretult sümpaatne ülemkelner Juri Brattšik, kes tutvustas laudatoodavaid toite ja korraldas meile uhkeid suitsu- ja jääefekte. Olles eelnevalt teadlik meie ebaharilikust tõmbest fotoaparaatide vastu, korraldas ta kõigele lisaks ka pildistamist, kas aparaadid on valmis, pildistage nüüd. Ahh... Selline teenindus on iga külastaja unistus, toidublogardi omast rääkimata.

Kergelt suitsutatud lõhe lõhemarja, õunasiidritarretise ja ürtidega

Ja muidugi toit. Taas esitleti väljavõtteid nende menüüst, nagu enamasti, väikeste muudatustega. Pole vist tarvis mainida, et kõik äärmiselt kaunilt, kuid seejuures lihtsalt serveeritud toidud maitsesid täiusliku balansi piiril, restorani peakokaks on ju kokanduskunsti tippvõistluse Bocuse d'Or Europe finaalis osalenud Vladislav Djatšuk. Eelroogade valikust serveeriti kergelt suitsutatud lõhet lõhemarja, õunasiidritarretise ja ürtidega. Nähes lõhe kohal klaaskuplit koos selle all hõljuva suitsupilvekesega, meenus otsemaid Vladislavi esitlus, mille saladuste jälile saab siin.

Metsaseenepelmeenid suitsujuustukastmega

Järgmisena maitstud metsaseenepelmeenid suitsujuustukastmega tähendas suussulavast tainast seenetäidisega pelmeene kaetuna juustuvahupitsiga. Võib-olla oleks tahtnud kriipsukese enam tunda seenemaitset, kuid ma usaldan köögi maitset.

Pavlova à la Tchaikovsky

Ja dessert - suvine marjaküllane Pavlova à la Tchaikovsky. Taas mäng tulega - traditsioonilise vahukoore asemel suussulav pehme sefiir ja kõva besee, lisandiks veel siidine marjasorbett. Ja muidugi serveering jääaurupilves:).
Kellel võimalust, tasuks Tschaikovskyt külastada, suvel on avatud ka elegantne ja lillerohke suveaed.

Päikeselised rabarberi Bellinid

Punkti meie restoranituurile pani Restoran Ö.  Pruun-valge, isegi askeetlik sisekujundus pärast lopsakat Tschaikovskyt mõjus vähemasti mulle külma dušina. Esimene värvilaik saabus lauda värskendavate roosakasoranžide rabarberi Bellinide näol.

Linnumaksapatee, veiseliha-tartar ja hautatud angerjas

Peagi esitleti nende valitud suupisteid, mis nimetuste järgi tundusid väga põnevatena: õunaveinis hautatud angerjas värske kurgi ja ürdikreemiga, linnumaksapatee astelpaju- ja võilillemoosiga ning veiseliha-tartar marineeritud seente ja krõbeda musta leiva tšipsiga. Kõige rohkem tundusid maitsed tasakaalus olevat patees, milles isegi minu suur mittelemmik astelpaju tundus sobivas paigas olevat.

Peedikonsomee

Serveeriti ka sooja peedikonsomeed (nende tavamenüüst ma seda ei leidnud), mis suutis mind täielikult üllatada oma rikkaliku maitsega. See pole just tavaline, et aedviljast võlutakse välja selline sametine puljong.
Muide, Ö-sse tasub tulla tagasi sügisel, kui köögis möllavad Roman Zaštšerinski ja Igor Andrejev, olge valvel!

Lavendel La Bottega aknalaual

Ja nii ei jäänudki muud üle, kui salvrätt tagasi lauale asetada ja valmistuda koduteeks. Kui võtta see päev kokku, siis hoolimata tihedast ajagraafikust oli võmalik koguda enda mällu piisavalt erinevaid maitseid, sekka ka enda meelest konstruktiivset kriitikat. Ohata, miks Tartu söögikohad kipuvad justkui oma mullis pehmetel patjadel lösutavat. Õhata üle õla oma lemmikute poole. Imestada, kuidas Tallinna linnapildi on vallutanud sel suvel lavendel, mida kohtab peaaegu igas söögikoha õuevaasis või ka interjööris.
Ja mõistagi tänada selle suurepärase päeva eest Aivar Hansonit ning MTÜ Maitseklubi. Ega tal meiesuguste vasikatega lihtne ole.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...