30. august 2011

Ploomivorm või ploomikrõbedik, mitu võimalust


Meil on juba aastaid ploomipuudega sellised sotid, et ei oskagi kohe loole nime anda. Tea kas külmapealinna lähedusest, õrnadest sortidest, ebasobivast asukohast või omaenda juhmusest, igatahes jõuavad ploomipuud just kandmisikka, kui tuleb üks külm talv ja kevadeks ei paisu ainsatki lehepunga enam. Taas kõigepealt natuke saevilinat ja seejärel labidakaevamist ning järgmine ring võib taas alata. Eelmine talv tegi meie suure lemmiku, kes-teab-juba-mitmenda "Emma Lepermanniga" jälle peaaegu 1:0. Paar oksa lehtisid siiski ja väike lootus säilis. Tänaseks on selge, et kevadel läheb jällegi sae ja labida koostööks. "Vilmitar" suutis välja minna juba üle-eelmisel talvel ja "Liivi kollane munaploom" lihtsalt pirtsutab. Nii et järgmisel kevadel tuleb taas hakata ilusaid istikuid vaatama.

Kuid ega ploomid seepärast maailmast veel otsas ole, ammugi mitte Eestist:). Praegu ju hooaeg!
Jutukstulevat magustoitu võib valmistada kahel moel, kas segada kõik ained kokku ja nimetada vormiroaks või panna ploomid vormi põhja ning katta kaerahelbeseguga, siis on ta rohkem krõbediku moodi. Tegelikult vahet pole, hea on ikkagi:).

Retsept nägi trükimusta ka laupäevases Õhtulehes. 

400 g kividest puhastatud ploome
3 sl mandlilikööri
1 dl tumedat muscovado suhkrut
1 dl mandlilaaste
1 - 1,5 dl kiirkaerahelbeid
vanillijäätist

Tükelda kividest puhastatud ploomid neljaks, lisa liköör, sega läbi ja jäta 15 minutiks seisma.
Mahlase ploomivormi jaoks lisa seejärel suhkur, mandlilaastud ja kaerahelbed ning sega korralikult läbi. Vala ploomimass ahjuvormi ja küpseta 200 kraadi juures umbes 30 minutit.
Krõbediku jaoks lisa ploomidele 1/3 suhkrust ja vala see kõik ahjuvormi. Katte jaoks sega ülejäänud suhkur mandlilaastude ja kaerahelvestega ning puista ploomidele. Peale võib panna ka mõned võitükikesed. Küpseta samuti 200 kraadi juures 20-30 minutit, kuni pealispind on korralikult krõbe.
Serveeri leigelt koos vanillijäätisega.

28. august 2011

Järjekordne sibulajutt, seekord Kallaste ainetel

Sibul ja küüslauk - päeva tegijad

Kõrvaltvaatajale võib juba hakata tunduma, et ma olen mingi sibulafriik, muudkui kirjutan ja kirjutan ning üha kõrgematel tuuridel. Paraku ma armastan sibulat, õigemini head sibulat. Poes saadaolev Poola, Leedu või mis-iganes-muult-maalt pärit sibul ei kutsu mu`s esile ainsatki vaimustuspuhangut, üksnes kirumist, kui poolitatud sibulat väiksemaks hakkides lendab pool sellest sul noa alt kui väike rakett köögi teise otsa. SEE on raudne erinevus poest ostetud ja Peipsiäärse sibula vahel! Muide, selle lendamise kohta selline märkus, et toorel, äsja peenralt võetud sibulal on soomuste vaheline kilekiht tugev ja soomused ise veidi vintsked ja kuivad. Kui aga sibul on korralikult kuivatatud, muutub sibula soomus oluliselt mahlasemaks ja kilekiht peaaegu olematuks ja seda isegi väljamaa sortidel. Nii et kvaliteetse sibula mõõdupuuks on kindlasti korralik saagi kuivatamine.

Sibulat müüdi nii väikestelt lettidelt kui autofurgoonidest
Tänavune suvi on olnud sibulakasvatajatele meele järgi, vihma oli parasjagu ja õigel ajal, ja mis veelgi tähtsam, kuivatada sai õues päikese ja tuule käes. Mõnel aastal, kui suvelõpp on sajune, viiakse sibul näiteks sauna kuivama. Muidu mõistlik idee, kuid vahel võib temperatuuriga kogu saagi täiega tuksi keerata.
Sestap on ka neil inimestel, kes ise sibulat ei kasvata, kuid tahavad talvevarud nüüd ära soetada, hea ja kindel tunne seda teha. Võimalusi on oi kui palju: minna ise näiteks Varnja kanti (sealt pidi kõige paremat sibulat saama!) ja vaadata väravast väravasse oma silmaga, teha oma ostud laatadel, paluda kellegi sõbral või sugulasel seda teha, jne.

Patsid ringrajal

Eilne päev oli teise variandi kasuks otsustajate kuldpäev: küüslaugufestival Jõgeval, mee- ja sibulalaat Kallastel ning sibula- ja kalalaat Lüübnitsas. Pean ütlema, et Jõgeva laadale ei ole mind kõigi nende nelja aasta jooksul, kui seda festivali on peetud, tõmmanud mitte ükski vägi. Iga kord laupäeva hommikul minnes postkastist lehti võtma, vaatan seda kõrget aeda, rohelistes vestides justkui rahaautot valvavaid turvamehi väraval ja ... ei taha sinna vanglasse minna. Ega ausalt öeldes ka teised kohalikud inimesed ei käi seal. Minu meelest näide selle kohta, kuidas oskusliku reklaamiga on võimalik asi maha müüa ja paljud kaugemalt tulijad lähevadki õnge. Kindlasti on olemas ka selle ürituse tulihingelisi fanaatikuid, sest ega ilma nendeta sureks see ju välja, aga paistab, et hakkab suisa laienema ja liigub lähematel aastatel südalinna pargist hoopis avaramale alale. Muide, üks huvitav nüanss, olen kuulnud, kuidas inimesed, kes tulevad õhinal Jõgeva festivalile ja sõidavad edasi pettunult Kallastele ja/või Lüübnitsasse, on pärast äraütlemata rahul päeva teise poolega.

Järlepas valmistatakse imelisi triibukangaid (vt etno.ee), kõige popimaks müügiartikliks oli mõistagi kohalik triip Kodavere kihelkonnast

Kallaste poole keerasin autootsa ka mina. Peipsi äärde lähen alati sooja südamega, kuna seal elavad tõesti ühed äraütlemata kenad inimesed. Ja kenade inimeste juurde on alati tore minna. Veega ei ole mul just eriti sooje suhteid, teadagi, tule märk ja märg vesi:). Sestap jätab meri mind täiesti külmaks (külm on ta niikuinii), ka kodune Pedja jõgi on lihtsalt jõgi, kuid Peipsi on minu jaoks oluline. Õigemini on Peipsi värv see, mis räägib. Kord on ta sulnilt vaikne ja sinine, kord hall ja tujukas, kord keksivad seal jänkud, kord tuleb ta randa oma vankumatu väega. Peipsi on kodune, mis siis, et ma näen teda üsna harva.
Ja Kallaste on tuttav, lapsena sai pidevalt käidud isaga kaasas Kallaste legendaarsest kalaputkast kala ostmas, peamiselt küll suvel rääbist toomas, aga jahedamal ajal ka midagi muud. Isa suur hobi oli kalapüük ning Peipsi ahven, havi, sudakas (mu suurim lemmik), ka särg ja siig olid olenevalt hooajast meie toidulaual tavalised. Sellegipoolest käis ta aeg-ajalt Kallastelt lisa toomas.

Peened Avinurme korvid

Seekord siis Kallaste ja sibulad. Mee- ja sibulalaata on seal peetud juba hea mitu aastat, kuid arvasime, et autoga saab treppi ja kogu üritus mahub lahedasti keskväljakule ära. Jesver, kohale jõudes oli autodejoru maanteel väljas ja keskväljakule mahtus ära üksnes toitlustamine. Keskväljaku poole marssides tulid vastu mehed suurte sibulakottidega õlal (mõnedel isegi kaks:) ), naistel kaunid vanikud käes ja nägu vaimustusest äraolev. Laat teenis oma eesmärki täiega! Kogu ala oli kenasti tsoonideks jaotatud, keskel sibulad, mesi  ja muu söödav, seal läheduses käsitöö, peamise sissekäigutee poolses otsas taimed, kiirte otstes rõivad ja jalatsid. Keskpäevaks kaupa uudistama tulnud inimesed mahtusid rõõmsalt "liiklema", ei mingit trügimist ega küünarnukkidega võitlemist. Kõigil oli aega asju vaadata, endale meelepärast välja valida, uurida ja küsida, nosida laadasaia ning lahkuda tõesti rõõmsameelselt.
Mis mulle eriti meeldis, oli see, et kõrva ei kisanud eufoorilised hääled "laadaraadiost", mis reklaamivad üht või teist letti. Keskväljakul tuli kõlakoja kõlareist venekeelne estraad (õhtupoolikul pidid seal esinema erinevad koorid, mis ma usun, oli äärmiselt meeleolukas),  järve ääres sai aga segamatult kuulata reportaaži järvel toimuvast regatist, suurel staadionil mängiti jalgpalli Peipsi Cup, jne. Laat ei pea olema selline, kus sa saad müüjaga üksnes karjuda, kuna muidu ei kuuleks üksteist.

Peipsi regatt

Sibulat oli saada kõikvõimalikul kujul. Lahtiselt kiloga, valmiskaalutult suurte kottidega, väikeste ja suurte patsidena. Ja ka küüslauku oli piisavalt, justnagu festivalil:). Ühes telgis õpetati sibulatest palmikuid punuma, päris aeganõudev töö. Meest oleks võinud moodustada aga lausa omaette tänava. Ostsime kaasa ka ämbri Kallaste külje alt pärit meega, oli hea küll.
Laadal oli igaühe jaoks midagi. Sibul ja mesi mõistagi peateemadena, kuid ei puudunud ka kalapüügivahendid ja võrgud, kaunid punutud korvid, värvilised kaltsuvaibad ja isegi aiapäkapikud. Inimesed otsisid aga peamiselt kohalikku kaupa!

Luik, haug või vähk:D

Kui tavaliselt pannaks laadal hinnale veel jupike otsa (kui inimene tahab, ostab ta niikuinii:) ), siis Kallastel jäid silma väga mõistlikud hinnad. Käisime eelmisel nädalal Piirissaarel ja osadel meie seltskonnas tekkis soov kohalikku sibulat kaasa osta. Kui ühel mehel õnnestus otse perenaiselt osta oma ports hinnaga 1 euro kilo, siis teised pidid sadamas kokkuostjalt ostes leppima 2 euroga kilolt. Kallastel maksis lahtine sibul aga 1,5 eurot. Kes ostsid suurte kottidega (ma usun, et need olid nii 15-20 kilo rasked), võisid ehk veelgi soodsamalt saada.

Sibulatee tüdrukutelt sai osta taari ja koduseid küpsetisi

Niisugune laat teeb olemise rõõmsaks ja annab tükiks ajaks hingele toitu. Käsi südamel, et näinud ainsatki torisevat inimest lahkumas:).
Illos päiv - just a perfect day! Ja rohkem polegi vaja.


P.S. Laupäeval, 10. septembril tasub keerata autonina taas Peipsi poole, kui Varnjas peetakse sibula- ja jõhvikalaata. Kel sibulavarud veel nadivõitu, tasub minna parimat sibulat pakkuvasse külla.

25. august 2011

Õunakook krõbedal kaerahelbepõhjal


Tundsin, et olen sel õunarikkal hooajal panustanud häbiväärselt vähe õunakookidesse. Sõstrad on veel käe sees ja mälus (sellesuvine hitt on meil punasesõstrapavlova!), nii et õunte juurde asumine nõuab suisa veidike kohanemisaega.
Justkui pehmeks üleminekuks valmis krõbeda põhjaga mahlane õunakook, milles õunu täiendavad tume karamelline suhkur, kaneel ja kardemon.

75 g võid
2 sl heledat Muscovado suhkrut
terake soola
1 muna
1,5 dl täisterajahu
1,5 dl kiirkaerahelbeid
1 tl küpsetuspulbrit

4-5 õuna
kaneeli (umbes 1 tl)
kardemoni (umbes 0,25 tl)
1 dl tumedat Muscovado suhkrut
150 g toorjuustu
1 suur muna

25 g võid
1 dl jahu
0,5 dl heledat Muscovado suhkrut

Taina jaoks vahusta pehme või suhkruga, lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Vala juurde küpsetuspulbriga segatud kuivained ning sega ühtlaseks tainaks. Suru tainas 24-cm lahtikäiva koogivormi põhjale ja küljele.
Haki õunad väikesteks kuubikuteks, sega suhkru ja maitse järgi lisatud kaneeli ning kardemoniga. Teises kausis klopi muna lahti ja sega toorjuustuga. Vala toorjuustussegu õunte juurde ning sega ettevaatlikult läbi. Kui on hästi mahlased õunad, võid lisada toorjuustu hulka ka 1 sl maisitärklist, muidu võib täidis jääda liiga tänkjas.
Purukatte jaoks haki või jahu ja suhkru hulka, kuni segu muutub purulaadseks.
Vala täidis ettevalmistatud koogipõhjale ja puista üle puruseguga.
Küpseta 200 kraadi juures 30 - 40 minutit, kuni täidis on läbi küpsenud ega ole enam vedel. Nagu ikka, saab seda kõige lihtsamalt kindlaks teha puutiku abil.
Kook maitseb hästi samal päeval, siis on põhi eriti krõbe, kuid ka järgmisel, kui maitsed on ühtlustunud.

23. august 2011

Pistaatsiapähklitega biscotti


Augusti teine pool on käes ja kui lugeda väliürituste reklaame, siis enamasti kõik rõhuvad juba suvelõpupidudele. Tõsi ta on, hoolimata kalendrisuve lõpetamisest kaugel septembris, toimub see reaalselt ikka augusti lõpus, kus koolimineku aeg on raudseks märgiks aastaaegade vaheldumisest.
Nii tuli ka minul ühel päeval ootamatult suvelõpu tunne, tibutas vihma, taevas oli tumedamast tume ja akent avades lõi ninna külm ning rõske tuuleõhk. Ja mis paremat saab sellisel päeval teha, kui küpsiseid meisterdada.

Itaaliapäraste topeltküpsetatud küpsistega on nii, et neis peaks olema ka mandlimaitset, kuid saab läbi ka selleta. Küll aga tuleb lisada piisavalt pähkleid ja/või muid lisandeid, muutes niimoodi iga suutäie sulaselgeks naudinguks. Muidu juhtub nii nagu Tootsiga Kevade raamatus ja kellel seda jama vaja on:).
Algsel kujul pärineb retsept allrecipes.com veebilehelt, mida siis kohandasin oma maitse järgi.

60 ml toiduõli
75 g tavalist suhkrut
75 g Demerara suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
(veidi mandliessentsi)
1 sl brändit
2 muna
terake soola
220 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1,5 dl puhastatud ilma soolata pistaatsiapähkleid
0,5 dl kuivatatud ananassikuubikuid

Sega õli suhkrute ja brändiga ühtlaseks, soovi korral lisa ka tilgake mandliessentsi. Lisa ka lahtiklopitud munad ja vispelda läbi. Kalla juurde küpsetuspulbri ja soolaga segatud jahu ning sega tugevaks tainaks. Lõpuks lisa ka pähklid ja kuivatatud puuviljad või marjad (originaalretseptis on kasutatud kuivatatud jõhvikaid).
Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga ja vormi tainast märgade käte abil kaks pikka ja üsna peenikest vorstikest. Küpseta neid 150 kraadi juures umbes 30-35 minutit, kuni on kenasti kerkinud, läbi küpsenud ja hakkavad kergelt pruunistuma. Võta plaat ahjust välja, jahuta saadud leivakesi umbes 10 minutit.
Lõika pätsid umbes 1 cm paksusteks või vähe paksemateks viiludeks, lao need uuesti küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta teist korda 135 kraadi juures 10 minutit. Jahuta küpsised maha ja säilita tihedalt suletud karbis. Küpsiste võlu seisneb nende krõbeduses, kuid meie praeguse suure õhuniiskuse juures lahtiselt hoides muutuvad nad peagi tagasi pehmeks ja see ei ole mitte tore.
Küpsised maitsevad kõige paremini klaasi piimaga.

20. august 2011

Õunakissell piparmündiga


Sel aastal on meie aeda õnnistatud rikkaliku õunasaagiga. Tüüpilise maalapsena ei tunne ma peaaegu mingit vajadust roomata mööda õunapuualuseid ja otsida esimesi mahakukkunud kribalaid. Ja ega ka viimaseid mitte. Mõned üksikud õunasordid on, mida olen nõus toorelt pugima, aga seda ka mõne õuna kaupa. Talvel ei kutsu punapõsksetest hiigelõuntest täidetud supermarketi õunaletid aga üldse, mis ma sellest keemilisest õunapommist ikka endale sisse ajan, pigem rahuldun kodukeldri porgandiga. Muide, tean veel vähemalt ühte samasugust kiiksuga maalast:).

See ei tähenda, et ma õuntest ei hooli. Esimesed purgid kuldse õunamahlaga on juba keldris, mõni kookki on küpsetatud. Lisaks neile jumaldan Valgest Klaarist tehtud paksu õunakisselli, maitseks natuke piparmünti. See kuulub sellise toitude hulka, mis on igal aastal kohustuslike asjade listis. Õun ja suhkur moodustavad teadupärast ju veidi lääge kombinatsiooni, kuid koos karge piparmündiga õhkub sealt värske augustiõhtutuuleke, mis sutsukese vahukoorega on ühtaaegu nostalgiline, aga ka õrn ning parajalt värskendav. Ja hirmus lihtne pealekauba:). Kissell jääb hästi paks, kes sellist ei armasta, võib tärklisekogust mõistagi oma soovi kohaselt vähemaks timmida.


500 g viilutatud õunu
1 l vett
umbes 2,5 dl suhkrut
maitse järgi piparmündilehti (näiteks 14 tk)
4 sl kartulitärklist

Eemalda õuntel südamikud ja viiluta õhukeseks. Lase vesi keema, lisa õunad ja keeda mõni minut, kuni on peaaegu pehmed, kuid ei lagune veel, vala juurde suhkur. Lisa tilga veega segatud tärklis ja lase pidevalt segades uuesti keema, paksu kisselli puhul on tärkliseklimbid nimelt varmad tulema. Tõsta pott tulelt, haki juurde piparmündilehed ning jahuta kissell maha. Serveeri tubli vahukooretupsuga.

18. august 2011

Kohupiima-mustasõstrakook


Muide, see pole lihtsalt kohupiimakook, see on kitsepiimast valmistatud kohupiimast tehtud kook.
Minu armas onunaine Eda on katsetajafriik, lisaks siidise kasukaga eri masti küülikutele võttis ta kevadel endale ka kitsed. Itsitasime kõvasti, aga pole miskit öelda, piim ja kohupiim on neil laual.

Üks kahest kitseprouast

Koogi jaoks kõlbab mõistagi ka tavaline kohupiim, kitsepiimast tehtuga tuleb aga selline mõnus maguskirbe mekk juurde. Koos mõrtsukmagusa martsipaniga tasandab see kõik mustade sõstarde muidu vängevõitu maitset just nii parajalt, et tekib nauditav tasakaal.


umbes 150 g Savoiardi küpsiseid
400 g kohupiima
1 dl hapukoort
3 muna
2,5 dl musti sõstraid
50 g martsipani

Kata pooleks murtud küpsistega 24-cm lahtikäiva koogivormi serv, tervete küpsistega aga vormi põhi.
Täidise jaoks mikserda kokku munad, kohupiim ja hapukoor, lisa riivitud või väikesteks tükkideks lõigatud martsipan ja marjad. Sega õrnalt läbi ning vala vormi.
Küpseta 175 kraadi juures umbes 30-40 minutit, kuni täidis on hüübinud. Kui küpsiseäär kipub vahepeal  kõrbema minema, tuleb vorm katta fooliumiga.
Kook maitseb kõige paremini jahtunult, ikka koos klaasi piimaga.

15. august 2011

Koogi ja moosiga Hauka laadal

DanSukkeri telk - Alari ja Leena

Kes ei saa minna Augustiunetusele, läheb Antslasse Hauka laadale. Nii oligi. Asjaolude kokkusattumise tulemusena oli minu ülesanne seal toetada DanSukkeri telgis Alarit ja Leenat moosi- ning tarretisesuhkrust valmistatud mooside-koogiga, et inimesed näeksid, mida on võimalik nende suhkrutega valmistada ja kuidas need asjad välja näevad. Lühidalt kokku võttes, uskumatult lahe kogemus ja läheks veel teine kordki:). Kuna meie telk oli laadaala tagaotsas suurtest ostutänavatest veidi eemal, leidis meid üles küll vähem rahvast, kuid see-eest sai tulijatega põhjalikult rääkida, kuulsime nende käest nii laada- köögi- kui elutarkusi ja ehk suutsime ka meie neile uusi ideid pakkuda. Vähemasti üritasime:D.

Laada pealava

Toimus ka filmitegemine
Kui rääkida mõne sõnaga ka laadast endast, siis minu jaoks oli see liiga kirju. Mitmel pool mujal on pakutavad asjad jagatud eri alade vahel, siin olid tulbisbulad, viinamarjad, kleidid ja sibulavanikud kõik ühes rivis. Ma ei tea, kas see tagab külastajate võrdse huvi kogu territooriumi suhtes, vaevalt.

Imelised Võrumaa viinamarjad

Lapsi sõidutanud poni lemmikmaiuseks osutus ... ketšup:)

Tegelikult kohtasime väga vahvaid uudistajaid-ostjaid. Südame tegi soojaks, kui meilt esimesel päeval kaneelisuhkrut ostnud proua astus järgmisel päeval leti eest läbi ja raporteeris, et täna ostab pärmi ka ja õhtul teeb kohe kaneelisaiu. Kiire otsuse tegi näiteks üks härra, kes veendus moosisaia mekkides, et moosisuhkrutega on võimalik valmistada paksemat hoidist, ja ostis kohe mitu pakki moosisuhkruid. Nende loetud sekundite vältel ütles ta täpselt ühe lause:).
Samas on aga huvitav jälgida inimeste harjumusi. Kuna fariinsuhkur on meil tumedatest suhkrutest kõige kauem müügil olnud, siis enim küsitigi seda. Samas tume Muscovado tekitas just vanemates prouades päris palju kõhklusi. Oh ja otse loomulikult nõuti Soome odavat suhkrut:D. Sellest ei saanud üle ega ümber.

Degusteerimislaud

Aga nüüd moosidest. Valmistasin maitsmiseks kahte sorti moosi, ühe marmelaaditaolise mahedama ja teise mõnevõrra vedelama ja kaunis tugevamamaitselise. Et oleks midagi nii lastele kui täiskasvanutele ja erinevateks kasutusviisideks. Tsukiinimarmelaad tekitas ehk enam elevust, kohe lubati minna koju ja hakata neist moosi keetma, arutasime, et sekka võib panna ju igasuguseid marju, aga ka ploome. Ideid kui palju:). Kui esimesel päeval oligi marmelaad laste lemmik, siis teisel päeval täiesti vastupidi. Ühed vahvad poisid segasid topsis mõlemad kokku ja teatasid, et nii on veel kõige parem.
Kõige enam tegelesime aga hoopis ... keeleküsimustega:). Nimelt otsustasin retseptiflaieril ja väljasolevatel siltidel kasutada üsna uut ja raskestijuurduvat eestikeelset vastet kabatšokile - rullkõrvitsat. Oi seda imestamist ja itsitamist, paljud leidsid, et päris vahva nimetus tegelikult. Samuti jäi inimestele segaseks kahe moosisuhkru erinevus. Kui kribukirjalist seletavat teksti ei näe poes pakendilt lugeda, jätab nii mõnigi uuema variandi ostmata.


Tikri-tsukiinimarmelaad

400 g tikreid (soovitavalt punasekoorelisi)
600 g tükeldatud tsukiinit 
1 dl vett
200 - 250g Dansukkeri 1+3 moosisuhkrut
10 piparmündilehte
(1 tl vanillsuhkrut)

Pane puhastatud tikrid ja tükeldatud tsukiini vähese veega keema ja hauta aeg-ajalt segades, kuni tikrid on lagunenud ja kõrvitsatükid peaaegu pehmed. Lisa moosisuhkur ja piparmündilehed ning keeda veel umbes 5 minutit, kuni mass on kenasti segunenud. Purusta mass saumikseriga ühtlaseks. Lase uuesti keema ja keeda veel umbes 5 minutit, korja ka marmelaadi peale tulev vaht. Võta pott tulelt ja sega soovi korral juurde vanillisuhkur. Tõsta marmelaad puhastesse kuumadesse purkidesse ja kaaneta. 

Mahedamaitseline marmelaad maitseb hästi hommikuse röstsaia või pannkookidega.

Mustasõstravürtsmoos

1 l mustasõstrapüreed (umbes 2 l marjadest)
400 g DanSukkeri moosisuhkrut
1 tl piparkoogimaitseainet
0,5 dl brändit

Kõigepealt valmista mustasõstrapüree, 1 l püree jaoks kulub ligi 2 l marju, olenevalt marjade sordist ja mahlasisaldusest. Purusta marjad köögikombainis ja lase 1 dl veega keema. Seejärel suru mass läbi sõela, eraldades niiviisi seemned ja kestad. Lase saadud 1 l püreed koos suhkruga uuesti keema ja keeda tasasel tulel 10 minutit. Lisa piparkoogimaitseaine ning brändi ja keeda veidi tugevamal tulel veel mõni minut, riisu tekkiv vaht.
Tõsta moos puhastesse kuumadesse purkidesse ja kaaneta. Natuke tarretist meenutav moos sobib hästi lisandiks juustuvaagna juurde, samuti ka talviste lihatoitude kaaslaseks.


Koogist räägime aga mõni teine kord:).

10. august 2011

Tikri-kohupiimakook ehk kõik ei ole autoremondilukksepad


See lugu juhtus juba hea mitu nädalat tagasi, aga tahtsin sellest siiski kirjutada, kasvõi mälestuseks. Koogist, ma mõtlen:). Ampsukese temast siiski sain, ülejäänu läks puhtal kujul kanadele, auto tagaistmelt on ausalt öeldes viimased purukesed veel praegugi kokku kraapimata.

Lühidalt öeldes oli idee sõita ühel kaunil pühapäeval Võrru, kaasas külakostiks viidav kook. Natuke pärast Tartu piiri tundsin koledat kärsalõhna, peatasin ühe talutee otsas auto ja nentisin autost välja ronides fakti, et mingi pidurivärk kärssab ja tossab. Tegin mõned telefonikõned, mis kinnitasid mu kahtlusi. Järgnenud instruktsioonide kohaselt pidin ettevaatlikult otsa ümber pöörama ja katsuma Tartusse tagasi sõita. Lühidalt öeldes ei miskit hullu, hoolimata pühapäevast ja sellest, et ma ei näe neid suuri ja väikeseid inimesi, kelle pärast see teekond sai ette võetud. Haa, ja nüüd mõtlete, et miks ma seda kirjutan ja kus see point siis on:). "Point" saabus mõne minuti pärast ehk siis plätudega Peremees tahtis oma õue keerata ja nähes, et mingi naisterahvas on osaliselt blokeerinud tema sissesõidutee, uuris, miks ma seal seisan.

Eesti mees on aga tantsulõvi :D. Otsemaid järgnes plätudega Peremehelt räiges serbo-horvaadi keeles pikk monoloog, et on kr... naised, ei oska sõita, kärsatavad siduri läbi. Piiksatasin siis vahele, et ikka piduri, siduriga on kõik korras. Peremees ei lasknud ennast sellest heidutada, ronis kapoti alla, kruttis siduritrossi, uuris tulist rattavelge ja oli sunnitud möönma, et tõesti pidur. Mõistagi kilkasin mina suurest heameelest, mis ma ju ütlesin! Peremees asus rooli ja minu väike punane auto sai tunda "tõelist" autotarka - mees teatas, et pidur tuleb puhtaks teha, tagurdas - pidur põhja, kiirendus edasi - uuesti pidur põhja. Ja niimoodi oma 4-5 korda järjest umbes 10 m pikkusel väikese kallakuga trassil, vahepeal sain õiendada selle eest, et naised ei julge ju pidurdada ja sellepärast ongi pidurid tuksis. Kui ühe hüppe käigus pudenes nimetatud kook tagumise akna pealt tahaistmele vormituks pudruks, nentis Peremees, et nüüd jääb sünnipäevale küll minemata. Porisesin vastuseks, et see sai selgeks juba varem. Lõpuks teatas Peremees rõõmsalt, et nüüd on pidur korras, näe, kallaku pealt alla veeredes ei ole mingit takistust ja võid tükk aega rahulikult sõita. Ütlesin aitäh ja teatasin, et sõidan hoopis koju tagasi. Tagasi Tartu poole sõites tundsin peagi uuesti kärsahaisu, püüdes tee ääres peatuda, et pidurit jahutada, selgus, et pidureid enam polegi .......

Järgmisel päeval päris autoremontijate juures imestati, kuidas küll mõlemad pidurivoolikud olid korraga purunenud! Ei saa miskit öelda, plätudega Peremehe ennastsalgav pedaalitrampimine oli tõesti tulemuslik :).
Koogitegu tasub aga järgmise aasta tikrihooajal  uuesti ette võtta.

Nii näeb välja see fooliumiribadega toestamine
100 g võid
2 tl suhkrut
veidi soola
4 dl jahu
1 munakollane
2 - 3 sl külma vett

300 g tikreid
0,75 dl suhkrut

3 muna
1,4 dl suhkrut
200 g kohupiima
1 dl vahukoort
1 tl vanillsuhkrut

Valmista koogipõhi samamoodi nagu vaarikakoogi puhul ehk siis külm või lõika kuubikuteks, pane koos jahu, suhkru ja soolaga köögikombaini ja surista ühtlaseks puruks. Lisa munakollane ja algul pool veest, pane masin uuesti käima, vajadusel lisa veel vett. Tainas peab moodustama ühtlase kämbu. Mässi tainapall toidukilese ja tõsta pooleks tunniks külmkappi.
Kuumuta suhkruga segatud tikrid kuni keemiseni ja hoia nõrgalt podisemas, kuni marjad hakkavad lõhkema. Tõsta pott tulelt ja jahuta maha.
Rulli tahenenud tainas õhukeseks ja vooderda 24-cm koogivormi põhi ja serv. Toesta vormi serv fooliumiribadega ja küpseta 200 kraadi juures 7 -8 minutit, kuni tainapõhi on kergelt küpsenud ja pole enam valge. Võta vorm ahjust välja ja eemalda fooliumiribad.
Täidise jaoks mikserda munad, suhkrud, pakikohupiim ja vedel vahukoor ühtlaseks kreemiks ning vala eelküpsetatud põhjale. Lõpuks tõsta kreemisse siirupist võetud marjad (mõned võid jätta kaunistamiseks).
Küpseta 175 kraadi juures umbes 1 tund, kuni täidis on kenasti hüübinud. Lase koogil veerand tundi jahtuda avatud uksega ahjus, seejärel võid ta ahjust välja tõsta. Kui teed seda kohe pärast küpsetusaja lõppu, on oht, et küpsetis vajub keskelt alla.
Maitseb hästi nii samal kui ka järgmisel päeval. Sama kooki võib valmistada ka teiste marjadega, näiteks mustikatega.


Ja Kristel, järgmisel suvel teen mõnda teist kooki, igaks juhuks:).

8. august 2011

Posset rohelistest tikritest


Kui ma nägin Good Foodi juulinumbris rohelistest tikritest valmistatavat siidjat kreemi, ei kõnetanud see alguses mind üldse. Ma ütleks, et suisa nullreaktsioon. Kehitasin vaid õlgu  ja mõmisesin midagi "no-noh"-taolist, kui mulle seda seal näpuga näidati. Kollase lipiku panin sellele lehele hoopis ühe teise asja pärast.

Kuna viimase nädala püsisin täiega hoidistelainel ja algsest ükskõiksest suhtumisest marjapõõsastesse oli tekkinud täielik kanaemakompleks, vaatasin meie roheliste marjadega tikripõõsast lõpuks ka vesiste silmadega. Noh, et midagi peab ju neist ka tegema. See on muide täiesti taevalike marjadega põõsas, mille viljad muutuvad ülevalmides mesisteks ja klaasjalt läbipaistvateks. Meil on kaks punaste marjadega põõsast ka, kuid nende marjad ei maitse toorelt sugugi nii taevalikult. Lihtsalt tikrid. Sordinimedest ei tea ma ühegi  puhul tuhkagi, sest põõsad on iidvanad ja kas ka istutades nende nime teati, kahtlen.

Niisiis teemaks rohelised tikrid. Praegu on nad lihtsalt valmis, mitte ülemäära, magusad aga siiski. Osad on juba niisama nahka pistetud, nii et ega põõsa küljes enam suurt midagi ei paistnud.
Aga nüüd hakkas see magustoit minuga rääkima. Pean tunnistama, et minu viimase aja üks vingemaid maitseelamusi. Mõmisesin süües rahulolust, nii siidine, nii tasakaalus, nii ...Uskumatu, kui lihtsatest ja vähestest koostisainetest saab säärase võluva desserdi.
Magustoit valmis veidike mugandatud retsepti alusel.

400 g rohelisi tikreid
2 + 4 sl suhkrut
4 dl vahukoort
0,5 tl vanillsuhkrut

Puhastatud tikrid pane 2 sl suhkruga keedunõusse ja kuumuta aeg-ajalt segades madalamal tulel umbes 5 minutit, kuni suhkur on sulanud ja veidike mahla eraldunud, kuid marjad ei ole veel plödiseks muutunud. Tõsta tulelt, lase mass saumikseriga sodiks, suru läbi sõela, et eraldada seemned ja kestad. Jäta mõned ilusamad marjad alles.
Teises potis kuumuta koor 4 sl suhkruga keemiseni ja lase madalamal tulel mõni minut podiseda. Sega vanillsuhkur ja suurem osa tikripüreed koore hulka, jättes 4 sl alles (vajalik serveerimisel). Jaota segu nelja magustoidukausi vahel ja tõsta paariks tunniks külmkappi tahenema.
Serveerimisel tõsta igale kreemiportsule lusikatäis marjapüreed ja mõned siirupised tikrid.

5. august 2011

Vedel kurgisalat


Teine puhkusejupp saab läbi. Ausalt öelda oli seekord mõnus puhkus, kus sai osa sellest lihtsalt logeleda, aeg kulges omasoodu ja kole hea oli olla. Mulle meeldib kohutavalt hommikuti tatsata aeda ja imetleda, millised õied on puhkenud ja mis juurde kasvanud. See on hurmav vaatepilt, kuidas kastepiisad või ka vahel möödunud sajust jäänud veepiisad pärlendavad sirama löönud päikeses. Veel tunnike ja need piisad on läinud, ehk tulevad tagasi järgmisel päeval, vahel ka ei kunagi enam.

Täna sai veel viimaseid suuremaid töid tehtud, muru niidetud ja läätspuuhekk madalamaks lõigatud. Viimastel hommikutel on õhk olnud kuidagi teistmoodi, juba kergelt sügisene. Võib-olla on see sellest, et gladioolid ja kukeharjad juba õitsevad. Sõstrad on peaaegu korjatud, õunu sajab puu otsast alla nagu pommidega kell iga sekundit tiksudes. Muide, äsjakoristatud viljapõld ei lõhna sel aastal läbi trumli käinud tulise vilja järele...

Minu lemmik - roheline gladiool
Varane kukehari on õites

Arvestades järgneva nädala niruvõitu ilmateadet, kasutasin tänast päikese ja hetke soodsat seisu, et teha lõunaks üks mõnus 2-in-1 ehk "vedel" kurgisalat (loodetavasti siiski mitte viimast korda sel aastal). Eilsest kurgipurgitamisest jäi üle veidi ülekasvanud magusaid kurke, peenral närvitsesid viimased Rooma salati pead, miks mitte.
Retsepti on siin keeruline anda, kõik kogused on silma järgi, oluline on maitsta:). Ja mis kõige tähtsam, vaeva selle juures tuleb näha minimaalselt.


ühe sööja kohta võiks arvestada
1 - 1,5 kobedamat peenrakurki
väike peotäis Rooma salati lehti või veerand väikest jääsalatipead
vastavalt maitsele tilli või piparmünti
keefirit
soola
sojakastet
(tilgake palsamiäädikat)
1 keedetud muna
hakitud murulauku

Pane tükeldatud kurgid, peenemaks rebitud salatilehed, till või münt ja keefir kannmikserisse ning purusta ühtlaseks. Maitsesta soola ja sojakastmega, võib lisada ka veidike palsamiäädikat. Vala supp kaussi, puista  peale hakitud muna ja murulauku.

3. august 2011

Šampatarretis


No ei ole minus seda praeguse Sovetskoje Igristoje või mis iganes Sovetskoje ta on, soont. See käib nende niiöelda vahuveinide kohta, milles limpsile on gaas sisse pandud. Mingist kääritamis- ja töötlemismeetodiga peene mulli sissesaamisest on nende Hispaanias, Poolas või kes-teab-kus pudeldatud Sovetskoje polusladkojete kohta ikka ropult palju tahetud. Pealegi ei saa minu sisikond, mis talub küll igatsorti kummalisi toite, sedasorti jookidega läbi (muide, ka tavalistel limpsidel lasen enne joomist gaasil ära lahtuda). Sellest hoolimata saabub alati punt vanemaid sugulasi sünnipäevadele, pudel Sovetskojet käes, hoolimata sellest, et suguvõsa sünnipäevadel olen pidevalt rõhutanud, et ei joo seda kraami. No mida ma nendega tegema pean! Varem sai pudel lahti tehtud ja neile sugulastele sisse joodetud, nüüd ei joo nad enam ise ka seda. Kui just midagi tooma peab, tunneksin pudelist kangemast napsist või kasvõi likööristki märksa enam rõõmu, need saab ju kusagile toidu sisse rõõmsalt ära kasutada ja suisa tore pärast meenutada.

Jõllitades taas paari pudelit Sovetskojet, mõtlesime, et seekord kavaldame inimesed üle. Nii valmiski päris elegantne ... magusroog vist, milles ulatasid koduaia mustad sõstrad gaseeritud joogile oma abikäe. Ja pean tunnistama, kõht ei valutanud pärast:).
Mina kasutasin musti sõstraid, kuid tarretist võib valmistada mistahes ilusatest marjadest või meelepärastest pehmetest puuviljadest.


4 + 3 dl magusat või poolmagusat toasooja vahuveini
2 sl seemneteta magusat mustasõstrapüreed või -moosi
1 + 3 sl suhkrut
20 g želatiini
peotäis musti sõstraid

Pane želatiin vähese veega paisuma ja sulata seejärel pliidinurgal või kuumaveevannis.
Vala 4 dl vahuveini kaussi, lisa magus marjapüree või -moos ja 1 sl suhkrut ning sega läbi. Vala peene joana juurde umbes 2/3 sulatatud želatiinist, sega korralikult läbi ja jaota see 6 magustoidupokaali vahel. Tõsta külma tarduma.
Pealmise kihi jaoks sega vahuvein 1/3 sulatatud želatiini ja 3 sl suhkruga ning tõsta kauss jahedasse. Kui alumine kiht on juba piisavalt tahe, kuid siiski võbeleb pisut, aseta peale marjad ja tõsta lusika abil ettevaatlikult kõige peale poolenisti tarduma hakkav hele kiht. Ülemine võib natuke alumise sisse vajuda, jättes kena sujuva üleminekuga lõpptulemuse. Kui ülemise kihi pealevalades on alumine juba korralikult ära tardunud, jäävad kihid tugevate triipudena.
Serveeri kas niisama või vahukooretupsuga.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...