Postitused

Kuvatud on kuupäeva oktoober, 2011 postitused

Šokolaadine kõrvitsakook

Kujutis
Oktoobri lõpp-novembri algus on tavapäraselt kottpime aeg, mil teed kisuvad juba jäiseks, öökülmad on teinud kõige rohelisega 1:0 ning leheriisumisest saab väheke selga sirutada. Sel aastal need reeglid nagu ei kehti, üksnes leheriisumine käib sama malli järgi nagu tavaliselt. Suvejorjenid õitsevad veel täies ilus ja musta jääd on kohatud vaid mõned harvad korrad. See kõik küll uinutab, kuid kalender näitab tuima ükskõiksusega halloweeni. Homme pühakutepäev, ükehomme hingedepäev - ilus komme mõelda esivanemate peale, olla natuke tasem ja hetk iseendaga. Süüdata küünlad ja tuletada meelde ilusaid hetki kallite inimestega, keda pole enam meie hulgas. Rahvatraditsiooni järgi oodati pimedal hingedeajal neljapäevaõhtuti hingi koju, neile kaeti laud, neilt paluti karja- ja viljaõnne, mõistagi ei jäetud neid ka tänamata. See on ilus ja liigutav.
Sestap tundub mulle see trick-or-treat tingel-tangel sutsu imelik, kuigi laste jaoks on see mõistagi põnev. Ei tasu unustada, et meie mardi- ja kad…

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes

Kujutis
Key lime pie - kas klassikaline munakollastest, kondenspiimast ja Florida Keys` laimidest või tänapäevane kergem variant. Teadmine, et selline kook kukkus välja just selles maailma otsas, kus kasvasid ainulaadsed kollased laimid ja kondenspiima kasutati seepärast, et toorpiima polnud võimalik säilitada, on ju tegelikult meie õnn. Muidu poleks isegi Nigella Lawson saanud soovitada oma šokolaadiküpsistest valmistatud põhjaga versiooni.  Ja mis sest, et 2006. aastal kuulutati see kook Florida osariigi ametlikuks koogiks (Official Pie of the State of Florida). Ja mis sest, et meil on siin poes saadaval vaid rohelised laimid.

Tuntud koogist on "aretatud" hulga erinevaid modifikatsioone, huvitaval kombel on mitmed inimesed jõudnud oma katsetustes sarnase lõpptulemuseni, mis näitab, et head maitsed leitakse üles ka üksteisest sõltumatult:). Ühte neist (vt ka siia ) on meie väikesel Rüütli tänava seltskonnal olnud õnn maitsta päris mitmel mäletamistväärival juhul. Ja küllap tuleb ne…

Pastinaagikook

Kujutis
Kui on olemas porgandikook, miks ei võiks olla olemas ka pastinaagikook. Mitte et ma nüüd püüaks teravmeelne või teravkeelne olla, aga kõikvõimalikud köögiviljad on soolaste toitude kõrval justkui loodud ka magusama kraami jaoks põnevust looma. Kes suutis ilma minestamata lugeda peeditordist, võib nüüd rahulikult edasi lugeda ka pastinaagikoogist:).


Pastinaak on minu jaoks üks positiivsemaid avastusi juba hea mitu aastat, olles muutunud ühepajatoitude ja ahjuköögiviljade lahutamatuks osaks. Suurepäraselt passib ta veel suppide sisse ja nüüd ka koogisse. Selle geniaalse idee peale ei tulnud ma kahjuks ise, vaid lugesin ajakirja Delicious novembrinumbrist. Minu osaks jäi seda retsepti vaid enda jaoks sutike kohandada.
Nagu ka porgandikoogid, jääb see küpsetis mõnusalt pehme ning mahlane, seda on eriti tunda just teisel päeval. Muidu on aga õhus aimata kerget talvist aroomi, mida annavad piparkoogimaitseaine ja kaneel. See aga ei takista seda kooki juba praegu nautida.

175 g võid
1 dl …

Üks sügisene supp

Kujutis
Uduvihm, rõskus ja mis kõik veel. Ei, ma ei vingu, mitte sinnapoolegi! Selle asemel tuleb teha üks soojendav supp, milles veel viimased (loe: ülekasvanud) tsukiinid. Minu versioonis kohtab ka viimaseid hiina lehtnaeri ehk hiina kapsa ehk paksoi lehti, kuid nende puudumine ei tähenda siiski maailma lõppu. Edukalt võib selle koostisosa asendada kähara peakapsa või spinatiga või olla veel kolmat moodi loominguline.

Paksoi on aga vahva taim. Kevadel tärkab ta kiiresti, lehti võib murda kogu suve jooksul ning mis kõige tähtsam - erinevalt tavalistest salatitest, ei võta üle kasvades juurde kirbet maitset. Enda aia selle aasta saagist mul kahjuks pilti pole, kuna kevadel ründasid pontsakaid taimi lehekahjurid ja lehed nägi välja kui nõeltega torgitud (kevadisel külvil tuleks katteloor panna peale nagu porganditelegi, suvisel külvil pole see nii oluline). See ei kahandanud mõistagi nende väärtust potti jõudes, kuid esteetiliselt ei näinud nad kuigi kenad välja. Suvel tulnud uued lehed olid te…

Kui Muhamed ei tule mäe juurde, läheb mägi Muhamedi juurde ehk Tartu läheb Tallinnasse

Kujutis
Lõuna-eestlasena tean väga hästi, et tee Tallinnast Tartusse on enamasti pikem kui Tartust Tallinnasse. Selleks, et sillutada põhja-eestlastele teed lõuna poole toidu manu, võtavad Tartu söögikohtade kokad ette selle 186 km ja lähevad ise kohale. Isiklik touch on ikka midagi muud kui üks anonüümne lõuna.

Kui nüüd väike torin ära lõpetada ja asja helgema poole pealt vaadata, siis on tore tõdeda, et viimasel ajal on moodi läinud restoranivahetus (novembris vahetavad kohad veel näiteks Moon ja Põhjaka). Tahes tahtmata tuleb meelde telekas jooksnud sari "Naistevahetus", kus algul oli kõik äraütlemata roosiline, aga mida enam uude koju sisse elati, seda keerulisemaks läks teise pere harjumuste ja kommetega kohanemine. See ei tähenda siinses kontekstis, et hurraa ja õhinaga teise kööki minek võrduks juustekatkumise, ahastamise ja kirumisega. Kaugel sellest, pigem on see väljakutse, kuidas teistes, veel kodustamata oludes hakkama saada sellega, mis enda turvalises keskkonnas nii lo…

Mahlane õunakook

Kujutis
Vahelduseks üks täiesti rutiinivaba pühapäevane kook. Aeg-ajalt päikest näitaval puhkepäeval on muudki vahvat teha, nii et keerulisemate küpsetiste aeg tuleb ehk siis, kui õues on porine ja ligane, nii et vabatahtlikult ei taha ninagi välja pista. Nüüd aga tuleks sügisest võtta veel mis annab ja teha hoopis üks kiire koogike. Õunu ju on, nii et mõistagi tuleb sellest üks mahlane õunakook.

100 g võid
0,5 dl suhkrut
1 muna
1 dl hapukoort
2,5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillsuhkrut

õunu

2 muna
1 dl suhkrut
200 g ricottat
kardemonipulbrit

Taina jaoks vahusta pehme või suhkruga, lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Lisa küpsetuspulbri ja vanillsuhkruga segatud jahu ning hapukoor ja sega korralikult läbi. Kata 24-cm lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga ja määri serv võiga. Suru tainas vormi põhjale ja paar sentimeetrit ka servale.
Viiluta õunad ja kata tainas ühtlase õunakihiga (ära väga paksult igaks juhuks pane, kuna nad ei pruugi sel juhul korralikult läbi küpseda).
Katte jaok…

Vasikavaimustuses ebaküdooniatest

Kujutis
Huvitaval kombel olen varem vaadanud ebaküdooniatest mööda, kohe päris kaugelt. Kellegi teise vaimustus või tähelepanujuhtimine neile sügisestele kollasetele viljadele on pannud seni vaid õlgu kehitama ja viisakusest naeratama. Nii pole meil aias ka kunagi ühtegi ebaküdooniapõõsast kasvanud! Aga nüüd juba tahaks ja kindlasti on selline mõte tulnud tänu toidublogija maniakaalsele huvile toidu vastu:).

Niisiis ebaküdoonia, mida oma hapuka maitse ja tervisele kasulike omaduste tõttu nimetatakse ka põhjamaa sidruniks. Muide, samal päeval, kui nakatatuna Koopatibi vaimustavast katsetusest ebaküdooniatega marssisin turule neid otsima, tõi mu armas onunaine Eda neid mulle terve suure kausitäie.

Olles vaimu ette valmistanud suurteks katsumusteks, ei tundunud viljade puhastamine üldsegi nii ennastületava ettevõtmisena. Seda küll, et isepäiseid seemneid kippus igale poole lendama ja väheke tooremate isendite poolitamine nõudis sutsu tugevamat noatööd. Aga kõik see on teostatav:). Vili tuleb p…

Ameerika lumi

Kujutis
Ameerika lumi on punast, õigemini roosat värvi. Siiski, olen küll Ameerikas lund näinud, aga kindlasti mitte roosat. Miks ma üldse nii jaburat asja väitsin??? Aga sellepärast, et on üks magustoit - Ameerika lumi, mis on roosat värvi. Miks ta sellise nimega on, mina ei tea, vähemalt mitte veel.

Lugu sai alguse möödunud talvel, kui minu kolleeg I. korraldas soolaleivapeo ja otsustas letti, see tähendab lauale laduda tõelise perekonnaklassika. Selle klassika hulka kuulus ka üks veidi kummaline magustoit - Ameerika lumi. Ärge saage valesti aru, see maitses taevalikult hästi, mitte selles mõttes polnud tegemist "huvitava" roaga. Huvitavaks muutis selle desserdi asjaolu, et kust küll oli sihuke nimi võetud, pole enne kuulnud.

Tükk aega käisin ringi, murekorts laubal, kuni ühel kaunil päeval, mõni kuu tagasi, ostsin Mirja von Knorringi paar aastat tagasi ilmunud "Virtina kokaraamatu". Ja mida ma näen, seal kannab üks sellesama mõisavirtina Selma Mattilde Ariko magustoit …

Kõrvitsarisoto Heston Blumenthaliliku vimkaga

Kujutis
Vahel jagatakse mullle ülesandeid, vihjamisi. Seekordne vihje pärines mu mõnda aega Londonis resideeruvalt sõbrannalt, kes jättis mulle oma korraks-Tallinnas-käigul purgi imelist soola koos ühe ajakirjaga. Sellest viimasest aga edaspidi, kuigi vihjeks saab olema samuti Heston Blumenthal.

Kui mõni inimene on geniaalne, siis nii see ka on. Sellest hoolimata ühte ma ütlen: kui teist keegi peaks võtma ette mingi roa selle briti kuulsuse kokaraamatust või tema saadetest, siis olge hea, saatke kogu pere vähemalt nädalaks kodust minema, andke lemmikloomad kasvõi turvakodusse, eemaldage uksekell ja ärge pöörake tähelepanu ummistuvale postkastile. Teie käikudest kolmnurgas pliit-kraanikauss-külmkapp kujuneb hästi poleerima löödud rada, lisaks kulub ohtralt vett, seepi ja elektrit, ainsa boonusena aga mitte eriti prügikotte.
See õpetus oli räägitud igaks juhuks, et ei oleks pärast kedagi süüdistada.Kui te olete proovinud midagi selle superkoka retseptivaramust, siis te noogutate praegu mõistv…

Sametised pirnimoosid

Kujutis
Just nii võiks iseloomustada magusatest ja mahlastest pirnidest valmistatud moose. Pirnid kuuluvad mu lemmikpuuviljade top 3 hulka, mis tähendab, et kui suvisel ajal õnnestub kellegi toreda inimese käest saada ämbritäis pirne, tunnen ennast justkui õnnesärgis sündinuna. Meie aias pirnipuid kahjuks pole, mõne aasta tagune üritus lõppede jänkude võiduga ja uut ei ole veel julenud välja valida. Aga kevadel tuleb see hetk kindla peale, ega siis nii lihtsalt saa neile puunärijatele ka alla anda.

Esimese ämbritäie sain sel aastal täiesti kogemata, kui oli plaan onunaise Edaga nende poolt edasi pohlametsa siirduda. Plaani rikkus ära vihm, nii et mätta otsas küürutamise asemel suunas Eda mind sujuvalt oma pirnipuude alla. Oi milline rõõm! Kuna varased pirnid (nagu õunadki)on hästi õrnakesed ja kipuvad kiiresti riknema, säilitamiseks need ei sobi, siis läks suuremaks moosivaaritamiseks. Mmmm, kui mõnus:).

Kui kaneeliga pirnimoos on selline talvine pai, kus kerid jalad teki sisse ja süda ihkab…

Kõrvitsasupp läätsedega

Kujutis
Tuleb tunnistada sügise jõudmist sinnamaale, kus suvikõrvitsad asenduvad toidulaual säilituskõrvitsaga. Ütlen ausalt, harilik kodune tsipa koreda viljalihaga kõrvits, millest valmistavad enamvähem kõik kodanikud, kes on pidanud kordki selle viljaga silmitsi seisma, nelgi ja äädikaga marineeritud kõrvitsakuubikuid, ei ole mind eriti kunagi veennud selle köögivilja headusest. Nojah, viimastel aastatel ehk siiski, kuigi pigem on see äraproovimistuhin kui jäädav liit. Küll aga omab hoopis teistsugust mõju alles mõned aastad tagasi avastatud muskaatkõrvits - tihke, tumekollane, küpsedes kergelt jahune. Hoopis teine tera:).

Nii avaski minu selleaastase kõrvitsahooaja üks tummine supp, mis petab isegi natuke ära. Sööjad arvasid nimelt, et tegemist on kartulisupiga:).

25 g võid
punt salveilehti (12-14 keskmist lehte on paras)
1 suur sibul
0,5-1 tšillikaun
500 g puhastatud muskaatkõrvitsat
1,2-1,5 l kanapuljongit
1 dl läätsi

Sulata potipõhjas või ja prae salveilehti, kuni need hakkavad värvi …