30. detsember 2012

Lõppudega lõppu

Vasakul rabarberi-, paremal pihlakanaps

Ja jõuabki see aasta lõpule. Tormiline, nii heas kui halvas. Sellegipoolest loodan ma paadunud optimistina ikka head uut aastat, kuidas muidu.

Enne aasta lõppu tahaksin rääkida, kuidas kasutada lõppe:). Ei-ei, see ei tähenda mitte seda, kuidas käituda külmkapijääkidega. Selleks otstarbeks on teatavasti toiduahel kass-koer-kanad, vähemasti minu versioonis. Ja ega neid lõppe, millest kohe juttu tuleb, polegi mõistlik sellele troikale pakkuda, pärast on kogu õu purupurjus loomi-linde täis:).

Et siis alkohol. Sel suvel-sügisel ärkas minus noor keemik ja panin talveks valmima päris mitmed napsid. Eelmisel sügisel proovisin harjutamiseks Aive Luigela retsepti järgi kerget õunanapsi  teha, mis osutus äärmiselt võluvaks prouade tipsutamisjoogiks (viimane osa purgist lihtsalt haihtus kuhugi:) ). Kevadel julgesin võtta ette rabarberi ja esialgu lähenesin talle klassikaliselt: 1:1:1 ehk et 1 osa rabarberit, 1 osa suhkrut ja 1 osa viina. Ja pooliku vanillikauna panin ka purki. Ütleme nii, et võrdsus ei tähenda alati vendlust. See, et jook läheb ikka liiga magusaks, selgus umbes poole peal. Kallasin sügise alguses tubli sortsu viina juurde ja võtsin vanillikauna ära. Paremaks läks, kohe tunduvalt. Lasin purgil rahus, vaikuses ja pimeduses seista kuni jõuludeni. Ütleme nii, et hinnagud olid seinast seina, üsna heast kuni iseloomutuseni. Üks pakkus, et temaga võiks hoopis magustoite vääristada.


Iseloomutu oli rabarberinaps aga pihlaka kõrval:). Et kui võrrelda. Kuna tänavune sügis tähendas minu jaoks vasikavaimustust pihlakatest, siis lisaks kõigele muule sai temast teha mitu katsetust
mõeldes külmale talvele. Esimese purgitäie panin hakkama siis, kui pihlamarjad olid alles oranžid, nii suur oli kartus lindude invasiooni ees. Võrdsusprintsiibi unustasin eos ja purki läks suhkrut kohe vähem. Ülejäänud kaks laari said juba valmis marjad ja ikka vanillikauna ka lisaks. Kõige viimasema pudeli, mis sai Triinule kingitud, degusteerisime kojas ära juba tükk aega tagasi. Ütleme nii, et oleks tahtnud veel seista. Ja veel üks märkus, alkoholi osas oleks mõistlik kasutada puhast maitsestamata viina.

Esimesed kuud esimese purgiga panid pühas ürituses kahtlema, ehk et naps tundus algul lausa vihamõruna. Aga õnneks sai purgikaas nii kõvasti kinni keeratud, et ma ei jõudnud seda iseseisvalt avada. Nüüd jõulude ajal sai mänpauer sellega õnneks hakkama ja oh imet, suurepärane kergelt mõrkjas ja üldse mitte imal neste oligi valmis saanud. Taevalik jook!


Retsepte siin ei anna, selliste jookide valmistamine on puhas looming ja sisetunde küsimus. Nüüd aga see küsimus, et mida teha lõppudega. Napsi sisse kogu oma väe andnud pihlakatega ei ole suurt midagi teha, krimpsus mammud, ei muud. Seevastu mahlased rabarberitükid tekitasid kohe mõtteid, kuidas magustoite-kooke nende paremaks muuta:).

Kõige lihtsam oleks teha näiteks magustoit, kus purustatud piparkoogid panna kihiti kohupiimakreemiga, mille hulka on segatud just neidsamu rabarberitükke, ja peale kuhjata muidugi neid rabarbereid ka.


Teine äärmiselt lihtne variant on küpsetada aga siidine kohupiimakook, lisades neid rabarberitükke täidise sekka, näiteks koos pohladega. Valisin enda koogile põhjaks jõuludest üle jäänud kerge apelsinimekiga piparkoogid (näiteks 150 g krõbedaid piparkooke ja 75 g võid). Katteks 500 g magusat kohupiima (jätkuvalt olen Saida fänn) koos 3 muna, 1 dl suhkru, lusikatäie vanillsuhkru, sortsu hapukoore ja 1 sl maisitärklisega, sekka umbes 1 dl külmutatud pohli ja 2 dl liköörirabarbereid. Kogu seda kupatust tuleks küpsetada 24-cm läbimõõduga lahtikäivas koogivormis algul 200 kraadi ja umbes poole pealt 180 kraadi juures vähemalt pool tundi. Tuhksuhkur kuulub pärast asja juurde.


Head vana-aasta lõppu!

22. detsember 2012

Võta aega ...


Üks vaikne varahommik, pime on veel, kuid koidukumas idataevas särab kõikidest selgemini üks täht, veidi kaugemal paistavad teised tähed, tükk maad eemal on kuu. Kirun, et pole enam aega toast fotokat tuua, pigem jään mõneks hetkeks lummatult seda looduspostkaarti nautima. Ma tunnen, et see on märk, märk sellest, et kõik hakkab taas paremuse poole minema. Piisab ju vaid hetkest, kui kõik võib vastu taevast lennata, praavimiseks kulub aga oi kui palju aega. Lootust peab olema, usku peab olema ja mis kõige tähtsam - armasaid inimesi peab olema. Kui asjad lähevad katki, pole hullu, ostame uue. Aga kui inimene läheb katki, on kõik teisiti.

Viimased nädalad on toonud mind ajas tagasi ja tuletanud meelde, kui kiiresti harjub inimene mugava eluga. Ja kui valgustav on uuesti õppida märkama! Iga päev on eriline, on selles siis hommikuti maantee ääres lume sees kalpsavad kitsekesed, poolel maanteel teed oranži valgusega täitev päikeseratas, millele ette jääb hetkeks Äksi kiriku sihvakas torn või isegi härmalill autoaknal. Igapäevases linnamelus pole detailidel sellist väärtust, vaid kiirus, kiirus, ei muud. Sestap märgakem ja tundkem rõõmu pisiasjadest. Ehk ei ole veel hilja seda teha.


Jõhvikamoos on ju teada-tuntud lisand verivorstide juures. Maitseelamuse kojas on terve aasta tehtud Emmanuel Wille õpetuse järgi hoopis jõhvikakastet, mille trumbiks on keetmise lõpus lisatav pirniliköör. Täpset retsepti ma ei tea, polnud ise tookord kohal, kui Manu oma õpikööki tegi, kuigi sain pärast seda suurepärast maitsebuketti maitsta. Ühe korra olen pidanud isegi juhendama kastme tegemist, aga ma usun, et see oli jõhvikakaste jõhvikakastme ainetel:). Nagu ka see, millest täna kirjutan.

Inglaslik jõhvikakaste on aga hea, väike vaheldus tavalisele üksnes marjadest ja suhkrust moosile. Muide, karamellise mekiga särtsakas kaste sobib taevalikult hästi kohupiimakoogiga, tasub proovida. Kastme jaoks võib kasutada nii tavalisi kui kultuurjõhvikaid. Esimeste puhul tuleb lihtsalt rohkem suhkrut lisada, võib-olla isegi rohkem, kui retseptis kirjas.

400 g jõhvikaid
1 dl mustasõstraveini
1,5 dl fariinsuhkrut või tumedat muscovadot
(metsamarjade puhul ca 1 dl tavalist valget suhkrut)
0,5 vanillikauna
1 apelsini mahl ja riivitud koor
sortsuke rummi või handsat

Vala vein keedupotti, lisa pruun suhkur (metsamarjade puhul ka valge suhkur), pikuti poolitatud vanillikaun, apelsinimahl ja -koor. Lase mõni minut tugevamal tulel podiseda. Kalla juurde 3/4 jõhvikatest ja lase keskmisel tulel keeda, kuni marjad lõhkevad ning hakkavad kergelt pudruseks muutuma. Kontrolli maitset, see peab olema pigem magus kui hapu. Lisa nüüd ülejäänud toored marjad ja lase korraks keema. Lõpuks vala juurde sortuke kanget napsu, tõsta pott tulelt ja lase maha jahtuda.
Ja kui verivorsti kõrvale või koogile ei jagu, pole midagi hullu, tuleb uus potitäis keeta. Moos kõlbab ju ka niisama:).

24. november 2012

Sefiiritort




Lapsepõlves ma ei armastanud sefiiritorti, igavesti imalalt lääge munavalgevahuga tort, isegi võikreem oli etem. Vaid hapu moos biskviidikihtide vahel võis olukorda natuke päästa. Ja ega see sefiirivärk ei kutsu isegi nüüd mingit erilist vaimustusepalangut esile. Pigem oli see huvi, mis ajendas mind mõni aeg tagasi sefiiritordile mõtlema. Küllap oli põhjus ka trühveltordis, mis tõi ilmselt kusagilt alateadvusest esile väikese nostalgiakuradi, rohkem küll proovimiseks, et kas vahepeal on midagi muutunud.  Teine põhjus oli märksa pragmaatilisem – kust küll pärineb sefiiritort. Nimelt oli mulle jäänud pähe kummitama kusagilt loetud lausejupp, et sefiir olevat vaid mingi Eesti ja Läti värk, et nagu mujal ei ole see levinud. 


Läti kohta ei oska ma midagi öelda, Laima sefiirid on müügil ja nii ongi. Miks meil tuntud munavalgevahuga torti nimetatakse sefiiritordiks, ma ka ei tea. Õigemini ei tea, millal selline nimetus tekkis. Nõukogude ühtses tordikunstis sellist nimetust ei tuntud. Sefiir oli küll olemas, kuid sellist kreemi valmistati just nende Laima sefiiride põhimõttel. Ametlikus retseptipiiblis ("Производство пирожных и тортов", П. С. Мархель, Ю. Л. Гопенштейн, С. В. Смелов, 1973) on sefiiri retsept 1 kg kreemi saamiseks järgmine: 257 g suhkrut, 257 g munavalgeid, 515 g puuvilja- või marjapüreed, 3,9 g agar-agarit ja 1,3 g toiduvärvi. Mida selle kreemiga tehti, jääb selgusetuks, sest teda ei kasutata mitte ainsaski retseptis. Leidub küll sefiiri-vahvlitort, kuid seal on sefiiri retsept hoopis teistsugune. Muide, ka mitmed teisedki venekeelsed retseptikogumikud nii proffidele kui koduküpsetajatele, mida ma sirvisin, ei tunne sefiiritorti. 


Lahenduse võti peitub aga kreemi nimetuses. Nimelt oli olemas munavalgekreem (muide nii munavalgekreem kui sefiir olid kirjas juba 1952. a retseptikogumikus), millega tehtud tort koosnes 2-3 kihist siirupiga immutatud biskviidist, vahele määritud puuviljapüreest (tüüpiline oli ilmselt õunavõie) ja pealt ning külgedelt kaetud sellesama kreemiga. Kaunistati puuviljade ja želeega. Munavalgekreemi retsept erines sefiirist sellevõrra, et siirup keedeti vaid suhkrust, veest ja sidrunhappest, tarretavat ainet ei kasutatud. Tordi kokkupanemise juhises mainiti ka, et kui tordile pritsitud kreem näib ära vajuvat, võib selle korraks ahju pista, et teda tugevdada. 1 kg munavalgekreemi jaoks läks vaja 670 g suhkrut, 335 g munavalgeid, 25 g vanillsuhkrut ja 0,7 g sidrunhapet.


Eestlased tegid aga mingi oma ratsi ja ametlikust pigem võikreemitorti meenutavast tagasihoidlike kaunistustega tordist (eritellimustortidega võis rohkem hullata) sai uhke kohev pall. Tordi headust näitas kreemi kuhi ja vallatud kurvid. Kreemi osas said need kaks retsepti justnagu kokku, lisades traditsioonilisele munavalgekreemi siirupile vee asemel mingit mahla ja miks mitte ka natuke želatiini, et olla veendunud võimsa vahukihi kandevõimes. Niisiis kirjutatakse 1984. a tavainimeste „Kokaraamatus“ samuti sefiiritordist, mille kreemile käivad sisse munavalged, suhkur, hapu mahl ja želatiin. Järjekordselt saab see sefiiritordi etaloniks, kui on tarvis kodustes oludes see tort valmis võluda. Kui luusida ringi toidublogides, võib öelda, et  etalonina püsib ta tänini:).


Minu tee sefiiritordini sai aga oodatust märksa okkalisem. Märkmikus kordusid reeded, millele oli algul optimistlikult kirjutatud „sefiiritort“, kuid hiljem rasvaselt läbi kriipsutatud.  No ei sobinud need reeded! Lõpuks juhtus see päev olema esmaspäev, üldse mitte sinine:). Oleks enne teadnud!
Aga see õnnelik esmaspäev maksis kõigele lisaks uue mikseri hinna. Nimelt oli märkmikus eelnenud  reedeks märgitud taas optimistlikult sefiiritort, isegi vaim oli valmis sätitud, kuid neljapäeva õhtul biskviittainast vahustama hakates paiskus äkki mikseri ventilaatoriavadest välja välgunooli, mootor hakkas imelikku häält tegema ning oligi kõik. Mikseriga. Igaveseks. Kallasin poolenisti vahustatud munad köögikombaini ja küpsetasin tordipõhja ikkagi pärast ära. Samas ei meeldi mulle vahustada munavalgeid ilma täpset protsessi nägemata, kaas on ju vahustamisnõul peal. Nii et reedel taas kriips peal. Ohates.


Vahepeal hankisin uue mikseri ja pühapäeva õhtul alustasin tordi kokkupanemist. Teemaks sefiir. Kuna mul mäletatavasti puudusid tulised tunded sefiiri vastu, polnud ma varem seda ka ise teinud. Korralikult targemate inimeste instruktsioone järgides läks esimene kausitäis munavalgekreemi Tartu linna kanalisatsioonivõrku. Siirupiks vajamineva suhkru ja vedeliku tasakaal on nii suhkru poole kaldu, et selle veerandtunnine keetmine on täiesti mõttetu, piisab kokku 4-5 minutist. Ühesõnaga esimene siirup kees pruuniks ja mõruks. Teine kausitäis sefiiri oli see, millest võib juba rääkida: ilus, kohev ja tihke ning jõhvikatest kenasti õrnroosa. Edasi läks juba lenneldes, kuigi kannatused lõppesid taas tõdemusega, et sefiiritort on ikka jube magus. Varuge paar kiluvõileiba seltsiks:).

4 muna
6 sl suhkrut
6 sl jahu

3 munavalget
300 g suhkrut
0,5 dl jõhvikapüreed
0,5 tl sidrunhapet
2 lehte želatiini

tordi immutamiseks umbes 1 dl piima
vahele pohlamoosi

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tihkeks heledaks vahuks. Sõelu juurde jahu ja sega ettevaatlikult alt üles tõstvate liigutustega tainas ühtlaseks. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 24-cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi ja küpseta 20-25 minutit 180 kraadi juures. Põhja võib valmis küpsetada juba paar päeva varem ja säilitada teda toidukilesse pakitult. 

Kreemi jaoks purusta jõhvikad (suvel võid kasutada näiteks punaseid sõstraid), suru mass läbi sõela, et eraldada kestad. Pane želatiinilehed vähese veega paisuma. Kalla püree koos suhkruga paksupõhjalisse keedupotti, lisa ka sidrunhape ning lase aeg-ajalt segades keema. Kui suhkur on sulanud ja siirup hakkab mullitama (selleks kulub umbes 2 minutit alates keemahakkamisest), alanda kuumust peaaegu nullini (oma pliidil 6-se skaala puhul  1 juures)  ja lase siirupil niikaua pliidil podiseda, kui vahustad munavalgeid. Lõpuks pigista želatiinilehed kuivaks ja sega siirupi hulka. Vahusta munavalged suuremas kausis tugevaks vahuks ja lisa pidevalt edasi mikserdades tuline siirup ühtlase joana munavalgete hulka. Vahusta kreemi umbes 10 minutit, kuni ta on tihke ja tugev. 

Lõika biskviit kolmeks kihiks, immuta kihid piimaga ja määri vahele pohlamoosi. Tõsta tort kokku ja kata pealt ning külgedelt rikkalikult sefiiriga. Kaunista soovikohaselt. Võimaluse korral lase tordil enne söömahakkamist vähemalt  4-5 tundi külmkapis läbi imbuda.

13. november 2012

Pihlakavaht


Pihlapuud on tänaseks marjadest tühjad mis tühjad, vaid samasse perekonda kuuluvad pooppuud uhkeldavad veel oma punaste kobaratega.
Muide, kes jahib sügiseti pihlakamarju, peaks jälgima põldude seisu. Niikaua, kui kasvõi viimane viljapõld on veel koristamata, võib rahulik olla, lindudel on süüa küllalt. Kui aga kõik kombainid on põllult lahkunud, tuleb siva teha, hiljemalt nädala pärast on arooniate ja pihlamarjadega kaputt. Korduvalt järele proovitud, haledalt urisetud ja taas ämbrisse astutud, seda ikka lootuses, et äkki linnud käituvad sel aastal teisiti. Tegelikkuses pole seda juhtunud, kõik kordub uuesti:).


Sel aastal avastasin tänu koerale, et kodulähedane harilik pihlakas on kasvatanud õite prisked marjakobarad ja patt oleks need vaid lindudele jätta. Niisiis algas pihlakaaktsioon juba siis, kui marjad olid alles oranžid, uhh, tulikibedad pealekauba:). Kogusin mitmel nädalavahetusel suurest hirmust üha punasemaks minevaid marju, et varsti äkki enam ei ole. Kõik läks aga väga hästi: osa marju läks sügavkülma, osast keetsin koos kibuvitsamarjadega suurepärase kirbe siirupi, osa läks aga talviseks napsiks pudelisse koos suhkru, viina ja vanillikaunaga. Võimalusi on mõistagi veel mustmiljon! Ja siis koristati viimane nisupõld ning olidki linnukesed kohal...

Mingil hetkel ei pidanud ma enam vastu ja alustasin sügavkülmavarude hävitamist. Algatuseks tavapärase jõhvika või punase sõstra asemel pihlakavaht, milles praetud leib annab mõrkjale mannavahule põnevat karamellist maitset.

200 g pihlakamarju
7,5 dl vett
2,5 dl suhkrut
0,5 - 1 sidruni mahl
1 dl mannat

1 dl riivleiba
1 sl võid
1 sl demerara suhkrut

piima

Hariliku pihlaka hästi valmis marjad oleks mõistlik eelnevalt paariks päevaks sügavkülma torgata. Kui kasutad kultuurpihlaka marju, võid nad panna kohe veega keema. Keeda marjad pehmeks ja surista saumikseriga ühtlaseks. Vala mass läbi sõelda, et eraldada seemned ja kestad. Lase vedelik uuesti keema, lisa suhkur ja sidrunimahl ning pidevalt segades manna. Keeda vedelam puder.
Jahuta see leigeks ja vahusta heledaks õhuliseks vahuks.
Leivakrõbulate jaoks riivi tahkem leib ja prae võis koos suhkruga läbi, kuni hakkab kergelt karamellistuma. Tõsta jahtuma.
Serveeri nagu roosamannat ikka - külma piimaga.

P.S. Kogu pihlakaafääri lõpetuseks istutasin aeda ka ühe kultuurpihlaka istiku. Ootan juba põnevusega järgmisi aastaid!

4. november 2012

Vasikast ja Tiiust


Vasika pilti mul kahjuks ei ole, lihtsalt ei ole. Küll on aga lammas, las ta olla siis vasika eest.
Ühesõnaga mässisin ennast sisse.

Millalgi augusti teisel poolel kirjutas Mari-Liis ääri-veeri, et Tiiu on tore ajakiri ja kas ma ei tahaks mõelda sealsete köögilehekülgede tegemisele, et nagu teatepulga ülevõtmine või nii.
Halleluuja ja seitse inglit! Nüüd ma tean juba või sain õigemini järjekodset kinnitust ütlusele, et ära ütle kunagi iial. Liiga tihti on viimasel ajal juhtunud, et asjad, millele olen mõttes resoluutselt hõiganud "EI IIAL!", pööravad ühel päeval minu vastu ja seda just meeldivas võtmes. Kui Tiiu alustas eelmise aasta oktoobris ilmumist ja Mari-Liis oli ajakirja käivitamise juures olemisest tohutult elevil, sirvisin põnevusega kohe esimese trükivärske numbri toidulehekülgi. Mäletan, et esimene reaktsioon oli, et oi-ei, köögiosa maht on ju Oma Maitse järel teisel kohal, ise küll sellist asja ei julgeks ette võtta!!! Noh ja nüüd on see siis käes!
Tõsi, esimeste ilmumiskuude jooksul hakkas ajakiri, toiduleheküljed kaasa arvatud, paika ja mingisse süsteemi loksuma. Arvestades, et väljaanne püüab hoida üsnagi konservatiivset joont, ei ole sealt kunagi oodata iga poole aasta tagant lugejate jaoks tuttavateks kujunenud teemade totaalset muutmist. Mõnes mõttes on see isegi hea, vähemalt midagi kindlat!


Aga nüüd on see siis käes! Esimene enda kokkupandud köögiosa - 14 leheküljest seekord 13 siis. Loomulikult oli kõik teisiti, kui seni blogi pidades. Blogis võib ju jutustada nõrkemiseni, valida selline teema, mis aga pähe tuleb ja olla igas mõttes vaba. Ajakiri on aga midagi muud, kindel formaat ja piirid. Eks ärevus oli ikka nii suur, et nähtamatuid apse on küllalt. Ühesõnaga esimene vasikas. Kõige enam avaldub see fotode osas, kus tuleb arvestada lumivalge asemel teistsuguse paberiga. Aga eks vigadest õpitakse, ega teisiti saagi. Kui poliitikutele antakse sada päeva, võiks ajakirjanduses sama tava kehtida:).

Novembris on lõikelaual külmutatud kala. Enda lemmikuteks osutusid kala-munapirukad Peipsiääre stiilis ja kala tummises tomatikastmes.

Ettevalmistamine kulges aga äraütlemata lõbusalt:). Testitud võileivamargariinidest hakkas süda läikima, poekaupu nüüd lähemalt uurides selgus, et osad taotlevad piltlikus mõttes kogu Mendelejevi tabeli reastamist ja kaltsukates torman kohe linikute ja muude tekstiilide riiulite-kastide juurde. Järgmise ehk detsembrinumbri tegemisel konsumeeris koer ära terve kausi küpsiseid ja pistis nahka toore liharulli, lisaks veel mitu limpsu porgandimoosi. Armsad kolleegid on sunnitud seniste tavapäraste küpsetiste asemel maitsma suurtes kogustes poekaupu (ise on nad süüdi, et moodustavad ideaalse testitiimi:D ), aga elevus on kõigil suur, silmaringi avardamine kaasa arvatud. Ja mis te arvate, mida kajastab leheküljel 66 kalade alla sätitud ajaleht:D *

Algul suhtusin üsna skeptiliselt tuntud inimeste küsitlemisse nende toidueelistuste ja köögiharjumuste teemal, kuid need mõned vestlused, mis on seni peetud, on mõjunud kui helendav valgus. Andres Dvinjaninovi mõte, et me peaksime rohkem toiduvalmistajat tänama, läks vägagi südamesse ja ei tee paha taas üle korrata.

Nüüd aga minu tõelisest lemmikrubriigist. Kui Marii rääkis, et neil on plaanis tuua sisse uus lehekülg  "Meie pere ...", olin selle sisu kuuldes täiesti sillas. See on just midagi minu hingele! Pealegi on ajastus täiesti kohane - nimelt on järgmine aasta kultuuripärandi aasta ja nii saab ka Tiiu anda väikese panuse igapäevase toidukultuuri jäädvustamiseks. Ühesõnaga, iga kuu kuulutame välja ühe meie toidulaual sagedase, isegi veidi nostalgilises võtmes toidu, mille kohta ootame lugejate retsepte ja kommentaare stiilis, kuidas nemad seda või teist teevad. Ootan juba põnevusega!

Tiiu novembrinumbri köögiteemad näevad aga välja järgmised:
- 24. november - ostuvaba päev
- Kuulsus ja köök: Andres Dvinjaninov
- Võrdleme Moskva täissuitsuvorste
- 5 rooga külmutatud kalast
- Testime leivavõideid
- Kuu koogiks on kõrvitsa-kohupiima-šokolaadikook
- Õhtul võib teha pikkpoissi, järgmisel lõunal aga kartulikotlette
- Uue rubriigi "Meie pere ..." tutvustus
- Lõppude rubriigis saavad teise võimaluse kõrvits, petersell ja munakollased.

Lõpuks aga soovin vahvaid ideid ja värskeid mõtteid Mari-Liisile, kellelt ilmus samuti novembris esimene Pere ja Kodu Pereköögi vihik!


* - Kui otsisin sobivat vanemat ajalehte kaladele taustaks, leidsin just selle õige, kus terve lehekülg tihedat teksti, 7. veebruari 1990.a Rahva Häälest. Kui keerate ajakirja tagurpidi, siis sidruni ja kala vahel algab lõik järgmiste lausetega: "Eriti suure rahulolematuse kutsub esile olukord toiduainetega. Siin tuleb küsimus püstitada printsipiaalselt." Nii arvas siis Mihhail Gorbatšov oma 5. veebruaril 1990.a NLKP KK pleenumil peetud ettekandes, mis siis, et Rahva Hääl kajastas seda mõnevõrra lühendatud kujul.
Aktuaalne tänagi, eks ju:).

24. oktoober 2012

Liivimaa rohumaaveis võiks vallutada maailma


Tunnistan, et minu kokkupuuted veiselihaga on täiesti vastandliku iseloomuga. Kord õnnestub valmistada suurepärane rostbiif, kus liha on nii magus, et tahab kaaslaseks vaid terake soola, tegelikult saaks isegi ilma. Teinekord lõpeb suurepärane algatus täieliku fopaaga, sest pealtnäha ilusast tükist on saanud vintske saapatald. Ütleme nii, et üks üsna suur põhjus on minu teadmatus ehk et ma pole osanud valida õiget liha.

Katrin Noorkõiv MTÜ-st Liivimaa Lihaveis käis nii kevadel kui nüüd rääkimas Maitseelamuse kojas Eestis toodetavast veiselihast, mõistagi kaasnes sellega ka tõeline lihasöömismaraton. Ikka proovimise eesmärgil:).

Kui lihast rääkida, siis parima tulemuse annab laagerdatud liha, 2 nädalat muide:). Mõistagi nõuab see piinlikku puhtust ja väga korralikke hoiutingimusi, vastasel juhul on kogu laar raisku läinud ja kahju kui palju. Eestimaal kasvatatud rohumaaveise liha on tegelikult väga kõrge kvaliteediga, loom on söönud karjamaal just õiges vahekorras erinevaid taimi (vilja mitte) ning tema kohta on isegi öeldud, et liha on parem kui Iirimaa veisel. Ja seda ei öelnud mitte keegi lihtsalt viisakas inimene, vaid Kesk-Euroopa suurim lihaimportöör Hollandist. Katrin oli seda kuuldes muidugi kõrvust tõstetud, kuid paraku on kõik kinni kogustes. Siinne veisekasvatus võiks olla mitu korda suurem kui praegu, Eestis on ruumi kuni 100 000 loomale:).

Muide, varsti on lisandumas ka suur uudis. Nimelt on Liivimaa Lihaveisel koostöös Ants Uustaluga kindel plaan hakata tootma ka kodutarbija jaoks puljongikontsentraati. Esimesed katsetused on tehtud, tootmine vajab veel  läbimõtlemist ja peagi olekski võimalik osta lihaveise müügikohtadest esimesi Eestis keedetud puljongipakke.

Rohumaaveise lõikusskeem: veise pilt Jaan Koori kokaraamatust ja kaasaegne jaotus Liivimaa Lihaveiselt

Üldiselt teatakse kõige kallimaid lihatükke nagu sise- ja välisfilee, no antrekooti ka, kuid nagu skeemilt näha (veise pilt pärineb muide Jaan Koori kokaraamatu viimase ehk 1908.a. trüki 27. leheküljelt:) ja sellest on kujundatud kaasaegne lõikusskeem), on võimalik kasutada erinevaks otstarbeks väga erinevaid tükke.
Sel korral valmistasime siis veisesüdamest tartari (minu konkurentsitu lemmik!), veisekeelega pastasalatit ja kahel moel rostbiifi (minu nõrkus). Kusjuures praeks ei valinud Katrin mingit fileed, vaid pähklitüki ja esiseljatüki (vt skeemi).


Siinkohal ei saa ma teisiti, kui panen kirja Katrinilt saadud võrratu retsepti ja mõned õpetused.

Vasakult alates: poolik veisesüda tillukese vutisüdame kõrval, puhastatud ja viilutatud süda ning kokkusegamist ootav tartar
 
Veisesüdametartar

0,5 Liivimaa Lihaveise veisesüdant
1 - 2 sl kappareid
0,5 hakitud punast sibulat
1 väike tšillikaun
1,5 - 2 sl hakitud musti oliive
1 tl peenelt riivitud sidrunikoort
7 - 8 kirsstomatit või 1 kõvem tomat
1 sl punase veini äädikat
2 - 3 sl hakitud basiilikut
2 sl hakitud münti
soola
pipart
külmpressitud oliiviõli

saia või ciabattat

Puhasta veisesüda kelmetest ja vahekiledest, haki kõik koostisained hästi väikesteks kuubikuteks (südame võid purustada köögikomabinis), sega kokku, lisa oliiviõli ja soola-pipart. Timmi maitset, lisades vajadusel veel basiilikut ja sidrunikoort.
Pintselda saiaviilud oliiviõliga ja rösti ahjus, kuni servad on krõbedad. Tõsta saiaviilule tartari ja naudi koos pitsikese külma viinaga.
Kui tartari peaks mingil põhjusel üle jääma, võid järgmisel päeval lisada sellele toorest hakkliha ja praadida kotlettideks.

Vasakult alates: keedetud, seejärel kooritud ja viilutatud ning lõpuks salati jaoks ribadeks lõigatud keel

Teisena valmistatud keelesalatiga on sellised lood, et keelt tuleb alati keeta rohkem kui tarvis. Niikuinii pistetakse pool enne nahka:). Keelt tuleks keeta soola-pipra-loorberiga umbes 2,5 tundi, kuni selle nahale tekivad "villid", jahutada ja koorida. Salatisse sobivad tomatid, varsseller, toores porgand ja spinatilehed. Kastmeks aga õlikaste oliiviõlist, punase veini äädikast, mädarõikast, meest ja hakitud murulaugust.

Keelesalat

Nüüd aga minu nõrkus - rostbiif. Katrin oli selle roa nimetanud vanamoodsalt küpsiseks (teatud praadide küpsisteks nimetamine tuleb sissse kokaraamatutes, mis ilmuvad pärast Jaan Koori, Koor ei kasuta veel sellist sõnavormi).

Potiküpsise jaoks on tarvis rasket kaanega ahjupotti, küüslauku ja lasta lihal jupp aega marineerida.

Potiküpsise jaoks tuli esiseljatükk panna paariks tunniks oliiviõlist, küüslauguküüntest ja mustast piprast kokkusegatud marinaadi. Muide, tavaliste küüslauguküünte asemel kasutasime Taluturul müüdavat Rannus valmistatud soolaga segatud hakitud küüslaugupealseid, väga väärt kraam.
Seejärel puhasta liha marinaadisodist, kuivata ja riputa üle soolaga. Prae liha pliidil kõrgel kuumusel või ja õli segus ahjupotis umbes 7 minutit ühelt ja 7 minutit teiselt poolt. Kata pott kaanega, küpseta ühelt poolt 5 minutit, pööra tükk ümber ja teiselt poolt samuti 5 minutit. Keera nüüd kuumus maha ja lase veel 10 minutit seista. Valmis praad peab jääma seest roosa. Täpne küpsemisaeg sõltub lihatüki suurusest ja pliidi iseloomust.

Potiküpsis

Ahjuküpsis

Ahjuküpsise tarvis tuli veise pähklitükk pruunistada kiiresti pannil õli ja või segus, lasta veidike puhata, riputada üle soolaga, soovi korral katta meest ja (astelpaju)sinepist kokkusegatud möksiga ning küpsetada ahjus, kuni liha sisetemperatuur on 50-55 kraadi. Ilma lihatermomeetrita on see poole ja kolmveerand tunni vahel, oleneb lihatüki paksusest. Sellisel juhul on tükk keskelt üsna roosa, muu küpsusastme jaoks vähenda või pikenda küpsetusaega. Muide, isegi Koor soovitas rostprae jätta keskelt punakaks:). Lase lihal veidike seista, et lihamahlad välja ei voolaks ja lõika õhukesteks viiludeks. Taevalik!

21. oktoober 2012

Valge peet - nali või?


Ettevaatust! Järgnev kirjatükk võib kahjustada teie tervist!

Viimasel ajal olen nii mitmelgi pool kuulnud-näinud-maitsnud valget peeti. Et noh nagu punapeet, aga valge viljalihaga, arvasin ma seni, pidades valget peeti sordiaretajate järjekordseks leiutiseks. Põhjakalgi nurrusime võis hautatud porgandite-peetide kausi juures. Täielik vapustus tabas mind aga reedel Lõunakeskuse Taluturul, kus oli müügil seesama valge peet. Merle itsitas, et jaa, valge peet on täielik uus hitt, paljud tuntud söögikohad ja kokad, Demjanov kaasa arvatud, kasutavad seda, kuid oma olemuselt on tegemist loomapeediga. Mida ????????? Esimesest šokist üle saanuna, lubasin minna Jõgevale katseid tegema, meil kasvatab ema loomapeeti kanadele...


Väheke kogunud ennast kontrollisin igaks juhuks üle, kuidas selle valge peediga siis on. Päris hästi aru ei saanud, vaid seda, et kollane peet, natuke porgandi moodi köögivili, on iseenesest tuntud juba vanade kreeklaste ja roomlaste juurest.
Kui harilik peet on ladina keeles Beta vulgaris L., punapeet Beta vulgaris subsp. vulgaris var. vulgaris, suhkrupeet Beta vulgaris subsp. vulgaris var. altissima Döll ja sööda- ehk loomapeet Beta vulgaris subsp. vulgaris var. rapacea K.Koch, siis kollane peet kannab nimetust Beta vulgaris subsp. vulgaris var. vulgaris Lutea rühm.
Tuuritades internetisügavustes, leidsin valge viljalihaga peedi  "Yellow Clindrica" (Plantexil on nimekirjutus veidi nihu läinud), õigemini küll "Yellow Cylindrical" ja  kohe valgeks peediks nimetatud "Albino" ja "White Detroit`i". Veel müüakse seemnelindil valge, kollase ja tavalise punapeedi seemnesegu. Igatahes lubatakse valge puhul magusa maitsega peeti, mille väljanägemine on tavalise punapeediga kaunis sarnane, puudub vaid purpurne värvus.


Täielikus segaduses ja samal ajal ka kerges ärevuses marssisin keldrisse, tõin kaasa ühe loomapeedi, koorisin ära ja maitsesin - hästi magus ning krõmps oli. Koer sõi ka. Veel suuremas segaduses tükeldasin peedi kangideks, viskasin kangid potti kergelt särisema hakkavasse võisse, keerutasin või sees paar minutit. Lisasin sortsu lemmik astelpajusiirupit (kui keegi on sattunud proovima Mäksa vallast Mahetarga toodangut, saab aru MILLEST ma räägin:) ), soola-pipart ja hakitud salveilehti ning hautasin omas mahlas, kuni juurikas oli valmis, kuid veel parajalt krõmps. Ja teate kui hea see oli! Veidi koredama struktuuriga kui porgand, kuid oma olemuselt magus ja õrn. Ma saan kanadest täiesti aru:). 


Ma ei taha nüüd öelda, et kanad jäävad oma peetidest ilma, kuid nii mõnigi tuleb paraku inimestele loovutada. Suurtes kogustes ei soovitata seda siiski tarvitada:).

NB! Söödapeet on inimtoiduna täiesti aktsepteeritav, vaata näiteks SIIT

14. oktoober 2012

Sügis ja tema maitsed


Esmaspäeval panen saapad jalga, otsustatud. Varsti tuleb autorehvid ära vahetada, kah selge. Ilusast kuldsest sügisest saab viimaks tavaline sügis.


Sügises on oma valgused, lõhnad, maitsed. On see siis õhtune seenemets, kus pärast vihma näitab end uuesti päike, muutes samblase männiku müstiliseks paigaks. Kus õhk on karge ja ilma seentetagi oleks ilus.


On see lõpuks õitsele pihkenud kanna, mille õis särab helgelt nagu öökuninganna.
On see värviliste lehtede sadu mõisaalleel ja selle taga äsjakoristatud vilja kirbet lõhna levitav kõrrepõld.


On see kaheteistkümnendat Karli näinud kivimüüride ääres sirgunud vahtravitsake.


On see kuhi suussulavaid pastinaake, mis äsja küpsesid ürtide ja oliiviõliga ahjus.
On see viimaseid jorjeniõisi enne öökülmade tulekut.


Või on see hoopiski tükike Tauno käe alt tulnud punapeedikasuka all pikutanud sudakat.


Ma ei tea. Õigemini tean küll, see on kõik kokku ja paljugi veel. Sinna viimaste hulka kuulub väike ärevus, sinna hulka kuulub mõmisev rahulolu, sinna kuulub ootus. Sügisel on veel, mida pakkuda.

Mõni aasta tagasi valmistas Selveri köök hirmus head seenetarrendit, müüdi viiludeks lõigatuna. Ju ma olin siis ainus klient:), nii et kahjuks pole seda enam müügil näinud. Õhkamine siin ei aita, tuleb ise teha. Õnneks oli inspiratsiooni võtta Lia Virkuse ja Pille Endeni "Seeneraamatust".



Seenetarrend

200 g kupatatud riisikaid
0,5 punast sibulat
1 hapukam õun
250 g Alma hapukoort
1 dl majoneesi
soola
pipart
2 lehte želatiini

Vahusta hapukoort umbes 15 minutit, kuni vaht muutub õhuliseks (maht suureneb 2 korda). Haki seened suuremateks ja sibul hästi väikesteks kuubikuteks, riivi õun. Sega eelpool nimetatud ained omavahel, lisa ka majonees ja maitsesta soola-pipraga. Paisuta želatiinilehed külmas vees ja sulata tilgas kuumas vees. Vala želatiinisegu samuti seenemassi hulka ja sega hästi läbi.
Vala kergelt tarretuma hakkav segu toidukilega vooderdatud vormi ja tõsta külmkappi tarduma. Selleks, et kõik maitsed tuleks kenasti välja, tuleks tarrendit külmkapis hoida vähemalt 4-5 tundi.
Serveeri rukkileivaga.

Sügisene õunasaak on nagu on. Eelmise aasta uputuseni õnneks see ei küüni, kuid jagub siiski nii koogi sisse kui niisama söömiseks. Tere uute LaCrema jogurtite sarjast mu südame võlunud vanillijogurt on mõnusalt siidine, täpselt paras kardemoni ja pruuni suhkruga haudunud õuntega  maiustamiseks.


Näiteks niimoodi:

Siirupised õunad kaerahelveste ja jogurtiga

õunu
kaerahelbeid
tükike võid
maitse järgi kardemoni ja kaneeli
veidi riivitud sidrunikoort
pruuni suhkrut (näiteks demerarat)
vanillijoguritit

Koori õunad ja lõika paksemateks viiludeks. Sulata potipõhjas killuke võid, lisa pruuni suhkrut ja kardemoni ning lase see kergelt mulisema. Kalla juurde õunad ja hauta aeg-ajalt segades keskmisel tulel pehmeks. Kui kraam tundub pisut liiga läägena (maitse sõltub õunte hapususest), lisa riivitud sidrunikoort.
Prae kaerahelbed veel ühe killukese või sees suhkru ja kaneeliga krõbedaks ja kergelt pruunikaks.
Tõsta serveerimiskaussi kuhi siirupisi õunu, puista peale krõbedaid kaerahelbeid ja pane krooniks paar lusikatäit vanillijogurtit.
Lihtne teha, kui magustoidu isu peaks tulema.



27. september 2012

Trühveltort sai 60-aastaseks


"Virmaline" ja trühveltort - mu kaks suurt lemmikut lapsepõlvest. No mina ei tea, kuidas selle rohelise muru ja päikeselisema taeva fenomeniga on, kuid tordid ei ole enam küll need. Kui küpsetised tehakse munamassist, vahukreemist ja kes teab millest veel, ei saagi ju enam puhast maitset. Kuigi ega ma täpselt tea ka seda, kuidas näiteks 1988.a trühveltorti valmistati. Ja kust need roheliste lehtedega roosad roosid tordi peale ilmusid, pole õrna aimugi.

Trühveltort seostub minu jaoks sünnipäevatordiga, mis telliti "Pae" kondiitrite juurest (pärast "Pae" sulgemist pole seda torti meil enam laual olnud). Korralikult läbi immutatud, pealt mõru puruga, katteks mõned võikreemist lilled. Täielik klassika! Muide, ainus tort, mida saab edukalt remontida, kui oled selle ... kukutanud kelneri kombel ühelt käelt upside down otse auto pagasnikusse, kui üritasid teise käega pagasiluuki avada. Nii mu isal ükskord juhtus ja pärast pisarateni itsitamist pidin ma alati temaga koos tordi järele minema ja seda autos süles hoidma. Remont aga lõppes sel mälestusväärsel korral sellega, et võtsin imekombel muidu terveks jäänud tordi pagasnikust välja, viskasin lömmiläinud võikreemiroosid minema ja tegin võikreemist uued kaunistused (mitte küll roosid), natuke puru tuli ka juurde teha ja oligi tort taas kaubandusliku väljanägemisega. Õnneks ei läinud see tort külla kaasavõtmiseks, vaid kodus külalistele pakkumiseks:). Võikreemi õppisin aga valmistama 1984.a ilmunud S.Masso koostatud "Kokaraamatu" järgi. Minu jaoks parim nostalgiaküpsetiste käsiraamat üldse.


Tänavu võime tähistada aga trühveltordi vähemalt 60. juubelit. Üldiselt on vähemalt minu põlvkonnal mulje, et see pärineb kusagilt 70.aastatest või on isegi tsipa noorem. Tegelikult on lugu hoopis teisiti:).

1973.a Moskvas välja antud  kondiitritele mõeldud 356 retseptist koosnev ametlik retseptikogumik "Производство пирожных и тортов" (autorid П. С. Мархель, Ю. Л. Гопенштейн, С. В. Смелов) kirjeldab 143 tordi seas ka trühveltorti.
Panen siia kirja ka selle tordi koostise, täpset retsepti kodukokkajale ei ole siit loota, kõike mõõdetakse hoopis teistes kogustes:). 1-kilone tort ise oli mõeldud ruudukujulisena, peal ei olnud kaunistuseks mitte võiroosid, vaid šokolaadist vigurid. Kilose tordi saavutamiseks oli tarvis 350 g biskviiti (jahu, kartulitärklis, suhkur, munamelanž, essents), 370 g šokolaadi-võikreemi (suhkur, muna, või, täispiim, vanill(suhkur), kakao), 200 g siirupit (suhkur, konjak või kange dessertvein, essents), 90 g šokolaadipuru (pumat suhkrust ja siirupist, kakao, või, vanill(suhkur) ), 40 g šokolaadi.
Loo puänt tuleb hoopiski raamatu eessõnast. Nimelt on suurema osa retseptide ees lisaks järjekorranumbrile veel sulgudes üks number, mis tähistab neid retsepte, mis sisaldusid juba 1952.a kogumikus, mille retseptid olid iseenesest mõista NSVL Toiduainetööstuse ministeeriumi suunistele vastavad.
Tahes tahtmata kipub tekkima küsimus, kust need retseptid (üks uhkem tort ja kook kui teine) vähemalt osaliselt maha viksiti:). Uitmõttena, et võikreemiga biksviittorte tunti juba jupp aega enne sõda, isegi meil Eestis, kus E.Silla kokaraamatus kohtab kakao-võikreemiga torti ... See on aga juba omaette lugu.


Kodusel viisil valmistatava trühveltordi etaloniks on kahtlemata 1984.a ilmunud S.Masso koostatud "Kokaraamatus" ilmunud retsept (kirjas ka Nami-namis), milles on biskviit koos kondenspiimaga võikreemi ja trühvlipuruga, vahel ka kiht beseed.
Minu tort ei ole beseega, vaid ainult puhta biskviitpõhjaga. Vahel ohtralt võikreemi, mis lapsena tundus nii vastikuna ja peal mõrkjas kakaopuru. Ning mõistagi heldelt erilist maitset andvat kanget napsi.

4 muna
6 sl suhkrut
6 sl jahu

300 g võid
1,5 dl tuhksuhkrut
150 g kondenspiima
1,5 sl kakaopulbrit
3 sl konjakit
veidi vanillsuhkrut

1,5 dl tuhksuhkrut
2 sl kakaopulbrit
2 sl konjakit

immutamiseks 0,5 dl konjakit veega pooleks

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (vaht peab olema nii tugev, et hiljem jahu lisades ei vaju see põhja, vaid jääb vahu peale lohku), sõelu juurde jahu ja sega ettevaatlikult alt üles tõstes läbi. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud 24-cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi ja küpseta 200 kraadi juures umbes 20 minutit. Biskviit läheb seistes tahedamaks, nii et põhja võib rahulikult 1-2 päeva enne tordi kokkupanekut valmis küpsetada.
Kreemi jaoks lase kõigil ainetel toasoojas ühtlase temperatuurini soojeneda. Vahusta toasooja võid vähemalt 20 minutit, kuni saad heleda ja koguselt kahekordse vahu. Lisa pidevalt edasi vahustades jaokaupa suhkur ja vähehaaval kondenspiim. Edasi lisa kakao, konjak ja vanillsuhkur või -pasta. Kui tahad hästi tumedat šokolaadikarva kreemi, võid konjaki ja kakao omavahel eelnevalt läbi segada. Vahusta kreemi veel, kuni ta on hästi õhuline.
Puru saamiseks sõelu tuhksuhkur ja kakao kaussi, lisa konjak ja hõõru lusikaga puruks. Eriti perfektse tulemuse saamiseks hõõru puru läbi jämedama metallsõela.
Tordi kokkupanemiseks lõika biskviit 2-3 kihiks, immuta iga kiht lahjendatud konjakiga, tõsta kihtide vahele kakaokreemi ja kata kreemiga tort ka pealt ja küljelt. Puista tort nii pealt kui küljelt üle puruga, vajadusel aita palettnoa või lusikaga kaasa. Lõpuks kaunista teos võikreemist kujundite ja šokolaadiviguritega.
Lase tordil paar tundi imbuda ja naudi tassikese hea kohviga rammusat nostalgiahetke.

25. september 2012

Müügimehel ja müügimehel on vahe:)


Kuidas müüa kohvimasinat. Mhm. Ütleme nii, et sellist, mida ei müüda poes, vaid edasimüüjate kaudu koos soovi korral eelneva personaalse tooteesitlusega. Ehk siis teemaks on üks ja sama masin, kuid kaks täiesti erinevat lähenemist. Esimese ajupesu järel olin 200 % kindel, et sellist masinat ma kunagi ei osta, teise järel... on juba mõtlemisruumi.

Niisiis lugu sellest, kuidas läheneda skeptiku(te)le. Mõned õpetussõnad: ärge kunagi müüge kohvimasinat kui lihtsalt masinat, veelgi hullem, ärge tehke sellest tubateatrit. Mõtlete küll, et semutsemine ja omamehelik käitumine annab plusspunkte - efekt on vastupidine. Mulle ei jäänud esimesest müügimeeste paarist meelde muud kui mustad põlled, hookuspookus vahustatud piimaga ja tekst stiilis "oi kui hea masin see on". No milleks! Võtan kasvõi kõik oma presskannud välja ja teen kordamööda kohvi, kelle asi see on!
Teisel juhul läheneti aga täiesti ümber nurga. Masinast oli juttu vaid muuseas ehk see tehniline vidin oli lihtsalt vajalik abivahend oodatava tulemuse saamiseks. Tulemuseks oli aga maitse- ja lõhnanauding, mille poole võid nagu multifilmikoer suunduda õhku nuhutades poolkinnisilmi üksnes heljudes. Võtan kasvõi kõik oma presskannud välja ja viskan nad kordamööda minema, kellele neid enam vaja on! Ideaalsest stsenaariumist on puudu vaid täiuslik lõpp ehk tükike vaba kapipinda, mis mul hetkel puudub ja mille tekitamine ei ole sugugi lihtne:(. See ongi see eelpool mainitud mõtlemisruum.

Kohvikoolitus

Tegelikult tahtsin jagada mõned õpetussõnad, millega valgustati pea kaks nädalat tagasi punti tänulikke naiskuulajaid Maitseelamuse kojas. Šarmantne Viljar rääkis pikalt laialt kohvist, selle võlujoogi ajaloost ja tänasest turust ning tutvustas Malongo & Rombouts`i kohvisorte. Mõistagi mekkisime neid erinevaid kohvisegusid, julgemad proovisid ise vahumütsiga jooke tekitada ning nii mõnedki müüdid said kummutatud.

Kohv + vahustatud šokolaadipiim = tõeline nauding

Kõik siin ilmas sõltub moest ja tehnoloogia arengust, isegi kohvi osas:). Kui meenutame kohvi keetmist suures potis, pätikohvi kruusis, perkolaatoreid, filterkohvimasinaid, presskanne, suuri espressomasinaid, siis nii ongi. Uus trend on portsjonkohvimasinad ehk kapselkohvimasinad. Puhas, mugav ja värske, eriti kui manada silme ette pilt omal ajal ülikooli raamatukogu kohvikus pakutud jäledast kohvisarnasest joogist. Muide, kallid ja ilusad espressomasinad ei ole igavesed: pideva kasutuse korral nii 3 aastat või nats peale ja algavadki mured "torustikuga". Ja mida edasi, seda tihemini läheb spets puhastustablette tarvis. Teine probleem on kohviga, igaüks teab, et avatud suur kohvipakk, on ta pulber või oad, lahtub üsna kiiresti. Tulemuseks on kohv, millel pole tegu ega nägu, kuid eksisteerib teatud rahulolu, sest tegemist on situatsioonisõltuvusega. Sestap kõlab portsjonkohv lausa mõistlikult, sest tegemist on õige pulbri ja vee vahekorraga ning ühekordselt hermeetiliselt pakendatud portsuga, vähemalt meile tutvustatud firma kohvid on pakendatud kõdunevasse paberisse ja maisijahust ümbrisesse. Ja kui sa oled saanud parimat, ei tahaks küll osta sellist kohvi kusagilt kodutehnika poest. Mõni aeg tagasi sai proovitud ka ühe teise firma kapselkohvimasinat ja selle kohvi (üsna reklaamitud kirjadega), no ei olnud see. Nii et ka selles valdkonnas loeb usaldus ja oh hoidku, kui midagi nässu läheb:).

Pea läks erinevatest kohvisegudest päris sassi:).

Nüüd aga mõned tähelepanekud:
  • Kui sul on kahtlusi oma igapäevase kohvi kvaliteedi osas, maitse seda jahtunud peast.  Kui ta kõlbab ka siis juua, on kõik hästi, kui mitte, viska see pakk minema ja proovi mõnda teist sorti või mõne teise firma toodet.
  • Õige kohv ei pea olema must tökat ega väga kange, seda isegi tumeda röstiga ubade või pulbri puhul. Liiga tume värv ei tähenda reeglina head maitset.
  • Kui kohv mõjub organismis isegi kuni 8 tundi, siis suitsetajatel kestab see mõju poole vähem, seepärast nad joovadki keskmisest rohkem kohvi.
  • Lattearmastajatel tasub teada, et suhkur tuleks klaasi või kruusi sisse panna enne kohvivalamist, siis tulevad maitsed paremini esile ja ka vahumüts säilib kauem. Nii et kui minna välja kohvitama, oleks mõistlik öelda juba tellides, et nad paneksid kohe suhkru sisse.
  • Piimavahufännidele, et meil müügilolevatest tavalistest piimadest vahustub kõige paremini ja annab püsivaima vahu Alma 2,5% piim, teistega ei tasu jännata.
  • Paljud arvavad, et kofeiinivaba kohv maitseb vastikult. Tegelikult ei saa te arugi ja võite isegi vastupidi arvata:).
Mõned abistavad lingid ka:
http://www.ico.org/
http://www.coffeeforums.com/ 
http://nordic.rombouts.eu/index.php
http://www.malongo.com/uk/index.php

Ise tehtud, hästi tehtud:)

Häid kohvinaudinguid!

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...