Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2012 postitused

Lõppudega lõppu

Kujutis
Ja jõuabki see aasta lõpule. Tormiline, nii heas kui halvas. Sellegipoolest loodan ma paadunud optimistina ikka head uut aastat, kuidas muidu.

Enne aasta lõppu tahaksin rääkida, kuidas kasutada lõppe:). Ei-ei, see ei tähenda mitte seda, kuidas käituda külmkapijääkidega. Selleks otstarbeks on teatavasti toiduahel kass-koer-kanad, vähemasti minu versioonis. Ja ega neid lõppe, millest kohe juttu tuleb, polegi mõistlik sellele troikale pakkuda, pärast on kogu õu purupurjus loomi-linde täis:).

Et siis alkohol. Sel suvel-sügisel ärkas minus noor keemik ja panin talveks valmima päris mitmed napsid. Eelmisel sügisel proovisin harjutamiseks Aive Luigela retsepti järgi kerget õunanapsi  teha, mis osutus äärmiselt võluvaks prouade tipsutamisjoogiks (viimane osa purgist lihtsalt haihtus kuhugi:) ). Kevadel julgesin võtta ette rabarberi ja esialgu lähenesin talle klassikaliselt: 1:1:1 ehk et 1 osa rabarberit, 1 osa suhkrut ja 1 osa viina. Ja pooliku vanillikauna panin ka purki. Ütleme nii, et võ…

Võta aega ...

Kujutis
Üks vaikne varahommik, pime on veel, kuid koidukumas idataevas särab kõikidest selgemini üks täht, veidi kaugemal paistavad teised tähed, tükk maad eemal on kuu. Kirun, et pole enam aega toast fotokat tuua, pigem jään mõneks hetkeks lummatult seda looduspostkaarti nautima. Ma tunnen, et see on märk, märk sellest, et kõik hakkab taas paremuse poole minema. Piisab ju vaid hetkest, kui kõik võib vastu taevast lennata, praavimiseks kulub aga oi kui palju aega. Lootust peab olema, usku peab olema ja mis kõige tähtsam - armasaid inimesi peab olema. Kui asjad lähevad katki, pole hullu, ostame uue. Aga kui inimene läheb katki, on kõik teisiti.

Viimased nädalad on toonud mind ajas tagasi ja tuletanud meelde, kui kiiresti harjub inimene mugava eluga. Ja kui valgustav on uuesti õppida märkama! Iga päev on eriline, on selles siis hommikuti maantee ääres lume sees kalpsavad kitsekesed, poolel maanteel teed oranži valgusega täitev päikeseratas, millele ette jääb hetkeks Äksi kiriku sihvakas torn v…

Sefiiritort

Kujutis

Pihlakavaht

Kujutis
Pihlapuud on tänaseks marjadest tühjad mis tühjad, vaid samasse perekonda kuuluvad pooppuud uhkeldavad veel oma punaste kobaratega.
Muide, kes jahib sügiseti pihlakamarju, peaks jälgima põldude seisu. Niikaua, kui kasvõi viimane viljapõld on veel koristamata, võib rahulik olla, lindudel on süüa küllalt. Kui aga kõik kombainid on põllult lahkunud, tuleb siva teha, hiljemalt nädala pärast on arooniate ja pihlamarjadega kaputt. Korduvalt järele proovitud, haledalt urisetud ja taas ämbrisse astutud, seda ikka lootuses, et äkki linnud käituvad sel aastal teisiti. Tegelikkuses pole seda juhtunud, kõik kordub uuesti:).


Sel aastal avastasin tänu koerale, et kodulähedane harilik pihlakas on kasvatanud õite prisked marjakobarad ja patt oleks need vaid lindudele jätta. Niisiis algas pihlakaaktsioon juba siis, kui marjad olid alles oranžid, uhh, tulikibedad pealekauba:). Kogusin mitmel nädalavahetusel suurest hirmust üha punasemaks minevaid marju, et varsti äkki enam ei ole. Kõik läks aga väga h…

Vasikast ja Tiiust

Kujutis
Vasika pilti mul kahjuks ei ole, lihtsalt ei ole. Küll on aga lammas, las ta olla siis vasika eest.
Ühesõnaga mässisin ennast sisse.

Millalgi augusti teisel poolel kirjutas Mari-Liis ääri-veeri, et Tiiu on tore ajakiri ja kas ma ei tahaks mõelda sealsete köögilehekülgede tegemisele, et nagu teatepulga ülevõtmine või nii.
Halleluuja ja seitse inglit! Nüüd ma tean juba või sain õigemini järjekodset kinnitust ütlusele, et ära ütle kunagi iial. Liiga tihti on viimasel ajal juhtunud, et asjad, millele olen mõttes resoluutselt hõiganud "EI IIAL!", pööravad ühel päeval minu vastu ja seda just meeldivas võtmes. Kui Tiiu alustas eelmise aasta oktoobris ilmumist ja Mari-Liis oli ajakirja käivitamise juures olemisest tohutult elevil, sirvisin põnevusega kohe esimese trükivärske numbri toidulehekülgi. Mäletan, et esimene reaktsioon oli, et oi-ei, köögiosa maht on ju Oma Maitse järel teisel kohal, ise küll sellist asja ei julgeks ette võtta!!! Noh ja nüüd on see siis käes!
Tõsi, esimest…

Liivimaa rohumaaveis võiks vallutada maailma

Kujutis
Tunnistan, et minu kokkupuuted veiselihaga on täiesti vastandliku iseloomuga. Kord õnnestub valmistada suurepärane rostbiif, kus liha on nii magus, et tahab kaaslaseks vaid terake soola, tegelikult saaks isegi ilma. Teinekord lõpeb suurepärane algatus täieliku fopaaga, sest pealtnäha ilusast tükist on saanud vintske saapatald. Ütleme nii, et üks üsna suur põhjus on minu teadmatus ehk et ma pole osanud valida õiget liha.

Katrin Noorkõiv MTÜ-st Liivimaa Lihaveis käis nii kevadel kui nüüd rääkimas Maitseelamuse kojas Eestis toodetavast veiselihast, mõistagi kaasnes sellega ka tõeline lihasöömismaraton. Ikka proovimise eesmärgil:).

Kui lihast rääkida, siis parima tulemuse annab laagerdatud liha, 2 nädalat muide:). Mõistagi nõuab see piinlikku puhtust ja väga korralikke hoiutingimusi, vastasel juhul on kogu laar raisku läinud ja kahju kui palju. Eestimaal kasvatatud rohumaaveise liha on tegelikult väga kõrge kvaliteediga, loom on söönud karjamaal just õiges vahekorras erinevaid taimi (vil…

Valge peet - nali või?

Kujutis
Ettevaatust! Järgnev kirjatükk võib kahjustada teie tervist!

Viimasel ajal olen nii mitmelgi pool kuulnud-näinud-maitsnud valget peeti. Et noh nagu punapeet, aga valge viljalihaga, arvasin ma seni, pidades valget peeti sordiaretajate järjekordseks leiutiseks. Põhjakalgi nurrusime võis hautatud porgandite-peetide kausi juures. Täielik vapustus tabas mind aga reedel Lõunakeskuse Taluturul, kus oli müügil seesama valge peet. Merle itsitas, et jaa, valge peet on täielik uus hitt, paljud tuntud söögikohad ja kokad, Demjanov kaasa arvatud, kasutavad seda, kuid oma olemuselt on tegemist loomapeediga. Mida ????????? Esimesest šokist üle saanuna, lubasin minna Jõgevale katseid tegema, meil kasvatab ema loomapeeti kanadele...


Väheke kogunud ennast kontrollisin igaks juhuks üle, kuidas selle valge peediga siis on. Päris hästi aru ei saanud, vaid seda, et kollane peet, natuke porgandi moodi köögivili, on iseenesest tuntud juba vanade kreeklaste ja roomlaste juurest.
Kui harilik peet on ladina k…

Sügis ja tema maitsed

Kujutis
Esmaspäeval panen saapad jalga, otsustatud. Varsti tuleb autorehvid ära vahetada, kah selge. Ilusast kuldsest sügisest saab viimaks tavaline sügis.


Sügises on oma valgused, lõhnad, maitsed. On see siis õhtune seenemets, kus pärast vihma näitab end uuesti päike, muutes samblase männiku müstiliseks paigaks. Kus õhk on karge ja ilma seentetagi oleks ilus.


On see lõpuks õitsele pihkenud kanna, mille õis särab helgelt nagu öökuninganna.
On see värviliste lehtede sadu mõisaalleel ja selle taga äsjakoristatud vilja kirbet lõhna levitav kõrrepõld.


On see kaheteistkümnendat Karli näinud kivimüüride ääres sirgunud vahtravitsake.


On see kuhi suussulavaid pastinaake, mis äsja küpsesid ürtide ja oliiviõliga ahjus.
On see viimaseid jorjeniõisi enne öökülmade tulekut.


Või on see hoopiski tükike Tauno käe alt tulnud punapeedikasuka all pikutanud sudakat.


Ma ei tea. Õigemini tean küll, see on kõik kokku ja paljugi veel. Sinna viimaste hulka kuulub väike ärevus, sinna hulka kuulub mõmisev rahulolu, …

Trühveltort sai 60-aastaseks

Kujutis
"Virmaline" ja trühveltort - mu kaks suurt lemmikut lapsepõlvest. No mina ei tea, kuidas selle rohelise muru ja päikeselisema taeva fenomeniga on, kuid tordid ei ole enam küll need. Kui küpsetised tehakse munamassist, vahukreemist ja kes teab millest veel, ei saagi ju enam puhast maitset. Kuigi ega ma täpselt tea ka seda, kuidas näiteks 1988.a trühveltorti valmistati. Ja kust need roheliste lehtedega roosad roosid tordi peale ilmusid, pole õrna aimugi.

Trühveltort seostub minu jaoks sünnipäevatordiga, mis telliti "Pae" kondiitrite juurest (pärast "Pae" sulgemist pole seda torti meil enam laual olnud). Korralikult läbi immutatud, pealt mõru puruga, katteks mõned võikreemist lilled. Täielik klassika! Muide, ainus tort, mida saab edukalt remontida, kui oled selle ... kukutanud kelneri kombel ühelt käelt upside down otse auto pagasnikusse, kui üritasid teise käega pagasiluuki avada. Nii mu isal ükskord juhtus ja pärast pisarateni itsitamist pidin ma alati te…

Müügimehel ja müügimehel on vahe:)

Kujutis
Kuidas müüa kohvimasinat. Mhm. Ütleme nii, et sellist, mida ei müüda poes, vaid edasimüüjate kaudu koos soovi korral eelneva personaalse tooteesitlusega. Ehk siis teemaks on üks ja sama masin, kuid kaks täiesti erinevat lähenemist. Esimese ajupesu järel olin 200 % kindel, et sellist masinat ma kunagi ei osta, teise järel... on juba mõtlemisruumi.

Niisiis lugu sellest, kuidas läheneda skeptiku(te)le. Mõned õpetussõnad: ärge kunagi müüge kohvimasinat kui lihtsalt masinat, veelgi hullem, ärge tehke sellest tubateatrit. Mõtlete küll, et semutsemine ja omamehelik käitumine annab plusspunkte - efekt on vastupidine. Mulle ei jäänud esimesest müügimeeste paarist meelde muud kui mustad põlled, hookuspookus vahustatud piimaga ja tekst stiilis "oi kui hea masin see on". No milleks! Võtan kasvõi kõik oma presskannud välja ja teen kordamööda kohvi, kelle asi see on!
Teisel juhul läheneti aga täiesti ümber nurga. Masinast oli juttu vaid muuseas ehk see tehniline vidin oli lihtsalt vajali…