Postitused

Kuvatud on kuupäeva märts, 2012 postitused

Kaks aastat on möödas ...

Kujutis
... sellest, kui postitasin siia esimese loo. Kindlasti ei suutnud ma tol hetkel, kui enter-klahvi sai vajutatud, ettegi kujutada, et sellest saab mu elu lahutamatu osa. Toidublogija karm reaalsus (igaüks mõtleb ise vastavalt oma rikutuse astmele;) ) Teine aasta on olnud ääretult kirev. Sinna sisse on mahtunud kevadine blogikohvik Taskus, suvine Sadama turul ja sügisene Raadil, aasta lõpus ilmunud toidublogijate ühises kokaraamatus kaasalöömine, põnevad üritused ja uute maitsete proovimine Maitseklubi ning Eesti Maitsetega, ja mõistagi armsad kohtumised teiste toiduhuvilistega. Ning lõpuks minu viimane armastus - kaasalöömine Maitseelamuse koja üritustel. Peipsi ja peipsiäärsete inimestega on mul hinges miski nähtamatu seos, faktidele toetudes on kindel vaid see, et üks mu kaugetest esivanematest tuli Rääbisele Rannapungerjalt. On kuidas on, kuid toetan kogu südamest koja ideed tutvustada Peipsimaa toitu, Eesti toitu, erinevate muude piirkondade toitu, toiduvalmistamise erisusi,

Räimesardiinid

Kujutis
  Järjekordne vastane hakkab alistuma ehk ma söön räimi! Teatan uhkusega, et ise olen teinud ja ise ka söönud juba mitu korda, viimast suisa vabatahtlikult. Räime-kartulikoogid või pallid (oleneb kujust) panid märgi maha ning siis toimuski läbimurre:). Komistasin vanu "Taluperenaisi" lapates 1936. aasta mainumbris räimeeri peale, kus tuntud kodumajanduse instruktor, taimetoidu propageerija ja "Taluperenaise" paljude toidualaste artiklite autor Marta Põld-Riives kutsub üles räimele rohkem tähelepanu pöörama. Ta võrdleb räime oma toiteväärtuselt "hästi joodetud vasika lihaga", lisaks julgustab seda kala enam kasutama nii igapäevasel kui pidulikul laual. Eriti intrigeerivana tundusid mulle tema retseptivalikust räimesardiinid. Petukaup või nii:).  Sel kevadtalvel on aeg-ajalt hästi suuri räimi müügil olnud, mis selliseks toiduks justkui loodud. Kuna päris sardiinidega on siinkandis kehvasti, siis tulebki leidlik olla;). Täpset retsepti siin pole,

Müüdimurdjate eri: Peipsi kala kõlbab süüa küll!

Kujutis
Uhhaa - minu lemmik! Ma olen terve elu söönud Peipsi kala ja seni täiesti elus. Küll olevat aga üsna levinud (ma ei tea õnneks küll kedagi, kes nii arvaks, aga ju ma lihtsalt ei tunne selliseid inimesi) mõtteviis, et Peipsi kala, ja oh hoidku veel Võrtsjärve kala eest, ei kõlba süüa. Küll olevat ta kahtlases vees kasvanud, küll olevat ta usse täis ja mis kõik veel. Et Rimi lõhe on nagu päris kala! Halleluuja ja seitse inglit! Ma olen juba tükk aega pidanud poodides jahti korralikule (!) lõhele, aga vat mida pole, on lõhe. Küll on aga Tartu turg täis ilusat ja värsket Peipsi kala, võta mida tahad - ahvenat, haugi, sudakat (loe: koha), latikat. Samamoodi on saada Võrtsu kala, jälle ilus värske kraam.Vaid hind on paraku see, mis hirmutab nii mõnegi ostja leti eest eemale. See on aga omaette lugu. Eelmisel neljapäeval tegeles Tauno Maitseelamuse kojas müüdimurdmisega ehk siis žongleeris üliterava noa ja erinevate kaladega ainult ühe õilsa eesmärgi nimel - tõestades, et Paipsi kala e

Kaerahelbe-astelpajutort

Kujutis
Kõik algas tavalisel kombel ehk külmkapiülejääkidest. Kui ikka 6 munavalget on jäetud ootele, siis millised on variandid - terve mägi beseeküpsiseid, virn koogipõhju, hullumiseni maasikajäätist? Küpsiste peale ei tahtnud mõeldagi, no ei olnud 4+ plaaditäie tuju ega aega, tervele armeele jätkuv Brita kook jääb suve ootama ja maasikajäätise aeg tuleb koos värskete maasikatega (mitte et ma alahindaks oma sügavkülmavarusid). Lisaks seisis külmkapis veel purgike astelpajuvõiet. Sattusin vastlate eel astelpajust täielikku sõltuvusse, aga nagu heade asjadega ikka, liiga palju järjest ei ole kõige parem mõte. Seda, et tulemuseks saab olema õhulise besee, hapuka astelpaju ja krõbeda kaerahelbe trio ..., oo jaa, meel läks peaaegu härdaks. Kõlbab pakkuda nii tööl, kodus kui puhkehetkel. Seekord siis tööl;). Kaerahelbebesee retsept pärineb 1933. a Taluperenaise maikuunumbrist. 6 munavalget 4 dl suhkrut 4 dl kiirkaerahelbeid 3 dl vahukoort 500 g magusat kohupiima 2 sl suhkrut 2 dl a

Ugri-mugri pelmeenid näitasid iseloomu

Kujutis
Klassikalised Siberi pelmeenid Pelmeenide valmistamisest olen ma korra kirjutanud , kuid eelmisel kolmapäeval kogetut ei saanud mitte vaka all hoida. Nimelt avanes Maitseelamuse kojas suurepärane võimalus õppida Ljudmila Ruukelilt, kes on rahvuselt udmurt, õigeid pelmeenide valmistamise tarkusi. Ljudmila Ruukel Esiteks leppisime kokku, et pelmeenid on pärit Udmurtiast. Pelmeenide päritolukohaks on peetud üldiselt Komi-Permimaad, kus "kõrvaleivad" (komi keeles пельнянь, hiljem vene keeles пельмен ) olevat olnud peotoiduks (viimast ütleb Aliise Moora) ja Wikipedia andmetel räägitavat neist isegi Permi letopissis. Räägitakse ka võimalusest, et pelmeenid on hoopis Hiinast pärit (wontonid, jms) ja Venemaale jõudsid need hoopis mongolite kaudu. Samas tuleb mainida, et sarnase põhimõttega kraami on valmistatud veel väga erinevates paikades (kõige tuntumad on arvatavasti Itaalia ravioolid ja tortellini), Eestis küll mitte, meil on tegemist hiliste ja ilmselgete vene mõj

Porgandist ja maffiast

Kujutis
Ehk siis Porgandimaffiast. Inimene hääletab tavaliselt jalgadega ehk siis tahab, et tema antud hääl muudaks ikkagi maailma. Demokraatliku riigikorra puhul jääb see tihtipeale vaid valija unistuseks, sest kui igaüks hakkaks tõepoolest maailma muutma, tuleks sellest pigem üks tohuvabohu. Hea, kui natukenegi muutub. Reaalselt saab midagi muuta aga Porgandimaffia abil. Ja-jaa, kui ma kuulsin esimest korda sellisest liikumisest, ajas see nimetus kangesti itsitama, mis siis, et tegemist õilsa ettevõtmisega. Kui mitte itsitama, siis vähemasti märkama sunnib Porgandimaffia (inglise keeles CarrotMob ) küll ja täiesti tõsiselt. Asja mõte on kutsuda tarbijaid toetama oma ostude kaudu, vms moel vastavat kampaaniat korraldavat ettevõtet, et see suunaks ekstraraha oma ettevõttes keskkonnahoidlike ja sotsiaalse iseloomuga parenduste läbiviimiseks. Keeruline jutt, kuid Eestis leiab esimene Porgandimaffia üritus aset juba sel reedel, 16. märtsil, Tallinnas Tornimäe Mamos kell 13-19, kus suunatakse

Vein ja leib ehk lauake kata end

Kujutis
Vähesed inimesed oskavad anda kätte õige niidiotsa. Vahel polegi tarvis muud, kui paari sobivat märksõna, igakord pole seegi oluline, piisab vaid ajakirjaga nina ees lehvitamisest, nagu V. seda mõni aeg tagasi tegi :). Oluline on valida õige ajakiri:D. Ulrike Plath ütleb praegu Kumus eksponeeritava näituse "Vinum et panis" kataloogi sissejuhatuses, et toidukultuur on ühtaegu nii rahvakultuuri üks konservatiivsemaid osi kui kultuurimõjutuste kiiremaid indikaatoreid. Täpselt nii ongi. Toidukultuur on oma olemuses vastandlik, muidu ei saaks ta arenenda. Samas on ta väga selekteeriv, jättes alles tõelised pärlid või karmi paratamatuse ja visates üle parda ühepäevaliblikad. Õieti teevad seda toidukultuuri kujundavad inimesed. Vahel võivad traditsiooni hulka kuuluda ka aastate pärast laiadele rahvahulkadele edukalt pealeminevad hõrgutised a la verivorstid, vahel aga suisa vastuolulised asjad a la kaerakile. Seekord ei tule juttu talupojaköögi tuhast tõusmisest ega maamulda va

Tuulesarvikud ehk ilusamalt öeldes tuuletaskud

Kujutis
Kohupiimatäidisega tuuletaskud kuuluvad mu suurte lemmikute hulka. Ikka nii, et küpsetise koorik on mõnusalt krõbe, sees palju ruumi täidise jaoks ning peal parajalt tuhksuhkrut, nii et hammustades on ninaots valge. Viimasele on alternatiiv äkilises naerupahvakus, kui olles just hambad saia sisse löönud, juhtub midagi hästi naljakat ja järgmiseks näeb saialt õhkulenduvat väikest suhkrupilvekest. Keedutainast magusaid tuuletaskuid või väikeseid soolaseid profitroole olen ise hästi harva teinud. Ja kui, siis meeldivad rohkem sellised vabakäe sarvikud, kuigi vahel võtan kätte ka sakilise tüllega pritskoti. Õhtuseks maiustamiseks on veidi karused sarvikud aga justkui loodud Hea õnnestumise on seni taganud üks lollikindel retsept, kõikvõimalikud muud katsetused on seni kõik täiega untsu läinud. Nii et tagasi keskkooliaegadesse:). Mõned tähelepanekud hästiõnnestuva tulemuse saamiseks. - Küpsetusplaadile pritsitud või tõstetud tainaportsudel võiks lasta enne ahjupanekut seista oleneva

Õuna-mandlimuffinid ehk muffinite kiirabi

Kujutis
Vahelduseks taas midagi lihtsat, ehk liigagi lihtsat:). Olen siin varemgi kirjutanud sellistest 1-2-3 asjadest*,  mille valmistamiseks tuleks võtta kas pakk valmistainast, pakk mingit pulbrit, pakk veel seda või pakk ka toda. Eeldusel, et need pakid vaatavad kapiriiulitelt vastu. Ütlen ausalt, et neid pulbripakke mul üldjuhul kodus pole, pakk pärmi-lehttainast leidub sügavkülmas aga alati. Pulbrite osas võib Vilma kaubamärgi all olevaid usaldada küll. Tartu Mill tahab Vilmale küll järgi jõuda, kuid ühel päeval poes võrdsete toodete pakenditelt sisukorda lugedes eelistaksin iga kell Vilma omi. Kujutate ehk isegi ette, miks ja see ei ole enam kinnimakstud reklaam. Niisiis, kuidas võiks käituda, kui tuleb selline muffiniisu, et silme eest hakkab virvendama, aga ainsatki muna pole külmkapis, tühjadest suhkru- ja jahukottidest rääkimata. Saab ka teisiti, eeldusel muidugi, et kapis on pakk muffinipulbrit või õnnestub vudida poodi, soovitavalt enne sulgemiskellaaega:). Pärast ei pruugi e