Teenindaja: Teenindaja Spargel*



Spargliteema jätkuks külastasime grupi kaasvõitlejatega ehk koos Jaanika, Sille ja Triinuga eelmisel nädalal lõpuks Tartu uut kohvikut Spargel. Nüüd tundus selleks õige aeg olevat:). Lõunat olen seal korduvalt käinud söömas, kuid nende a la carte menüü vajas samuti järeleproovimist.

Sellest kohast on juba talvest saati linna peal kõlakaid kuulda olnud, no kuidas siis muidu, kui siin tuntud Ahto Kikas ja Roman Kljutšivski koos Olger Vaguli ja Sven Pärnaga otsustasid uue söögikoha luua. Kus, mis, millal? 


Loomemajanduskeskuse kohvikus kulus õige mitu purki värvi, hangiti uut mööblit (kuigi see eelmine eklektika moodustas minu meelest koos majaga harmoonilise terviku), köögis keerati uus lehekülg ja nii see Spargel siis vaikselt ennast aprillis avas. Esialgu lõunapakkumistega. Nagu igas uues söögikohas ikka, alguses läksid mitmed asjad untsu, lisaks ei olnud nad arvestanud sellise tungi ja tormiga, sest nii mitmelgi korral on menüüs väljahõigatud söök enne lõunaaja lõppu otsa saanud ja tulnud juurde tuua mingi asendaja – ikka juhtub.
Meie nüüdne dessant osutus aga äraütlemata lõbusaks, tuletades toitude ootamise ajal meelde helgemaid hetki meie senistest ühistest kokkusaamistest. Ja neid on, täpsustavate küsimustega helgeid hetki ma mõtlen, kuid paraku ei kannata need trükimusta. 

Hiidkrevetisalat tomati-tšillikastme ja hirsiga - põnev, kuigi tšillit oleks võinud sutike enam olla

Risoto spargli ja spargelkapsaga - ehtne risoto, mitte mõni plönn

Lambakotlet köögiviljahautisega - algul kahvel ja nuga, lõpuks lusikas:)

Sea sisefilee läätsede, punase kapsa ja trühvlikastmega - aga kuhu jäid läätsed

Naastes aga kolmapäeva õhtusse, suutsime kohviku personali ehmatada alguses soolasambaks. Just serveeriti põhiroad, kaks teenindajat ja kokkadest Roman sättisid ennast hetkeks leti taha ritta, et ilmselt hinnata kaugvaatetehnikas meie rahulolu toodud roogadega, kui järsku sirutasime käed ahvikiirusel oma ridikülidesse ja pettumuseks neile, kes on just eile õhtul vaadanud Bondi filmi, haarasime sealt oma … mustad fotokad (nende käsitsemisel kohtab muidugi palju bondilikku osavust). Toidublogard ei oleks see, kes ta on, kui ta niisugust asja  ei teeks:). Lühidalt öeldes tardusid need kolm inimest mõneks sekundiks ammulisui ja ehmunult paigale, kuid kogusid ennast (kaameratega sööjad ON kahtlased:D) ja peagi ilmus Roman meie lauda juttu tegema. Magustoitude tellimused võttis ta juba ise, rääkis nii toitudest kui söögikohast, katsus küll nende kaamerate asjus vaikselt maad kuulata, aga me olime nõus jagama vaid üksikuid vihjeid. Igatahes lõppes külaskäik sõbraliku lahkumise ja lehvitamisega loomeka trepil ning kutsega tulla tagasi vähemalt panna cottat sööma. Viimane oli nimelt vahetult enne meid otsa saanud.

Veinis hautatud pirn

Brüleekreem

Šokolaaditrio

Spargel on aga paljulubav, sisustus meeldiv, muusika ei tapa ei detsibellide ega valikuga. Ometi üks koht, kus kastmest ei tehta südameid ega muid kujundeid, mis viivad mõtted ei-tea-kuhu. Toidud on ausad, pigem tagasihoidliku, kuid selle eest oma olemust tabava serveeringuga. Jätsime seekord Caesari salati testi tegemata, kuid teine klassikaline testtoit brüleekreem oli ideaalselt siidine.  Ainsa etteheitena ehk, et kohviku vapiköögiviljaga on kehvasti, teda leidus üksnes risotos ja sedagi kaugete maade ning merede tagant pärinevana. Romani sõnul olla vahel ka siiski õnnepäevi, kui neil on kasutada kodumaist sparglit. Paraku on aga kohalik spargel oluliselt krõbedama hinnaga ning raskemini kättesaadav, maitses on see külmutatud spargel aga kahjuks nii äratuntav:(.

Pelgalt selle ürdivõi pärast tasub Sparglisse minna:)

See aga ei tähenda, et kritiseerida ei võiks. Südamest tulevat rahulolu on siiski märksa enam, nii et armsad Sparglid, me tuleme tagasi!

* - Kui muidu on teisel pool letti inimesed, siis Sparglis on ainult Sparglid, isegi arve peal:)

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes

Kuidas peipsimaalased taas Hiiumaal käisid

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes