Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuni, 2012 postitused

Gotlandi safranikook - mälestus saare hiilgeaegadest

Kujutis
Gotland ehk Ojamaa oli keskajal tähtis kaubanduskeskus ja saar jäi tähtsaimale Läänemere kaubateele Euroopa linnade ning Novgorodi vahel. 13.sajandil oli Visby muutunud lausa tähtsaimaks hansalinnaks. Sel ajal oli saar tegelikult kaheks jaotatud - Visby oli eraldi ja ülejäänud saar oma keskuse Roma kloostriga eraldi. Visby õitses ja õilmitses ning seal saadi endale lubada ülejäänud saare mõistes luksuskaupu. Paraku viisid saksa kaupmeeste ja ülejäänud saare talupoegade omavahelised konfliktid kodusõjani ning pärast selle mahasurumist rootslaste poolt ei läinud enam sajanditki, kui saare vallutasid 1361.a taanlased. Saare hiilgeajad hakkasid tasapisi otsa saama, olulisimat rolli mängisid siin nii Hansa Liidu lagunemine kui naaberriikide pidevad saarevallutused. Gotlandi häid aegu meenutavad justkui uinuvaid kaunitare kehastavad maakirikud, reformatsiooni käigus rüüstatud ja hiljem purustatud Visby linnakirikute varemed, Põhja-Euroopa kõige paremini säilinud linnamüür ning ... safran

Värske kartul ja tunnised kurgid

Kujutis
Jaanipäev on kindel verstapost, kui saab lauale panna esimesed värsked kartulid. Kes kasvatab ise, kes ostab turult, nii kuidas võimalused parasjagu on. Omakasvatatud kartulit ei asenda muidugi ükski turu- ega poekartul, aga see selleks. Kui eelmisel aastal maitsesime esimesi mugulaid juba 19. juunil, siis sel aastal hakkas Adretta alles paar päeva enne jaanipäeva õitsema ning proovimiseni jõudsime täpselt jaanipäeval, täpselt nagu ülemöödunud aastal. Esimesed kartulid või, hakitud tilli ja sibula ning soolahelvestega on muidugi klassika, pisikesed kartulimammud on muredad ja maitselt suisa magusad. Ei-ei, see ei tähenda sedasama magusust, mis tekib külmavõetud kartulitel:). See on hoopis teine mekk. Kui kartulitele ampsata juurde veel värsket hapukurki, on täielik suvegurmee. Imetlusväärne, kuidas nii lihtne toit maitseb nii taevalikult! Et iga kord pole mahti panna kurgipurki paar päeva enne hapnema, saab hakkama ka tunnikesega, oluline on vaid tooraine olemasolu ja nobeda

Gotlandi maitsed

Kujutis
Minu Visby:) Hoolimata ühes paigas mitu korda käimisest märkad iga kord erinevaid asju, detaile, isegi maitseid ja lõhnu. Veetsin juuni alguses tubli nädala Gotlandil, tööalaselt on emotsioonid laes, märksa enam tarkust juurde saadud ja maailmapilt avardunud. Kui minu jaoks eelmisel korral lahendasime ehitusfüüsikaalaseid võrrandeid, siis seekord turnisime taskulampidega kirikute võlvidel või pugesime pinkide alla, ikka puidukahjustusi ja puidukahjustajaid taga ajades. Aga et tühi kott ei seisa püsti ja ühtegi elusat puitu kahjustavat mardikat ka ei leidnud (oleks ehk ära praadinud;) ), tuli mõelda ka söömisele.  Grilliõhtu Brucebos kunstnike Bruce`ide maalide ja skulptuuride keskel Et praegu on juba välitoiduhooaeg, siis veetsime nii mitmedki õhtud terve grupiga koos grillides. Kui need Balti kultuuripärandi kursused 2001.a algasid, siis esimestel aastatel oli ühel õhtul alati sütel küpsetatud lammas (ärme unusta, et kultuuripärand hõlmab ka toidukultuuri!). Meeles on see

Läätsesalat

Kujutis
Küllap on tuttav ütlus "läätseleeme eest müüma", mis tuleb Piiblist ja tähendab enda liiga odavalt mahamüümist. Läätsed on toiduainena tuntud aga umbes 6000 aastat, olles esindatud näiteks veel muistsete egiptlaste, roomlaste ja kreeklaste toidulaual. Hoolimata kaunitest faktidest on läätsi peetud enamasti siiski vaesema rahva toiduseks. Eestis on arheobotaanikud tuvastanud läätsi Tartu kultuurkihist, paigutades need leiud 14.-15.sajandisse. Keskajal ei ole läätsed meil nii oluliseks toiduaineks kui arvata võiks, võrreldes hernega ei ole nad kohe üldse popid. Ka järgnevad sajandid pole eriti edukamad, kuigi väga täpselt ei saa seda andmete vähesuse tõttu kinnitada. 19. sajandil kasvatati seda kultuuri siiski üsna laialdaselt (ilmselt rohkem Põhja-Eestis), kuid juba sajandi lõpuks on kõik üsna soiku vajunud, põhjuseks arvatavasti loomakasvatuse suurenemine, sest valku saadi juba rohkem mujalt kui kaunviljadest. Viimasel ajal on läätsed hakanud meie toidulauale uuesti taga

Leia imesid kõiges, isegi kõige tavalisemates asjades

Kujutis
Elul on vahel kavas imelikud keerdkäigud ja elu on täis märke, oska vaid õigel ajal lugeda. Seetõttu on siin kohane Carl von Linné lause: "Leia imesid kõiges, isegi kõige tavalisemates asjades". Minu mõttekäigud said alguse umbes nädal aega tagasi, kui kavatsesin minna vaatama, kuidas tunneb botaanikaaias ennast möödunud suvel rajatud ravimtaimeaed. Aed oli muutunud juba kauniks ja lopsakaks, vägisi tuli kadedus peale lihavaid ja enda omadest mitu korda võimsamaid ürdipuhmaid nähes. Tegelikult tuligi, ei saa salata:). Sellegipoolest on vastrajatud aianurk juba päris põnev, seal kohtab nii tuttavaid maitsetaimi kui suisa mürgiseid taimi, mis on sinna peenardesse leidnud tee oma raviomaduste tõttu. Ja eks ikka ports pedagoogilist efekti käi ka asja juurde:). Tartu Ülikooli botaanikaaia 2011. a rajatud ravimtaimeaed Harilik viigipuu Korralikult poputatud karulauk Lustlik "kiviparkett" Harilik loorberipuu (igaks juhuks on neid kaks:

Hapukoorekreemiga Eesti küljes kinni

Kujutis
Minu sellekevadine lemmikmagustoit on hapukoorekreem. Lugu sai alguse eelmisel suvel lõunaosariikide toidublogarditega pealinna restoranituuril käies, kui Sfääris pakuti meile siidist ja õhulist hapukoore panna cottat. Loomulikult võlus see magustoit meid kõiki, proovisin mõni aeg hiljem ka kodus hapukoort mikseriga vahustada, aga loobusin oma paaril korral nii kümnekonna minuti pärast. Mõni aeg tagasi tuli sellest Jaanikaga uuesti juttu ja tema itsitas, et mitte nii vähe, vaid ikka oma kolmveerand tundi tuleb mikserit kulutada. Kolmveerand tundi, mõtelge!!! Tegin uuesti kodus järele ja jutt sulatõsi:). Hapukoor muutub vahustades algul veidi vedelamaks (see oli see minu murdumiskoht), kuid hakkab vaikselt uuesti paksenema ja mahuliseks muutuma. Kõik oleneb siin hapukoorest, mõnega on juba 20 minutiga rahu majas, kuid mõnda peab tõesti kuni kolmveerand tundi vahustama. Mäng on aga küünlaid väärt. Magusa kreemiga sobituvad igasugused marjad, pragusel rabarberihooajal näiteks veidik

Linda Petti pärand

Kujutis
Kui Eva-Kaia tegi ettepaneku kirjutada Eesti Rahva Muuseumi blogisse külalispostitus Linda Pettist (1918-2000), tundus see väga põneva väljakutsena. On ju see nimi tuttav kokaraamatute kaantelt, süüvides aga põhjalikumalt daami (no kuidas nimetada kübaraga prouat oma pruunist saepuruplaadist töölaua taga, säravi silmi porruvart käes hoidvat!) pärandisse, avastasin, kui fanaatilise ja laheda inimesega oli tegemist. Linda Martinsoo (Petti) tuttmütsi ja salliga, ERM Fk 2942:164, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/portaal/museaalview/1626204 "Ema ütles ikka: inimesel peab olena üks kindel mõte ja püüdmine." /tsitaat päevikust/ Linda Petti, kes sündis Pajusi vallas samal aastal, kui loodi Eesti Vabariik, elas liiga vara ehk mõtles oma ajast ees olles. Samal aastal sündis veel Elle Reeder, Salme Masso oli veidi vanem, Laine Remmelgas aga noorem, Hilda Ottenson kuulus peaaegu eelmisse põlvkonda. Igaüks neist leidis Eesti kokandusmaailmas oma koha. Minu põlvkon