15. juuli 2012

Elust, inimestest ja loomadest, üks hamburger ka

Seekord ei ole söök kõige olulisem asi maailmas.

Inimesed oskavad väljendada oma tundeid ja emotsioone sõnades, loomad teevad seda teisiti. Valu on viimane, mida nad tahavad välja näidata, on see siis füüsiline või emotsionaalne valu.
Saatus tahtis nii, et meie juures ligi 13 aastat elanud Reks kutsuti poolteist nädalat tagasi kutsademaale. Koer, kelle me saime täiskasvanud peast umbes aasta-paari vanusena, kelle varasemast elust polnud teada ainsatki seika (oli ta ju meie tuttavate suvekoju tulnud lihtsalt kostiliseks), aga kelle meie eelmine koer Berri oli valinud välja enda asemele samal päeval, kui tema tuli maamulda panna. Nii ma vähemalt usun, samuti usun, et Reks valis välja ka Romy, kelle pilti nägime samuti selle päeva õhtul, kui Reksut enam polnud. Ja ma usun, et see on hea valik. Kuigi Reks tuli meile valge lehena, hirmutades kassi esimeseks pooleks päevaks oma kuudi katusele ja arvates, et kanad tuleb kõik oma kaitsvate hammaste vahele võtta, sai temast maailma parim koer. Ma ei pelga nii öelda, sest sellist sisemist tarkust, intelligentsust ja headust, nagu sellel segaverelisel koeral oli, ei leia ilmselt kunagi enam. Kanadega jäid sotid siiski elu lõpuni keeruliseks, mis tähendas, et elamine tuli nii ümber sättida ja aiad ära kindlustada, et kõik saaks rõõmsalt hakkama. Ma ei saa aru inimestest, kes võtavad koera ja viivad selle mõne aja pärast tagasi, öeldes, et ta ei sobinud. Loom ei ole telekas või kleit, mille võid 2 nädala pärast poodi lihtsalt tagasi viia! Nii loomadel kui inimestel on omad veidrused või ka harjumused, millega tuleb arvestada ja kohaneda, vahel võtab see isegi aastaid. Mõne omadusega tuleb ka lihtsalt leppida.

Igatahes ei olnud meil kahtlustki uue koera võtmises varjupaigast, esimene kohtumine Romyga tõi lausa pisara silma, ma ei oodanud sellist armastust esimesest silmapilgust. Lühidalt öeldes oleme teise ringi kodupakkujad mitte ainult koertele, peaaegu kõik kassidki on aegade jooksul saabunud kusagilt mujalt, isegi üks ports kanu ja kunagine hanepaar sattusid meile juhuse tahtel elama. Lihtsalt kõik algab taas otsast peale.
Koeratüdruk on aga lootustandev, arvestades tema läbielamisi, on ta isegi vapper olnud. Näha kõrvalt kuudist, kuidas elumaja koos peremehega maha põleb, ei ole lihtne isegi koera jaoks. Nii me olemegi juba ligi kaks päeva üritanud tutvust sobitada. Täielik duracelli jänes ja rõõmurull! Nagu Reks, armastab temagi inimesi, vastupidiselt kõigile kartustele ei näita kanade vastu mingitki huvi, kuid kassiga käib kaevikusõda, kord uriseb ja kräunub üks, kord uriseb ja haugub teine. Tuginedes varasematele kogemustele, võib vaherahu sõlmimiseni kuluda aasta või paar:). 

Küll oli aga ootamatu tema armastus fotoaparaadi vastu. Mõtlesin teha esimese päeva õhtul mõned pildid mälestuseks, aga arvestades koera pidevat ringisibamist, kandsin selle mõtte lootusetute kilda. Lõpuks nähes loojumahakkava päikese kuldset valgust langemas kuudi uksele, võtsin siiski kaamera kätte ja mõtlesin, et tulgu mis tuleb. Tuli aga see, et koer ei võtnud kuudi ees mitte tavapärast istumis- või lamamisasendit, vaid hoopis modelliasendi. Huvitav, kas see on koerapreilidele iseloomulik või kuidas, seniste koerahärrade silmis on fotokas küll üsna mõttetu asjana tundunud. Romy sättis ennast igatahes püüdlikult istuma nagu mõni memmeke passipilti tehes. Katsus algul tõsist nägu teha ja üritas isegi silmi mitte pilgutada. Noh ja ma tegin siis mõned passipildid:D.


Uue koera võtmisega käib tahes tahtmata kaasas ka tema maitse-eelistuste kompamine. Berri, kelle me võtsime tookord siiski kutsikana, hakkas hullupööra armastama värsket kapsast ja herneid, olles tõeline vastand Reksule, kes oleks võimaluse korral toitunud üksnes seakarbonaadist ja kanafileest (taimne kraam polnud üldse tema rida:) ). Romy tundub olevat leplikum, koerakrõbinadki pole tema teema. Muide, ta nahistas väga meelsasti kogemata ära hoopis ühe kaeraleivakese uuest Fazer Fresh tootesarjast:). 


Minu enda eelistus langes aga sama sarja tumedamale mitmeviljaleivakesele, mille pealispind on kaetud paksult päevalille- ja linaseemnetega. Mõnus on pehme sisuga kuklit kasutada niisama võileivatoorikuna või teha temast hoopis kodune hamburger.

Praadimise ootel

400 g meelepärast hakkliha (kas sea-, veise-, lamba- või kanahakkliha või mõnda nende segu)
1 purk (~400 g) konserveeritud kikerherneid või valgeid ube
1 muna
peotäis hakitud maitserohelist (sibulapealseid, peterselli, koriandrit, piparmünti, vms)
soola, pipart
toiduõli

mitmeviljaleivakesi ja kaeraleivakesi Fazer Fresh tootesarjast
tomati-, marineeritud kurgi ja punase sibula viile
paksu majoneesi või muud sobivat salatikastet

Suru oad või kikerherned lusika või väikese pudrunuiaga pudrusemaks ja sega ülejäänud ainetega ühtlaseks tainaks. Vormi märgade kätega õhukesteks lapikuteks pihvideks (8 tk) ja lase külmkapis umbes 10 minutit taheneda. Küpseta õlisel panni kuldpruuniks.
Burksi ülesehitus võiks olla iga sööja enda teha. Kuivõrd igas kuklikotis on neli lapiti lahtilõigatud kuklit, võib teha kokku 8 mahlast hamburgerit. Krehvtisema kastme saab, kui hakkida majoneesi hulka mõned küüslauguküüned ja lisada tilk sidrunimahla või valge veini äädikat.

See siin sarnaneb üsna tüüpilisele hamburgerile. Kui tulevad oma aia tsukiinid, siis kindlasti proovin teha nii, et asendan hakklihakotletid grillitud või praetud tsukiiniviilude või riivitud tsukiinist tehtud kotlettidega.
Seniks head kohanemist maailma, iseenda ja vihmase suvega!

4 kommentaari:

laualamp ütles ...

aaaaa, kui nunnnnuuuu :)

laualamp ütles ...

aaaaa, kui nunnnnuuuu :)

laualamp ütles ...

ups, mul kohe täna veab nende topeltklikkidega :P

Ülle ütles ...

Nunnu jaah, eriti siis, kui selgus, et tegemist on noore kõrgushüppetalendiga:). Nõtkelt kuudi katusele ja küll on hea sealt kaugemale vaadata! Kes teab, mis veel selgub, kuid tegelikult on lahe kutsa:).

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...