Soe salat Pilguse mõisa moodi



20. august.  Vaatasin reede õhtul telekast  uuesti Ilmar Raagi filmi „August 1991“ ja poetasin lõpus pisara. Ma tean ja mäletan väga hästi, et see film on palju lihtsam, kui sel  augustipäeval 21 aastat tagasi  tegelikult juhtus, aga sellegipoolest. Vahelduva eduga kuuleb ikka ütlemist, et kas me sellist Eestit tahtsime. Aga millist siis? Niipalju kui on inimesi, on erinevaid soove ja tahtmisi. Ja nagu elu näitab, liigne demokraatia ei ole hea. Mis siis üle jääb? Kas diktatuur või tänaseks oma kommetega kummalisena tunduv monarhia? Torgu Kuningriik koos kuningaga on meil juba olnud, ei ole enam põnev. Diktatuuri ei ole nii lihtsalt võimalik siinses kultuuriruumis luua. Jääb järele see, mis meil on. Nii hea kui halb, nii õiglane kui rõhuv, tõde on alati iga inimese silmades ja südames. Üks asi teeb mulle siiski muret, kadunud on loov ja aateline riik ning asemele astunud nina paberites tuhniv kesksooline olend nagu teised omasugused.  See riik, mida tahtsime 21 aastat tagasi, pidi olema märksa lihtsam ja selgem. Aga võib-olla tahtsime valesti, keegi ei teadnud ju täpselt, milline üks vaba riik välja nägema peab, eelmise vaba riigi aegadest oli maailm liiga palju muutunud.
Eesti inimene tahab aga ise midagi teha. Loovus ja aatelisus on alles, need tuleb kasvõi aeg-ajalt üles äratada. Olgu selleks märgiks mõne aasta tagune üsna spontaanne öölaulupidu Tallinnas või  juba aastaid  Karilatsis toimuv Ökofest või hoopis Kassinurmes korraldatav Mütofest. Pärast toimetavad inimesed tükk aega õnnelike nägudega. Tegelikult pole festi tarviski, piisab äratundmisest, et elus on tarvis teha midagi teisiti. Nagu näiteks Gerri Pöide kiriku juurest, kes tunneb ennast õnnelikuna kirikule avanevaid vaated puhastades, sest see on üle tüki aja selline töö, kus ta näeb tulemust kohe siin ja praegu ning tunneb, et ta on kasulik. Ja selliseid mehi ja naisi on mujalgi! Ükski olukord ei ole lootusetu, tuleb osata leida ja näha märke, mis teed näitavad ning uskuda endasse. Kui Ülo Nugis poleks endasse uskunud tol riigile nii olulisel õhtul, kas meil oleks täna midagi teisiti? Me ei tea seda, sest ajaratas pöörleb üksnes ühes suunas ja ajamasin töötab ainult filmides. Ma ei taha, et tuleks kunagi uus Marie Under kirjutama uut versiooni kõige südantkriipivamast luuletusest „Jõulutervitus 1941“. Sestap tuleb leida rahu ja rahulolu kõigepealt enda sees, riik ootab vaikselt, aga ka mitte igavesti, väsib lihtsalt vahepeal ära. 

Rahuloluks on tarvis harmooniat, seda isegi oma söömisharjumustes. Praegu, mil enamus köögivilju on oma parimas kasvueas ja värskuses, oleks patt jätta seda rikkust kasutamata. Küll talvel jõuab keldri vahet käia või poes sügavkülmariiuleid puistata.

Foto taustaks olev linik pärineb Eesti Wabariigi aegadest

Seepärast ei peagi täna pühenduma peentele piduroogadele, vaid hoopis nautima seda, mida aed ja mets pakuvad. Näiteks ühte mõnusat sooja salatit a la Pilguse*, nimetage kuidas tahate. 
Kogused on siin täiesti vabad ja käe järgi.

võid
sibulat
kukeseeni
tsukiinit
aedoakaunu
soola
pipart
soovi korral küpsetatud või grillitud liha või vorstikesi

Puhasta köögiviljad, viiluta sibul ja tsukiini, haki seened väiksemaks ning keeda oakaunad soolakas vees poolpehmeks.
Prae sibul ja seened rohkes võis, lisa tsukiini ja natukese aja pärast oad ning prae läbi, et suvikõrvits ja oad jääksid kergelt krõmpsuks. Maitsesta soola ja pipraga, soovi korral lisa ka mõnda ürtidega maitsesoola.
Serveeri kas sooja salatina liharoogade juurde või ka omaette einena.

Ilusat taasiseseisvumispäeva!

* - selline soe salat võlus mind veidi rohkem kui nädal tagasi Saaremaal Pilguse mõisas pakutud õhtusöögil.

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes

Kuidas peipsimaalased taas Hiiumaal käisid

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes