30. jaanuar 2012

Tordikiirabi


Olen korduvalt öelnud, et minus ei ole seda tordinikerdamissoolikat. Haprad suhkrumassililled või maalilised martsipanipildid jäägu nendele, kes seda oskavad, õigemini, kellel on seda kannatust. Sestap teen tavaliselt puuvilja- ja marjatorte, kus kaunistamiseks piisab kreemist (tordipritsist siiski:) ), hunnikust marjadest või puuviljadest ja peotäiest hakitud šokolaadist. Põhjaks tavaliselt kodukanamunadest kollane biskviit, vahele erinevaid moose, kohupiimakreeme, jms. Rutiinne värk:).

Küll on tore, et minusuguste tordimaailma on võimalik ka avardada. Odense martsipanide hulgast leiab nimelt juba valmisrullitud martsipanilehe, mis on mõeldud just tortide katmiseks. Kui tavaliselt on martsipani rullimine üks rist ja viletsus, siis nüüd läheb tordi kokkupanek 1-2-3.

1 pk Vilma Erika kakaotordipulbrit
2 dl vett
100 g võid

haput moosi (näiteks pohlamoosi)

2 dl vahukoort
1 sl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
300 g toorjuustu
300 g Nopri koorekaramelli

250-300 g martsipani või 1 valmisrullitud martsipanileht
veidike meelepärast marjajahu või punapeedipulbrit

Sega tordipulber, vesi ja sulatatud või tainaks ning küpseta 24-cm lahtikäivas koogivormis 200 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni puutikuga proovides on põhi küps.
Jahtunud põhi lõika eriti püüdlikult proovides kolmeks kihiks. Kreemi jaoks vahusta koor suhkrutega pehmeks vahuks, mikserda juurde toorjuust ja koorekaramell. Alusta nüüd tordi kokkupanemist, ikka nii, et põhale veidike moosi ja siis kolmandik kreemi, seejärel teine põhjaketas ja taas moos ning kolmandik kreemi. Viimase kolmandiku kreemiga kata tort pealt ja külgedelt.
Võta martsipanileht pakendist välja ja eemalda ettevaatlikult kilest. Kui kasutad tavalist martsipani, siis tuleb ta rullida õhukeseks kettaks. Kata tort martsipaniga ja lõika ülejääv äär ära. Sellest äärest võib hakata nüüd roose valmistama. Lõika väikese vormi või pitsiga poolkuukujulised tükid, näpi sõrmedega kaareosa veidi lainelisemaks ja hakka kroonlehtedest õit ehitama. Et anda õitele juurde värvi ja tuua esile nende lopsakust, võib kaunistused riputada üle kas marjajahu või punapeedipulbriga. Viimast saab näiteks Piprapoest või Tartu Würtspoest.
Martsipanilehte saab kaunistada ka heegeldatud linikute abil. Nimelt tuleb võtta mingi sobiva kujuga hõredama mustriga linik, asetada see martsipanile ning asuda tainarulliga rullima, kuni linikumuster jääb martsipani peal nähtav. Muidugi saab pitsimustreid tekitada ka spetsiaalsete mustrišabloonide abil, aga tuletame meelde, see on tordikiirabi:).

Odense ja Vilma tooteid jagas katsetamiseks kommivabrik Kalev.

26. jaanuar 2012

Talvine rullbiskviit


Mulle meeldivad rullbiskviidid. Esiteks on neid lihtne teha, teiseks võib biskviidi täidisesse panna igatsorti marju-puuvilju, mida iganes süda lustib ja kolmandaks, nad maitsevad enamusele inimestest.
Talvel tahaks tugevamat kooki,  rammus kreem, sulnilt švipsis mustad ploomid, tummine šokolaad, kõik nagu loodud külmade ilmade jaoks. Lonks head kohvi või korralikku taimeteed juurde, varbad taas soojad.

Pealt kreemiga kaetud ja kahest rullist puutüve moodi sätitud ning vastavalt kaunistatud rulle nimetatakse ka halgudeks ja on eriti popid näiteks prantsus- ja ingliskeelsetes maades jõulude paiku - bûche de noël või siis christmas yule log. Muide, ka meie 1930.aastate kokaraamatutes ja ajakirjade retseptilehtedel kohtab õpetusi "kasehalu" valmistamiseks, isegi nõukaaja ajakirjadest on selline asi läbi käinud, küll enam mitte viimasel ajal. Neile "halgudele" peaks pühendama suisa omaette loo, täna aga üks lihtne ja õhuline rull, mida kõlbab teha terve talve jooksul.


4 muna 
0,75 dl suhkrut
3 sl jahu
1 sl kartulijahu
2 sl kakaod
50 g võid

100 g musti ploome
0,5 dl brändit
2 dl vahukoort
0,5 dl suhkrut
150 g maitsestamata toorjuustu

50 g tumedat šokolaadi
3 sl kohvi- või vahukoort

Kõigepealt haki kuivatatud ploomid väikesteks tükkideks, sega brändiga (sobib ka mõni muu kangem alkohol, lastele pakkumiseks jäta alkohol retseptist välja ja asenda magusama marjamahlaga) ja jäta vähemalt paariks tunniks, parem oleks üleöö, seisma.
Biskviidi jaoks vahusta munad koos suhkruga üsna tugevaks vahuks. Sõelu juurde kuivained ja sega õrnalt tõstvate liigutustega tainas kergelt läbi. Lisa sulatatud või ning sega tainas ühtlaseks. Vala see võitatud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 200 kraadi juures 8-10 minutit. Parem vähem kui rohkem, sest üleküpsenud biskviit muutub kõvaks ja ei kannata enam kokkurullimist. Valmisküsetatud põhi kummuta teisele küpsetuspaberilehele, jahuta leigeks ja keera küpsetuspaberi abil rulli.
Seejärel valmista täidis. Selleks vahusta koor suhkruga keskmiseks vahuks, lisa toorjuust ja mikserda kõik koos õhuliseks. Lisa nüüd ploomid koos vedelikuga ja sega hoolikalt kõik läbi.
Laota biskviit laiali, määri 3/4 täidisest jahtunud põhjale ja keera rulli. Kata rull pealt ülejäänud kreemiga, soovi korral võid jätta mõned "oksakohad", et maius rohkem puuhalgu meenutaks.  Glasuuri jaoks lase koor väikeses kastrulis peaaegu keema, tõsta tulelt, lisa tükeldatud šokolaad ja sega ühtlaseks. Nirista glasuur rullile meelepäraseid triipe, vööte või ruute tehes.
Lase koogil vähemalt paar tundi taheneda ja naudi.

23. jaanuar 2012

Beseekattega sidrunikoogist veidi teise nurga all


Beseekattega sidrunikook eesti keeles või lemon meringue pie inglise keeles, kes seda kooki ei teaks. Paljude kodus on see lemmikuks kujunenud ja neid kodusid leiab nii Eestist, Inglismaalt, USA-st, Austraaliast või kust iganes veel. Väikesed variatsioonid on loomulikud, kuid krõbe põhi, hapukas kreemine sidrunitäidis ning kohev munavalgevaht on kõigil raudselt olemas. Kust võiks selle ülimaitsva ja mitte eriti keerulise koogi fenomen alguse saada, on omaette küsimus. 

Ütleme nii, et see küsimus on mul tükk aega hinge peal olnud, kuid tõuke selle üle põhalikumaks mõtisklemiseks andis hiljuti "läbi töötatud" tuntud Inglise koka, restoranipidaja ja oma raamatute kaudu Inglise köögi eest seisja Mark Hixi raamat "British Regional Food". Raamat anti esmakordselt välja viis aastat tagasi ja isegi hea, et see ei sattunud mu lugemislauale varem. Ilmselgelt oskan nüüd märksa enam hinnata tema hingestatud põikeid maa erinevatesse kohtadesse, tema isiklikke lugusid ühe või teise koha või mõne toidu või toorainega seoses. Tema põhisihiks on taastada mälu ehk leida võimalikult autentset Inglise toitu läbi võimalikult autentsete isiklike seoste ja emotsioonide, see on super!

Ja nüüd siis see sidrunikook või õigemini Hixi õhkupaisatud mõttekäik. Nimelt leidis ta 1868.a Mary Jewry kokaraamatust "Warne`s Model Cookery" Chester pie nimelise koogi ja otsemaid kerkis talle silme ette mõttekonstruktsioon, et kes teab, äkki on selline kook Ameerikas seetõttu nii popp, et retsept viidi kaasa Liverpoolist Ameerikasse välja rännates, sadamalinn Liverpool on aga Chesterist vähem kui 50 km kaugusel. Ehk et koogi juured võiksid olla Inglismaal. 

Nagu ma alguses mainisin, on sedasorti kook äärmiselt popp paljudes maades. Enamasti on täidise paksendajaks kas jahu või maisitärklis, mandlitega varianti, nagu selles 1868.a retseptis oli, ei kohanud ma mõningase guugeldamise järel küll mitte. Vastupidiselt ootustele leidsin oma riiulis olevast Kanadas välja antud raamatust "Robert Rose`s Favourite Cookies, Cakes and Pies" kaks retsepti, milles ühes oli sidruni-laimitäidis tehtud maisitärklisega, kuid teises variandis eelküpsetati tainapõhi koos mandlikreemiga (vahustatud kreem umbes nagu võikreem) ja põhitäidiseks läks pärast tüüpiline lemon curd.

Uskudes Wikipediat, pani selle koogi retsepti esimest korda kirja hoopiski Šveitsi pagar Alexander Frehse  19.sajandil (ilmselt keskpaiga kandis). Kuidas see jõudis Mary Jewry kokaraamatusse, polegi enam nii oluline. Tema raamat kuulub kindlasti aga enamlevinud kokaraamatute hulka, sest uusi parandatud trükke antakse välja tänapäevani. Nii polegi miskit imestada, kui Ameerikasse väljarändajad võtsid kaasa tükikese kodust Euroopat, tutvustasid seda tervele ilmale ja see hakkas omaette elu elama.

Enda koogiks valisingi Mark Hixi vahendatud variandi 1868.a  Mary Jewry "Warne`s Model Cookery" kokaraamatust.

60 g võid
30 g suhkrut
0,5 sidruni riivitud koor
1 muna
näpuotsaga soola
125 g jahu

100 g võid
3 sidruni mahl ja 2 sidruni riivitud koor
225 g suhkrut
8 munakollast
2 sl jahvatatud mandleid (mandlijahu)
1,2 dl vahukoort

3 munavalget
90 g suhkrut

Põhja jaoks vahusta toasoe pehme või suhkru ja sidrunikoorega õhuliseks, lisa lahtiklopitud muna, vahusta uuesti ühtlaseks ja vala juurde jahu. Sega kõik ühtlaseks pehmeks ja elastseks tainaks. Rulli tainas jahusel laual õhukeseks ja kata 24-cm läbimõõduga koogivormi põhi ja serv tainaga, tõsta vorm 30 minutiks külma tahenema.
Samal ajal valmista täidis. Sulata kastrulipõhjas või ja lisa kõik teised ained. Kuumuta kreemi madalal tulel või veevannil pidevalt segades, kuni see muutub paksuks ja lusikaga segamisest jäävad näha tugevad vaod. Kreemi valmistatakse samal põhimõttel nagu vanilikastet või sidrunivõiet ehk et segu ei tohi keema minna, vastasel korral läheb kõik tükki ja tulemus on mokas. Kreemi kuumutamiseks kulub vähemalt 15 minutit.
Pane ahi 200 kraadi juurde soojenema. Toesta vormi serv fooliumiribadega, torgi kahvliga tainapõhjale mõned augud ja küpseta 20 minutit. Võta vorm ahjust, eemalda foolium, vala põhjale sidrunitäidis ja küpseta veel 10 minutit.
Teistkordse küpsemise ajal valmista beseekate. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ja edasi mikserdades lisa järk-järgult suhkur. Vaht peab jääma tihe ja läikiv. Võta vorm ahjust ja laota munavalgevaht täidisele. Eriti hoolikas tuleb olla koogipõhja servadega, ehk et vaht tuleb suruda tihedalt vastu eelküpsetatud tainaserva, sest vastasel juhul eraldub ta pärast jahtumise ajal servast ja tulemus ei jää nii kaunis. Küpseta kooki viimast korda samuti 200 kraadi juures umbes 10 minutit, kuni on pealt kaunilt pruunikirju.
Kook maitseb kõige paremini järgmisel päeval.

P.S. Ameeriklased peavad seda kooki mõistagi enda omaks. Sidrunikooke tehti seal ennegi ja lõuna pool, kus kasvas hulgaliselt kuldseid sidruneid, on see ka täiesti enesestmõistetav. Lause a la "beseekattega sidrunikook on olnud ameeriklaste lemmik alates 19.sajandist" tähendab seda, et tänase koogi eelkäija loojaks peetakse hoopiski Philadelphia kondiitrit, kokaraamatute autorit ja kuulsate kokakursuste läbiviijat Elizabeth Baker Pierson Coane Goodfellow`d (1768–1851).
Kas ja kuidas tegelikult kõik oli, kas on õigus Hixil või mitte, on juba hoopis uus lugu. Kook on aga kõigest hoolimata pagana hea.

20. jaanuar 2012

Maitseelamuse kojast saab süüa ja elamusi


Kõõlusin pühapäeva lõunaajal Antoniuse õues Maitseelamuse koja rõdurinnatisel, kuulates Jaani kiriku kellade kõlavaid lööke. Järsku taipasin, et see ongi see vana (loe: keskaegne) Tartu, mida selles linnas on häbematult vähe alles jäänud. Küll me oleme seda meeleheitlikult otsinud Jaani ja toomkirikust, küll Spordimuuseumi keldris asuvatest ainsatest tolleaegsetest kobedamatest profaanarhitektuuri jäänustest, küll linnamüüri kandist, ei midagi. Jah, müürid küll on, kuid need on üksnes müürid. Antoniuse õuest on näha nii Jaani kirik koos kunagise Academia Gustaviana tänaseks küll tundmatuseni muutunud hoonega kui tunda sügavat rahu. Õue keskel olevast lavast on saanud talvel mõnus uisuplats, kuhu saab niisama tulla uisku proovima, aga kõrvale võib tellida ka tulist mustikasuppi. Ja mis kõige uuem ja põnevam - nii mustikasupi küsimiseks kui niisama võib astuda sisse Maitseelamuse kotta, sinnasamasse, mille ukse ees ma ennist kõõlusin.


Pean tunnistama, et mulle meeldib seal kojas. Tegelikult pole see mingi koda, vaid korralikult varustatud suur ja hästi valgustatud köök koos kahe ruumiga, kus on võimalik nii kunsti nautida kui pärast kooskokkamist rõõmsalt einestada. Muide, kuni 5.veebruarini on seal võimalik uuidistada väga vaimukat näitust "Söök". Esimene kohtumine Triinu ja Taunoga oli ehk veidi hirmutav, sest nende tohutu energia ja rutiinist väljaspool seismine tundus minusugusele liig mis liig olevat. Kuid nüüd olen sellega harjunud, võiks öelda, et ei kujutakski seda kohta teistmoodi ette. Aga mida seal siis tehakse, võiks küsida. Süüa, ikka süüa:). Palju ja hästi, võiks öelda isegi, et tohutult palju ja tohutult hästi ning mis peamine, südamega.

Lühidalt ja ametlikult öeldes  võttis Loomemajaduskeskus Antoniuse õue turgutamise sügisel enda hooleks ja seni enamjaolt tühjalt seisvasse kööki kolis MTÜ Peipsimaa Kogukonnaköök ning nimetas need ruumid Maitseelamuse kojaks. Iga kuu jaoks pannakse kokku uus õpitubade ja muude ürituste kalender, nii et nädala sees toimuvad eriteemalised kooskokkamised, vähemalt kord kuus kutsutakse juhendajaks keegi oma ala tippudest (juba on käinud Emmanuel Wille, järgmisel nädalal on tulemas Joonas Koppel), pühapäeviti toimuvad lastele mõeldud kooskokkamised ja kui keegi soovib, võib ta tellida oma seltskonnale ka personaalse programmi. Lisaks pakutakse toitlustusteenust ja võimalust tähtpäevade pidamiseks.

Vutisült

Kui aga jätkata mitteametlikult, siis on see üks suur Eesti toidu, Eesti tootjate ja Eesti mahetoidu propageerimise asutus. Tõeline toidunautlejate oaas ja paradiis. Jube vahva!
Ja nüüd mõned märksõnad. Kohe kindlasti ei saa ma märkimata jätta kondiiter Anaryt, kes toimetab hästi vaikselt, vuristab mikseriga, istub korraks hinge tõmbama ja hetk hiljem võtab ahjust näiteks imekaunid muffinid, läheb veel üks hetk ja pitsiline sefiiritort rändab külmkappi. Tema rukki-meekoogist ei räägi ma üldse, kes teab, see teab:). Teiseks vutt. Avad sa millise külmkapi tahes, igalt poolt vaatab vastu vutt, küll puljongina, küll süldina (teen seinale kolm risti, sest mina, kes ma muidu sülti ei söö, oleks võinud vabalt terve karbitäie imelist klaari leemega vutisülti nahka pista), küll toorena sügavkülmas. Koda on tabanud tõeline vutihullus! Kolmandaks Lõunakeskuse Taluturg. Nimelt tehakse koostööd turuga, ehk siis aeg-ajalt tulevad ennast näitama seal esindatud tootjad ning koos valmistatakse konkreetsest toorainest midagi põnevat.

Maitseelamuse kojas armastatakse Aakre moose:)

Seni olen sattunud sinna kolmel korral ja iga kord erinevas rollis,  kindlasti tuleb neid kordi veel lugematul hulgal, selles olen ma küll kindel. Ilma selle majata nagu ei oskagi enam:).


Detsembris juhendasime koos Jaanikaga verikäkkide ja verivorstide tegemist. Kohaletulijad olid õnneks kõik sellised, kes verd ega soolikaid ei peljanud, nii et oli üks äraütlemata mõnus pühapäev. Igaühel olid nende toitudega omad mälestused või kogemused, nii et õppida oli meil kõigil, lisaks koostegemisest tekkinud tõeline sünergia. Vot see ongi just õige sõna, mis seda maja iseloomustab.


Eelmisel nädalal käisin seal nii õpipoisi kui kõrvaltkiibitsejana (võib nimetada ka reisisaatjaks). Reedel tutvustas Aigar Brett Lukel tehtavaid Eesti ainsaid hallitusjuustusid (Breti juustud on tuntud juba alates 2004.a), võttes kaasa hunniku tavalist valgehallitusjuustu, kreeka pähklitega valgehallitusjuustu ja sinihallitusjuustu ning suure tüki tuhaga punast brie juustu. Ma ütleks, et juustul ja juustul on ikka vahe küll. Nimelt loobusin juba tükk aega tagasi suurematest poodidest Breti juustude ostmisest, kuna ei saanud enam korralikku kaupa, küll oli juustu pealmine pind muutunud limaseks, jne. Nüüd, kui Aigar laotas lauale otse kodust kaasavõetud juustukarbid, siis paremat juustu annab otsida! Nii et kui vähegi võimalik, tuleks uurida, kui pikk on olnud meierei ja sinu ostukorvi vaheline ahel. Sestap tasub Breti juuste otsida laatadelt, kus on alati värske kraam, Tartus ka Lõunakeskuse Taluturult. Muide, kõige paremini müüvat äpardunud juustulaarid. Ostsin ka ise viimaselt maamessilt kaasa tuhaga juustu ja nüüd proovitud veel laagerdamist vajavaga võrreldes oli see ikka tõeline püss ja vile (loe: superpikantne).
Toitude osas valmistasime oliiviõli ja rosmariiniga ahjus üleküpsetatud juustu, mis maitses õrnalt ja sametiselt  koos krõbeda ciabatta ning Emmanuel Wille retsepti järgi valmistatud aromaatse ja peene jõhvikamoosiga. Näksimiseks veel ajatu klassika ehk ahjus küpsetatud šampinjonid sinihallitusjuustu ja singiga. Vahelduseks sinihallitusjuustu-pirnipirukas ürdisel muretainapõhjal ja lõpetuseks pannil ülepraetud brie juust murakamoosi ja törtsu koorelikööriga. Juust-juust-juust! Ütleme nii, et järgmine hommik oli vaevaline. Seda mitte ohtralt manustatud veinist, vaid organismi üleküllastumisest juustudega. Aga ausalt öeldes ei ole kahetseda midagi, sest elamus oli seda väärt.


Pühapäeval juustusid pildistama minnes läks istumine sujuvalt üle lasteürituseks. Jaanika ja Signe juhendasid õpituba, milles tehti koos pitsat, vahvleid ja maasika-hapukoorejäätist. Minu ülesandeks oli jäädvustada sealt mõned hetked, aidata vahepeal natuke lõikuda-küpsetada ja lõpuks muidugi ka degusteerida. Uskumatu, millise sädemega silmis mätsisid poisid pitsatainast või riivis väike piiga juustu, nii et sõrm vajas plaasterdamist. Ei midagi, natuke aega elu üle järelemõtlemist ja juba uue hooga järgmiste tegemiste kallale. Ja veel kui uhkete nägudega istuti hiljem söögilauda omavalmistatud toitu maitsma!


Mina usun küll, et Maitseelamuse kojast väljuvad õnnelikud inimesed. No ei ole teisiti võimalik:).


Koja tegevustega saab ennast kursis hoida nende FB lehe kaudu. Mõistagi võib ka kohapealt läbi astuda ja panna ennast mõnele huvitavale üritusele kirja.

16. jaanuar 2012

Anna Edasist saab abi külmetuse korral

Detail kohviku väärikalt välisukselt

Vähemalt tartlased on saanud viimasel ajal pidevalt kaasa elada Karlova linnaosa alguses tegutseva perekohviku Anna Edasi fassaadi kaunistava suhkrukringli saatusele - kord varastatud, siis jälle leitud, uuesti varastatud ning taaskord leitud. Täna ripuvad ukse kõrval vaid ketid, hubases kohvitoas ollakse natuke skeptilised kringli tagasipanekusse, äkki tekib jälle kellelgi soov kringel kaasa võtta. Küllap on tegemist kringliarmastaja või vastupidi, hoopis vihkajaga, kes ei taha, et teised sellest valges ja koduselt mitmekihilise sisustusega väikeses kohvikus saaksid rahus maiustada.


Birjo ja Silver Urbase asutatud kohvik saab varsti juba 2-aastaseks, nime sai see Birjo Hiiumaal elanud vanavanaema Anna Edasi järgi, mis ülekantud tähenduses võiks viidata ka oma oskuste edasiandmisele. Birjo on nimelt väljaõppinud küpsetaja.


Vaikne kohvik asub Tartus Karlovas Tähe tänava alguses, endistes apteegiruumides. 1916.a Tartu linnaga liidetud piirkond sai oma nime 18.saj lõpus rajatud Karlova mõisa järgi. Esmane hoonestus rajati praeguse Kalevi tänava äärde, laienedes järk-järgult jõest kaugemale ehk tänase Tähe tänava suunas ning sealt edasi. Kuna majad ehitati alguses oma parima äranägemise kohaselt, nimetati seda piirkonda oma ekletilisuse tõttu ka Pilpakülaks. Täna on tegemist aga Tartu ühe olulisema miljööväärtusega hoonestusala ja hinnatud elamispiirkonnaga. Kohvik paikneb peamises "äripiirkonnas" ja ühel käidavamal tänavalõigul. Asub ju natuke maad edasi Tartu Kõrgem Kunstikool, nii et kohvikus kohtab nii noorukesi kunstitudengeid kui austatud õppejõude, mõistagi ka karlovlasi. Saab sealt ju kõike, alates pudrust kuni uhkete tortideni, suppi ja praadi ka vahele.


Sinna kunstikooli on mul ka vahetevahel asja, kuid iga kord jõuan pärast vaid kohviku vastas üle tänava asuvasse teise ringi nõude ja muu pudi-padi poodi "Uus elu" (muide, minu lemmikpood, kust leiab vahel päris vahvaid paari-kolmekümne aasta vanuseid nõusid, sekka ka vanemaid). Siis hakkab tavaliselt kiire, nii et olen sunnitud ohkama "mõni teine kord". Nüüd juhtisid Eesti Maitsed mind sellesse kohvikusse, viimaks ometi!


Mulle istub see mittesteriilne sisustus, kus igal toolil, laual ja pitslinal on oma lugu rääkida. Kus noad-kahvlid ei asetse saepuruplaadist sahtlites, vaid väikestes ämbrites ning kus vana hea hakklihamasin täidab pliiatsitopsi ülesannet. Ukse kõrval seisab riiul vanade nostalgiliste vinüülplaatidega, kust saab muusikat valida (isegi "Entel-Tentel" on esindatud:) ), varasemat apteeki meenutavad paksuseinalised pudelid, nurgas seisab mängukorras klaver ja lapsed saavad toimetada oma mängualal. Kõlab ju hästi!

Rukki-mustikakook koos nõmm-liivateega. Foto: Lauri Laan

Kohviku uhkest koogiletist leiab nende klassiku ehk rukki-mustikakoogi, mis sobitatuna Vadi nõmm-liivateega on lumisel päeval justkui ravimi eest. On ju kook valmistatud puhtast võist ja rukkijahust, vahel suve meenutavad mustikad. Puhas ja aromaatne tee on aga just see, mida talvel veidi käheda kurgu ja kraaksuva häälega tarvis on. Mõlemad on menüüs eraldi, kuid tasub kindlasti  ka koos proovida, puhas toidumeditsiin:).

Kohvikus pakutakse erinevaid Vadi ravimtaimeteesid

Kohvik on avatud esmaspäevast laupäevani kella 11-st 18-ni, pühapäeval suletud.

12. jaanuar 2012

Tartu uued märksõnad on liha, lumi ja mehed


Veidi enne jõule avati Tartus Küütri uulitsas uue söögikoha Meat Market uks. Truffest teada-tuntud Joel Ostrat võttis asja ette, korjas inspiratsiooni nii Ameerikamaalt kui kodusest Eestist ja tegi ära. Iseenesest intrigeeriv mõte luua hillitsetud ülikoolilinna toidumaastikul selline ambitsioonikas paik, mille kandvaks teemaks on liha ja kokteil. Mitmed ideed on juba kusagilt tuttavad, kuid las ta olla, see kusagil ei asu Tartus.

Vaade pühale jahisöömaajale. Foto: Lauri Laan.

Ütleme nii, et mõtteintriige jätkub veel pikaks ajaks, sest sisekujundus on tulvil sümbolitest. Kuidas muidu saaks külmalt suhtuda näiteks esimese ruumi otsaseinas eksponeeritavasse püha jahisöömaaja pilti. Mismoodi mõista piiblist tuntud ja Leonardo da Vinci ning teiste lugematute kunstnike poolt kujutava kunsti kaudu tuttavaks saanud viimse õhtusöömaaja stseeni uut tõlgendust. Meie ilmas tähistab see stseen kõigi kristlike tähenduste kõrval ka ühtsust - nii toit kui meie oleme üks. Kas laual olev vein ja leib peavad olema ning jääma traditsioonilisteks või võib samal eesmärgil kasutada coca-colat ja kartulikrõpse nagu kusagilt juhtusin lugema. Või erinevaid lihasid nagu siin? Esimese ruumi pikem valge sein pidi saama lähiajal ka samas võtmes dekoreeritud. Kas sinna reastuvad siis metamorfoosid Flaami või Prantsuse maalide ainetel? Muide, isegi armastatud Claude Monet on lähivaates suurt lihakäntsakast kujutanud.

Seinakell baarileti kõrval

Teine küsimus puudutab seinakelli, mida kohtab eriti tagumises söögitoas. Kõik nad on erinevad, kõik näitavad erinevat aega ja kõik nad ... seisavad. Milleks, mis eesmärgil, kas aeg seisab? Jah, need pidavat tõesti sümboliseerima rahulolu (aeg seisab, kuni sa oled siin). Ah jaa, üks õiget aega näitav kell on plaanis siiski ka üles panna:).

Tükk punast tellisseina

Üks element, millest ma ei saanud ega saa siiski kohe mitte kuidagi aru, on klaaskasti topitud ja hulga lambikestega välja valgustatud jupike punasest tellisest laotud seinast. Kui kogu plats on viisakas, kaasaegse pehme ja mugava mööbli, õhulise söögiriistadega ehitud suure lühtri ja armsa kolme tulega põrandalühtriga, siis see tellis ... Ju mängib kaasa ametiga kaasaskäiv kretinism, nii et silmal hakkab valus vaadata alasti kistud suvalist konstruktsiooni. Puhas ja ehe on selles kontekstis tänapäevane väljamõeldis.


Otse loomulikult kohtab igal pool restorani logolt pärit sarvikut, mis ei lase unustada oma asukohta. Püsige valvel, neid tuleb juurdegi!

See oli siis väike ekskursioon ekslevale pilgule pärast uksest sisseastumist. Veidi aega endale mugava istumise tekitamiseks ja ongi kord menüü käes. Lisaks lihale, lihale ja veelkord lihale on võimalik saada ka midagi kergemat, kas salatit, suppi, samuti magusat. Otse loomulikult on menüüs pikk kokteililist, kus nii maailmakuulsaid klassikuid kui oma maja loomingut (näiteks rohekat värvi mis-ta-iganes-nimi-oligi on ülimalt omapärane eksemplar). Lisaks teeb restoran koostööd Lõunakeskuse Taluturuga, kust saabuvad mõnusad koduküpsetatud leivad. Mõistagi on menüüs ka päevapakkumine, ikka liha teemal:).

Tummine lihasupp jõhvikate ja seemnetega leiva ning ürdivõiga, juurde Saku mõdu. Foto: Lauri Laan

Meat Market viskus otsemaid ka Eesti Maitsete karussellile, pakkudes välja järgmise intriigi ehk koosluse lihasupist ja magusast mõdust. Rohkete ürtide, sibula ja seentega ning väikese demerara suhkru vimkaga puhtast lihast tihkeks haudunud tummine supp maitseks ideaalselt pärast paarikümnes miinuskraadis külmetamist ja kuuluks kindla peale meeste eelistuste toppi. Sestap loodab Joel krõbedamatele ilmadele ja arvab, et kui lund ja talve ikka jätkub, võiks see menüüs olla ka veel veebruaris.


Kui rääkida kõrvalepakutavast joogipoolisest, siis minu esimene reaktsioon komplekti nime - magus lihasupp - nähes, oli pigem ei (no kes siis mesist mõdu supi kõrvale joob!). Mida tühjemaks supikauss sai, seda enam tundus supp ja jook omavahel sobivat. Ehk ka seepärast, et koos joogiga sattus klaasi äärelt suhu ka sidrunist hapukaid suhkrukristalle. Selle peale tahtnuks jalad sohvale kerida ja mõneks ajaks sinna mõnulema jääda. Usun, et kel veel selline mõte peaks tekkima, ei keela seda vast keegi. Soovitavalt ilma saabasteta:).

Nii et kel tahtmine pääseda välja päevapraadide rutiinist šnitsel-hautis-šnitsel, tasuks astuda sisse aadressil Küütri 3 paiknevasse Meat Marketisse ja küsida Eesti Maitsete pakkumist. Usun, te ei kahetse. Auto unustaga aga maha, sest mõdu kangus on 4%.

P.S. MM-i kirev elu kulgeb hetkel vaid Facebookis, kuid peagi saab juba rohkem infot nende kodulehelt.
P.P.S. MM-s ei lasta ainult plaadimuusikat, aeg-ajalt esinevad seal õhtusel ajal päriselt häält tegevad inimesed või lahutavad külaliste meeli DJ-d. Pidu, pidu, pidu!

Märkus: MM ei ole veel päris valmis. Ja teine märkus: väljumisel ärge unustage astet:).

10. jaanuar 2012

Šokolaadimuffinid ehk ööd on siin mustad



Ütlen ausalt, nii musti muffineid ei ole ma vist eales söönud, sekka siiski ka mõni valge ricottatäpike justnagu ekslev täht taevas. Detsembris oleks see kõik tundunud kerge mõnitamisena, kuid nüüd, kui põllud valged, taevast sajab laiu helbeid ja lumelabidad on tulnud talvekortereist välja koukida, võib selliseid  juba pakkuda.

Muffinid jäävad mahlased ja kerged, ricotta ning hapukoor annavad õhulisust parajalt juurdegi. Kasutasin sel korral kitsepiimast valmistatud ricottat, mis võrreldes tavalise lehmapiimast tehtud ülimaheda variandiga annab veidi pikantsemat mekki juurde.

Mõnus vahepala talvisesse päeva, jõuab jälle edasi rassida:).

1 pakk Vilma šokolaadimuffinipulbrit (400 g)
2 dl piima
1 dl toiduõli
0,5 dl hapukoort
200 g ricottat
150 g kuivatatud pehmeid musti ploome
0,5 tl vanilliekstrakti

Haki ploomid ja sega ülejäänud ainetega ühtlaseks tainaks. Aseta paberist vormikesed muffinipanni ja vala 2/3 kõrguseni täis. Küpseta 200 kraadi juures 25-30 minutit.
Sellest tainakogusest saab 18 keskmist muffinit.

Vilma tooteid jagas katsetamiseks kommifirma Kalev.

8. jaanuar 2012

Küpsised, mis muutuvad magusast soolaseks

Nagu siit blogist ka aru saada, ei ole ma eriline küpsisefänn. Siiski on mõned krõbistamismagnetid nagu kaerahelbeküpsised ja kookosmakroonid, mille järele aeg-ajalt täiesti vajadust tunnen.
Aga soolased küpsised? Oo jaa, krõbedad köömne- või soolapulgad on viimase peal. Sel korral köitsid mu pilku hoopiski tüümiani ja sinepiga küpsised. Ütlen kohe, et algsest retseptist valmis kolm erinevat versiooni, millest kõige omapärasemaks osutus esimene, kõige suupärasemaks aga viimane.

Algne suhkru-soola vahekord (2 sl suhkrut : näpuotsaga soola) andis ääretult põneva maitse, esimest suutäit proovides on küpsis magus, veel ei tunne ei sinepit ega tüümiani, teist ampsu võttes on tunda juba soolasemat nüanssi ja lõpuks jääb suhu seesamiseemnete pähkline mekk. Täiesti vapustav. Järgnevates proovides sai tavaline nisujahu asendatud täisterajahuga ja kaerahelbed kaerakliidega ning seesamiseemnete kogust suurendatud. Nüüd jäi tulemus krõbedam ja magusa-soolase efekt sutsu väiksemaks, kuid lõppmaitse oli veelgi nauditavam.
Küpsiseid võib mõistagi niisama nahistada, kuid sobivad väga hästi ka erinevate juustude juurde.

Retsepti algversioon pärineb H.Waldeni raamatust "Cookies, irrestible biscuits, brownies and bars".


3 dl täisteranisujahu
0,5 dl tavalist nisujahu
2 dl kaerakliisid
3 sl seesamiseemneid
1 sl suhkrut
1 tl soola
veidike jahvatatud pipart
2 tl küpsetuspulbrit
1-2 sl värskeid tüümianilehti (vajadusel haki peenemaks)
100 g võid
0,5 dl piima
2 munakollast või 1 muna
2 sl Felixi Inglise sinepit

Sega kuivained omavahel, lisa sulatatud või, piim, muna ja sinep. Sega ühtlaseks tainaks. Kui tundub, et jääb liiga purune, võid tilga piima juurde panna. Vormi toidukile abiga tainast vorst ja jäta vähemalt pooleks tunniks külma tahenema. Lõika külmast tainast umbes 0,5 cm paksused viilud ja tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 200 kraadi juures 10 minutit. Lase küpsistel ahjuplaadil täielikult maha jahtuda, kuna kuumast peast on nad hästi rabedad.
Sellest kogusest saad umbes 40 küpsist.

5. jaanuar 2012

Mahedad kanarullid


Broilerifileest valmistatud roal on reeglina suurem tõenäosus untsu minna kui näiteks ahju küpsema torgatud kintsulihal. Filee kipub kergesti üle küpsema ja ära kuivama ning kui niisutavat kastet ka pole, eelnevast marinaadist rääkimata, siis on see üks paras tuim tükk.
Sestap võib fileest teha hoopiski ühes mõnusad rullid, rammusas soustis jäävad nad parajalt mahlased. Kes armastab vürtsikamat lõpptulemust, võib ju oma maitseaineriiuli üle takseerida, kuid õrnalt sinepine maitse koos hamba all prõksuvate jõhvikate hapususega oli sel hetkel täpselt õige.
Pealegi parajalt lihtne argiõhtune roog.

3 kobedamat broilerifileed
3 porgandit
4 sl Meira konjakisinepit
soola
pipart
jõhvikaid
võid
vett
1 sl jahu
1 dl vahukoort
soovi korral tüümiani

Lõika iga filee lapiti kolmeks õhukeseks viiluks ja vasarda kergelt. Määri igale viilule umbes 0,5 sl sinepit, puista soola ja pipart ning tõsta mõned porgandikangid ja jõhvikad. Keera liha rulli ja kinnita hambatikuga. Pruunista rullid kuumal pannil või sees ja tõsta seejärel haudepotti. Vala pannile umbes 2 dl vett, lase keema ja vala lihale. Hauta rulle umbes 30 minutit, kuni porgandiribad on pehmed. Sega jahu koorega, vala potti ja lase kõik mõneks minutiks keema. Vajadusel lisa kastmele soola, viska sekka veel natuke jõhvikaid ning soovi korral ka värsket tüümiani.
Serveeri mureda keedukartuliga.

2. jaanuar 2012

Pardi-rillette ja head uut aastat!

Head uut toiduaastat!
Loodetavasti jagub uusi ideid ja katsetusi, aga kõige enam südant sinna juurde (tõlge:südamega tegemist).

Säravast perspektiivist hoolimata teen kaks tagasivaadet vanasse aastasse, sest mõned asjad saab alles uuel aastal ära klaarida.

Kõigepealt tuleks neil, kel kõrge kolesterool ja nõrk tahtejõud, silmad ja arvuti sulgeda. Juttu tuleb nimelt sulaselge rasva propageerimisest ehk prantsusepärasest võileivakattest - rillette`st (huvitav, kas eesti keeles võiks seda nimetada lihtsalt rilett?). Meenutuseks, et algupärasel kujul on tegemist pikaajaliselt küpsetatud sealihaga, mida annab kahvliga purustada ja mis on seejärel purki või muuse nõusse veidike kokku surutud ning pikaajalisema säilimise tagamiseks rasvaga üle valatud. Maitseb hukatuslikult hästi saia või leiva peal.
Repliigina, et mu meeldejäävaim riletikogemus pärineb Poolast, õigemini on see riletilaadse toidu kogemus. Nimelt pakuti meile ühel õhtusöögil eelroogade hulgas rohke sibula ja küüslauguga praetud seakõrneid jahtunud ja tahkunud kujul, musta leiba ja ohtralt külma viina sinna juurde. Lookas laudadelt kadus see "hangunud searasv" kõige kiiremini, nii patuselt maitsev oli see. Ei saa salata, ka viina kulus sinna juurde päris tublisti:).


Riletti võib valmistada muidugi A-st ja O-st alates, näiteks Liina õpetuse järgi. Kui on aga käepärast pühadeprae ülejäägid, on just paras hetk üks purgike tapvalt head leivamääret kõrvale panna. Vahet pole, kas võtta aeglaselt (vähemalt 3 tundi) omas mahlas muredaks küpsenud sea küljeliha või näiteks part.


Koguseid on siin isegi keeruline nimetada või mingit väga täpset tegevusjuhist anda. Oluline on liha ja rasv, vaid maitseained tuleb valida endale meele järgi.
Pardirileti jaoks võiks võtta 3 dl kahvliga peenestatud veel sooja pardipraadi, segada juurde 1 suurem hästi peeneks hakitud  küüslauguküüs, natuke uhmerdatud roseepipart (7-8 tera) ja  väike oksake hakitud tüümiani, segada läbi  ning suruda purki või kaanega suletavasse karpi. Valada üle ahjupanni põhja jäänud praerasvaga. Lasta segul külmas tahkuda ja tarbida leiva või krõbeda saiaga.

Nüüd aga tagasi jõuludesse. Enne pühi kutsusin jagama mõtteid jõulutraditsioonide teemal. Kiirel pühadeajal leidsid nii mitmedki toredad inimesed mahti kirjutada oma jõululauast, aitäh hingekosutavate kommentaaride eest! Meelde jäi see, et igaühel on oma traditsiooniks kujunenud isetehtud jõululaud, mille puhul on mõned toidud nagu raudpolt samad, kuid mõnede toitude või käikude osas varieeritakse uute ideede ja maitsetega. Aga toitudest veelgi tähtsamad on armsad inimesed, kellega neid pühi koos pidada, seda ei tohi kohe mitte unustada.
Meiegi jõululaual oli pool päeva ahjus küpsenud seakülg (muide, kõige mahlasema tulemuse annab küpsetuspaberi sees küpsemine ja kauneima ruudulise kamara saab ... terava tapeedinoa abiga:) ), porgandiga hapukapsad, muredad kartulid ja seekord üle tüki aja isetehtud verivorstid. Juurde veel kõrvitsasalatit ja pohlamoosi ning muud nipet-näpet kuni hapukoore ja sibulaga heeringani. Magusaks kohvi-vaarikatäidisega kook ja magus stritsel. Juurde kodust magusat õunamahla ja pits sügisest saati laagerdunud õunanapsi. Ja justnimelt kallid inimesed ümber laua!
Toidutraditsioonidega on nagu inimese elukaarega, mingil ajal tuleb ära mässata ja sarved maha joosta ning siis on kõik jälle selge. Olen jõululaua jaoks teinud kõikvõimalikke katsetusi, kalast lindudeni. Ja ikka jõuan notsu juurde tagasi. Võib-olla seepärast, et eestimaine siga on taas pjedestaalil, võib-olla ka seepärast, et mul on hea meel, et siga on tagasi. Ausam kraam igatahes kui Euroopa linnuke! Traditsioon on natuke ka nagu pidepunkt, aitab vahel isegi siis, kui hinges on raske. Mulle teeb rõõmu see, et üha rohkem leiab neid, kes soovivad südamest esivanemate traditsioone edasi kanda või on alusepanijaks uuele traditsioonile. See ongi kultuuri järjepidevus, ka toidukultuuri oma.

Lubatud raamatuloosimise võitis arvutifortuuna tahtel Kristi. Kristi, ole hea ja saada mulle (jukk.ylle@gmail.com) oma aadress, et saaksin Sulle pakikese teele panna (kas tavalise posti või SmartPOSTiga, kumb Sulle paremini sobib).

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...