29. märts 2012

Kaks aastat on möödas ...

... sellest, kui postitasin siia esimese loo. Kindlasti ei suutnud ma tol hetkel, kui enter-klahvi sai vajutatud, ettegi kujutada, et sellest saab mu elu lahutamatu osa.

Toidublogija karm reaalsus (igaüks mõtleb ise vastavalt oma rikutuse astmele;) )

Teine aasta on olnud ääretult kirev. Sinna sisse on mahtunud kevadine blogikohvik Taskus, suvine Sadama turul ja sügisene Raadil, aasta lõpus ilmunud toidublogijate ühises kokaraamatus kaasalöömine, põnevad üritused ja uute maitsete proovimine Maitseklubi ning Eesti Maitsetega, ja mõistagi armsad kohtumised teiste toiduhuvilistega. Ning lõpuks minu viimane armastus - kaasalöömine Maitseelamuse koja üritustel. Peipsi ja peipsiäärsete inimestega on mul hinges miski nähtamatu seos, faktidele toetudes on kindel vaid see, et üks mu kaugetest esivanematest tuli Rääbisele Rannapungerjalt. On kuidas on, kuid toetan kogu südamest koja ideed tutvustada Peipsimaa toitu, Eesti toitu, erinevate muude piirkondade toitu, toiduvalmistamise erisusi, ja seda kõike inimeste kaudu, kes on selle sees olnud.

Hakkasin sügisel üles märkima omapärasemaid otsingusõnu või -fraase, kuidas mu blogisse on on jõutud ja ... maailm on imeline. Mida süüa lõunaks või millised on olulisemad konkurendid Nopri talumeireil?. Kas jäätist saab teha mahlast ja veest või mis juhtub, kui vahukoort ahjus küpsetada? Kuidas ära tunda otra võib olla sama keeruline kui mõistatada milline näeb välja kanepi taim alguses (muide, kanepiteema oli erakordselt popp sügisel, praegu on selleks tippsibul ja tomatitaimede ümberistutamine). Kahjuks ei ole ma saanud anda abi tedreprae retsepti asjus ega lahendanud probleemi, miks trühvlid ei paksene, ammugi pole õpetanud, kuidas kududa pudelile ümbrist. Kuulutusele "müüa väga soodne poni" leiab vastukaja mujalt. Seevastu võin täpselt öelda, kus asub maanteemuuseumi palm ja igast suuremast toidupoest leiab vastuse küsimusele kust osta mandlilikööri tiramisu koogi jaoks:). Loch Nessi koletise müsteerium on endiselt lahendamata, mantelkorstna definitsiooni leiab näiteks neljaosalise Eesti Arhitektuuriga kaasas käinud õhukesest oskussõnastikust, klassitsism Tallinnas ei ole paraku nii kuulus kui Tallinna gootika ja joonistatud loss on kõigest fiktsioon. Muroveide osas tuleb pöörduda näiteks Kallastele, Eesti Rahva Muuseumi kavand on hetkel ootel, eesti rahva kinda muster veel leiutamata,  telefoninumbri tuvastamiseks on parem pöörduda telefoniettevõttesse või suisa politseisse ja küüliku ülekasvanud hammaste osas on loomaarst pädevam.
Aga kui keegi suudab ära dešifreerida 18. sajandil eesti toiduained s.o-p ja + lilled e-postiga või oskab öelda, kas hapukapsasupi dieet aitab, oleksin küll tänulik.

Tänulik olen ka oma kodustele, sõpradele ja kolleegidele, kes peavad päevast päeva kuulama mu söögijutte ja olema järjekordsete eksperimentide "ohvrid". Samas, ei saa salata, on nad rõõmsad, sest täis kõhuga inimesed on alati paremas tujus, samuti on nad kursis uuemate toidu-uudiste ja toidukaupadega ning kuulevad isegi toiduklatši:).
Nii et terviseks kolmanda aasta alguses!


Seekord ei paku ma sünnipäevakooki, vaid talvise hooaja lõpetuseks üht kevadkollast magustoitu astelpajuga. Muide, idee tüümiani ühendamisest magusaga jäi hinges kripeldama suviselt Põhjakalt, kui seal pakuti päikeseloojangukarva brüleekreemi õrna tüümianimekiga.
Igatahes on paras aeg võtta sügavkülmast viimased marjad, noppida peenralt esimesed tüümianivarred ja võibki kevad tulla.

4 dl vahukoort
1-1,5 dl suhkrut
paar oksa värsket tüümiani
2 lehte želatiini
1 tl vanillsuhkrut
2,5 dl astelpajumarjadest püreed

Püree saamiseks lase marjad  saumikseriga sodiks ja suru läbi sõela, et eraldada seemned ning kestad.
Kuumuta koor koos suhkru ja tüümianivartega keemiseni, lase mõned minutid tõmmata. Eemalda tüümian, lisa vanillsuhkur ja eelnevalt külmas vees paisutatud ning kuivaks pigistatud želatiinilehed, samuti astelpajumarjadest püree, sega ühtlaseks. Vala kreem kaussidesse või kaunitesse pokaalidese ja lase tarduda.
Valmis kreem jääb pehme ja siidine.
Ilusat kevadet!

26. märts 2012

Räimesardiinid


Järjekordne vastane hakkab alistuma ehk ma söön räimi! Teatan uhkusega, et ise olen teinud ja ise ka söönud juba mitu korda, viimast suisa vabatahtlikult. Räime-kartulikoogid või pallid (oleneb kujust) panid märgi maha ning siis toimuski läbimurre:).

Komistasin vanu "Taluperenaisi" lapates 1936. aasta mainumbris räimeeri peale, kus tuntud kodumajanduse instruktor, taimetoidu propageerija ja "Taluperenaise" paljude toidualaste artiklite autor Marta Põld-Riives kutsub üles räimele rohkem tähelepanu pöörama. Ta võrdleb räime oma toiteväärtuselt "hästi joodetud vasika lihaga", lisaks julgustab seda kala enam kasutama nii igapäevasel kui pidulikul laual.


Eriti intrigeerivana tundusid mulle tema retseptivalikust räimesardiinid. Petukaup või nii:).  Sel kevadtalvel on aeg-ajalt hästi suuri räimi müügil olnud, mis selliseks toiduks justkui loodud. Kuna päris sardiinidega on siinkandis kehvasti, siis tulebki leidlik olla;).
Täpset retsepti siin pole, kõike tuleb panna maitse ja tunde järgi. Niipalju vaid, et umbes 500 g puhastatud räimede kohta tuleks võtta 2-3 loorberilehte ja 1 tl vürtsi. Kõik muud asjad käivad seitsmenda meele järgi;).

räimi
soola
suhkrut
loorberilehti
vürtsi
hakitud rohelist tilli
võid

Eemalda räimedel pea, sisikond ja selgroog. Lao kalad kokkupanduna tihedalt üksteise vastu ahjuvormi, selg ülalpool. Riputa peale soola ja suhkrut ning uhmerdatud vürtsiterad. Puista üle rohke hakitud tilliga, ära unusta ka loorberilehti juurde panemast. Lõpuks vala üle sulatatud võiga, kuid nii, et või ei ulatuks päris üle kalade.
Soovi korral kata vorm kaane või fooliumiga ja küpseta 200 kraadi juures 15-20 minutit.
Retsepti järgi tulnuks selliselt valmistatud räimi serveerida jahtunult, meie aga eelistasime äsja ahjust võetuna koos kuusevõrsesiirupis mooritud porganditega. Väga mõnus ja kerge toit.

22. märts 2012

Müüdimurdjate eri: Peipsi kala kõlbab süüa küll!

Uhhaa - minu lemmik!

Ma olen terve elu söönud Peipsi kala ja seni täiesti elus. Küll olevat aga üsna levinud (ma ei tea õnneks küll kedagi, kes nii arvaks, aga ju ma lihtsalt ei tunne selliseid inimesi) mõtteviis, et Peipsi kala, ja oh hoidku veel Võrtsjärve kala eest, ei kõlba süüa. Küll olevat ta kahtlases vees kasvanud, küll olevat ta usse täis ja mis kõik veel. Et Rimi lõhe on nagu päris kala! Halleluuja ja seitse inglit! Ma olen juba tükk aega pidanud poodides jahti korralikule (!) lõhele, aga vat mida pole, on lõhe. Küll on aga Tartu turg täis ilusat ja värsket Peipsi kala, võta mida tahad - ahvenat, haugi, sudakat (loe: koha), latikat. Samamoodi on saada Võrtsu kala, jälle ilus värske kraam.Vaid hind on paraku see, mis hirmutab nii mõnegi ostja leti eest eemale. See on aga omaette lugu.

Eelmisel neljapäeval tegeles Tauno Maitseelamuse kojas müüdimurdmisega ehk siis žongleeris üliterava noa ja erinevate kaladega ainult ühe õilsa eesmärgi nimel - tõestades, et Paipsi kala ei ole eesel. Laual olid verivärsked kiisad, särjed, ahvenad, haugid ja kohad. Paraku polnud siiga, mis olevat Peipsis suisa harulduseks muutunud ja meenutati vaid Omedu alt järvele minekut. Õppinud mehed ja teravad noad tõestasid üksteise võidu, kuidas kaladest võluda välja õrn filee, kuidas prepareerida marja ja maksa ning kuidas võtta haugi peast välja lõpused ilma traumapunkti sattumata.

Särjed

Niisiis kiisk, särg, ahven, haug ja koha. Pärast kalade demonstratsiooni tõsteti särjekauss kohe kõrvale, nendega olevat vaid 2 võimalust: kas voblaks või kotletiks. Ülejäänutega on juba rohkem šansse:).

Fileerijate tuleproov - Tauno meelest on see imelihtne, Siim proovib niimoodi esimest korda:)

Kõigepealt fileerimine. Kui tavaliselt lõigatakse puhastatud kala pea tagant poolviltu selgrooni läbi ja tõmmatakse lapiti piki selgroogu filee sirrdi lahti ning pärast samamoodi naha küljest, siis seekord nägime hoopis põnevamaid tehnikaid. Väiksemat sorti kalade puhul võib seda tavalist meetodit edukalt kasutada, pole hullu, kuid alternatiiv on alustada vastupidi tõmmata kõigepealt nahk üle kõrvade, õigemini üle selja. Algus on peaaegu sama ehk pea tagant tuleb teha risti sisselõige vaid naha paksuselt. Seejärel tõmmata noaga naha nurk veidike lahti, võtta nahk sõrmede vahele ja tõmmata elegantse liigutusega see saba suunas ühes tükis maha. Kõlab uskumatult, kuid Siim, kes oli seda õppinud Peipsiääre meestelt, näitas kõike vägagi veenvalt. Seejärel lõigata kõhuäär maha, eemaldada sisikond ja lõigata filee selgroo pealt lahti.

Suure kala fileerimine algab selja poolt

Suurte kalade puhul (nagu haug ja koha) õigustab selgroo poolt alustamine isegi paremini. Eriti hästi töötab see juhul, kui tahetakse maks ja mari tervelt kätte saada, lisaks jääb terve kala ka puhtam ning ei ole kartust, et sapipõis katki läheb. Kalale tuleb selja pealt mõlemalt poolt selgroogu pikilõige ja pea tagant ristilõige teha ning alustada hirmterava noaga luude pealt mahalõikamist kuni alla kõhuni. Seda siis mõlemalt poolt. Tulemuseks jääb ühes tükis filee. Seejärel tõmmata käega sisikond välja, eemaldada sobilikud osad ja ongi kõik, ei mingit verd ega plöga.

Nüüd aga sellest, mida kalast saab.

Andry supi jaoks ahvenaid fileerimas

Kõigeepalt uhhaad. Räägitakse, et ühes õiges uhhaas peab olema vähemalt üks kiisk ja 100 grammi. Meil oli isegi rohkem kui üks kiisk ja koos väikeste ahvenate ning suurte kalade selgroogude ja lõpustest puhastatud peadega nad tasasele tulele keema pandi. Oluline on hoida vett vaevu keevana, siis saab selge puljongi. Kalale läksid seltsi koos koorega sibulad, sool, pipar ja loorber. Valmis puljong kurnati läbi sõela, lisati sinna rasvaines läbi praetud porgandirattad ja sibulatükid ning natuke aega enne valmimist ahvenafileed, mida Andry oli hoolega ette valmistanud. Serveerimiseks võeti välja uhke supitirin, kõige alla valati sorts haljast, seejärel supp ja peale ohtralt hakitud tilli ning värviks mõned jõhvikad. Haruldaselt maitsev!

Kalast võib saada ka jänes:)
 
Edasi praeti muna ja jahuga haugi. Ehk siis haugifileest tuli lõigata parajad portsjonid ja panna viilutatud sibula, hakitud rohelise sibula, tilli ja peterselliga, sortsu sidrunimahla ja toiduõli ning soola-pipraga mõneks ajaks marineeruma. Seejärel paneerida kalatükid muna ja jahuga (täisterajahu oli väga ok) ning praadida või ja õli segus.

Praetud kalamaksad

Edasi kalamaks. Urpo valmistas koha- ja haugimaksa samal moel, nagu ta Lusika saateski tegi. Ehk et maksatükid tuleb pannil õli (või või) sees ära praadida ning veskist soola-pipart peale keerutada. Täielik eksootika!

Sillerdav haugimari

Ja haugimari. Eelmisel talvel kirjutasin siin oma kogemustest haugimarjaga. Täiesti elus. Nüüd rahustas Tauno skeptikud maha, et selle pideva üha kuumemaks mineva veega solgutamisega hävitatakse kõik võimalikud pisilased ning järjekordne müüt Peipsi kalade marjast ja paelussist kummutati taas.
Lühidalt öeldes tuleb haugimari pudistada näiteks suurde potti, kallata peale kuuma vett (vesi peab olema nii kuum, et kätt ei saa eriti vee sees hoida, aga ka mitte päris tuline) ja mikserdada tavalise elektrimikseriga, kuni kelmed jäävad mikserilabade külge. Sama protseduuri korrata oma 5-6 korda, kuni kõik kelmetükid on mikserilabade abil kokku korjatud ja vesi ei lähe enam vahtu. Sõelal nõrutatud marjale lisada soola-suhkrut (võrdsetes kogustes) ning veidike pipart ja intensiivselt segada, kuni mari muutub klaasjaks. Kui mari ei taha läbipaistvaks muutuda, tuleks veel soola lisada. Nüüd tõsta kalamarjapurk külma ja lasta üleöö seista ning serveerida parimate kommete kohaselt röstsaial või -leival.

Kohafileed on asetatud eelküpsetatud köögiviljasegule ja pann läheb veel umbes veerand tunniks ahju.

Lõpuks siis pearoog ehk ahjus küpsetatud porgandi-pastinaagi-porruvaibal lesiv koha. Kaltsuvaipa meenutava kirju teki jaoks tuli porgand, pastinaak ja porru lõigata peenteks ribadeks ning soola-pipra-õliga ahjus poolvalmis küpsetada. Vahepeal tuli suure lusikaga mustreid läbi segada, sidrunimahla lisada ja maitset kotrollida. Kui köögiviljad on kolmveerandküpsed, siis tõsta peale eelnevalt soola-pipra ja hakitud tilliga maitsestatud kalafileed ning küpsetada, kuni kala servadest kergelt pruunikas ja läbi küpsenud.

Võib ju küsida, et kas naisi seltskonnas polnudki, piltidel puha mehed. Tegelikult oli küll, kes hakkis köögivilju, kes valvas supipotti, kes mängis kaameraga, ja keegi peab ometi kõva häälega neid uhkeid roogasid kiitma ka:).

Kala hakkas lõpuks vempe viskama :)

Ja kes ei usu seda, mis kirja sai, võib vaadata ETV saadet "Sõida maale", mille 17. märtsi saates (alates umbes 22. minutist) rääkis Tauno enam-vähem sama juttu. Teine osa tuleb 31. märtsil.

19. märts 2012

Kaerahelbe-astelpajutort


Kõik algas tavalisel kombel ehk külmkapiülejääkidest. Kui ikka 6 munavalget on jäetud ootele, siis millised on variandid - terve mägi beseeküpsiseid, virn koogipõhju, hullumiseni maasikajäätist? Küpsiste peale ei tahtnud mõeldagi, no ei olnud 4+ plaaditäie tuju ega aega, tervele armeele jätkuv Brita kook jääb suve ootama ja maasikajäätise aeg tuleb koos värskete maasikatega (mitte et ma alahindaks oma sügavkülmavarusid).
Lisaks seisis külmkapis veel purgike astelpajuvõiet. Sattusin vastlate eel astelpajust täielikku sõltuvusse, aga nagu heade asjadega ikka, liiga palju järjest ei ole kõige parem mõte.


Seda, et tulemuseks saab olema õhulise besee, hapuka astelpaju ja krõbeda kaerahelbe trio ..., oo jaa, meel läks peaaegu härdaks. Kõlbab pakkuda nii tööl, kodus kui puhkehetkel. Seekord siis tööl;).

Kaerahelbebesee retsept pärineb 1933. a Taluperenaise maikuunumbrist.

6 munavalget
4 dl suhkrut
4 dl kiirkaerahelbeid

3 dl vahukoort
500 g magusat kohupiima
2 sl suhkrut
2 dl astelpajuvõiet

2 dl kiirkaerahelbeid
2 tl demerara suhkrut
25 g võid

Beseepõhjade jaoks vahusta munavalged üsna tugevaks vahuks (kummulikeeratud kausist ei tohi vaht välja valguda), edasi mikserdades lisa järk-järgult suhkur. Tihedale ja läikivale vahule lisa ettevaatlikult spaatli või suure lusikaga segades kaerahelbed. Kata kaks ahjupanni küpsetuspaberiga ja määri kergelt võiga. Vormi munavalgetainast 2 tordipõhja. Arvesta, et beseepõhjad paisuvad küpsemisel, nii et jäta pannile piisavalt ruumi. Pane ahi 150 kraadi juurde sooja, tõsta pannid ahju ja alanda temperatuur umbes 110 kraadini, lülita sisse pöördõhurežiim ja küpseta põhju 2 tundi. Kui kasutad tavalise režiimiga ahju, siis küpseta 1 tund 120 kraadi ja 2. tund 100 kraadi juures. Jahuta põhjad avatud uksega ahjus, võimalusel jäta nad niimoodi üleöö seisma.
Täidise jaoks vahusta koor suhkruga ja mikserda juurde kohupiim. Viimase aja lemmikuks on osutunud Saidafarmi magus kohupiim, mis on parajalt kreemine ja sobiva konsistentsiga.
Pealeriputava krõbeda segu jaoks prae kaerahelbeid koos suhkruga võis, kuni helbed on parajalt pruunid ja mõnusalt krõbedad. Tõsta jahtuma.
Nüüd ei ole enam midagi keerulist. Tõsta ühele põhjale pool kohupiimakreemi ja paar lusikatäit astelpajuvõiet ning kata teise beseekettaga. Laota peale ülejäänud kohupiimakreem ja suurem osa astelpajukraamist, puista peale krõbedaid kaerahelbeid. Pealispinna võib kujundada vastavalt oma maitsele, minu lihtne ringidesüsteem on vaid üks võimalus.
Lase tordil umbes tunnike taheneda ja naudi;).

15. märts 2012

Ugri-mugri pelmeenid näitasid iseloomu

Klassikalised Siberi pelmeenid

Pelmeenide valmistamisest olen ma korra kirjutanud, kuid eelmisel kolmapäeval kogetut ei saanud mitte vaka all hoida. Nimelt avanes Maitseelamuse kojas suurepärane võimalus õppida Ljudmila Ruukelilt, kes on rahvuselt udmurt, õigeid pelmeenide valmistamise tarkusi.

Ljudmila Ruukel

Esiteks leppisime kokku, et pelmeenid on pärit Udmurtiast. Pelmeenide päritolukohaks on peetud üldiselt Komi-Permimaad, kus "kõrvaleivad" (komi keeles пельнянь, hiljem vene keeles пельмен ) olevat olnud peotoiduks (viimast ütleb Aliise Moora) ja Wikipedia andmetel räägitavat neist isegi Permi letopissis. Räägitakse ka võimalusest, et pelmeenid on hoopis Hiinast pärit (wontonid, jms) ja Venemaale jõudsid need hoopis mongolite kaudu. Samas tuleb mainida, et sarnase põhimõttega kraami on valmistatud veel väga erinevates paikades (kõige tuntumad on arvatavasti Itaalia ravioolid ja tortellini), Eestis küll mitte, meil on tegemist hiliste ja ilmselgete vene mõjudega. Niisiis, kas Komimaa, Udmurtia või Hiina? Ljuda ütles kindlalt, et Udmurtia, pelmeenid levisid sealt ida poole ja jutul lõpp:).

Pelmeenide levinumateks täidisteks on liha, kartul, kapsas ja seened. Sel korral tegime klassikalisi Siberi pelmeene sea-ja veiselihaga, siis keedukartuli-singitäidisega, veel soolaseentega ning lõpuks ka väike eksperiment haugimarjaga.

Vasakul õige sile tainapall, paremal vajaks veel sõtkumist, et selliseid jahukurde ei jääks näha

Kõigepealt valmistas igaüks oma tainapalli, mida Ljuda käis siis takseerimas. Tema õpetuse järgi valmistatud tainas on äärmiselt lihtne:

1-1,5 dl vett
2 muna
soola
jahu

Klopi munad kausis kahvliga lahti, lisa vesi ja sool, klopi ühtlaseks. Lisa jaokaupa jahu, kuni tainas muutub vormitavaks, Vala tainas kausist rohke jahuga kaetud lauale ja hakka tainasse jahu juurde mudima. Valmis tainapall peab jääma sile ja võib natuke sõrmede külge kleepuda. Tainast ei ole tarvis väga kaua sõtkuda, muidu muutuvat sitkeks. Jäta ta jahusele lauale niikauaks puhkama, kuni valmistad täidise.

Vasakul lihatäidisega, paremal kartuli-singitäidisega pelmeenid. Keskel näha pelmeeniraua tühjaksraputamist.

Täidiste puhul tuleb appi fantaasia. Sestap ei saa ma kirja panna täpseid koguseid, vaid proovitud  kombinatsioonid ja kirjeldused.
1) Siberi pelmeenidele sealiha, veiseliha, sibul, sool, pipar, vesi, piim. Sega hakklihad (umbes võrdsetes kogustes) peeneks hakitud sibulaga, maitsesta soola ja pipraga ning sõtku käega õhuliseks massiks. Sõtkumise käigus lisa korralik sorts vett ja piima pärastise puljongi tekitamiseks.
2) Keedukartul ja suitsusink või soolaliha, sibul, sool, pipar. Aja kartul, liha ja sibul läbi hakklihamasina, maitsesta soola ja pipraga.
3) Soolaseened (või ka kuivatatud seened), sibul, või. Haki seened ja sibul peeneks või aja läbi hakklihamasina ning prae võis läbi.

Käsitöö ja rauatöö:)

Pelmeene võib vormida käsitsi või spetsiaalse pelmeenirauaga, meie tegime mõlemat pidi. Esimesel juhul tuleks kasutada ümmargust vormi või sobiva suurusega klaasi, lõigata õhukeselt väljarullitud tainast ringid, venitada ääred veel õhemaks, panna peale natuke täidist, suruda servad tihedalt kinni ning keerata otsad kokku või jätta niisama poolkuuks.
Vormiga võib püha üritus esialgu veidi keeruline olla. Oluline märksõna on siin jahu. Nimelt peab alumine tainakiht olema alt ja ülemine pealt piisavalt jahune, et nad ülerullimisel raua külge ei kleepuks. Muidu pole selles midagi keerulist: üks õhuke tainaratas alla, igasse pessa lusikaotsaga täidist, teine kiht peale ja rullida tainarulliga niipalju edasi-tagasi, et raua kontuur välja joonistuks. Nüüd tuleb raud teistpidi keerata ja kummutada pelmeenid lauale, kui kohe ei kuku välja, taguda mõned korrad vastu lauda või aidata sõrmedega kaasa.


Kui tainas ja sisu otsas, on terve hulk võimalusi edasiseks tegevuseks: kas saadud kraam kohe sügavkülmutada või asuda keetma-küpsetama. Keetmisel on jälle mitu võimalust, kas keeta loorberi ja pipraga maitsestatud vees ja serveerida hapukoore või sulavõiga või valmistada puljongi sees supina. Pelmeene võib ka pannil praadida või ahjus küpsetada. Sügavkülma pannes tuleks pelmeenid kõigepealt ühekordse kihina kandikul või muul alusel läbi külmutada ja alles seejärel kilekotti või karpi pakkida. Toored pelmeenid on varmad kokku kleepuma ja pärast ei ole selle imeliku känkraga enam midagi teha.

Vasakul: eriti deep on kasta pelmeene sulavõi sisse. Paremal on vutipuljongis supina keedetud pelmeenid.

Kuna Tauno oli soolanud suuremas koguses haugimarja, siis proovisime ka haugimarjaga täidetud pelmeene.Ütleme nii, et puhas raiskamine, sest sama efekti, mis saia peal, nüüd ei tekkinud. Olukorra päästis vaid pipar, sidrunimahl ja till:). Pelmeenide puhul on ju oluline mahlasus. Kui lihatäidisega variandi puhul on oluliseks osaks täidises tekkiv puljong, siis kalamarja puhul jäi see üleminek tainalt täidisele üsna märkamatuks. Ilmselt töötaks see paremini ravioolide puhul, kus taina tekstuur on tsipa teine.

Haugimarjaga täidetud pelmeenid

Oli kuidas oli, aga kõht sai pelmeene täis, prooviks koju kaasagi pakitud. Öeldakse, et toidu iseloom määrab ka serveerimisviisi. Seekord olime kõik nagu hagijad suure taldriku või kausi ümber, igaühel oma kahvel pihus, ei mingit peenutsemist, ei mingeid lauakombeid, jahu oli põrandal, riietel, näos. Täielik läbu:). Jess!

12. märts 2012

Porgandist ja maffiast

Ehk siis Porgandimaffiast.
Inimene hääletab tavaliselt jalgadega ehk siis tahab, et tema antud hääl muudaks ikkagi maailma. Demokraatliku riigikorra puhul jääb see tihtipeale vaid valija unistuseks, sest kui igaüks hakkaks tõepoolest maailma muutma, tuleks sellest pigem üks tohuvabohu. Hea, kui natukenegi muutub.

Reaalselt saab midagi muuta aga Porgandimaffia abil. Ja-jaa, kui ma kuulsin esimest korda sellisest liikumisest, ajas see nimetus kangesti itsitama, mis siis, et tegemist õilsa ettevõtmisega. Kui mitte itsitama, siis vähemasti märkama sunnib Porgandimaffia (inglise keeles CarrotMob) küll ja täiesti tõsiselt. Asja mõte on kutsuda tarbijaid toetama oma ostude kaudu, vms moel vastavat kampaaniat korraldavat ettevõtet, et see suunaks ekstraraha oma ettevõttes keskkonnahoidlike ja sotsiaalse iseloomuga parenduste läbiviimiseks. Keeruline jutt, kuid Eestis leiab esimene Porgandimaffia üritus aset juba sel reedel, 16. märtsil, Tallinnas Tornimäe Mamos kell 13-19, kus suunatakse 80% sel päeval saadud tulust söögikoha keskkonnasäästlikumaks muutmiseks. Nimelt on neil idee lisada lao ja koridoride pidevalt huugavatele valgustitele liikumisandurid, et säästa elektrit. Võib ju tekkida küsimus, et see on ettevõtte enda asi, kuid liikumise mõte on juhtida tähelepanu sellistele asjadele ka tunduvalt üldisemas võtmes. Nii et mulle meeldivad mõistlikud ideed!
Kohaliku Porgandimaffia tegemistel on kõige lihtsam hoida silma peal Facebookis.


Ja kuidas sa ikka Porgandimaffiast räägid, kui porganditest juttu pole:). Kohe parandan selle vea.
Porgand kuulub lapsest saati mu lemmikköögiviljade hulka, alguse sai see titeea porgandimahlast, seejärel ühepajatoidud ja porgandipirukad, hiljem varasügisesed erinevad hoidised, porgandikoogid, jne, jne. Porgand on üks tänuväärne materjal nii soolastes kui magusates roogades. Jõujuurikas ja parim ravimköögivili, nagu Aive Luigela teda nimetab.


Korraliku seaprae juurde olen päris tihti pakkunud ka võis mooritud porgandeid. Lisades erinevaid ürte ja andes lisanüanssi suhkrute või siirupitega, on tulemuseks saadav maitsekombinatsioon suurepärane ja isegi need, kes porgandi vastu ei evi nii tuliseid tundeid, söövad rahulolevalt.

Seekord kasutasin siis eelmise lemmiku, vahtrasiirupi asemel kodumaist leiutist ehk kuusevõrsesiirupit. Ideaalne oleks muidugi kasutada endavalmistatut, kuid hetkel olin sunnitud hakkama saama taluturult leitud Tartumaal Mäksa vallas valmistatud kraamiga.


Retsepti on siin raske anda, tuleks võtta paras ports porgandeid , tükk võid (umbes 50 g 1 kilo porgandite kohat on okei) ja paar-kolm supilusikatäit kuusevõrsesiirupit, veel soola, natuke tüümiani või rosmariini, uhmerdatud koriandriseemneid. Soovi korral võib serveerimisel peale puistata ka röstitud seesamiseemneid. Sel korral tegin ilma ürtideta, ainult või ja kuusevõrsesiirupiga ning sai ka hää.
Valmistuskäik on veel lihtsam. Porgandid tuleb tükeldada sobivateks juppideks, kangideks, liistudeks, või mis-iganes kujuliseks. Sulata või potipõhjas, lisa porgandid ja alusta keskmisel tulel praadimist, aeg-ajalt porgandeid võis pöörates. Kui juurikad hakkavad pehmenema, lisa sool, siirup ja kuivatatud ürdid (värskeid kasutades lisa need hiljem). Hauta edasi madalamal tulel aeg-ajalt segades, et keedus põhja ei kõrbeks. Kui häda käes, võid lisada tilga vett, aga parem oleks ilma. Ja nüüd ei olegi muud, kui oodata, kuni porgandid on sobivas valmidusastmes ja serveeri kas lisandina prae juurde, aga mõnus on neid ka niisama süüa. Või mõjul on roog saanud kauni oranži pale ja see on tervisele ainult hea.

8. märts 2012

Vein ja leib ehk lauake kata end

Vähesed inimesed oskavad anda kätte õige niidiotsa. Vahel polegi tarvis muud, kui paari sobivat märksõna, igakord pole seegi oluline, piisab vaid ajakirjaga nina ees lehvitamisest, nagu V. seda mõni aeg tagasi tegi :). Oluline on valida õige ajakiri:D.

Ulrike Plath ütleb praegu Kumus eksponeeritava näituse "Vinum et panis" kataloogi sissejuhatuses, et toidukultuur on ühtaegu nii rahvakultuuri üks konservatiivsemaid osi kui kultuurimõjutuste kiiremaid indikaatoreid.
Täpselt nii ongi. Toidukultuur on oma olemuses vastandlik, muidu ei saaks ta arenenda. Samas on ta väga selekteeriv, jättes alles tõelised pärlid või karmi paratamatuse ja visates üle parda ühepäevaliblikad. Õieti teevad seda toidukultuuri kujundavad inimesed. Vahel võivad traditsiooni hulka kuuluda ka aastate pärast laiadele rahvahulkadele edukalt pealeminevad hõrgutised a la verivorstid, vahel aga suisa vastuolulised asjad a la kaerakile. Seekord ei tule juttu talupojaköögi tuhast tõusmisest ega maamulda vajumisest, vaid just sellest konservatiivsusest, õigemini pühaduse peegeldusest pidulikult kaetud laual.

Hoolimata sellest, et leedukad on traditsiooniliselt olnud väga usklik rahvus, siis mõnevõrra usuleigemad eestlased oskasid paremini lugeda, kuna luteri kirik suhtles oma kogudusega läbi kohaliku keele. Selles aga peitub iva. Teine tees: eestlasele on iseloomulik küllatulijale enda paremast küljest näitamine, kui see muidu on. Toetun nende postulaatide juures ajaloostatistikale ja sõltumatutele uurijatele.

Talupoeg, kel puudus isegi unistus lauahõbedast, võis seda parimal juhul näha vaid mõisahärrade juures, üldjuhul mitte sedagi. Küll nägi ta seda kirikus, kuhu teda pühapäeviti sunniti minema või mõnikord ka piitsa-prääniku põhimõttel läks (näiteks Johann Kõpp on põhjalikult lahanud kirikuskäimise mentaliteeti minu koduses Laiuse kihelkonnas oma põhjalikus monograafias "Laiuse kihelkonna ajalugu"). See et ta pool teenistust maha magas (otseses mõttes), ei tähenda veel, et ta poleks märganud kiriku pühasid pilte, hõbedasi armulauanõusid, sumedat valgust andvaid lühtreid ja kuulnud orelil hingestatud koraale. Justnimelt armulauanõusid ja lühtreid. Kiriku altarilaud, mis on jumala austamise koht, on olnud traditsiooniliselt paremini valgustatud, samuti on see koht armulaua ettevalmistamiseks. Sestap on altarilaua kujundus olnud eriline, koondades sinna uhkemad metalli- ja tekstiilitööd. Mis, olgem aus, on hiljem kandunud üle ilmalikule lauale.


19. saj teisel poolel, kui lihtsast talupojast hakkas saama peremees (eestlane on alati tahtnud oma maad, jällegi statistiline teave), ostes oma maa mõisniku käest välja, oli tihtipeale vaja ehitada sinna ka uus elumaja. Senilevinud rehemaja tüüpi hoonele tuli konkurendiks niinimetatud taluhäärber, mille tunnuseks on eluruumide ja loomapidamisruumide lahutamine. Ja kust uue elumaja sisutamiseks ideid võeti (taheti ju hea välja paista), ikka mõisast. Ja nii tulevad lihtsasse talupojaelamisse tapeedid, õrnemad tekstiilid ja ka nõud. Kodused tekstiilid lähevad üha pitsivahulisemaks, vaid erinevad kootud vaibad esindavad natuke rangemat poolt.

Nii pole ka midagi imestada, kui Jaan Koor laseb oma kokaraamatu 1908. a neljanda trüki frontispissil kujutada uhket söögilauda, märkides selle kohta tagasihoidlikult "eeskujulikult kaetud söögilaud". Tule taevas appi, võiks siinkohal karjatada! Üldjuhul me ei valmista kodustes tingimustes isegi tänapäeval sellist lauda. Kas see oli Koori poolt mõnitamine, ülepingutamine või hoopis väljakutse? Minu meelest oli see väljakutse. Miks me lehitseme kaunite piltidega kodusisustus- või kokandusajakirju? Mitte selleks, et see kõik 1:1-le maha kopeerida, pigem on see inspiratsiooniks, vaimutoiduks.


Ja nii ma jõuangi algul mainitud ajakirjani. Nimelt andis Otto Beyeri kirjastus Leipzigis välja temaatiliste numbritega ajakirja, mille 127. number 1920. aastate lõpust kandis pealkirja "Der gedeckte Tisch", milles on ligi 20 lehekülge fotosid erinevate tähtpäevade ainelistest lauakujundustest, ikka ideeks ja inspiratsiooniks. Lõpuks veel üksikasjalik servjettide voltimise ja laualeasetamise õpetus.
Niisugune näeb siis välja ideelaud, kuidas leeripidu tähistada. Päeva sümboolseks tähistajaks on laua keskele asetatud karikas, esiplaanil oleva leeriskäinu taldriku ümber on kujundatud asparaagusepärg.


Neid pilte vaadates jääb silma üks element, mis kordub laualt lauale, see on valgus. Üks elegantne mitme tulega laualühter peab inimesel olema, parem kui neid oleks kaks;). Selles osas ei ole 100 aastaga mitte midagi muutunud.

Tänapäevane pidulik lauakate Taagepera lossist, foto lossi kodulehelt.

Üks paralleel ka leivaga. Kui kirikus oli armulaualeibade paigutamiseks spetsiaalne nõu (olenevalt eesmärgist, kas näitamiseks või hoiustamiseks), siis tänapäeval on selleks leivakast. Lihtne, eksju.

Vasakpoolsel fotol on Tallinna meistri Reinhold Schröderi valmistatud oblaatide toos 18. saj viimasest kolmandikust, parempoolne leivakast pärineb kaasaegsest Joseph Joseph Ltd kataloogist.

Tegelikult tahtsin öelda, et Tallinnas Kumus on veel käesoleva nädala lõpuni avatud suurepärane ja inspireeriv näitus "Vinum et panis. Veini ja leiva motiiv 16.-20.saj kunstis". Toidusõpradele kohustuslik!

5. märts 2012

Tuulesarvikud ehk ilusamalt öeldes tuuletaskud


Kohupiimatäidisega tuuletaskud kuuluvad mu suurte lemmikute hulka. Ikka nii, et küpsetise koorik on mõnusalt krõbe, sees palju ruumi täidise jaoks ning peal parajalt tuhksuhkrut, nii et hammustades on ninaots valge. Viimasele on alternatiiv äkilises naerupahvakus, kui olles just hambad saia sisse löönud, juhtub midagi hästi naljakat ja järgmiseks näeb saialt õhkulenduvat väikest suhkrupilvekest.

Keedutainast magusaid tuuletaskuid või väikeseid soolaseid profitroole olen ise hästi harva teinud. Ja kui, siis meeldivad rohkem sellised vabakäe sarvikud, kuigi vahel võtan kätte ka sakilise tüllega pritskoti. Õhtuseks maiustamiseks on veidi karused sarvikud aga justkui loodud
Hea õnnestumise on seni taganud üks lollikindel retsept, kõikvõimalikud muud katsetused on seni kõik täiega untsu läinud. Nii et tagasi keskkooliaegadesse:).


Mõned tähelepanekud hästiõnnestuva tulemuse saamiseks.
- Küpsetusplaadile pritsitud või tõstetud tainaportsudel võiks lasta enne ahjupanekut seista olenevalt suurusest 15-30 minutit, tainas jõuab siis ühtlustuda ja tulemus jääb õhulisem, samuti jääb koorik krõbedam.
- Ahi võiks olla ettenähtust pigem kuumem ja küpsetised jääda veidike pruunikamad, liiga heledaks jäädes on koorik kuidagi nätskem ja pärast ahjust võtmist on suurem oht alla langeda.
- Ning lõpuks, alati on probleem sobivas munade koguses. Õige taina konsistentsi saab meelde jätta nii, et kui valmisküpsetatud taskud meenutavad oma kerkimiselt tuumaseent (minu omad näevad natuke sedamoodi välja), siis on tainas liiga paks ja oleks pidanud lisama ühe muna rohkem. Samas oleneb see kõik algtaina ja munade temperatuurist, munade suurusest, jne. Kui ühel korral oli õige lisada 3 muna, siis teinekord tehes oleks pidanud hoopis 5 panema. Nii et koduköögis on kõik üks suur katsetamine:).

Mõned ristlõiked: vasakul hästiõnnestunud küpsetis suure tühimikuga, paremal kreemiga täidetud tasku.

Lemmikretsept pärineb siis Salme Masso koostatud "Kokaraamatust", kirjastus Valgus, 1984.

1,5 dl vett
60 g võid
veidi soola
125 g jahu
4 (+/- 1) muna

Lase vesi koos või ja soolaga keema, lisa ühekorraga jahu ning sega mingi käsivispliga, kuni mass lööb potiseina küljest lahti ja muutub ühtlaseks palliks. Seda palli peaks vispli või ka puulusikaga pliidil "mudima" oma 5 minutit, see tagab hilisema hea kerkivuse. Tõsta kastrul jahtuma. Edasiseks käiguks peab tainas olema jahtunud umbes 70 kraadini ehk kui näpuga katsuda, siis ei ole enam päris kuum. Mikserda elektrimikseri abil ükshaaval juurde munad. Valmis tainas peab jääma pehme ja elastne, kuid piisavalt paks, et ta vormi hoiaks. Tainast tuleks mikserdada umbes 10 minutit.
Tõsta kahe lusika abil või pritsi kondiitrikotist sobiva suurusega tupsud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Pritsi sõrmedega peale veidi vett ja lase seista. Küpseta 200-210 kraadi juures 20-25 minutit. Võimaluse korral jahuta natuke aega avatud uksega ahjus, siis ei ole nii suurt äkilisest tempratuurimuutusest tingitud allavajumise ohtu.
Sellest kogusest saab umbes 25 harjumuspärase tuuletasku suurusega küpsetist. Kui väiksemad teha, siis mõistagi rohkem.

Edasi sõltub kõik juba küpsetaja ideedest. Väikeseid palle võib täita nii soolaste kui magusate täidistega, suurematest saab teha kas tuuletaskuid või eklääre.
Fotodel nähtavas versioonis kasutasin vanillimaitselist kohupiima-vahukoorekreemi (1 väike pakk vahukoort, 2 tl suhkrut ja 200 g pakk vanillimaitselist kohupiima), millele lisasin maitseks 2 sl seemneteta magusat mustasõstrapüreed. Ja peale ikka korralikult tuhksuhkrut:).

1. märts 2012

Õuna-mandlimuffinid ehk muffinite kiirabi


Vahelduseks taas midagi lihtsat, ehk liigagi lihtsat:). Olen siin varemgi kirjutanud sellistest 1-2-3 asjadest*,  mille valmistamiseks tuleks võtta kas pakk valmistainast, pakk mingit pulbrit, pakk veel seda või pakk ka toda. Eeldusel, et need pakid vaatavad kapiriiulitelt vastu. Ütlen ausalt, et neid pulbripakke mul üldjuhul kodus pole, pakk pärmi-lehttainast leidub sügavkülmas aga alati.

Pulbrite osas võib Vilma kaubamärgi all olevaid usaldada küll. Tartu Mill tahab Vilmale küll järgi jõuda, kuid ühel päeval poes võrdsete toodete pakenditelt sisukorda lugedes eelistaksin iga kell Vilma omi. Kujutate ehk isegi ette, miks ja see ei ole enam kinnimakstud reklaam.

Niisiis, kuidas võiks käituda, kui tuleb selline muffiniisu, et silme eest hakkab virvendama, aga ainsatki muna pole külmkapis, tühjadest suhkru- ja jahukottidest rääkimata. Saab ka teisiti, eeldusel muidugi, et kapis on pakk muffinipulbrit või õnnestub vudida poodi, soovitavalt enne sulgemiskellaaega:). Pärast ei pruugi enam tolku olla.

1 pk Vilma muffinipulbrit
2 õuna
2 dl piima
1 dl toiduõli
50 g mandlilaaste

Riivi õunad ja sega muffinipulbri, piima ja toiduõliga ühtlaseks tainaks. Täida muffinivormid tainaga, puista paksult mandlilaastudega üle ning küpseta 200 kraadi juures 30 minutit.
Sellest kogusest saad 12 kobedat muffinit.

* samal teemal veel tordikiirabi, magustoidukiirabi ja struudlikiirabi.

Vilma tooteid jagas katsetamiseks kommifirma Kalev.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...