30. aprill 2012

Maitseelamuse koja võidukad meetrid

Teeme laupäeval midagi! Eee, unustasin Breti juustud tellida! Kanepitempi teeme ikka, mul kodus on kanepiseemneid. Mida me siis tegema hakkame - pole õrna aimugi, vaatame! Vutisüdameid on täiesti vabalt võimalik osta! Haugimari on ikka võrratu!

Niisugused mõtted või ütlused vihjavad laupäeva pärastlõunale, kui Tartu Kaubamaja 1. korruse pikas koridoris ja sealt edasi õues asusid 20 eriilmelist võistkonda võitlema Eesti pikima võileiva valmistamise nimel, 2010. a rekord vajas ülelöömist. Esiteks, vähemalt 200 meetrit pidi täis saama. Teiseks, žürii pidi maitseelamuste seast välja sõeluma kulla, hõbeda ja pronksi. Kolmandaks, sai toetada Toidupanka. Neljandaks, valmis võileivast oli võimalus osa saada kõigil huvilistel linnakodanikel.

Rekord tuligi ära - 203 meetrit! Võit tuli ka ära! Maitseelamuse koja 2 x 5 meetrit saia katsid nobedad näpukesed lisaks koja enda rahvale ka nende sõpradelt ehk siis reklaamisime laiemalt kogu Peipsimaad. Rakendatud olid nii täiskasvanud kui lapstööjõud:) Milline sünergia!


Kell 2 pärastlõunal algas see kõik pihta. Iga võistkond sai valida saia peale endale sobivad katteained. Kui nimekirjas meelepäraseid polnud, võis need kaasa võtta, kasuta ainult fantaasiat. Kuigi, mingi kontseptsioon pidi ikka olema, vähemalt mõni päev enne võitlust koostisosade lehte täites:).

Meie võileib koosnes kahest osast: 5 meetrit puhast Peipsimaa ilu ja võlu ning teine 5 meetrit leebemat supermarketimaitset nõrganärvilisematele, kuigi ka sellel poolel ei puudunud natuke teistsugust tatši.

Peipsimaa:)

Supermarketivõileival ei peatu pikemalt kui et kasutasime mahlast ahjukana, millele läksid seltsi cheddari juustu rullid, jääsalat, päikesekuivatatud ja värsked tomatid, marineeritud ja värsked kurk, konservananass ning karrikaste. Lisaks siis röstitud kanepiseemneid, naadilehti ja õrnlillakat Peipsi sibulat. Kui nüüd võrrelda ühe ja teise lauapoole värve, siis supermarketivõileib oli märksa kirevam ja värviküllasem. Kuid sellest moraal: kõik ei ole kuld, mis hiilgab:). Sest ... teine 5 meetrit oli puhas maitseelamus, mis siis, et üsna pastelsetes toonides:).

Supermarketivõileib:)

Mis siis Peipsimaale iseloomulikku kokku sätiti? Need 5 meetrit jagunesid mitmeks osaks, millele sekundeerisid väikesed lahtiselt asetatud ampsukesed. Oli esindatud Järveotsa vutilihakonserv ja praetud vutisüdamed, siis soolatud haugimari ja viimase aja uusi hitte - kanepitemp koos kodutehtud rukkileivaga. Garneeringuks munasalatit, päikesekuivatatud tomateid, nii toorest kui praetud Peipsi sibulat, röstitud kanepiseemneid, tillioksi ja naadilehti ning võib-olla veel midagi, mis hetkel isegi ei meenu.

Vutigalerii: vasakul praetud vutisüdamed munasalati ja kevadkogritsatega (tagaplaanil kanepitembiga ampsud), keskel vutisüdamed päikesekuivatatud tomatite, praesibula ja kanepiseemnetega, paremal vutilihakonserv marineeritud kurgi, peipsi sibula ja jalapeno pipraga.

Vahemärkusena, et võileiba oli kõigil väga vahva meisterdada, sest pealtvaatajad võisid meie ümber saalida ja tegemist uurida. Mõistagi vaadati välja ka oma lemmikud, millest pärast mõned ampsud haarata:).

Soolatud haugimari karge Peipsi sibula ja musta pipraga

Ettenähtud 2 tundi oli isegi liiga pikk aeg, sest enamus osalejaid sai oma meetrid enne õiget aega valmis. See aga tähendas, et peagi hakkas žürii ringi käima ja manti riisuma. Ega see kerge kindlasti olnud, sest kõik osalejad pingutasid ikka hoolega. Meie ei tahtnud pakkuda neile ainult ühte ampsu, vaid ikka kolme erinevat. Punnisid vastu küll, aga ära sõid:). Ja teatasid, et vähemalt senimaani on see kõige parem olnud, plusspunktid ka väljapaneku eest. See andis otse loomulikult lootust:D

Auväärt žürii: Mari-Liis Aasmäe, Aivar Rehemaa ja Joel Ostrat.

Peipsimaa maitsete esitlus žüriile.

Edasi ei ole enam palju rääkida, pärast žürii maitsmisringi läks läbuks ehk lauad said umbes 10 minutiga tühjaks mis tühjaks. Tõime välja ka kõik ülejäägid, aga ei midagi. Seejärel päeva juhi Liina Randpere teadustus, et nüüd kuulutatakse välja võitjad ja nii see läkski. Kui kolmas ja teine koht välja hõigati ja meie nime kuulda polnud, siis ei jäänud ju muud valikut...

... kui tulla võitjaks, eksju:D

Peipsimaad promosid Marja Korpimägi, Kaja Allilender, Jaanika Anton, mina, Aksel Kivi koos tütrega, Ann Ideon ja Tauno Laasik. Pilti tegi meie assistent Heidi-Maarja Melts koos oma tütrega.

Vaata ka Reporteri VIDEOT ja XPRS Deli mahukat fotoalbumit FB-s!

Ürituse korraldasid XPRS Deli ja Tartu Kaubamaja.

26. aprill 2012

Täna Basiilik, homme Spargel ehk suund on x:6471401.9, Y:594651.5

Niiviisi kilkasime paar nädalat tagasi:).


Tegelikult tuleb kannatada ära veel üks söögikohtadeteemaline jutt, seekord rõhuga mitte Tartu, vaid hoopis Viljandi suunal.
Nimelt asub Viljandis esialgu veidi müstilise kohana tundunud aiakohvik Basiilik. Intenetist nende kodulehelt lummavaid pilte vaadates täielik unistuste koht suvisel ajal romantilise ja rikkalikult kujundatud aia ja mõistliku söögimenüüga, lisaks veel sõbralik suhtumine klientidesse ka oma FB-lehel. Te ainult vaadake neid aiapilte, no mida enam tahta!

Niisiis võtsime ühel kenal neljapäeval pärast töiste tegemist lõppu suuna aiakohvikusse Basiilik, abiks kaart ja ülev tuju. Jalutuskäik kesklinnast Peetrimõisa on tegelikult ääretult mõnus, see kulgeb läbi vaikse aedlinna, lisaks tervislikule aspektile võib nautida möödaminnes ka kauneid koduaedu ja linnulaulu. Mida lähemale sihtpunktile, seda enam kahtlesime, kas oleme ikka õigel teel, sest jõudsime lausa küngaste ja ojade vahele, milline idüll võib seal olla sügisel langevate lehtede aegu! Üks maja oli seal muide müüa:).

Uueveski oja

Ületades maalilise Uueveski oru, kiigates vasakult paistvale maakivist Uueveski vesiveskile, tuli hakata uuesti ülesmäkke rühkima, hoides Põltsamaa teest paremale Pirni tänava suunas. Kui õige teeots leitud ja natukese aja pärast ka õige maja, oli rõõm mõistagi suur. Pärale jõudsime, selline maja ongi päriselt olemas!!! Ja nagu juba mainitud, seda täiesti vaikses aedlinnajaos.

Vaatasime kõigepealt aia üle, sinna tuleb kindlasti ühel sumedal suveõhtul tagasi minna, sest veel ühtlaselt pruun värv ei reeda midagi. Kiiresti saime ka aru, et fotograafia on kõikvõimas ehk kõik oleneb objektiivist. Lühidalt öeldes oli see nurgakrundil paiknev aed tegelikult kaunis väike, kuid ülimalt rikkaliku kujundusega. Nii et suvisel ajal maapinna kõrguste vahega mängivatel väikestel terrassidel paiknevad söögilauad mõjuvad kindlasti teistmoodi kui praegune vaikelu.

Väike aimdus kohviku interjöörist

Väike, kahe söögiruumiga kohvik paikneb maja keldrikorrusel. Ega see koht ei olegi mõeldud külastajate hordidele, vastupidi, selline väiksus tagab just hubasuse ja isegi intiimse meeleolu.
Menüü ei ole pikk, mis on tegelikult hea, sest kliendil on lootus kõike kirjasolevat ka saada. Igaks juhuks ei tasu liiga hilja minna, siis ehk enam mitte, sest saime aru (meile toodi nimelt viimased kaelakarbonaadid), et nad ei tee oma toite suurte varudega ette, mistõttu ongi kõik on värske ja ülimalt maitsev. Ja veel üks oluline asi, menüü on arusaadavas keeles.

Menüü on iga päeva jaoks uus, nn maja klassikud siiski korduvad

Tellisime on toidud ära ja vahepeal toodi lauda suur kannutäis vett, kusjuures poole kannu mahust moodustasid sidruniviilud! Kiigates naaberlauda, ka nende veekann nägi samasugune välja. Ei mingit kolme vees hulpivat õnnetut sidruniviilukest ja vägisi tundus, et majal on kusagil oma isiklik sidrunikasvatus:). Kusjuures väga head sidrunid olid!

Kuklid ja sidrunivesi

Omaette peatüki moodustasid kuklid. Esiteks avaldas muljet eriline majaserviis ehk et kõik nõud on ühesugused rohekad ja pruunisäbrulise äärega. Niisiis kuulus sellesse serviisi ka meile lauda toodud piklik vaagen kuklitega, mis olid paigutatud meie istumisega samamoodi. Ehk et hetkel olime kolmekesi, kaks ühel pool ja kolmas teisel pool lauda ning ka kuklid olid asetatud istumist kopeeriva mustriga. Pisiasi küll, aga kuidagi soe tunne tekkis, et külastajat on tähele pandud.


Pearoogadest proovisime singi-seenepastat ja BBQ-ahjus küpsetatud seakaelakarbonaadi praekartuli, värske salati ja mustikakastmega. Esiteks peab ütlema, et portsud olid tõesti mehised, et paadimees jõuaks järvel ikka sõuda ja sõuda:). Teiseks olid need ääretult maitsvad. Pastaroa kaste oli mahedalt koorene, singi ja seentega oli heldelt ümber käidud ning riivitud juustu oli korralik peotäis. Pasta oleks ehk tahtnud pool minutit vähem keeda, aga see on juba puhas norimine.


BBQ-ahjus küpsetatud liha kuulus aga tõeliste hõrgutiste valda, puhas meistriteos! Nii suitsune ja samas mahlane ning ühtlaselt pehme, paremat annab tahta. Juurde serveeritud praekartul oli aga puhtalt kodune pannil praetud kartul, puhta kartuli maitsega. Ei mingit udupeent ahjus üleküpsetamist või maitsetut vatti, aus kraam on ikka aus kraam. Mustikakaste oli siis kartuli ja liha vahel ühendavaks lüliks, ta oli olemas, teda oli parasjagu ja see ongi kõige tähtsam.

Šokolaadi-fondant ja kohupiimakook

Magustoitudest oli valida šokolaadi-fondant vanillijäätisega ja rosina-kohupimakook. Koogisööjate sõnul oli see maitsev, nagu üks korralik kohupiimakook olema peab, marjakaste selle juures kindlasti boonuseks. Šokolaadi-fondant oli aga lausa vapustav. Äsja ahjust võetud tuline ja seest perfektse sisuga vormike koos hea vanillijäätisega oli just see, millega võimendada juba niigi rahuloleva sööja rahulolu ja panna ta nurruma isegi veel kaks nädalat hiljem!!!

Te ju mõistate mind ...

Kindlasti tahan ma külastan Basiilikut suve poole, kui laudu ümbritsevad õitsvad lilled ja veekaskaadid. Vähemalt mina tundsin, et selles majas hoolitakse kliendist.

Maja tunnuseks on hiiglaslik Vana Toomase lamp:)

*   *   *
Aga et pealkirjas püsida, tuleb öelda, et Spargel (tekitab elevust Tartus) ei ole veel päris valmis, et tema hingeelu lahata. Päevakat saab seal umbes poole kolmeni ja sel ajal midagi menüüst peale magustoidu tellida ei saa. Päevakatega on selline naljakas lugu, et on võimalik võtta kas supp või lõuna. Algul tähendas see tõlkes, et supp või praad. Nüüd tähendavat see, et kas supp või supp+praad. Igatahes toimub seal veel sisseelamine, brüleekreem on tapvalt hea, kuid minna tooresse Sparglisse pärast küpses Basiilikus käimist oli ilmne viga. Pigem tuleb mõne aja pärast Spargel uuesti ette võtta ja näiteks koos Graz`iga. See saab olema aga juba uus romaan:).


23. aprill 2012

Tartu maitset otsimas, vol 2

Aprill on üheksas (Kalarestoran Neljapäev, Truffe, Meat Market, Big Ben Pub, Kapriis, Werber, Kolme Ahvi Pubi, Crepp ja Volga) ja kuni poole maikuuni neljas söögikohas (Dorpat, Vassilissa, Mint ja Antonius)  Tartu maitsete otsimise aeg, külastajate jaoks aga pigem Tartu maitsete avastamise aeg. Et kas läheb täppi:).

Tutvustasin juba kümmet restorani-kohvikut, milles tuleks huvi korral eripakkumisi küsida (justnimelt küsida!) ja vihjasin, et lisandumas on veel kolm. Ja oh üllatust, uutes ei ole üheski sea- ega veiseliha! Nii et Tartu maitsed on mitmekesisemad kui algul tundus.


Alustan minu jaoks kõige suuremast ja kõige maitsvamast üllatusest. Nimelt julgeb Vassilissa (FB) küülikut pakkuda. Kui ma eelmise kümne söögikoha puhul natuke urisesin, et oodanuks veidi enam fantaasiat, siis nüüd olen täiesti kuss. Nad läksid teadlikult eksperimenteerimise teed ja ei tuuninud midagi oma tavamenüüst. See pilt on täiuslikult luksuslik: Villeroy & Bochi lainelise servaga taldrikul troonib külluslik küülik, seltsiks Hispaaniast pärit Gran Castillo punane Shiraz. Minu meelest on taldrik täis kiitust kevadele: porgandite ja sibulatega mahlaseks haudunud küülikutükk on sätitud krõmpsudele vokitud suhkruhernekaunadele, ümber kaunid rosetid siidisest kartuli-hernetambist, lisaks silmailu eksootilistest viljadest. Soovitan soojalt seda suurepärast harmooniat!


Mint valis Tartu maitseks pardi, sest see olevat klientide seas seni hästi vastu võetud. Suurepärases küpsusastmes pardifilee on saanud endale õrnalt kadakase meki mee-kadakamarjamarinaadist. Taldrikule on sätitud veel praetud pastinaagiribad, kuhi värsket salatikraami (suurest rosmariinioksast oli kahju) ja muidugi jõhvikatega punaveinikaste, mis mõjub pardiga koos ehk liigagi intensiivselt. Pardile ulatab siin majas käe mõistagi kokteil - seekord jäätisekokteil, milles annavad maitset Vana Tallinna liköör ja crème brûlée maitseline siirup. Paraku ei tekkinud seda ekstaatilist vau-efekti, mis talvel Werneris sealse pardi ja koorese magusa kokteiliga. Mindi part jäi siiski pearoaks ja kokteil klassifitseerus pigem maitsva desserdina. Kui soovite, siit siis boonus - 2 in 1.



Antonius on teinud reveransi kodumaakonnast pärit  Breti juustudele. Tänu ühele talvisele Breti juustude õhtule Maitseelamuse kojas oskan märksa paremini hinnata nende võlu, mida kaupluses ei õnnestu paraku alati tabada. Sestap on parim koht Breti juustude ostmiseks laadad või taluturud või ka ... Antoniuse restoran. Lühikese tarneahelaga on kauba värskus ja kõrge kvaliteet kõige paremini tagatud. Ühesõnaga, Antoniuses on taldrikule lõigatud Breti sinihallitus-, punane brie, tuhaga punane brie ja kõrvitsaseemnetega valgehallitusjuust, juurde krõbedad leivakesed, kreeka pähklid, viinamarjad, füüsalid ja muidugi murakamoos (samuti kohalik  - Salvest:) ). Kaaslaseks on valitud Prantsusmaalt pärit sügavpunane Guigali Côtes-du-Rhône vein. Antonius pakub selle taldriku konsumeerimiseks kahte võimalust: esiteks mekutada koos veiniga näiteks õhtusel ajal mõnusalt hotelli kaminasaali hämaruses või tellida see all restoranis korralikult laua taga istudes. Erinevalt teistest kohtadest ei ole Antonius just selline, kuhu astutakse lihtsalt tänavalt sisse. Sestap on see pakkumine minu meelest eelkõige hotellis viibijatele või restoranikülastajatele tõesti Tartu kandi maitsete tutvustajana mõeldud, sest kaugemalt tulijad ei pruugi olla Eesti ainsast hallitusjuustusid tootvast meiereist üldse teadlikud.

Lõppsõna
Kuraditosin söögikohta on end selles kampaanias üles andnud ja mis siis, võiks küsida. Osad neist kuulutavad päevakajalist infot FB-s, osad veidi pikaldasemalt kodulehtedel. Kui Eesti Maitsed Täna riputas need pakkumised oma kodulehele, siis söögikohad isegi linkisid neid enda FB-lehtedele. Paraku on inimeste mälu lühike, tänaseks on need kadunud nii kaugele, et peab ikka fanatt olema, et jälgi taga ajada. Aga kuidas saada fanatiks, tekib küsimus. Need rohkem kui 1300 inimest, kes on liitunud FB-s leheküljega Eesti Maitsed Täna, on VWIP-d (Very Well Informed Person :) ), kuna kogu aeg tuletatakse neid pakkumisi meelde. Paraku ei ela kõik need inimesed Tartus ega plaani ka Tartut külastada. Siis on veel näiteks toidublogardite, kes sellest maitsmisringist osa said*, sõbrad-tuttavad-sugulased, kellele oleme mõistagi korralikku ajupesu teinud. Asjast kirjutasid ka Postimees ja Õhtuleht, Tartu linna kodulehele paisati ka pressiteade.
Kuuldavasti on mõni inimene sellest ringist väljastpoolt leidnud need pakkumised siiski üles. Ju ta siis tundis kedagi, kes tundis kedagi, kes ...Või siis sattus õigel ajal õigesse kohta.
Kui vahetult enne seda kampaaniat oli veiselihakuu oma, siis nägi neid reklaame isegi inimene tänavalt, sest söögikohtade ees või ka mujal linnaruumis kohtas suunavaid plakateid. Nüüd pead olema aga hiromant. Heal juhul võid pakkumise avastada kohapeal menüüd sirvides, kuid et mingi koostöö või koostegemise pauer, nõu vei.

Teine küsimus, mis lõpuks pähe kargas, kas need pakutud eel- ja pearoad on ikka õige Tartu maitse. Olin ju algulgi hajevil, sest ei suutnud määratleda sihtgruppi. Kohapeal sai niipalju selgemaks, et enamasti pakuti klientide eelistatud maitseid. Vaid Vassilissa erines teistest oma küülikuga ja kogu nimekirja vaadates - kõige vingem ning stiilsem tulemus.
Tartu maitseid on aga arvestades linnaelanike kirevat koosseisu veel palju. Kui juhtumisi kunagi sellist kampaaniat korratakse ja söögikohad toovad jalad kõhu alt välja ning hakkavad ennast ise reklaamima, siis nähes selles unistuste nimekirjas Zavoodi, usun ma, et Tartu maitsed on tõesti olemas.
Pikema ja põhjalikuma süvaanalüüsi nähtu ümber leiab SIIT.

* veel arvamusi:
   Laualamp - Üks väga igav hülgemöla
   Laualamp - Jätku leivale ja jõudu. Kaske.
   Laualamp - 1000 sõna
   Maitse asi - Tartu maitsed
   Sööme silmadega - Fotod Flickris

Head Tartu maitsete otsimist!
Maitseretke võõrustasid taas osalevad söögikohad ja Eesti Maitsed. 

19. aprill 2012

Kilupiruka au ja väärikuse taastamiseks, vähemalt Tartus

Kui alustada algusest, siis see oli märtsikuu lõpus, kui Maitseelamuse kojas toimus graafikujärgne Eesti Kulinaaria Instituudi tippkoka koolitus. Nagu ikka, on see niiöelda pimekoolitus ehk et nimi on antakse küll veidi enne teada, aga mida tehakse, selgub alles kohapeal. Sellistele koolitustele kutsutakse alati ka Tartu söögikohtade inimesi, et liigutada sogast vett ja panna inimesed omavahel suhtlema. Ja peab ütlema, et asi täitsa toimib.

Tol mälestusväärsel kolmapäeval tuli Tartusse Angelica Udeküll, hästi sooja ja sõbraliku olemisega inimene. Küll aga suutsime ta neljakesi viia täiesti afektiseisundisse, päris köögis oleks meid oodanud kindlasti terve järgnev aasta kartulikoorimist, heal juhul porgandeid ka vahelduseks.

Kõik algas äraütlemata kenasti. Angelica oli lähtuvalt koja ideest pannud menüü kokku hooajalisest ja eestipärasest kraamist, mis on mulle tema tegemiste juures just kõige sümpaatsem olnud, seda juba siis, kui ta toimetas restorani Aed peakokana. Laulasmaal on vedanud, et temasugune peakokk seal nüüd vägesid juhib.

Angelica jagas meid vabatahtlikkuse printsiibil gruppidesse, kes võtab ette kilupiruka, kes veise-pastinaagipaja ja kes vaarikatega munavahukreemi. Kõlab ju hästi:).
Pearoa ja magustoiduga läks kõik imeliselt ja seetõttu ei peatu neil pikemalt, küll aga kilupirukal kui Angelica lemmikul neist kolmest.


Kilupiruka rakukene sai endale kõigepealt neli huvilist ja et liiga sahmimiseks ei läheks (pealegi oli ka 2 vormi), otsustasime luua kaks soolisel ebavõrdsusel põhinevat ja omavahel võistlevat tiimi - ühes Kristofer ja Meelis ning teises Triinu ja mina. Et siis profid ja profaanid:). Jummel küll, ega see polnud aja peale võistlus, kuigi nägi sedamoodi välja küll. Lühidalt öeldes toimus järgnev mässamine nii, et taina jagasid välja profaanid ja täidise osas näitasid eeskuju profid. Kusjuures taina kogus oli ilmselt viimane rida, mida me sel retseptilehel kõik hoolega lugesime, st edasi kulges kõik puhta improvisatsiooni vormis. See oli aga viga:(.

Nägime laual ühte porruvart ja kahte suurt pakki vahukoort ning lasime need kõik käiku. Kuna meil oli mäletatavasti ju võistlus ehk kiire, siis profid vispeldasid kokku ühe paki koort koos kahe munaga, meie võtsime nende eeskujul samuti paki koort, aga kolm muna. Porru tegime siiski sõbralikult pooleks:). Kuna meie olime proffidest ajalises mõttes minutikese tagapool, siis nägime küll seda munapiima kogust, aga loo moraal: ära kunagi usalda pimesi konkurente. Ühesõnaga, me suutsime ära raisata kogu koore, mis lisaks pirukale oli mõeldud ka magustoidu jaoks (see selgus muidugi alles siis, kui magustoidutiim jõudis oma tegemistega kooreni, aga meie pirukas ei olnud veel ahjus). Kui Angelica avastas selle, ei osanud ta algul kohe midagi öelda, ainult ohkas. Täielik lasteaed, mõtles ta ilmselt. Õnneks sisaldab koja külmkapp alati ülejääke, nii et poodi ei pidanud uue koore järgi siiski vudima). Külmalt ja kalkuleerivalt väljendudes oleks sellest täidisekogusest pidanud saama mitte kaks, vaid kakskümmend pirukat!!!

Esiplaanil proffide, tagaplaanil profaanide pirukas (vahe on kilude ladumismustris)

Vastupidiselt kõigi ootustele küpsesid meie pirukad isegi korralikult läbi, õigem oleks öelda, et kalgendusid. Aga et munapiima jäi ju äraütlemata palju järgi, siis läksime oma muretu inprovisatsiooniga edasi ja tegime nüüd juba neljakesi koos ühe piruka veel, kasutades ära koja külmkapis leiduvad muud jäägid nagu veel ühe porruvarre ja ainsa toore kartuli ning hunniku kalamaksa, jooksu pealt läks sisse ka riivitud sidrunikoort.

Fantaasiapirukas, esimest ja viimast korda

Viimase piruka kohta peab küll ütlema, et see kvalifitseerus rubriiki "huvitav", mis tähendab tõlkes, et ära enam niimoodi tee. Praetud kalamaks, mis on pannilt tulnuna tõeline hõrgutis, kadus piruka sees täielikult kogu oma maitsega, nii et lõpuks jäi domineerima vaid porru ja sidrunine munapiim.
Nalja ja sõbralikku tögamist oli nende pirukate ümber muidugi palju:). 

Kogu see värk jäi aga hinge peale kripeldama, kodus tekkisid pärast isegi süümepiinad, nii et leidsin, et kilupirukas vajab rehabiliteerimist. Tegelikult me ei ole sellised kanapead, tegelikult me suudame lugeda ja iseseisvalt mõelda ka! Aga no vahel läheb natuke untsu.

Kilupirukas, vol 2

Sestap võtsin Angelica retsepti uuesti ette ja tegin selle nüüd õigesti läbi. Ja tema jutt vastas täiesti tõele: pirukas peab munapiima olema parasjagu, et põhi kokku ei vajuks ega läbi vettiks, õige pirukas peab jääma krõbeda ja lehelise kõrge põhjaga, mida katab õhuke läbiküpsenud porru- ja munapiima kiht, kilud ka muidugi seal vahel.
Siin see on:

250 g lehttainast või pärmi-lehttainast
1,5 dl hakitud porrut (umbes kolmandik kuni pool keskmist vart)
2 sl toiduõli
1 sl hakitud tilli
umbes 200 g puhastatud vürtsikilu
2 väiksemat või 1 hästi suur muna
40 ml vahukoort

Rulli lehttainas õhemaks ja kata sellega pikliku lahtikäiva vormi põhi ja servad (võid kasutada ka 24-cm läbimõõduga vormi). Prae porru kergelt õlis läbi ja laota põhjale, puista peale hakitud tilli (tilli võid segada ka munapiima hulka) ja kata see kilufileedega. Kui kasutad õlis olevat vürtsikilufileed, ei ole tarvis kala leotada, kuid tavalise vürtsikilu puhul peaks kalad vähemalt läbi loputama, muidu võib pirukas liiga soolane jääda. Klopi munad koorega lahti ja vala kõige peale.
Küpseta pirukat 200 kraadi juures 15-20 minutit, kuni ääred on kenasti pruunikad. Serveeri leigelt koos vinegrettkastmega segatud lehtsalatiga.
Maitseb märksa paremini kui meie umbes 200 ml koorega tehtud pirukas:).

16. aprill 2012

Paar peotäit naati ja kirju liblikas

Eilsega algasid meil siis päris kevadtööd. Detsembris tormiga tiivad kõhu alt välja ajanud kasvuhoone, mis oli õhulennust veidi loppis, sai tuulte eest varjatud redupaigast kangekaelselt oma vanale kohale tagasi tõstetud, veidi sirgemaks väänatud ja mõned plaastrid peale pandud. Samuti said esimesed salatiseemned õuepeenrale külvatud ja õhtul kirjut liblikat ning töntsakat mesilast imetletud (kõlab vist kaunis totralt, aga nii kordub igal kevadel). Ilus priske kollane liblikas ilmutas ennast juba varem, kuid kirju polnud veel teele sattunud.


Marjapõõsaste vahel hakkavad mullapinnast välja pugema esimesed naadid. Eelmisel laupäeval avastasin aga metsaveerest ühe päikeselise kohakese, kus naat oli juba märksa kobedam. Paraku rikkus siis kõik plaanid pühapäeva hommikul maha sadanud lumi, nii et nüüd uuele katsele. Kõlab taas kaunis tobedalt, kuid esimeste umbrohtude nägemine on paar viimast aastat olnud juba poolenisti sama, kui esimesi rabarberivarsi koogi sisse lõikuda.

Niisiis naat. Paar peotäit naadilehti ei päästa muidugi maailma, kuid väikest elevust tekitavad küll. Pealegi olen veendunud, et esimesed verivärsked umbrohulehed on märksa tervislikum salatikraam, kui kusagil Itaalias pakendatud rukolalehed. Parema puudumisel tuleb muidugi nendega leppida, aga õnneks mitte enam kaua.


Ühe peotäie naadilehti panin pestosse. Kui eelmisel kevadel sai tehtud kõrvitsaseemnetega pestot, siis nüüd läks käiku minu uue lemmiku ehk röstitud kanepiseemnetega katsetus.
Üks tähelepanek selle juurde, et kanepiseemned oleks mõistlik enne ära uhmerdada, kuna köögikombaini teradest kipuvad nad mööda hiilima. Teine võimalus oleks kogu pesto hoopis uhmris valmis teha, ei mingit elektritarbimist ja pealegi saab teha juba trenni rannahooajaks valmistumiseks:).

peotäis naadilehti
0,5 dl röstitud kanepiseemneid
2 sl sidrunimahla või 2-3 sl rabarberimahla
3 küüslauguküünt
2 sl toiduõli
50 g Valio Forte juustu
veidike soola

Rösti kanepiseemned kuival pannil ja uhmerda peenemaks, väldi puru õliseks muutumist. Pane kõik ained köögikombaini või saumikserisse ja surista ühtlaseks massiks. Proovi, kas maitsed on tasakaalus.
Söö näiteks röstitud saiaga või sega keedetud pastaga. Lihtne ja mõnus kõhutäide. Soovi korral võid lisada veel mõned ahjus küpsetatud sidruniviilud või tilgutada peale veidike oliiviõli, samuti puistata üle riivitud juustuga


Teine peotäis naadilehti läks aga salatisse. Tartu maitsete kampaaniast jäi Werneri kohviku salatist hingele kripeldama Vana Tallinna likööri ja sinepiga marineeritud sealiha, mis koos paraja portsu krõmpsuva värskega passis just parajaks õhtueineks.

1 sea sisefilee
1 sl magusama mekiga sinepit (näiteks Meira konjakisinep)
2 sl Vana Tallinna likööri
soola

rukolat ja muud salatikraami
naadilehti
rediseid
kirsstomateid
röstitud kanepiseemneid

1 sl sinepit (näiteks Felixi Inglise sinep)
2 sl sidrunimahla
4 sl toiduõli
1/3 tl demerara suhkrut
soola

Puhasta liha kelmetest ja lõika õhukesteks viiludeks. Sega sinep ja liköör, lisa näpuotsaga soola ja sega see lihatükkidega. Jäta umbes pooleks tunniks seisma.
Enne liha pannilepanemist säti salat valmis. Kõigepealt vispelda kokku salatikaste toasoojadest komponentidest, siis on tulemus ühtlane. Pese salatilehed, viiluta redised ja poolita tomatid, rösti kanepiseemned kuival pannil.
Prae lihaviilud väheses võis kiiresti pruuniks ja jäta kaane alla minutiks rahunema. Samal ajal sega rohelised lehed ja rediseviilud kastmega ning tõsta serveerimistaldrikutele. Pane juurde ka tomatid ja puista peale kanepiseemneid. Tõsta taldrikule ka lihaviilud. Naudi klaasikese külma valge veini või hoopis kerge õllega.

11. aprill 2012

Tartu maitset otsimas

Vana hea Emajõe Ateena ärksamad söögikohad pakuvad aprillis Tartu maitseid, vahendajaks Eesti Maitsete veebileht. Kampaanias osaleb esialgu 10 kohvikut-restorani, neist kümnes ehk Dorpat saab kaasa lüüa alles järgmisel nädalal, kui nende restoran on läbi teinud väikese remondikuuri. Saladuskatte all annan teada, et lisandumas on veel 3 väääga põnevat söögikohta, nii et elu läheb siin huvitavaks.

Ütlen ausalt, katsumus on raske. See on sama raske kui mitte raskemgi, kui arvata, mis maitseb Tartu vaimule. Kas see on see, mis maitseb näiteks härrastele Tullio Ilometsale, Udo Tiirmaale, Endel Taniloole või Enrico Talvistule? Kas see on see,  mis maitseb turistile? Kas see on see, mis maitseb keskmisele külastajale? Kas see on see, mis on tehtud võimalikult kohalikust toorainest? Kas see on lihtne või fancy toit? Mis see on?
Asja lähemalt uurides selgus, et paljud kampaanias osalevatest toidukohtadest pakuvad külastajate lemmikmaitseid, võib-olla küll väheke teistsuguses kuues ja nööbina kuue ees koos sobiva joogiga, kas siis veini või õllega. Vot selle viimase osas tõusid mul algul juuksed püsti: pakkuda Tartus toidu kõrvale Saku õlut on ju pühaduse teotamine ja võrdub pea ees herilasepessa hüppamisega! Jällegi leidus sellele asjalik põhjendus, et Tartu ja Tallinna vahel antakse risttuld: A. Le Coq vallutab Tallinna söögikohti ja Saku teeb sama Tartus. Pean tunnistama, et hoolimata minugi jäägitust sümpaatiast A. Le Coqi vastu, on Saku Manchester päris hea õlu.

Mida siis pakutakse, ehk et mida kliendid eelistavad. Lühike vastus: peamiselt liha, liha ja veelkord liha. OK, mõned kalakesed ka. Ausalt öeldes oleks oodanud veidi enam fantaasialendu, kuid tulles tagasi maa peale, saan aru, et klienti ei tohi ka liigselt ära ehmatada, kasu(m)likum on jääda turvaliste kogemuste juurde.


Kalarestorani Neljapäev peakokk Urpo Reinthal arvab, et Tartu maitse võiks olla koha kartulipudru ja kõrvitsa-valge veini kastmega, kõrvale Saku Originaal. Mulle meeldib, et sealses köögis puudub sügavkülm. Kui köök saaks ka kastme paika timmitud ja ei raiska kogu sidrunivaru kohe ära, siis annaks ma neile selle valiku eest maksimumpunktid (tõsi, Volga on kohe kandadel), ikkagi kodu ümbrusest pärit tooraine! Õrn Peipsi koha maitseb kergelt ja kevadiselt, on proovimist väärt. 


Truffe panustab ka kalale, aga hoopiski eelroa vormis. Esialgu võivad vaagnale sätitud palad tunduda mõnitamisena, et mis see purgist võetud kalavalik ikka endast kujutab. Tegelikult on nähtud kõvasti vaeva, et välja otsida just õiged anšoovised (muide, suussulavad!), just need sprotid, just see tursamaks, leotada piimas heeringat ja valmistada soolalõhet, isegi pošeerida vutimuna, saamaks elegantsele Hugeli Pinot Gris`le vääriliseks kaaslaseks. Täistabamus! Kindlat söömisjärjekorda pole, võib alustada kellaosuti suunas või proovida risti-rästi, nagu soovitab üks peakokkadest Jorma Riivald.


Kala pakub ka Dorpat, seda siis pihviks kokkusurutud räimede näol, kaaslaseks värske salat punapeedikuubikutega ja lisaks taas Hugeli valge vein. Ometi üks julge, kes ei karda rahvuskalaga mängida, kuigi oleks oodanud salatilt samasugust maitseerksust nagu pakkus visuaalne pool. Retseptiga on selline omapärane lugu, et toidu väljamõtlejaks oli nüüd juba endine peakokk Ahto Kikas (nüüd uues restoranis Spargel), teostajaks ja levitajaks aga vastne köögipealik Hardi Nurmine.

Sealihast on esindatud ainult ribi ja sisefilee, huvitav, kuhu pannakse ülejäänud osad? Ribiga tulid üksteisest sõltumatult välja nii Meat Market kui Big Ben Pub, ühendavaks lüliks on neil silma järgi vaadates ühe ja sama firma kartul:).


Meat Market on näinud mõnusa ja hästi maitseküllase ribiga palju vaeva, algul hoidnud suitsuahjus, seejärel grillinud üle, BBQ-kaste mekk on selle tõendiks. Juurde antakse friikaid ja külma kappari-tomati-küüslaugusalsat. Kõik see serveeritakse Truffest tuttaval Prantsuse portselanist alusel. Lahe:). Muide, MM tahab hakata peakokk Joel Ostrati sõnul suvel Statoili tegema, ehk et hakkavad klientidele pakkuma kaasaostmiseks marinaadi pandud lihasid, mugav kaasa võtta ja kodus tulele panna. Ühekordseid grillikomplekti siiski ukse kõrvale riita ei laota, see varustus peab endal olemas olema:). Ah jaa, ribi kõrvale passib ikka õlu, seekord Saku kuld.


Big Ben Pub on BBQ-ahju imiteerinud omal moel, kõigepealt suitsutati liha lepalaastul, seejärel küpsetati mitu tundi ahjus, andes ahvatleva läike mesise kastmega moppides. Seda, et lisandiks serveeritakse taas friikartuleid, ei pea vist teist korda ütlema. Marineeritud sibuat ja BBQ-kastet antakse ka. Ja Saku Karli samuti. Üldiselt ei meeldi mulle väljas ribi süüa, sest kunagi ei tea täpselt, kui küpseks on õnnestunud liha saada. Gunnar Tõldsepa oma oli aga meeldiv üllatus, sest kondi sai puhtaks lausa tavalise noa-kahvliga, ei mingit järamist, kõrvuni kastmene.


Kapriis otsustas peakokk Monika Kasekamp sealiha Vana Tallinnasse unustada, ega ta muidu poleks nii napsiseks saanud. Lihale pakkus konkurentsi pärmi-lehttainakorvike suitsu- ja kodujuustu täidisega ja kahte taldrikuäärt ühendas marineeritud aedviljalaastudest vaip. Viimane oli päris põnev ja muhe idee. Mulle meeldis selle toidu juures hoopiski jook - Saku Manchester, mille kergelt magus maitse harmoneerus kenasti taldrikupealse kraamiga.


Werner võttis samuti ette sealiha ja Vana Tallinna ning peakokk Jaan Kelp hoiab saladust. Nende pakutav kerge salat sinepis ja Vana Tallinnas lühikest aega marineeritud ning praetud lihaviiludega oli ilus, armas ja elegantne. Klaasike Kim Crawfordi Pinot Noir`i Uus-Meremaalt ainult võimendab kaunist harmooniat. Pealelõunane aeg Werneris on selleks, et nautida aknast sissepaistvast päikesest tekkivaid meeleolukaid valguslaike, salat on selle juures kohustuslik.


Kolme Ahvi Pubi tegi sea sisefileest pinnalaotuse, täitis köögiviljadega ja keeras rulli, lisandiks veel rohkelt köögivilju ja sortsuke tummist punase veini ning mustasõstra kastet. Vot siin ei pääsenud mind Kapriisis võlunud sealiha ja Saku Manchesteri duett võidule, paprika maitse kippus liialt domineerima. Ehk mõnel teisel päeval õnnestub paremini.

Lõpuks astus mängu veis. Usun siinkohal asjatundjaid, kes ütlevad, et liha peab tunnetama ja parema tulemuse saab eelnevalt laagerdatud lihast.


Crepp panustas seekord rostbiifiga salatile, milles mul oli raske tuvastada Tartu maitset. Nimelt on minu mällu sööbinud legendaarsed rikkalikud soojad Crepi salatid, nüüd aga võisin istuda kohvikus nii Tartus, Riias kui Varssavis, kuskuss ja jääsalat ei tunne ju piire. Seda enam, et rostbiifi õnnestumine nõuab head toorainet. Punase veini vinegrett oli aga hää ja vein salati kõrvale sobiv - Torrese Santa Digna Cabernet Sauvignon Rosé on kui sissejuhatus päikeselisele kevadele.


Volgas kohtusid veise välisfilee ja Saku Originaal. Ütlen ausalt, ei oodanud sellist kooskõla! Andres Markov ja Ko pakkusid seda rooga juba aprilli keskpaigani kestva veiselihakuu raames ja pakuvad ka edasi. Taldrik on täis mahedaid värve, juurselleripüree ja punapeedikreem täiendavad suurepäraselt pipradekooriga veise välisfileed, elevust lisavad peedikrõpsud ja küpsetatud küüslauguküüned. Eneselegi ootamatult paneb i-le täpi õlu. Volgas on maitseid ja stiili!


Kindlasti ei pretendeeri see eelnev jutt ainsa tõe kriteeriumile. Päevad ei ole vennad, tujud ei ole vennad ja meie käik oli alles kampaania alguses.
Toredaid maitseelamusi aprillikuises Tartus, küsige eripakkumisi, pikalt ja põhjalikult!

Tartu maitseretke võõrustasid osalevad restoranid ja Eesti Maitsed.

8. aprill 2012

Mahe lihavõttepasha


Kohupiimast valmistatud rikkalik pasha kuulub õigeusklike toidutraditsiooni juurde. Lisaks uhkele kulitšile troonib ülestõusmispüha laual ka magus kohupiimavorm. Pasha sümboliseerib rõõmu ja isegi priiskamist, temas leidub lisaks rammusamale kohupiimale veel koort, võid, rosinaid, jne, mis annavad toidule hea maitse ja on pärast pikka paastuaega ka äärmiselt toitvad.


Meie luterlikus traditsioonis tähistatakse neid pühi peamiselt munade värvimise ja munatoitudega. Pasha on suurelt moodi läinud ju alles viimasel aastakümnel, isegi piimatööstused toodavad pea aasta ringi pasha-kohupiimakreeme, jms. Ilmselt on selle toidu populaarsuse võti kohupiimas, kuna eestlased armastavad üldiselt kõikvõimalikke kohupiimatoite. Sellegipoolest on näha märki toidukultuuride segunemisest, kus meeldiv toit võetakse üle ilma sellega kaasneva täieliku taustata (antud juhul on see ju seotud isegi religioosse taustaga). Enamasti võetakse üle rituaalse tähendusega toite, devalveerides sellega nende tähendust, muutes nad pidupäevatoitudest argiroogadeks ja tekitades uue, eelmisest sõltumatu traditsiooni. Sellega haakub näiteks ka küsimus, et kas meil peavad verivorstid terve aasta müügil olema. On ju jõulutoidust saanud samuti igapäevakaup, kuna kesmine eestlane ei ela enam talus ega tapa ise siga ega tee enam ise vorste.

Tunnistan, et olen ju ka ise mitu aastat pashat teinud, tajudes küll alateadlikult seda kultuurikonflikti. Sestap püüan ma jääda vähemalt selle juurde, et valmistan seda vaid kord aastas.

Tänavune pasha valmis kuumutamata meetodil, maheda maitse sai vorm kuivatatud jõhvikatest ja tumedast šokolaadist. Ei pannud ka väga suurt raskust vormile peale. Nii et tulemus jäi mõnusalt siidine ja kreemjas.

0,5 kg kohupiima
100 g võid
1 + 0,5 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
3 munarebu
100 g kuivatatud jõhvikaid
50 g hakitud tumedat šokolaadi
2 dl vahukoort
0,5 sidruni mahl

Vahusta pehme või 1 dl suhkruga, lisa vanillsuhkur ja edasi vahustades ükshaaval munarebud. Pane juurde kohupiim, sega hästi läbi. Haki jõhvikad ja šokolaad ning sega kohupiimavahuga. Vahusta koor 0,5 dl suhkruga pehmeks vahuks ja sega ka see kohupiimaga. Lõpuks vala juurde sidrunimahl, sega ühtlaseks ning tõsta niiske marliga vooderdatud pashavormi või sõelale üleöö nõrguma. Ära väga suurt raskust peale pane, vastasel juhul jääb tulemus kuiv. Üks väiksem 400 g a la konservtomatipurk on täiesti piisav.
Järgmisel päeval kummuta pasha serveerimisalusele ja kaunista meelepäraste marjade või puuviljadega.

Järgmise aastani!

5. aprill 2012

Seitsmekordne pühadekulitš


Peipsi vanausuliste jaoks on saabuvad ülestõusmispühad aasta tähtsaimad. Muuhulgas lõpeb suur paast, pühapäeval tähistatakse ülestõusmispüha rikkaliku lauaga, kus traditsiooniliselt peab asetsema ka uhke pühadesai - kulitš. Kohupiimast valmistatud pasha ei ole sealses traditisoonis nii oluline olnud, seesama sai aga küll.


Peipsi ääres valmistatav kulitš ei sarnane oma kujult karvavõrdki tavalises Vene köögis levinud küpsetisega. Kui viimane tehakse traditsiooniliselt kitsas ja kõrges torukujulised vormis ning kaetakse pealt glasuuriga, siis Peipsi vanausuliste oma koosneb seitsmest kihist, mis ahenevad alt üles ja moodustavad astmelise püramiidi. Tipukiht kaunistatakse tainaribadest vormitud lehvikeste, jäneste, munade, vms-ga, kindlasti paiknevad seal ka tähed XB (Христос Воскрес). 
Kulitši puhul on kõige tähtsam lõhn ehk head saialõhna peab tuba täis olema. Seepärast lisati sinna vastavalt võimalustele ohtralt kardemoni, kaneeli, vanilli ja siduni- või apelsinikoort. Õige kulitši valmistamiseks oli vaja suurt ahju, sest tee sa need kihid nii väikesed kui tahad, ikka kerkib ta kõrgusesse ja laiusesse.
Ideaalis valmistati kolm saia - üks võeti kirikusse õnnistamiseks kaasa, teine viidi surnuaiale ja kolmas söödi kodus. 

Saia juurde kuulub ikka tass teed, mida Peipsi ääres juuakse alustassilt ja hammustatakse keedetud suhkrut kõrvale. Praeguseks ajaks on juba ka teetassid omaks võetud (eriti külalistele teed pakkudes), kuid osad vanemad inimesed eelistavad endiselt oma madalat alustassi.


Piltidel olev samovar on minu lapsepõlvekodus seisnud alati vanaema kummuti peal. Legendi järgi olevat see kingitud vanaema Roosile ja vanaisa Augustile pulmadeks, kes kinkis, ei tea enam keegi. Valmistatud on ta aga Tuulas nagu üks korralik samovar kunagi, täpsemalt Morozovi vabrikus 20. sajandi alguses. Kere on nikeldatud messingist, käepidemed ja kaunistusnupukesed puidust. Aja jooksul on mõned nupukesed lahti tulnud, kehamile mõned oksüderumislaigud tekkinud, kuid ometi on ta kaunis ja suursugune, kindlasti üks hästi oluline asi minu jaoks.

Seekordse kulitši retsept pärineb minu meelest ühest ilusamast raamatust üleüldse, raamatust "Peipsi veerel. Vanausulised paluvad lauda". 
Oma versioonis vähendasin koguseid, kuid ikkagi sain kaks täitsa keskmist saia. 

2,5 dl piima
30 g pärmi
1 tl kardemoni
1 tl vanilliekstrakti
0,5 tl soola
0,5 dl suhkrut
75 g pehmet võid
2 muna
2 sl hapukoort
jahu

2 munarebu
100 g rosinaid

Lahusta pärm käesoojas vees, lisa niipalju jahu, et poolvedel tainas saaks. Pane juurde ülejäänud ained ja lisa algul kloppides ning hiljem sõtkudes jahu, et saaks üsna pehme tainas. Kata kauss toidukilega ja tõsta sooja kohta kerkima. Sõtku kerkinud tainas alla ja lase uuesti üles kerkida. Võimaluse korral sõtku kohe mitu korda alla, siis kerkib sai märksa paremini.
Nüüd varu 7 erineva läbimõõduga vormi (mul läksid loosi erinevad kausid ja klaasid) ja lõika 7 ringi. Nagu eelnevalt mainisin, tegin kokku 2 saia, aga see ei ole kohustuslik, kõik sõltub ahju mõõtmetest. Klopi munarebud lahti ja alusta saia kokkupanemist ehk et pintselda iga tainaratas pealt munarebuga ja riputa üle rosinatega. Viimasele kihile ära enam rosinaid peale pane. Soovi korral kaunista sai pealt tainast vormitud kanistustega. Lisa allesjäänud munakollasele tilk vett ja pintselda terve sai munaga. Lase veel pool tundi kerkida ja küpseta 200 kraadi juures umbes 25 minutit.

Häid ülestõusmispühi!

Märkusena, et samovaride kohta leiab väga põhjalikku infot SIIT.

2. aprill 2012

Suvel mõts, talvel piim, liha süvväs, leem juvvas, luud ei laku penigi

Niimoodi küsitakse ühes Helme kihelkonnast 19. saj viimasest veerandist pärit mõistatuses. Vastus on kanep.

Kanepiseemned

Eile tähistasime Maitseelamuse kojas aprillikuu algust kanepist rääkimise ja kanepitoitudega. Ärge saage valesti aru, kõik oli täiesti legaalne:). Kanepiseemned on ökopoodides müügil ja tegemist on väga väärtusliku toiduainega, mis on viimase sajandi jooksul unustustehõlma vajunud ning seostub tänapäeval peamiselt narkomaaniaga. Euroopa Liidus lubatakse praegu täiesti ametlikult kasvatada tööstuslikku kanepit kiu ja seemnete saamiseks.

Kanep kuulub vanimate inimese poolt kultiveeritud taimede hulka. Eestis pärinevad andmed kanepi kasutamise kohta keskajast, seda tänu arheoloogidele.

Omapärane on aga kanepi kui kultuurtaime positsioon siinses taimekasvatuses ja toidukultuuris, mida me saame jälgida eeskätt uusaja viimasel kolmandikul, abiliseks kogutud ja kirja pandud pärimus. Etümoloogiliselt on seda sõna seostatud pigem läti (kaņepes) ja vene keelega (конопля). Teades, et kanep armastab kasvamiseks huumusrikast mulda ja soojemat kliimat, osutusid tänapäevase Eesti territooriumil parimateks kasvupiirkondadeks Lõuna-Eesti ja Peipsimaa. Kui levinud keskajal kanep siin oli, me täpselt ei tea, küll aga on Hupel märkinud oma 1777. a Riias välja antud Topographische Nachrichtenis, et Liivimaa mastaabis tegelesid laialdasema kanepikasvatusega lätlased, samal ajal kui eestlased kasvatasid seda vaid enda tarbeks. Vaadates kanepitoite, on  mõju nii lätlastelt kui venelastelt, mis näitab ka selle kultuuri tundmaõppimist nende rahvaste kaudu.

Peipsimaal kasvatati kanepit kalavõrkude materjaliks, nii seal kui Lõuna-Eestis ka köie tegemiseks. Kanepiseemneid tarvitati aga toiduks ja see oli väärt kraam, kuna kanepiseemnetest road olid maitsvad ja toitvad. Olla isegi öeldud, et "missugune talu sügisel ühe mõõdu /märkus: umbes 17 kg/ kanepiteri sai, sellel oli nuumhärja väärtus". Kuni umbes 19. saj II pooleni asendas kanepipiim talvel isegi päris lehmapiima, kui lehmad kinni olid. Ega muidu ei öeldud Paistus, et "suvel kuusk, talvel lehm".
19.saj lõpul-20.saj algul vähenes vajadus kanepi järele, võrguniiti ja köisi hakati juba ostma. Samal ajal laienes karjapidamine ja mitmekesistus toidusedel, mistõttu kanepi kui loomse kraami asendaja järgi vajadus samuti kahanes. Umbes II MS-ks sai kanepist praktiliselt unustatud kultuur.

Kanepitemp

Mida siis kanepiseemnetest tehti.
Kõige levinum oli küpsetatud ja jahuks uhmerdatud  kanepiseemnetest kanepitembi valmistamine (Lõuna-Võrumaal nimetati ka kruusliks). Seemneid tuli niikaua tampida, kuni õli hakkas eralduma, siis lisati veidi vett ja soola, hljem ka rasva ning suruti tihedaks, söödi kartuli kõrvale või koos leivaga. Tempi pandi isegi leivataina hulka). Lätis valmistati otse loomulikult ka tempi ja isegi kanepiseemnetäidisega pirukaid.
Lõuna-Eestis tehti ka kanepipiima, mida tarvitati peamiselt talvel, kui lehmad olid kinni. Kuivad kanepiseemned uhmerdati jahuks, kallati vesi peale (külm või kuum) ja lasti läbi sõela nõrguda. Setomaal kasutati kanepipiima eriti paastuajal. Kanepipiim oli levinud ka Lätis, aga veel rohkem Venemaal.
Kanepijahu lisati ka oa- või hernepudrule, samuti vormiti käkke, mida söödi koos hapupiimaga.

Kanepipiim

Meie lähenesime teemale alustades traditsioonidest ja jõudes lõpuks tänapäeva: alustuseks kanepitemp ja kanepipiim ning seejärel kanepi-kartulisuupisted ja kanepi-brownie. Esimesed kolm siis minult ja kook Jaanikalt.

Kanepi-kartulipallid

Kanepitemp kogus enim ja kanepipiim vähim plusspunkte. Röstitud seemned muutsid tembi ülimalt aromaatseks, praetud sibul (ikka õige Peipsiäärne:) ) andis juurde magusust, nii et uus taasavastatud tegija suupistete maastikul on sündinud. Ja seda hoolimata toidu väljanägemisest, mis meenutas pehmelt öeldes turbamulda. Röstitud seemnete efekt töötas hästi ka kartulikakukestes, mida sobib serveerida just saabuvatel ülestõusmipühadel. Ann leidis intirigeeriva paralleeli, nimetades esimest rooga Eesti oma hummuseks ja teist falafelideks. On ju geniaalne! Kanepipiim oli aga ... huvitav, kuigi üks noormees teatas, et talle meeldis!!! Üldiselt maitses see nagu vähe tummisem tärklisevesi. Teist korda ei hakkaks enam proovima, kuid uudishimu sai rahuldatud ja see on selles majas kõige tähtsam. Kanepi-brownie oli aga kanepilisandiga tummine ja rammus šokolaadikook, mida peaks tegema kindlasti röstitud kanepiseemnetega.

Kanepi-brownie

Ei tea millest, aga kogu õhtu oli äraütlemata lõbus, kõikvõimalikke ideid tuli nagu küllusesarvest ning näolihased olid lõpuks naermisest valusad.
Nii et, kas see kanep on ikka nii süütu kraam, kui arvatakse;).

Kanepitoitudest võib põhjalikumalt lugeda E. Lõokese artklist "Kanepitoidud Eestis", ilmunud 1960. a  Etnograafia muuseumi aastaraamat XVII-s.

*   *   *

Retseptid ka:

Kanepitemp
100 g kanepiseemneid
25 g võid
1 suurem sibul
vett või puljongit

Rösti kanepiseemned kuival pannil, kuni hakkavad prõksuma ja uhmerda, kuni muutuvad õliseks. Lisa võis praetud hakitud sibul, maitsesta soolaga ning uhmerda ühtlaseks. Vedeldamiseks tuleks lisada veidi vett või mingit valmispuljongit, kuna mass kõveneb seistes.
Serveeri võileivakattena.

Kanepi-kartulisuupisted (algne retsept Kodu & Aed retseptiraamatust 76 aedviljatoitu, 2011)
400 g keedetud kartuleid
75  g kanepiseemneid
50 g võid
1 suurem sibul
soola, pipart
vajadusel veidi puljongit, piima või hapukoort
(1 muna)

hapukoort
haugi- või muud kalamarja
sibulapealseid

Rösti kanepiseemned kuival pannil ja uhmerda, kuni muutuvad õliseks. Riivi keedetud kartul ja prae või sees peeneks hakitud sibul, sega kõik kokku ja maitsesta. Kui mass on pallikeste vormimiseks liiga kuiv, lisa veidike puljongit, piima või hapukoort. Parema siduvuse saavutamiseks võib lisada ka 1 muna.
Vormi segust pallikesed ja tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, suru pöidlaga pealt veidi lapikuks ja küpseta 200 kraadi juures 5-6 minutit.
Jahtunud pallidele pane peale veidi hapukoort ja kalamarja ning kaunista hakitud sibulaga.

Kanepipiim (eriti julgetele:) )
kanepiseemneid
vett
Uhmerda või jahvata kuivad kanepiseemned jahuks, kuid ära lase õli eralduda. Vala peale vett (võib olla nii kuum kui külm), sega läbi, lase seista ja kurna läbi tiheda riide.
Kui vesi valada jahule peale, saab sellest lahjendatud pori värvi vedelik. Aja jooksul hakkab hallikas värv valkjamaks muutuma, samuti ei ole ta enam selge. Meie lasime kraamis seista umbes tunnikese, kuid ilmselt peab see kauemaks jääma.

*   *   *
Järelsõna.
Et kanepist veidike jututeemat kõrvale juhtida, vudis  Tauno toa ja õue vahet ning pakkus äsjasuitsutatud ahvenat, haugi ja vutti. Märksõnadeks uus suitsutusahi ja saabuv suvi. Püsige lainel!


Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...