Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2012 postitused

Lugu sellest, kuidas Maitseelamuse koja kohvikul oli taldrikuid tarvis

Kujutis
Ligi paar nädalat tagasi teatas Tauno veidi saladuslikul häälel, et õudne jama, kastitäis värskeid kammkarpe tuleb nahka panna. Vot, et neil tuli mõte pakkuda suvel kohvikus mõnda rooga merekarpidelt, aga paraku neid niimoodi ei müüda, ikka koos sisuga. Minu esimene mõte oli, et see on mingi nali, sest Maitseelamuse koda, mis seisab peaaegu viimse veretilgani kohaliku tooraine eest (mäletame kõik neid irvitamisi või vilekoori, kui keegi julgeb mingi eurokräpiga üle ukse tulla), hakkab nüüd karpidega möllama. Võib ka teisiti mõelda, et kogu senine aatejutt oli bla-bla-blaa ja nüüd tuldi siis kapist välja:). Või hoopis kolmandat moodi, ehk et vaenlast tuleb tunda! Mõelgem siis kolmandat moodi ja eesmärk pühendas siin täielikult abinõu: algul oli tohutult fun ja noad välkusid, seejärel kostus võõraste jaoks kahemõttelist mõminat (tegelikult täiesti ühemõtteline:) ) ning lõpuks kuhjus riiulile terve virn uusi "taldrikuid".


Korralikele peipsimaalastele on kohane haugi fileerimin…

Teenindaja: Teenindaja Spargel*

Kujutis
Spargliteema jätkuks külastasime grupi kaasvõitlejatega ehk koos Jaanika, Sille ja Triinuga eelmisel nädalal lõpuks Tartu uut kohvikut Spargel. Nüüd tundus selleks õige aeg olevat:). Lõunat olen seal korduvalt käinud söömas, kuid nende a la carte menüü vajas samuti järeleproovimist.
Sellest kohast on juba talvest saati linna peal kõlakaid kuulda olnud, no kuidas siis muidu, kui siin tuntud Ahto Kikas ja Roman Kljutšivski koos Olger Vaguli ja Sven Pärnaga otsustasid uue söögikoha luua. Kus, mis, millal? 

Loomemajanduskeskuse kohvikus kulus õige mitu purki värvi, hangiti uut mööblit (kuigi see eelmine eklektika moodustas minu meelest koos majaga harmoonilise terviku), köögis keerati uus lehekülg ja nii see Spargel siis vaikselt ennast aprillis avas. Esialgu lõunapakkumistega. Nagu igas uues söögikohas ikka, alguses läksid mitmed asjad untsu, lisaks ei olnud nad arvestanud sellise tungi ja tormiga, sest nii mitmelgi korral on menüüs väljahõigatud söök enne lõunaaja lõppu otsa saanud ja tul…

Võitlus spargli eest, lohutuseks siiski üks salat

Kujutis
Teadagi hakkab inimene lugema instruktsiooni, kui miskit täiega untsu läheb. Kui tavaliselt käib see mingi elektroonilise vidina kohta, siis seekord läheb mul hädasti seda manuaali tarvis aias. Ja-jaa, aias :).

Paar aastakest tagasi sparglinoorendikku rajama asudes teadsin väga hästi (st lugesin), et seemnest külvatud taimed oleks ideaalne oma päriskasvukohale ümber istutada 2. aastal, kõlbab ka 3. aasta, kuid 1. aasta võib veel liiga vara olla, taimed on alles nõrgad. Ühesõnaga sel kevadel oleks olnud paras aeg see ümberistutustöö ette võtta. Aga mida sa võtad, kui eelpeenras ei ainsatki asparipojukest, juurerisoomid on imelikul kombel osaliselt poolenisti mulla peale tõusnud ja peenral leiab aset mingi kaos.Kõik on lage!
Kuna püha üritus oli täiega nässus, tuli kätte võta instruktsioon. Võtsin kohe mitu, et selgema pildi saaks. Muide, kõige põhjalikuma agrotehnilise juhendi annab eelmises postituses mainitud 1913.a välja antud „Aiatöö õpperaamat“, on ikka kuldaväärt kirjandus! Spa…

Vutti ja kooki - sellest saab meie suvi

Kujutis
Eile avati siis pidulikult tantsu ja laulu (esimest nägin telekast, teist live`is:) ) ning linnapea jutuga Tartus Antoniuse (Gildi) suveõu. Ega nüüd otse midagi teistmoodi ole: kui värav on avatud, võib erinevatesse kodadesse jätkuvalt sisse astuda, toimuvad erinevad üritused, jne. Aga midagi on ka teistmoodi - õues on oma kohvik! Naljaga pooleks, et mis see Maitseelamuse koda seal ikka niisama pesitseb, ähvardab suveks minna laia maailma seiklema veel, tuleb teine ikka kohapeal rakkesse panna:).


Ja nii see koda siis kohviku üles sättis: mõned lauad paigutati ukse alla terrassile, istuda võib ka teisel pool katuse all, lesida võrkkiiges, lugeda raamatut või nostalgilist ajakirja ja oleskleda keset Tartu vanalinna. On ju mõnus!


Mida siis pakutakse? Tauno grillib ja suitsutab vutti, kala vahel ka, Anary küpsetab soolaseid pirukaid ja magusaid kooke, Triinu tuulab ringi ja üritab maailma tasakaalus hoida, köögis sätib noor kokapoiss Andrus tellimused taldrikule ning uus abiline Helen mü…

Kas Maikuningas või Rudolfi armsam

Kujutis
Hääst seemnest oleneb hää saak! Nii öeldakse Georg Wanatalu seemnekaupluse 1928. a hinnakirja avalehel.

Lappasin vaimustusega ennesõjaaegseid seemnekatalooge ja naersin südamest. Kas me praegu näeme selliseid sordinimesid nagu "Inglisemõõk", "Turuüllatus", "Ameerika ime", "Non plus ultra" (kõik herned), "Kopenhaageni turg", "Raudpea" ja "Nelja aastaaja ime" (erinevad kapsad), "Kõigist parim" (kurk), "Põhjatäht", "Neeger", "Võitlusmõõk" (oad), "Jääpurik" (redis), "Kivipea", "Maikuningas", "Rudolfi armsam" (salatid), "Lumipea-hiigel" (spargel), "Best of all", "Kuningas Humbert" ja  "Prince of Wales" (tomatid)? Seda nimekirja võib mõistagi jätkata.


Oi kui mitu korda ma olen olnud oma blogist ajendatud ajaloorännakute jooksul sunnitud tõdema, et avastame praegu äraunustatud vana. Kehtib see nii toidua…

Rabarberi-mandlikook

Kujutis
Kui soovite, siis ka rabarberi-frangipanekook.

Alles see 1. mai oli, kui pistsin selle aasta esimesed rabarberivarred koogi sisse, nüüd on aga juba pehmelt öeldes uputus ja üha enam valdab mind tunne, et rababer on nagu seitsmepealine lohe - ühe pea raiud maha, aga mitu kasvab asemele.

Rabarber ja mandel moodustavad imelise paari, selles ollakse juba ammuilma veendunud. Ega siis muidu ole rabarberi-martsipani duo löönud vahutavaid laineid koogimaailmas. Muide, alles mõni päev tagasi tegin enda jaoks rabava avastuse mandlite kohta, et nende ümber olevaid koori ei ole tuvastatud ei Tartu ega ka isegi Tallinna keskaegsest kultuurkihist (see hõlmab muidugi neid kohti, kust vastavaid proove on võetud). Ometi on Tallinnas keskajal mandlid kasutusel olnud, seda muidugi rikkama linaelanikekihi pidusöökidel. Kas nad toodi juba siis siia kohe kooritud kujul või on mingi muu kala sees, ei oska isegi targemad inimesed veel öelda. Igatahes intriig on õhus:).

Rabarber ja mandlikreem ehk frangipane

Šokolaadikook märkamatute mustade ploomidega

Kujutis
Iseenesest on aeg juba selline, kus möllaks ainuüksi rabarberi-, spargli- ja murulaugulainel. Tegelikult tegin eilegi hunniku rabarberikooki, taas sellist hiiglama klassikalist - pealt biskviitkattega. Esimestest rabarberitest tahakski kohe vanu häid nostalgilisi kooke, kui neist juba isu täis, võib asuda põnevamate ja keerulisemate kallale. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Tahtsin hoopis südamelt ära saada ühe šokolaadikoogi. Brownie-tüüpi seest niiske ja pealt krõbe kook, milles lisaks tumedale šokolaadile paras ports ploomilikööris leotatud musti ploome, kuulub kindlasti sinna patusemate kookide rivvi. Ja ega mul ei ole põrmugi häbi öelda, et teeks seda kooki ka nüüd, kui rohi haljendab, võilill levib kollase vaibana, kägu kukub ja rannahooaeg on kohe käes.

Retsept pärineb aprillikuisest Good Foodist, paari märkamatu asendusega.

140 g musti ploome
0,5 dl ploomilikööri
100 g võid
140 g tumedat šokolaadi
4 muna
50 g demerara suhkrut
100 g tavalist suhkrut
1 tl vaniiliekst…

Karulaugu asendajast Lõuna-Eestis

Kujutis
Ma olen põhja-eestlaste peale kade, täiesti roheline juba sellest. Ikka selle va karulaugu pärast, mille muu pärast ikka (ütleme nii, et see on ka enam-vähem ainus asi, milles suhtes põhja pool olijad on priviligeeritud:) ). No ei kasva seda meite kandis metsa all, nii et metsaalune rohetab. Vahel õnnestub turult tabada, aga kellel on niipalju aega, et jahtida iga liblekese jõudmist Tartu linna piiresse. Ja aeda ei ole veel jõudnud teda ka kodustada. Ving-ving-ving, aga keegi peab ju süüdi olema:).

Kuna eestlased on sellised "teeme ise peedist pesumasina" tüüpi rahvas, siis mõistagi tuleb leida isegi karulaugule mingi asendusaine. Kel vohab aias taliküüslauk oma varaste vartega, on täiesti tegijad, sest mõnusad mahlased lehed on just täpselt õiged pestosse panemiseks.

Eelmisel nädalal Maitseelamuse kojas umbrohuõhtut ette valmistades olin selle küüslaugulehepesto pärast isegi natuke mures, et kui karulauku ei õnnestu hankida, kas tuleb asendusainega välja. Tuli otse vastupid…

Lõputu volber

Kujutis
ehk mõningased tähelepanekud elust endast.
Tegevuspaik: Tartus ja Jõgeva lähistel, tegevusaeg: 30. aprill ja 1. mai.

1. Kui Tartu toidublogardid (tallinlased põgenesid nimelt ükshaaval põõsasse:) ) jõudsid kokkulepitud ajal restorani Graz ukse taha, oli see lukus. Bronn oli selleks ajaks rõõmsalt vastu võetud, nii et mõningase ukse taga keksimise järel lasti meid kenasti sisse ja edasi jätkus kõik plaani kohaselt. Ehk et jutt käis söögi ja muu säherduse ümber, toitude laualeilmudes haarati kaamerad ning magustoidu tõi lauale juba kokk isiklikult.


Koht ise peaks omama mingit Austria vaimu, seda tuleb minna uuesti kontrollima, ei saanud kontseptsioonile veel täpselt pihta, õigemini monogrammile eestoa laudlinadel. Sellest hoolimata oli Viini šnitsel aus (kokal väsis vist küll lihatampimisest käsi vahepeal ära, sest köögist kuuldus kaks raundi haamrihääli), praevorstid ja Kaisersmarrn ka, kuigi viimane oli dekoreeritud vurtsuvahukoorest tupsuga, mis sooja kooginduse pealt vajus taldriku …