27. juuli 2012

Keskajast tänapäeva kruubipudru ja praesaiadega

Raekoja platsist sai laadaplats

Käisin nädalavahetusel hansalaadal, mis läheb aasta-aastalt üha rohkem isetegemise teed ehk et enamus kaupu ei ole tulnud mitte vabrikust, vaid on isetehtud ja mis peamine, kas ise välja mõeldud või disainitud. Palju asju on inpireeritud meie rahvariietest (eriti tore, et üldiselt Muhu-hullusest on ka kaugemale vaadatud, Äksi kihelkonna värvilised triibud on mu meelest uued tegijad:) ), palju tehtud aga puhtast lustist. Nii võlusid mind kohalike käsitööseltside lauakesed tõeliselt põnevate ja kaunite esemetega. Pakuti ka ahjusooje saiakesi (tervitused Liiliale ja Evele!), mustikaid ja Läti sinke. Lahe!

Antoniuse õues

Ülejäänud hansamelust sain osa peamiselt Antoniuse õuel, kas siis köögis toimetades või laudu koristades, vahel ka üle rõdurinnatise lihtsalt niisama kõõludes. Laupäeva õhtuks laip mis laip, no ei ole harjunud päev otsa jalge peal tuuritama. Pühapäev läks juba ludinal ja esmaspäeval oleks tahtnud taas sama tööd teha. Elukoolis jälle üks aine läbitud! Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida:).

Vutid - Maitseelamuse koja vapilinnud:)

Nagu eelmises loos kirjas, tegime hansapäevade ajal Maitseelamuse kojas keskajateemalisi toite. Me ei otsinud siin paaniliselt niivõrd keskaegseid retsepte taga, kui keskendusime toorainele, mis on keskajal Tartus olemas olnud ja söögilaual kasutatud. Küpsetuspulber tuli küll täiesti uue asjana juurde võtta, sest kes oleks tahtnud ainult veest ja jahust tehtud karaskit, hapupiim pidi ka vähemalt teoreetiliselt tuntud olema, kuid muus osas püüdsime olla võimalikult korrektsed ja näpuga järge ajada:).
Nii sai kasutatud odrajahu ja -kruupe, nisujahu, kanepiseemneid, sibulat, naereid, herneid, suitsuliha, võid, mune, soola, musta pipart, kaneeli, kardemoni, mett ja värskeid marju.

Kanepitempi pakkusime odrajahust karaskiga. Minu meelest on selline kombinatsioon isegi maitsvam kui rukkileivaga.


Kruubipuder osutus aga hästi mõnusaks vahelduseks. Tartu keskajale viitasid kõik toidu komponendid: odrakruubid, naerid, sibulad, suitsuliha, pipar ja sool. Naerid pärinesid enda aiast, kevadel seemneid maha külvates käis läbi pea mõte, et äkki läheb hansapäevadel tarvis ja nii oligi. Noored juurikad on pehmed ja õrnad, maitse on kirbem ja teravam kui kaalikal, natuke harjumatu, kuid põnev vaheldus sellegipoolest. Paar aastat tagasi proovisime samuti naereid kasvatada, kuid praktika näitas, et juurikad on kõige maitsvamad kohe suvel süües, talveks säilitades muutuvad kuidagi kõvaks ja tihkeks, isegi nuga ei hakka peale.

2 dl odrakruupe
umbes 0,5 l puljongit
1 dl rohelisi herneid
50 g võid
2 sibulat
2 naerist
100 g suitsuliha või -sinki
soola, pipart
rohelist sibulat

Leota kruupe eelnevalt vähemalt paar tundi, pese läbi ja keeda puljongis vähemalt pool tundi, kuni nad on parajalt pehmed. Lisa herned ja jäta pliidinurgale kaane alla tõmbama. Samal ajal haki sibul, naerid ja suitsuliha väikesteks kuubikuteks või ribadeks ja prae või sees (kui on rasvasem liha, pole võid ehk üldse vajagi) pehmeks, köögiviljad ei tohi päris pudruks minna. Maitsesta soola ja pipraga.
Sega mõlemad pooled kokku või tõsta serveerimisel taldrikule kulbitäis kruupe ning sinna peale rohkelt naerihautist. Puista üle hakitud rohelise sibulaga, ka lusikatäis külma hapukoorekastet ei tee paha.


Vaesed rüütlid ehk koduselt väljendudes praesaiad on minu jaoks meenutus lapsepõlvest, küll olid head magusast kaneelilõhnalisest muna-piimasegust läbiimbunud või sees praetud saiakäärud. Vahepeal on nad äragi ununenud, nüüd tekkis sobiv võimalus uuesti meelde tuletamiseks.
Iseenesest on tegemist puhtalt keskaegse toiduga, mis oli Euroopas üsna levinud. Oma vaeste rüütlite nime said saiad ilmselt sakslastelt, sama toit oli olemas ka brittidel ja prantslastel ning neilt levis see riburada pidi edasi või leiutati ise. Vanemates variantides tuleb saiaviilud kasta mee või suhkruga magusaks tehtud munasegusse, millele on maitseks lisatud näiteks roosivett ja praadida võis mõlemalt poolelt kuldseks. Saiaviile võidi enne leotada ka piimas, mida maitsestati šerriga. Serveeriti suhkru või meega.


Tänases variandis ühendasin meeldiva kasulikuga ehk ladusin lauale saia, mune, mett, piima ja hulgaliselt värskeid kirsse, vaarikaid, musti ning punaseid sõstraid, maitseks kardemoni ja kaneeli. Täiesti tartulik kraam:).
Retsepti on siin keeruline anda, kõik põhineb oma maitsel ja silmamõõdul.

tahket saia
mune
mett
piima
kaneeli
kardemoni*
võid
värskeid kirsse, vaarikaid, musti ning punaseid sõstraid

Klopi munad lahti, lisa maitse järgi mett, kaneeli, kardemoni ja veidike piima (1 muna kohta 2-3 sl). Et oleks põnevam, võib piima asendada hoopis sortsukese mõne siirupi või ka Põltsamaa Kuldsega. Puuviljavein pole keskajal samuti võõras olnud.
Kasta saiaviilud munasegusse, lase mõni sekund läbi imbuda ja prae kuumas võis mõlemalt poolelt kuldseks.
Serveerimisel nirista saiaviilud üle vedela meega ja tõsta peale hunnik marju. Maiasmokad võivad muidugi võtta juurde ka pallikese jäätist, mis on Euroopasse jõudnud väidetavalt samuti keskajal, kuigi populaarseks saanud tunduvalt hiljem. Aga et Eestis alustati jäätisetootmisega laiemalt alles 1934. a ja seda seostatakse meile tuntud onu Eskimo ehk Evald Roomaga, on kohane võtta lusikatäis jäätist just siin Tartus.

Järgmise aastani!

* - Siin võib kasutada nii kõige lihtsamalt kättesaadavat purustatud kardemoni, veel parem on aga võtta rohelisi kademonikupraid, seemned välja nokkida ja värskelt ära uhmerdada. Maitse on intensiivsem ja aroomgi tugevam. Rohelist kardemoni leiab näiteks Umami veebipoest.

19. juuli 2012

Uurime, mida söödi keskaegses Tartus


Homme algavad Tartu uurivad hansapäevad. Igal aastal on hansapäevadel mingi teema või deviis, sel aastal keskendutakse uute teadmiste saamisele.

Nagu ikka toimetatakse ka Antoniuse õues ja Maitseelamuse koda tegeleb samuti  uurimisega, seda siis keskaegse toidu osas. Nii laupäeval kui pühapäeval kell 13.00 toimub keskaegse vurfiga toitude õpituba, midagi temaatilist võib leida ka tavamenüüst.

Hansapäevad 2010 (foto: www.hansapaevad.ee)

Kui ma hakkasin otsima ideid õpitoa jaoks, tahtsin leida midagi, mis oleks Tartule hästi iseloomulik, mitte lihtsalt keskaegne või oldehansalik (see ei ole mõeldud pahatahtlikult, vaid paljude jaoks on keskajahõnguliste toitude ja Olde Hansa vahel võrdusmärk). Kuna keskaegsed autentsed toiduretseptid on tänapäeva inimese jaoks suuresti „imelikud“ ja kummaliste maitsekooslustega (näiteks soolases toidus on nii soolast kui magusat maitset), mõtlesin selle eksootika jätta mingiks muuks ürituseks  ja keskenduda hoopis toorainele. Ehk et mida võidi tarbida keskaegses Tartus.  

Keskaegsed puunõud (foto tehtud Visby muuseumis)

Sajaprotsendilist teadmist siin polegi, pildi aitavad kokku panna arheoloogide, arheobotaanikute ja – zooloogide uurimistööd ning interpretatsioonid, midagi võib selguda ka kirjalikest allikatest, kuigi need annavad eelkõige pildi siinse ülemkihi (raad, gildid, ordu, jms) pidusöökidest, nende korraldamiseks  varutavast toidukraamist ja muudest kuludest. Pealegi ma ei tea, kas sellist kirjalikku allikmaterjali Tartu kohta on säilinud, Tallinnas osas on. Arheoloogias on peamiselt uuritud linnade jäätmekaste (= keskaegne prügikast) kui inimeste igapäeva elu peegleid, nii et keskaegsest kultuurkihist on võimalik leida erinevate kasutatud või levinud taimede seemneid ja õietolmu, loomseid jäänuseid (loomade luid, isegi munakoori, jms) ning kasutatud nõusid või nende fragmente (laudnõud, keraamilised nõud, ka metallist nõud). Linnast väljas pole kahjuks selliseid prügimägesid võtta, sestap on selline info kaldu tiheasustuse suunas. Paraku ei ole aga ükski uurimismeetod täiuslik, ehk et appi tuleb võtta ka allikakriitika, kohati ka puhas loogika, lisaks ei saa ju terve asula kultuurkihti lihtsalt pahupidi pöörata. Näiteks ei kohta me arheobotaanikute töödes mandleid, mis ometi olid vähemalt Tallinna linna ülemkihi laual olemas. Põhjus on väga lihtne, need toodi siia juba kooritud kujul, mistõttu ei ole mandlikoori säilinud resp olemas. Huvitaval kombel pole märke ka sibula kohta, kuigi kirjasõna kaudu on teada selle ulatuslikust kasutamisest ja isegi sibulaseemnekaubandusest.

Keskaegsed keraamilised kannud (foto tehtud Visby muuseumis)

Keskaeg tõi kööki uued tuuled ja muutis senist toitumist väga oluliselt. Uus kolmeväljasüsteem võimaldas efektiivsemat  viljavaheldust, levisid rohkem energiat andvad kultuurid, mis aitasid näljahädadest, sõdadest ja ikaldustest kiiremini taastuda. Siinset toidukultuuri edendas kõvasti hansaaeg – linnades tarvitati kaubanduslike sidemete kaudu sissetoodud uusi toiduaineid, mitmesuguseid vürtse ja maitseaineid, levisid uued toidud. Mõistagi sai neis hüvedest enim osa linna ülemkihti kuuluvad inimesed (väga pikaks ajaks jäi käibele kaks sotsiaalset kihti – Deutsch ja Undeutsch,  mida eristati mitte niivõrd rahvuse, vaid ametite ja ühiskondliku staatuse järgi), kuid eks info levis ja miskit jagus ka alamkihile, tollased linnad olid ju pigem tihedalt seotud kogukonnad kui üksikute persoonide kogumid. Järgneva ringina sai uuendustest osa umbes paarikümne kilomeetrine ring ümber linnade, kust hangiti peamiselt tavatoorainet. Jne, jne.

Tänane legend - Sangaste rukis

Mida siis Tartus tarbiti? Teraviljadest juhivad oma leiduvuse järjepidevusega rukis ja oder. Muinasaja lõpul oli peamiseks viljaks veel oder, rukis hakkas levima 11. saj taliviljana ja muutus kiiresti olulisimaks leivaviljaks, otra kasvatati rohkem õlle jaoks linnaste saamiseks. Leidub ka  Lõuna-Eestile iseloomulikumat kaera, vähemal määral nisu ja tatart. Põllukultuure ründasid ka umbrohud, kas neid ka toiduks kasutati, on iseasi.
Kaunviljadest on kõige enam esindatud herned, leidub ka läätsi. Kaunviljad on olnud keskaja inimese toidulaual väga olulised, kuna neid oli lihtsam kasvatada, terad olid valgurikkad ja toitvad. Ometi loeti kaunviljadest valmistatud sööke alama klassi toiduks.  Oad või herned koos seapekiga on tuntud üle Euroopa ja arvatavasti ka siinsetes kõrtsides.
Köögiviljadest oli  tuntuim naeris, mille võidukäik lõppes alles kartuli levikuga 19.saj II poolel. Tarbiti ka kapsast (kuigi hapendamine on selgelt saksa ja/või vene mõju) ja isegi kurki. Tartu ümbruses polnud tundmatud ka porgand ja pastinaak.
Maitsetaimedest ja vürtsidest oli levinuim maitseköögivili sibul, kusjuures sibulaseeme oli tähtis impordiartikkel. Rohkelt tarvitati tilli, köömneid, veel ka sellerit, sinepit, peterselli, kadakamarju, jne. Õlle jaoks vajati palju humalaid. Magusainetest kasutati mett, kuna suhkur oli luksuskaup. Sool oli siinmail tähtsaim impordiartikkel, soola vastu vahetati sadamates vilja. Tänu hansakaubandusele saabusid toidulauale importvürtsid – siinkandis leiab näiteks musta pipart, koriandrit ja kardemoni. See aga ei tähenda, et muud maitsetaimed ja vürtsid oleksid päris tundmatud olnud.
Puuviljadest olid levinud õunad, pirnid, ploomid ja kirsid, marjapõõsastest must ja punane sõstar. Importkaupadena siiasaabunud viigimarjad ja viinamarjad tunduvad olnud üsna kättesaadavatena. Marjapõõsaid kasvatati ilmselt siiski kaunis vähe, rohkem korjati metsast marju ja pähkleid, tundub, et kõige enam armastati metsmaasikaid ja – vaarikaid, samuti leiavad rohket tarbimist murakad, mustikad, pohlad ja jõhvikad. Pähklite osas leiab palju jälgi nii sarapuu- kui ka Kreeka pähklite kohta.
Õli- ja kiutaimede osas juhib kanep, järgnevad unimagun ja lina.

Naeris Goldana

Muinasaja lõpul kasvatati palju kariloomi. Varemlevinud hobuselihasöömine taandus keskajal, lihaloomadena peeti nüüd sigu ja lambaid, piima ja liha saamiseks veiseid. Veiste suurt osakaalu seletab ka nende kasutamine tööloomadena. Leiuainese järgi (loomade vanused ja luude koosseis) saab öelda, et Tartus söödi päris palju head  liha. Keskajal polnud või ilmselt Eestis luksuskaup, küll oli seda juust. Kodulinnud olid seevastu popid – eriti kanad ja haned.  Metsloomade küttimine hakkas muutuma mõisnike ja teiste ülikute privileegiks, talurahvas tegeles edasi metsamarjade, pähklite ja mitmesuguste taimede korjamisega.
Kaladest olid esindatud enamus ka praegu tuntud kalu. Imporditi aga kõige enam heeringat (soola järel 2.kohal), mis inimeste mälus on praegugi ju pidulauatoit.

Mida järeldada keskaegse Tartu toidulaua kohta? Kindlasti tarbiti palju kodumaist kraami. Võrreldes Hansa Liidu südame Saksamaaga söödi siin hästi palju metsamarju , üsna tähtsal kohal olid õlitaimed ning importpuuviljad, vähe liikus aga imporditud vürtse.

Toitude kohta on märksa keerulisem midagi arvata. Siinsed toidud olid arvatavasti lihtsad, mandlipiimast  ja kallite vürtsidega valmistatud kookidest ei tasunud kindlasti unistada. Üheks põhitoiduseks oli kindlasti rukkileib, nisujahust valge leib ehk sai kuulus pidupäeva juurde, liha oli siis levinum kui uusajal, kaladest söödi lisaks sissetoodud soolaheeringale veel ka lõhet. Herneid seapekiga ma juba mainisin, aga üsna levinud võis olla ka liha ja köögiviljadega ühepajatoit.
Jookidest tarbiti suurel hulgal õlut (sealhulgas erinevate ürtidega maitsestatud õlut), tehti ka mõdu ja linnades tarvitati pidusöökide juurde  maitsestatud veine.  Ohtrat õllejoomist põhjendab asjaolu, et eriti linnades oli veevärk olematu ja võisid levida nakkused ning õlu osutus puhtamaks joogiks kui ebakvaliteetne vesi.

See oli siis lühike ekskurss Tartu kulinaarse keskaja tagamaadele. Pikemalt saame sel teemal arutada laupäeval ja pühapäeval Jaanilinnas Antoniuse õues, jutustamise kõrvale proovime valmistada kanepitempi, odrakaraskit, kruubiputru ja magusaks teeme praesaiu. Enamvähem kõik kasutatavad koostisained on sellised,  mis olid tuntud ka keskaegses Tartus. Kas siis ka selliseid toite söödi, on juba omaette küsimus, midagi sinnakanti aga kindlasti.

Kruubipuder herneste, praetud sibulate, naeri ja suitsulihaga aastal 2012
 ____________________________________________________
Et kellelgi ei tekiks kahtlusi, kas ma olen eluala vahetanud, siis siin nimekiri kirjandusest, kust ma lisaks enda teadmistele maha spikerdasin:):
Eero Heinloo. Kõrts keskaegses linnas. Näituse Poriveski kõrts kataloog. Tartu Linnamuuseum 2011.
Kersti Kihno, Sirje Hiie. Evidence of pollen and plant macro-remains from the sediments of suburban area of medieval Tartu. Estonian Journal of Archaelogy, 2008, 12(1).
Liina Maldre. Eesti keskaegsete linnade arheozooloogilisest leiumaterjalist. Tartu Linnamuuseumi aastaraamat 13, 2007.
Inna Põltsam. Söömine-joomine keskaegses Tallinnas. Tallinn 2002.
Ülle Sillasoo. Taimed hiliskeskaegse Liivimaa linnaelanike toidus ja arheobotaanilises materjalis. Tartu Linnamuuseumi aastaraamat 13, 2007.
Ülle Sillasoo. An Archaeobotanical approach to investigating food of the Hanseatic period of Estonia. Medieval Food traditions in Northern Europe. Copenhagen 2007.

17. juuli 2012

Šokolaadine Eton Mess


Eton Mess on üks geniaalne suvine leiutis 19. saj brittidelt, kes tahab pikemalt lugeda, võib vaadata siia või siia. Silja blogist leiab lisaks ühe hästi vahva natuke teistmoodi variandi sellest magustoidust.

Tavalise suve jaoks, kui väljas on nii palav, et ninagi tilgub ja rohi on krõpskuiv, tundub see magustoit ikka ühe paraja kaloripommina, tänavuse ametliku suve jaoks aga täitsa paras. Nüüd on valmis juba ka muud aiamarjad, nii et soovitan seda magustoitu teha näiteks mustade sõstardega.


Siinne versioon sellest magustoidust sündis ühel kenal päeval, kui tuli isu mekkida Farmi uut šokolaadi-toorjuustukreemi. Eton Mess pidi tulema sealjuures klassikaline. Aga kuna tavalisi beseeküpsiseid poes polnud, siis urisesin kakaomaitselisi küpsiseid nähes, et kui läks trumm, mingu ka pulgad. Aga vat ei läinud, teeks teinekord veel:). Ses mõttes lausa tänulik Triinule ja Taunole, et nad on must kasvatanud täitsa kohanemisvõimelise inimese:).

Teinekord tehes polnud neidki beseesid võtta, tuli ise küpsetada. Mitte et ma ei viitsiks beseesid teha, kuid praeguste ilmadega ei ole see oma koduahjuga kõige mõistlikum mõte. Õhk on vihmadest nii niiske, et ahjust tulnud krõbekuivad küpsised on mõne tunni pärast uuesti niisked ja pealt kleepuvad. Kusjuures paar nädalat tagasi ei olnud see veel probleemiks.

2 dl vahukoort
1 tl suhkrut
0,5 tl vanillsuhkrut
150 g tops Farmi šokolaadi-toorjuustukreemi
umbes 15 beseeküpsist (soovitavalt kakaomaitselisi)
maasikaid või muid marju

beseeküpsiste jaoks 1 munavalge kohta 55 g peensuhkrut ja 1 triiki tl kakaopulbrit

Kui valmistad ise küpsised, siis vahusta munavalge (selle magustoidukoguse jaoks piisab 1 munavalgest ja mõni küpsis jääb ülegi niisama krõbistamiseks) tugevaks vahuks ja lisa edasi vahustades vähehaaval suhkur, pärastpoole ka kakaopulber. Tõsta lusikaga või pritsi ahjuplaadile pandud küpsetuspaberile parajad küpsised ja küpseta umbes 110 kraadi juures vähemalt poolteist tundi, lase ahjus maha jahtuda.

Vahusta koor suhkrutega, mikserda juurde pigem külm toorjuust, et viimasest jääksid vahu hulka täpid. Kui tavaliselt peaksid toorjuust ja vahukoor olema enamvähem samal temperatuuril, et tekiks ühtlane kreem, siis siin on soositud just vastupidine olukord:). Lõpuks sega juurde peenemaks murendatud küpsised.
Maasikad võid viilutada või pooleks lõigata ja kas kohe kreemi hulka segada või asetada suuremasse serveerimiskaussi kihiti kreemiga. Kindel on vaid see, et maasikaid või muid marju peab olema palju:).
Lase desserdil enne söömist külmkapis umbes pool tundi taheneda või kasuta valmistamisel hästi külmi koostisosi ja serveeri kohe.

15. juuli 2012

Elust, inimestest ja loomadest, üks hamburger ka

Seekord ei ole söök kõige olulisem asi maailmas.

Inimesed oskavad väljendada oma tundeid ja emotsioone sõnades, loomad teevad seda teisiti. Valu on viimane, mida nad tahavad välja näidata, on see siis füüsiline või emotsionaalne valu.
Saatus tahtis nii, et meie juures ligi 13 aastat elanud Reks kutsuti poolteist nädalat tagasi kutsademaale. Koer, kelle me saime täiskasvanud peast umbes aasta-paari vanusena, kelle varasemast elust polnud teada ainsatki seika (oli ta ju meie tuttavate suvekoju tulnud lihtsalt kostiliseks), aga kelle meie eelmine koer Berri oli valinud välja enda asemele samal päeval, kui tema tuli maamulda panna. Nii ma vähemalt usun, samuti usun, et Reks valis välja ka Romy, kelle pilti nägime samuti selle päeva õhtul, kui Reksut enam polnud. Ja ma usun, et see on hea valik. Kuigi Reks tuli meile valge lehena, hirmutades kassi esimeseks pooleks päevaks oma kuudi katusele ja arvates, et kanad tuleb kõik oma kaitsvate hammaste vahele võtta, sai temast maailma parim koer. Ma ei pelga nii öelda, sest sellist sisemist tarkust, intelligentsust ja headust, nagu sellel segaverelisel koeral oli, ei leia ilmselt kunagi enam. Kanadega jäid sotid siiski elu lõpuni keeruliseks, mis tähendas, et elamine tuli nii ümber sättida ja aiad ära kindlustada, et kõik saaks rõõmsalt hakkama. Ma ei saa aru inimestest, kes võtavad koera ja viivad selle mõne aja pärast tagasi, öeldes, et ta ei sobinud. Loom ei ole telekas või kleit, mille võid 2 nädala pärast poodi lihtsalt tagasi viia! Nii loomadel kui inimestel on omad veidrused või ka harjumused, millega tuleb arvestada ja kohaneda, vahel võtab see isegi aastaid. Mõne omadusega tuleb ka lihtsalt leppida.

Igatahes ei olnud meil kahtlustki uue koera võtmises varjupaigast, esimene kohtumine Romyga tõi lausa pisara silma, ma ei oodanud sellist armastust esimesest silmapilgust. Lühidalt öeldes oleme teise ringi kodupakkujad mitte ainult koertele, peaaegu kõik kassidki on aegade jooksul saabunud kusagilt mujalt, isegi üks ports kanu ja kunagine hanepaar sattusid meile juhuse tahtel elama. Lihtsalt kõik algab taas otsast peale.
Koeratüdruk on aga lootustandev, arvestades tema läbielamisi, on ta isegi vapper olnud. Näha kõrvalt kuudist, kuidas elumaja koos peremehega maha põleb, ei ole lihtne isegi koera jaoks. Nii me olemegi juba ligi kaks päeva üritanud tutvust sobitada. Täielik duracelli jänes ja rõõmurull! Nagu Reks, armastab temagi inimesi, vastupidiselt kõigile kartustele ei näita kanade vastu mingitki huvi, kuid kassiga käib kaevikusõda, kord uriseb ja kräunub üks, kord uriseb ja haugub teine. Tuginedes varasematele kogemustele, võib vaherahu sõlmimiseni kuluda aasta või paar:). 

Küll oli aga ootamatu tema armastus fotoaparaadi vastu. Mõtlesin teha esimese päeva õhtul mõned pildid mälestuseks, aga arvestades koera pidevat ringisibamist, kandsin selle mõtte lootusetute kilda. Lõpuks nähes loojumahakkava päikese kuldset valgust langemas kuudi uksele, võtsin siiski kaamera kätte ja mõtlesin, et tulgu mis tuleb. Tuli aga see, et koer ei võtnud kuudi ees mitte tavapärast istumis- või lamamisasendit, vaid hoopis modelliasendi. Huvitav, kas see on koerapreilidele iseloomulik või kuidas, seniste koerahärrade silmis on fotokas küll üsna mõttetu asjana tundunud. Romy sättis ennast igatahes püüdlikult istuma nagu mõni memmeke passipilti tehes. Katsus algul tõsist nägu teha ja üritas isegi silmi mitte pilgutada. Noh ja ma tegin siis mõned passipildid:D.


Uue koera võtmisega käib tahes tahtmata kaasas ka tema maitse-eelistuste kompamine. Berri, kelle me võtsime tookord siiski kutsikana, hakkas hullupööra armastama värsket kapsast ja herneid, olles tõeline vastand Reksule, kes oleks võimaluse korral toitunud üksnes seakarbonaadist ja kanafileest (taimne kraam polnud üldse tema rida:) ). Romy tundub olevat leplikum, koerakrõbinadki pole tema teema. Muide, ta nahistas väga meelsasti kogemata ära hoopis ühe kaeraleivakese uuest Fazer Fresh tootesarjast:). 


Minu enda eelistus langes aga sama sarja tumedamale mitmeviljaleivakesele, mille pealispind on kaetud paksult päevalille- ja linaseemnetega. Mõnus on pehme sisuga kuklit kasutada niisama võileivatoorikuna või teha temast hoopis kodune hamburger.

Praadimise ootel

400 g meelepärast hakkliha (kas sea-, veise-, lamba- või kanahakkliha või mõnda nende segu)
1 purk (~400 g) konserveeritud kikerherneid või valgeid ube
1 muna
peotäis hakitud maitserohelist (sibulapealseid, peterselli, koriandrit, piparmünti, vms)
soola, pipart
toiduõli

mitmeviljaleivakesi ja kaeraleivakesi Fazer Fresh tootesarjast
tomati-, marineeritud kurgi ja punase sibula viile
paksu majoneesi või muud sobivat salatikastet

Suru oad või kikerherned lusika või väikese pudrunuiaga pudrusemaks ja sega ülejäänud ainetega ühtlaseks tainaks. Vormi märgade kätega õhukesteks lapikuteks pihvideks (8 tk) ja lase külmkapis umbes 10 minutit taheneda. Küpseta õlisel panni kuldpruuniks.
Burksi ülesehitus võiks olla iga sööja enda teha. Kuivõrd igas kuklikotis on neli lapiti lahtilõigatud kuklit, võib teha kokku 8 mahlast hamburgerit. Krehvtisema kastme saab, kui hakkida majoneesi hulka mõned küüslauguküüned ja lisada tilk sidrunimahla või valge veini äädikat.

See siin sarnaneb üsna tüüpilisele hamburgerile. Kui tulevad oma aia tsukiinid, siis kindlasti proovin teha nii, et asendan hakklihakotletid grillitud või praetud tsukiiniviilude või riivitud tsukiinist tehtud kotlettidega.
Seniks head kohanemist maailma, iseenda ja vihmase suvega!

9. juuli 2012

Suviselt koos maasikasorbetiga


Eestimaa suvi on ilus. Mõtlen siin ikka ilusaid parajalt sooje ja päikeselisi päevi, mitte sellist aega, kus vihma ladistab pidevalt oavarrest ja päikest näeb telekastki tihedamini. Vihma on muidugi tarvis, ei saa salata, kuid kõiges peab valitsema tasakaal.


Õhtune päikeseloojanguaeg eelnenud vihmahooga on kõige muljetavaldavam. Vihm lööb õhu klaariks, värvid on erksad, vastu loojuvat päikest on näha nii palju detaile, mida keskpäevases päikeselõõsas ei pane lihtsalt tähele. On need siis kerge tuulehoo käes õrnalt heljuvad odrapõllud, prisked äsja pead loonud ja vihmaveest pärlitega kaunistatud kaerasiilud, silmipimestavalt kollane rapsiväli või enne vihma keerutatud heinapallid. Auto lahtisest aknast paiskub sisse segu heinalõhnast, kellegi küdevast saunast ja vihmajärgsest kargusest. Ei lähe palju mööda, kui küngaste vahelt ja metsaservadest tõuseb valge loorina üles udu. Järjekordset kurvi võttes ilmuvad kui kummitused sellest valgest vatist välja konni jahtivad kured. Taas odrapõld, taas valge loor. Ühe kiriku nurga taga näen üleni sammaldunud kiviristi, ei, me ei tea, kust ta täpselt pärit on. Teise kiriku torn on kaetud päikeseloojangu kollase tooniga, nii et tsinkplekk muutub tuhkatriinulikult hetkeks vaskplekiks. Nende vahele jäävad aga külad, odrapõllud ja vihmaveelombid lohulisel asfaldil.


Aiaveerelt leiab õitsemahakkava takjapõõsa, peaaegu must moon on puhkenud õitsele ja süda ihkab lapsepõlvest pärit läbiraputatud kurgisalatit. Äsja uue kõrgema nööri saanud hernepeenar võtab peagi sirgema joone, niiskest mullast kaksatud esimesed porgandijuntsud on märgiks, et nüüd võib värsekapsasuppi hakata tegema. Maasikapuhmaste vahel helklevad toki küljes vanad CD-plaadid, kuigi lindudel paistavad sel aastal mõtted kusagil mujal olevat. Vares lendab arglikult laudakatusele (rästad korraldasid nimelt mõne päeva eest varesepaarile tõelise sõja:) ), tamme otsast kuuldub mitmeid hääli (ei tea, kas koosolek?), isegi koovitaja huilgab põlluveerel. Linavästrikud paistavad olema pettunud, et ei ole enam koera, keda narritada.
Varsti saab päev otsa. Hommik algab aga päikesetõusuga, tuues nähtavale kõrte vahele ööga punutud haprad ämblikuvõrgud. Ilus on see aeg.


Selles idüllis leiab oma koha jahutav maasikasorbett. Teoorias võiks see olla ka maasikagranita, aga tühja sellest. Seekordne maius valmis veidi kummalisel moel, nimelt serveerimisele eelnes jää purustamine köögikombainis! Just-just! Idee sain ühest oma riiulis olevast Itaalia toitude raamatust, kus tavalise külmumise käigus segamise ja granita jaoks kahvliga suuremate jääkristallide tekitamise asemel tuli mahlajää kohe pauhti ära külmutada ja enne serveerimist köögikombainis lihtsalt ära purustada. Ei mingit vahepealseid segamisi, ei jäätisemasinat, tulemuseks on olenevalt purustamise kestusest kas jämedamate kristallidega granita või pehme peeneteraline sorbett. Lahe! Pallikesi sellest massist muidugi vormida ei saa, aga ega see pole ka kohustuslik.

4 dl vett
1 dl suhkrut
400 g maasikaid
1 laimi mahl ja riivitud koor
4-5 piparmündilehte
2-3 sl vahtrasiirupit
Vana Tallinna likööri

Keeda vesi ja suhkur kergeks siirupiks, jahuta maha. Purusta maasikad koos piparmündilehtedega saumikseriga hästi ühtlaseks, suru läbi sõela (sõelale jäävad vaid suuremad seemned ja lehetükid). Lisa suhkrusiirupile marjapüree, laimimahl ja -koor ning maitse järgi vahtrasiirupit. Viimase kogus varieerub sõltuvalt maasikate hapususest.
Vala saadud mahlasegu plastikkarpi ja aseta sügavkülma. Korralikult läbikülmunud mass lõika tükkideks ja purusta köögikombainis ühtlaseks puruks. Ühtlasema sorbeti saamiseks võib külmumise vältel kergelt jäätumahakkavat massi ka kahvli või lusikaga mõned korrad läbi segada, granita jaoks pole seda tarvis.
Serveerimisel tõsta maasikalumi kaunisse pokaali ja nirista igale portsule peale supilusikatäis Vana Tallinna likööri (lastele mõistagi mitte:) ).
Maitseb kõige paremini poolsulanult.

3. juuli 2012

Suvine Läti jasmiinimorss

Meie aia ebajasmiinid
Kõnnid sa kusagil külavahel, aedlinna tänaval või suisa kortermajade vahel - vähemalt kusagilt nurga tagant õhkub ninna hullutavat jasmiinilõhna. Olgem terminites korrektne - tegemist on ebajasmiiniga (Philadelphus), mille aretatud sordid on küll kaunid, varieeruvate õite ja lehekujudega, kuid pea ajab kõige enam segi ikkagi vanaemadeaegne kõige tugevamini lõhnav ühekordsete õitega põõsas. Seevastu "Snowbelle" näeb välja nagu tõeline lumepall kunagi - ainult valgete täidisõite meri. 
 
Päris õige jasmiin meil väljas aga ei kasva, teda võib kodustada toataimena. Kõnekeeles on kasutusel mõlema liigi kohta lihtsalt jasmiin, kuna nii on suupärasem. Leppigem ka siinkohal jasmiinimorsiga.

Jasmiiniteed on proovinud meist enamus, kuid meie oma aia jasmiiniõitest (ebajasmiini omadest siis:) ) võib valmistada hoopis vahvat suvist karastavat rüübet. Pärit on see naabrite lätlaste juurest (ei saa me läbi Lätita:) ) ja kuulub lausa nende rahvuskööki. Muide, Lätist on pärit ka hiljuti siin laineid löönud rabarberikali (juunikuu Oma Maitse ja sealt edasi mitmed toidublogid), neil küll ilma mustasõstralehtedeta.




Mis ajast jasmiinimorss pärineb, ei oska ma kahjuks öelda, siin ei aita isegi teadmine, et jasmiinid tulid Euroopa aedadesse 16.sajandil. Küllap on antud juhul tegemist ikkagi üsna uue asjaga, jäädes sinna alla sajandi kanti. Siin pole vist isegi mingile Liivimaa fenomenile loota, pigem on see vaid Läti alaga seostatav suvine jook.




Retsept pärineb Ņina Masiļūne raamatust "Latvian National Cuisine", 2010. Ņina Masiļūne on Lätis tuntud nimi kokana, kokakursustelt, ajakirjadest ja lõpuks ka raamatute kaantelt, seda just Läti rahvusköögi uurija ja tutvustajana. Lätikeelne kohalikku traditsioonilist kööki tutvustav raamat ilmus kahasse teise autoriga esimest korda 1980. aastatel, inglisekeelne variant 2001. aastal. Ņinalt pärineb ka minu meelest üks kaunimaid ütlusi gastronoomiavallas, et retsept on nagu rahvalaul, mis läheb köögist kööki. Aga laulda me ju armastame!


1 l vett
2-3 õhukest sidruniviilu
40 jasmiiniõit 
4 sl mett

Lase vesi keema, vala sidruniviiludele ja jäta natukeseks jahtuma. Vala soe vedelik jasmiiniõitele (sidruniviilud võid sisse jätta) ja lase paar tundi tõmmata. Kurna läbi tiheda riide, sega juurde mesi ning tõsta külmkappi. Võid serveerida kaunil suvepäeval niisama või jääkuubikutega.
Sama jooki võib kevadel proovida teha ka võililleõitest.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...